Читать книгу Meremaa triloogia I - Ursula K. Le Guin - Страница 4

Ged magas selle öö Varju pardal ning lahkus varahommikul oma esimestest meresõidukaaslastest, kes hõiskasid talle rõõmsalt häid soove kaasa, kui ta dokist teele asus. Thwili linn ei ole suur, selle kõrged majad on vaid mõnele järsule, kitsale tänavale koondunud. Gedile tundus see aga suurlinnana ning et ta ei teadnud, kuhu minna, siis küsis ta esimeselt vastutulijalt, kuskohast ta võiks leida Roke kooli vardja. Mees mõõtis teda veidi aega kõõrdpilguga, vastas: „Targal pole tarvis küsida, loll aga ootab asjatult vastust,” ning läks mööda tänavat edasi. Ged sammus mäest üles, kuni jõudis väljakule, mida piirasid kolmest küljest järskude tahvelkildist katustega majad, neljandas küljes oli aga suur hoone, mille vähesed aknad asusid ümberkaudsetest korstnatest kõrgemal – see näis olevat mingi võimsatest hallidest kiviplokkidest ehitatud kants või loss. Selle all väljakul olid üles seatud turupaviljonid ning inimesed tulid ja läksid. Ged esitas oma küsimuse vanale naisele, kellel oli käes merikarpe täis korv, naine aga vastas: „Vardjat ei leia sa alati sealt, kus ta on, mõnikord aga leiad ta sealt, kus teda ei ole,” ning kõndis valju häälega oma kaupa pakkudes edasi.

Suure maja ühe nurga lähedal oli armetu väike puust uks. Ged läks ukse juurde ja koputas valjusti. Ta ütles ukse lahti teinud vanamehele: „Mul on kiri Gonti maagilt Ogionilt selle saare kooli vardjale. Ma tahan vardjat leida, aga mul on villand mõistatustest ja pilgetest!”

„Siin ongi kool,” vastas vanamees leebelt. „Mina olen uksehoidja. Tule sisse, kui saad.”

Ged astus edasi. Talle tundus, et ta läks uksest sisse, ometi seisis ta ikka sealsamas tänaval.

Ta astus uuesti edasi ning leidis end uuesti ukse taga seismas. Uksehoidja jälgis teda seestpoolt leebe pilguga.

Ged oli pigem vihane kui nõutu, sest talle tundus, et tema üle irvitatakse taas. Ta lausus avamisloitsu ja saatis seda käeliigutusega, mille tädi oli talle kunagi ammu õpetanud; see oli tema loitsutagavara pärl ning ta valdas seda nüüd juba hästi. Aga tegemist oli kõigest nõiasõnadega ning need ei mõjunud sugugi väele, mis seda ust kinni hoidis.

Kui loits tulemusi ei andnud, seisis Ged kaua väljas tänaval. Lõpuks vaatas ta sees ootavale vanamehele otsa. „Ma ei saa sisse, kui sa mind ei aita,” ütles ta vastu tahtmist.

Uksehoidja vastas: „Ütle oma nimi.”

Siis seisis Ged jälle mõnda aega vaikides, sest ükski inimene ei ütle kunagi valjusti oma nime, kui kaalul pole just midagi rohkemat kui tema elu.

„Ma olen Ged,” lausus ta valjusti. Siis astus ta edasi ja läks avatud uksest sisse. Kuigi valgus langes selja tagant, tundus talle ometi, et tema kannul käis vari.

Pöördudes nägi ta veel, et ukseraam, millest ta sisse oli tulnud, ei olnudki lihtsast puidust, nagu ta oli arvanud, vaid ühenduskohtadeta ja liideteta vandlist – nagu ta hiljem teada sai, oli see nikerdatud Suure Lohe hambast. Uks, mille vanamees tema taga kinni pani, oli sarvest lihvitud, päikesevalgus kumas sellest ähmaselt läbi ning ukse siseküljele oli lõigatud Tuhandelehine Puu.

„Tere tulemast siia majja,” ütles uksehoidja ning juhatas Gedi sõna lausumata läbi saalide ja koridoride ühte siseõue sügaval maja sisemuses. Õu oli osalt kividega sillutatud, kuid ilma katuseta ning muruplatsi noorte puude all päikese käes vulises purskkaev. Ged ootas seal natuke aega üksi. Ta seisis paigal, süda rinnus tagumas, sest talle tundus, et tema ümber toimisid mingid nähtamatud jõud ja väed, ning ta teadis, et see paik ei olnud ehitatud mitte ainult kivist, vaid ka kivist tugevama võluväega. Ta seisis Tarkade maja südames ning see avanes taevasse. Siis äkitselt tajus ta, et läbi purskkaevu langeva vee jälgib teda keegi valgete rõivastega mees.

Kui nende pilgud kohtusid, hakkas puuvõras laulma üks lind. Sel hetkel sai Ged järsku aru linnulaulust ja purskkaevubasseini langeva vee kõnest ja pilvede kujust ja lehti liigutava tuule algusest ja lõpust, talle tundus, et ka ta ise on sõna, mille on lausunud päikesevalgus.

Siis see hetk möödus ning tema ja maailm olid jälle endised või peaaegu endised. Ta läks ja laskus Arhimaagi ette põlvili, ulatades talle Ogioni kirja.

Arhimaag Nemmerle, Roke Vardja, oli vana mees, räägiti, et vanim elavate seas. Tema hääl väreles nagu linnu hääl, kui ta Gedile lahkesti tere tulemast ütles. Tema juuksed, habe ja rüü olid valged ning näis, et aastate aeglane surve oli kogu tumeduse ja raskuse temast välja uhtunud, muutnud ta valgeks ja luitunuks nagu sajandeid meres ulpinud ajupuu. „Mu silmad on vanad, ma ei näe lugeda, mida sinu õpetaja kirjutab,” ütles ta oma väriseva häälega. „Loe kiri mulle ette.”

Ged mõistis ja luges valjusti ette kirja, mis oli kirjutatud hardi ruunides ning andis teada üksnes järgmist: „Kõrgeauline Nemmerle! Saadan sinu juurde õpilase, kellest saab soodsatel asjaoludel kõige vägevam Gonti võlur.” Selle alla ei olnud kirjutatud mitte Ogioni päris nimi, mida Ged ei saanudki kunagi teada, vaid Ogioni ruun, Suletud Suu.

„Sind on saatnud see, kes hoiab ohjes maavärinat, seetõttu oled sa kahekordselt teretulnud. Kui Ogion noorest peast Gontist siia tuli, oli ta mulle väga südamelähedane. Räägi nüüd mulle, milline oli meri ja millised olid ended sinu reisi ajal.”

„Reis oli muidu rahulik, ainult eile möllas torm.”

„Mis laev sind siia tõi?”

„Andradese kaubalaev Vari.”

„Kelle tahe sind siia saatis?”

„Minu enda tahe.”

Arhimaag vaatas Gedi, pööras siis pilgu kõrvale ja hakkas rääkima keeles, millest poiss aru ei saanud, ta pomises nagu vana mees, kelle mõtted rändavad keset aastaid ja saari. Ometi kõlasid tema pominas linnulaulu ja langeva vee sõnad. Ta ei loitsinud, kuid tema hääles oli mingi vägi, mis tekitas Gedi mõtteis segaduse ning hetkeks tundus poisile, et ta seisab kummalisel kõrbemaastikul keset varje. Ometi oli ta kogu aeg päikesepaistelises õues ja kuulis purskkaevu vulinat.

Suur must lind, Osskili kaaren, kõndis üle kiviterrassi ja rohu. Lind peatus Arhimaagi rüüserva juures, seisis seal, üleni must, nokk terav nagu pistoda, ja kõõritas otsekui kivikildudest silmadega Gedi. Kaaren lõi nokaga kolm korda vastu valget saua, millele Nemmerle nõjatus, vana võlur jäi vait ja naeratas. „Mine mängima, poiss,” ütles ta lõpuks nagu väikesele lapsele. Ged laskus uuesti tema ette ühele põlvele. Kui ta tõusis, oli Arhimaag kadunud. Ainult kaaren seisis ja silmitses teda, nokk otsekui haihtunud saua nokkimiseks ette sirutatud.

Lind hakkas rääkima keeles, mida Ged pidas Osskili keeleks. „Terrenon ussbuk!” kraaksatas ta. „Terrenon ussbuk orrek!” Seejärel kõndis kaaren väärikalt minema.

Ged pöördus minekule, mõeldes, kuhu tal tuleks suunduda. Võlvikaare all tuli talle vastu pikk nooruk, kes tervitas teda väga viisakalt pead langetades. „Minu nimi on Jaspis, ma olen Enwiti poeg Eolgi valdustest Havnori saarel. Olen täna sinu teenistuses, näitan sulle Suurt Maja ning vastan nii hästi kui suudan sinu küsimustele. Kuidas ma sind kutsuma pean?”

Mägikülast pärit Gedile, kes ei olnud kunagi rikaste kaupmeeste ja isandate poegade seltsis viibinud, tundus aga, et poiss irvitas tema üle „teenistusest” rääkides, tema poole aupaklikult pöördudes, kummardades ja kraapjalga tehes. Ta vastas napisõnaliselt: „Mind kutsutakse Raudkulliks.”

Teine poiss ootas hetke, otsekui oleks ta lootnud viisakamat vastust, kui seda aga ei tulnud, ajas ta end sirgu ja pöördus kõrvale. Ta oli kaks või kolm aastat Gedist vanem, väga pikk ning tema liigutustes ja hoiakus oli jäika nõtkust, ta oleks otsekui pidevalt (Gedi arvates) tantsupoose võtnud. Tal oli seljas hall mantel, mille kapuuts oli seljale heidetud. Kõigepealt viis Jaspis Gedi riietustuppa, kus Ged kui kooli õpilane võis valida endale samasuguse talle sobiva mantli ning kõik muud rõivad, mida tal võis tarvis minna. Ged pani väljavalitud tumehalli mantli selga ning Jaspis ütles: „Nüüd oled sa üks meist.”

Jaspisel oli komme rääkimise ajal muiata ning see sundis Gedi tema viisakates sõnades peidetud pilget otsima. „Kas siis riie teeb maagi?” küsis ta pahuralt.

„Ei,” vastas vanem poiss. „Kuigi ma olen kuulnud, et kombed teevad mehe. Kuhu nüüd?”

„Kuhu tahad. Mina ju seda maja ei tunne.”

Jaspis juhatas teda mööda Suure Maja koridore, näitas talle avatud õuesid ja katusega saale, Riiulite tuba, kus hoiti teadmisteraamatuid ja ruuniköiteid, suurt Koldesaali, kuhu pidupäevadel kogunes terve kool, ning väikesi konge ülemise korruse tornides ja katusekambrites, kus õpilased ja õpetajad magasid. Gedi magamisruum oli Lõunatornis, selle akendest paistsid Thwili linna järsud katused mereni välja. Nagu teisteski magamiskongides, nii ei olnud ka seal mingit sisustust peale õlgmadratsi nurgas. „Me elame siin lihtsalt,” ütles Jaspis. „Aga sul ei ole ilmselt midagi selle vastu.”

„Ma olen lihtsa eluga harjunud.” Püüdes end selle viisaka, põlastava noorukiga võrdväärsena näidata, lisas Ged veidi aja pärast: „Sina arvatavasti ei olnud, kui sa siia tulid.”

Jaspis vaatas talle otsa ning see pilk ütles sõnatult: „Kuidas võid sina teada, millega mina, Havnori saare Eolgi valduste isanda poeg, olen või ei ole harjunud?” Valjusti ütles Jaspis aga ainult: „Tule siitkaudu!”

Sel ajal, kui nad olid ülemisel korrusel, oli kõlanud gongilöök ning nad läksid alla sööklasse, et süüa sadakonna teise poisi ja noormehega koos pika laua taga lõunat. Igaüks teenis ennast ise, naljatas kokkadega läbi sööklasse avanevate luukide, ladus taldriku laual auravatest suurtest kaussidest toitu täis ning istus pika laua taha, kuhu ise tahtis. „Öeldakse,” seletas Jaspis Gedile, „et ükskõik, kui palju inimesi selle laua taga ka ei istu, siin on alati piisavalt ruumi.” Ruumi oli siin tõesti nii paljudele lärmakatele poistesalkadele, kes ajasid juttu ja sõid isukalt, kui ka vanematele õpilastele, kelle hallid mantlid olid kurgu all hõbehaakidega kinnitatud ning kes istusid kas paarikaupa või üksi tõsiste, mõtlike nägudega, justnagu jätkuks neil ohtralt mõtlemisainet. Jaspis viis Gedi ühe jässaka nooruki kõrvale, kelle nimi oli Kurehernes ning kes ei öelnud eriti palju, vaid kühveldas endale hoolega toitu sisse. Ta rääkis Idaraja aktsendiga ega olnud punakaspruuni nahaga nagu Ged ja Jaspis ja enamik Saarestiku inimesi, vaid väga tume, mustjaspruun. Ta oli jämedakoelise välimusega ning tema kombed ei olnud lihvitud. Söömise lõpetanud, nurises ta söögi üle, kuid ütles siis Gedile: „Vähemalt toit ei ole pettekujutlus nagu paljud siinsed asjad, sellest saab rindealuse täis.” Ged ei saanud aru, mida ta mõtles, aga poiss päris meeldis talle ning tal oli hea meel, kui Kurehernes pärast lõunat nendega kaasa tuli.

Nad läksid linna, et Ged seal liikuma õpiks. Kuigi Thwilis oli vähe tänavaid ning need olid lühikesed, keerlesid ja looklesid need kummaliselt kõrgete katustega majade vahel ning ära eksida oli kerge. See oli imelik linn ning imelikud olid sealsed inimesedki, kalurid, töölised ja käsitöölised, kes muidu olid samasugused nagu nende ametivennad mujalgi, kuid et nad olid nii harjunud nõiakunstiga, mis Tarkade Saarel kõikjal ilmnes, siis tundusid nad ka ise poolvõluritena. Nad rääkisid (nagu Ged oli kuulnud) mõistukõnes ning ükski neist ei oleks pilgutanud silmagi, nähes, kuidas poiss muudetakse kalaks või kuidas maja üles õhku lendab, sest nad teadsid, et need on koolipoiste naljad, ning jätkasid muretult kingade parandamist või liha lõikamist.

Poisid läksid tagauksest mööda mäkke, tegid ringi ümber Suure Maja aia, kõndisid mööda puusilda üle selgeveelise Thwilbumi ning suundusid läbi metsa ja üle karjamaade põhja. Looklev rada viis mäkke. Nad läksid mööda tammesalust, kus eredast päikesepaistest hoolimata lasusid tumedad varjud. Üsna lähedal vasakut kätt oli üks salu, mida Ged kuidagi selgelt näha ei suutnud. Rada ei jõudnud kunagi selleni, kuigi see näis kogu aeg sealsamas olevat. Ged ei osanud isegi öelda, mis puud seal kasvasid. Kurehernes, kes nägi teda silmi pingutamas, ütles tasa: „See on Immanentne Hiis. Me ei saa sinna minna, praegu veel ei saa…”

Kuumavatel päikeselistel karjamaadel õitsesid kollased lilled. „Sädelilled,” ütles Jaspis. „Nad kasvavad seal, kuhu tuul puistas põleva Ilieni tuha, kui Erreth-Akbe kaitses Sisesaari Tuleisanda eest.” Ta puhus närtsinud õisikut ning tuul kandis lahtipääsenud seemned tulesädemetena päikesepaistes lendu.

Rada viis neid üles ning tegi siis ringi ümber suure, ümmarguse ja lageda rohelise künka jalami, mida Ged oli näinud laeva pardalt, kui nad Roke saare nõiutud vetesse jõudsid. Künkanõlval Jaspis peatus. „Kodus Havnoril kuulsin ma palju Gonti võlukunstist ning alati üksnes kiitvaid sõnu, nii et ma olen juba ammu tahtnud näha, mida see endast kujutab. Nüüd on meil siin üks Gonti saarlane ning me seisame Roke künka nõlval, mille juured ulatuvad maakera südamesse. Kõik loitsud on siin tugevamad kui mujal. Tee meile mõni trikk, Raudkull. Näita oma stiili.”

Segaduses ja hämmastunud Ged ei vastanud midagi.

„Hiljem, Jaspis,” lausus Kurehernes oma otsekohesel kombel. „Jäta ta natukeseks rahule.”

„Tal on kas oskusi või väge, sest muidu ei oleks uksehoidja teda sisse lasknud. Miks ei võiks ta seda nii nüüd kui ka hiljem näidata? Eks ole õige, Raudkull?”

„Mul on nii oskusi kui ka väge,” ütles Ged. „Näita mulle, millest sa räägid.”

„Illusioonidest muidugi – trikkidest, pettekujutluse mängudest. Näiteks millestki säärasest!”

Jaspis sirutas sõrme välja, lausus paar võõrast sõna ning seal, kuhu ta osutas, hakkas mäekülje rohelusest nirisema väga peenike veenire, mis kasvas, kuni mäest purskas kohinal allikas ja vesi jooksis nõlvakust alla. Ged pistis käe vette ning see tundus märg, ta jõi seda ja vesi oli jahe. Sellest hoolimata ei kustutanud see janu, sest tegemist oli pelga pettekujutlusega. Jaspis pani järgmise sõnaga vee seisma ning kuivad rohulibled kõikusid taas päikesevalguses. „Nüüd on sinu kord, Kurehernes,” ütles ta oma jaheda naeratuse saatel.

Kurehernes kratsis mornil ilmel kukalt, aga võttis siis peotäie mulda ning hakkas selle kohal leelotama, vormis ja kujundas seda oma tõmmude sõrmedega, surus ja silitas seda ning äkitselt oli sellest saanud mingi metsmesilase või karvase kärbse moodi väike olevus, kes lendas suminal üle Roke künka ja kadus silmist.

Ged seisis ja vahtis masendatult. Mida teadis tema peale lihtsa külanõiduse, kitsede kutsumise sõnade, soolatüüka ravimise või koormakandmise ja potiparandamise loitsude?

„Mina niisuguseid trikke ei tee,” ütles ta. Sellest vastusest piisas Kurehernele, kes tahtis edasi minna, kuid Jaspis küsis: „Miks mitte?”

„Nõidumine ei ole mäng. Meie Gonti saarel ei mängi sellega lõbu ega kiituse pärast,” kostis Ged kõrgilt.

„Mispärast te seda siis teete,” päris Jaspis, „kas raha pärast?”

„Ei!” Midagi rohkem aga Ged oma võhiklikkuse varjamiseks ja uhkuse päästmiseks öelda ei osanud. Jaspis naeris, kuid mitte pahatahtlikult, ning läks edasi, näidates neile teed ümber Roke künka. Ged järgnes talle tusaselt ja haavunult, ta teadis, et oli narrilt käitunud, kuid süüdistas selles Jaspist.

Kui ta sel ööl mantlisse mähkunult Suure Maja hauavaikuses oma külmas pimedas kivikongis madratsil lebas, hakkasid teda vaevama kogu selle paiga kummalisus ning mõte kõigist siin lausutud loitsudest ja sõnumistest. Pimedus ümbritses teda ja hirm võttis tema üle võimust. Ta oleks olnud parema meelega ükskõik kus mujal, ainult mitte Rokel. Aga Kurehernes tuli ukse taha, virvavalgus pea kohal kõikumas ja teed näitamas, ning küsis, kas ta võib sisse tulla ja natuke juttu ajada. Ta päris Gedilt Gonti saare kohta ning rääkis siis armastusega oma kodusaartest Idarajal, kirjeldas, kuidas küla koldetulede suits kandub õhtuti vaiksele merele naljakate nimedega saarte vahel: Korp, Kopp ja Holp, Venway ja Vemish, Iffish, Koppish ja Sneg. Kui ta Gedile saarte paiknemist seletades nende piirjooned sõrmega kivipõrandale visandas, helendasid tema tõmmatud jooned enne kustumist ähmaselt, otsekui oleksid need hõbepulgaga tõmmatud. Kurehernes oli koolis olnud kolm aastat ning temast pidi varsti võlur saama, väiksemate nõiavõtete peale ei mõelnud ta rohkem kui linnud mõtlevad lendamisele. Ometi oli tal veel ka üks suurem anne, mida pole võimalik õppida – südameheadus. Sel ööl ja edaspidi pakkus ja andis ta Gedile sõprust, kindlat ja avalat sõprust, millele Ged tahes-tahtmata samaga vastas.

Ometi suhtus Kurehernes sõbralikult ka Jaspisesse, kes oli Gedi tol esimesel päeval Roke künkal narriks teinud. Ged ei unustanud seda ning näis, et Jaspis ka mitte, sest ta rääkis Gediga alati viisakal toonil ja pilkava naeratusega. Gedi uhkus ei kannatanud halvustamist ega üleolevalt armulikku suhtumist. Ta vandus, et tõestab Jaspisele ja kõigile teistele, kelle juht Jaspis teatud mõttes näis olevat, kui suur on tema vägi tegelikult – kunagi teeb ta seda. Sest ükski neist polnud oma kavalatest trikkidest hoolimata päästnud võlukunsti abil küla. Neist kellegi kohta ei olnud Ogion kirjutanud, et temast saab Gonti kõige vägevam võlur.

Toites nõnda oma uhkust, suunas ta oma tugeva tahte tööle, mis talle anti, nende oskuste, õppetükkide, ajaloo ja kunstide omandamisele, mida õpetasid Roke hallide rüüdega meistrid, keda nimetati Üheksaks Meistriks.

Osa aega igast päevast veetis ta Laulumeistri juures, õppides kangelaslugusid ja tarkusevaramut, mis algas kõige iidsema lauluga, „Éa Loomislooga”. Siis harjutas ta koos kümmekonna teise noorukiga Ilmameistri juures tuule- ja ilmakunsti. Nad veetsid terveid päikeselisi kevadpäevi ja varaseid suvepäevi väikeste purjekatega Roke lahel, harjutades paadi juhtimist sõna abil, lainete vaigistamist, maailmatuulega kõnelemist ja võlutuule tõstmist. Need on väga keerulised kunstid ning sageli sai Ged liikuva poomiga vastu pead, sest paat tegi äkitselt vastassuunas puhuva tuule käes äkilise pöörde või põrkas teise paadiga kokku, kuigi nende päralt oli terve laht, või said kõik kolm poissi tema paadis ootamatult läbimärjaks, sest tahtmatult tekitatud suur laine ujutas paadi üle. Teistel päevadel toimusid rahulikumad retked kuival maal, Taimemeister õpetas neile kasvavate taimede olemust ja omadusi ning Käemeister selgitas mustkunsti, käteosavust ja algelisemaid muutmisvõtteid.

Kõigis neis õpingutes oli Ged andekas ning ületas kuu aja pärast poisse, kes olid temast aasta kauem Rokel olnud. Eriti kergesti tulid talle kätte illusioonitrikid, nii et tundus, nagu oleks ta selle oskuse juba sündides kaasa saanud ning see vajas ainult meeldetuletamist. Käemeister oli leebe ja muretu vana mees, kellele tema õpetatud kunsti vaimukus ja ilu ammendamatut rõõmu valmistasid. Peagi ei tundnud Ged tema ees enam mingit kartust, vaid esitas ühe ja teise loitsu kohta küsimusi ning Meister naeratas alati ning näitas talle, mida ta oli tahtnud. Kuid püüdes ühel päeval lõpuks Jaspist häbisse jätta, ütles Ged Käemeistrile Näivuse õuel: „Õpetaja, kõik need loitsud on üsna ühesugused: kui sa juba ühte tead, on sulle teada ka kõik teised. Ja niipea, kui loitsimine lõpeb, haihtub ka illusioon. Kui ma teen näiteks kivikese teemandiks,” – ja seda ta ühe sõna ja randmeliigutusega tegigi –, „mida ma pean siis ette võtma, et see teemant jääkski teemandiks? Kuidas seda muutmisloitsu lukustada, nii et see kestma jääks?”

Käemeister vaatas Gedi peopesal sädelevat kalliskivi, mis oli ere nagu loheaarde säravaim juveel. Vana õpetaja pomises ühe sõna „tolk” ning peopesal oli kivi, mitte teemant, vaid rohmakas hall kivikild. Õpetaja võttis selle pihku. „See on kivi, Päris Keeles tolk,” ütles ta nüüd Gedile leebelt otsa vaadates. „Kild sellest kivist, millest koosneb Roke saar, kübeke kuiva maad, millel elavad inimesed. See on see, mis ta on. Maailma osake. Illusioonimuutuse abil võib anda sellele teemandi välimuse – või lille, kärbse, silma või leegi kuju.” Sedamööda, kuidas õpetaja neid nimetas, võttis kivi ühe kuju teise järel ning muutus siis uuesti kiviks. „Aga see on pelk näivus. Illusioon petab vaataja meeli, paneb ta nägema, kuulma ja tundma, et asi on muutunud. Aga asja ennast see ei muuda. Selleks, et muuta see kivi juveeliks, pead sa muutma tema päris nime. Ja isegi maailma nii väikese osakese muutmine, mu poeg, tähendab maailma muutmist. Seda on võimalik teha. Seda on tõesti võimalik teha. See on Muutmismeistri kunst ning sa õpid seda, kui oled selleks valmis. Aga sa ei tohi muuta ühtki asja, ühtki kivikest, ühtki liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada. Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis. Võluri muutmis- või kutsumiskunst võib maailma tasakaalu rikkuda. See vägi on ohtlik. See on väga hukatuslik. See peab järgnema teadmistele ja teenima vajadusi. Küünla läitmisega kaasneb vari…”

Õpetaja vaatas uuesti kivikest. „Tead sa, kivi on samuti väärtuslik,” ütles ta lõbusamalt. „Kui kõik Meremaa saared oleksid tehtud teemandist, oleks meie elu siin raske. Tunne rõõmu illusioonidest, poiss, ja las kivid jäävad kivideks.” Õpetaja naeratas, aga Ged ei jäänud rahule. Pruugib vaid maagilt tema saladusi uurida ja ta hakkab alati, samuti nagu Ogion, rääkima tasakaalust, ohust ja pimedusest. Aga kindlasti oli neist lapsikutest illusiooniloomistest tõelise kutsumise ja muutmiseni jõudnud võlur küllalt vägev, et teha, mida ta tahab, et maailma oma heaks arvamist mööda tasakaalu seada ning pimedust omaenda valgusega tõrjuda.

Koridoris kohtus ta Jaspisega, kes rääkis temaga sest ajast peale, kui Gedi saavutusi koolis kiitma hakati, pealtnäha sõbralikumalt, kuid tegelikult veelgi halvustavamalt. „Sa oled morni näoga, Raudkull,” ütles ta nüüd, „kas silmamoondamine läks untsu?”

Püüdes nagu alati Jaspisega üheväärsena esineda, ei pööranud Ged küsimuse iroonilisele toonile tähelepanu ja vastas: „Mul on silmamoondamisest kõrini, mul on kõrini sellest illusioonide loomisest, mis kõlbab üksnes lossides ja läänides jõudeelu elavate isandate lõbustamiseks. Õigest võlukunstist on mulle siiani Rokel õpetatud ainult virvavalguse loomist ja mõnda ilmaloitsu. Ülejäänud on selge narrus.”

„Narri käes on isegi narrus ohtlik,” kostis Jaspis.

Selle peale pöördus Ged ringi, otsekui oleks talle vastu nägu löödud, ning astus sammu Jaspise poole, aga vanem poiss naeratas, nagu ei olekski ta tahtnud midagi solvavat öelda, noogutas oma kõrgil graatsilisel kombel pead ja läks edasi.

Ged jäi paigale, raev südames, vaatas Jaspisele järele ning vandus, et ta saab oma võistlejast võitu, ja mitte mingis lihtsas silmamoondamises, vaid tõelises väe proovilepanekus. Ta tõestab oma võimeid ja häbistab Jaspist. Ta ei lase sel poisil enda peale ülevalt alla vaadata, olgu ta pealegi nii graatsiline, põlastav ja marruajav.

Ged ei hakanud üldse mõtlemagi, miks võis Jaspis teda vihata. Ta teadis üksnes, miks tema Jaspist vihkab. Teised õpilased olid peagi mõistnud, et nad suudavad harva Gediga võistelda, olgu siis tegemist nalja või tõsise nõidumisega, ning ütlesid tema kohta kes kiitvalt, kes pahatahtlikult: „Tema on sündinud võlur, ta ei lase kellelgi endast võitu saada.” Jaspis üksi ei kiitnud ega vältinud teda, vaid suhtus temasse lihtsalt kerge muigega ja üleolevalt. Ning seetõttu oli Jaspis ainus võistleja, keda tuli häbistada.

Ged ei mõistnud või ei tahtnud mõista, et selles jõukatsumises, mille külge ta klammerdus ning mida ta oma uhkusega turgutas, oli midagi sellest ohust, sellest pimedusest, mille eest Käemeister teda leebelt oli hoiatanud.

Kui teda parajasti pime raev ei vallanud, sai ta väga hästi aru, et temast ei olnud veel Jaspisele ega ühelegi teisele vanemale poisile võrdset, ning tegi lihtsalt oma tööd ja elas tavalist elu. Suve lõpul polnud õppetöö enam nii pingeline ja poistel jäi rohkem aega meelelahutusteks: nõiutud paatide võiduajamiseks sadamas, silmamoondamise vägitükkideks Suure Maja õuedes ning pöörasteks peitusemängudeks metsasaludes pikkadel õhtutel, kui polnud näha ei peitjaid ega otsijaid ning puude vahel liikusid hõikudes ja naerdes üksnes nõrgale veiklevale virvavalgusele järgnevad või selle eest põiklevad hääled. Sügise saabudes asusid õpilased uuesti tööle ja harjutasid uusi võluvõtteid. Gedi esimesed Rokel veedetud kuud olid seega möödunud kiiresti, tulvil kirgi ja imesid.

Talvel oli kõik teisiti. Ged ja veel seitse poissi saadeti Roke saare teise otsa, kõige kaugemale põhjaneemele, kus seisab Üksildane Torn. Seal elas üksinda Nimemeister, kelle nimel Kurremkarmerruk – ei olnud tähendust üheski keeles. Miilide kaugusel tornist ei asunud ühtki talu ega eluaset. Süngena seisis see põhjakaljudel, hallid olid pilved talvise mere kohal, lõputud olid nimede read ja loetelud, mida Nimemeistri kaheksa õpilast pidid õppima. Torni kõrges toas istus Kurremkarmerruk kõrgel istmel nende keskel ja kirjutas ritta nimesid, mis tuli õppida selgeks enne, kui tint keskööl kustus ja tühja pärgamendi järele jättis. Tornis oli alati külm, poolpime ja vaikne, ainsad helid olid Meistri sulekrabin ja võibolla ka ohked, mida tõi kuuldavale mõni õpilane, kes pidi õppima enne keskööd selgeks iga neeme, maanina, lahe, väina, abaja, kanali, sadama, madaliku, kari ja kalju nime Pelnishi meres asuva väikese Lossowi saare rannikul. Kui õpilane nurises, võis juhtuda, et Meister ei öelnud midagi, kuid pikendas nimekirja või lausus siis: „See, kes tahab saada meremeistriks, peab teadma iga veetilga päris nime meres.”

Ged ohkas mõnikord, aga ta ei nurisenud. Ta mõistis, et selles igavas ja lõputus paikade, asjade ja olendite päris nimede õppimises peitus ihaldatud võim, otsekui kalliskivi kuiva kaevu põhjas. Sest võlukunst seisnebki iga asja õige nimega nimetamises. Nii oli Kurremkarmerruk öelnud neile vaid korra, esimesel Tornis veedetud õhtul, rohkem ta seda ei korranud, kuid Ged ei unustanud tema sõnu. „Nii mitugi suure väega maagi,” oli Meister öelnud, „on püüdnud terve elu üheainsa asja nime teada saada – ühtainsat kadunud või peidetud nime. Ja nimekirjad ei ole ikka veel täielikud. Ega saagi olema senikaua, kuni maailm kestab. Kuulake, ja te mõistate, miks see nii on. Maailmas päikese all ning teises ilmas, kus päikest ei ole, leidub palju säärast, millel pole mingit tegemist inimeste ega inimkõnega, ning on olemas ka vägesid, mis on meie võimusest väljas. Aga võluda, päriselt võluda, saavad ainult need olevused, kes räägivad Meremaa hardi keelt või Vana Keelt, millest see on välja kasvanud.

Seda keelt räägivad lohed ja rääkis ka Segoy, kes maailma saared lõi, ning see on ka meie leede, laulude, loitsude, sõnumiste ja manamiste keel. Vana Keele sõnad on varjatud ja muudetud kujul meie hardi keele sõnade seas. Meie nimetame vahtu laineharjadel „sukien”, see sõna on tehtud kahest Vana Keele sõnast: „suk” – sulg ja „inien” – meri. Vaht on mere sulg. Aga vahtu ei saa võluda, nimetades seda sukieniks; selleks tuleb kasutada vahu enda päris nime Vanas Keeles, mis on „essa”. Iga lausuja teab mõnda sõna Vanas Keeles ja maag teab neid palju. Aga sõnu on hulga rohkem, mõni on aja jooksul kaotsi läinud, mõni on ära peidetud, mõnda teavad ainult lohed ja Maa Vanad Väed ning mõnda ei tea ükski elav hing, kuid pole inimest, kes need kõik selgeks suudaks õppida. Sellel keelel ei ole lõppu.

Põhjus on järgmine. Mere nimi on tõesti kenasti ja korralikult „inien”. Aga ka sellel, mida me nimetame Sisemereks, on Vanas Keeles oma nimi. Et ühelgi asjal ei saa olla kahte päris nime, siis võib „inien” tähendada ainult „kogu merd peale Sisemere”. Ja muidugi ei tähenda see isegi seda, sest pole võimalik üles lugeda kõiki meresid, lahtesid ja väinu, millel on oma nimi. Nii et kui mõni maagist meremeister oleks piisavalt hull, et tahaks tervet ookeani tormile kihutada või vaigistada, siis tuleks tal oma loitsus öelda mitte ainult – „inien”, vaid ka mere iga osa, tüki ja triibu nime terves Saarestikus ja kõigil Rajadel ning sealt edasi kuni paigani, kus nimesid enam ei ole. Nõnda seab seesama asi, mis annab meile võlumiseks väe, ka sellele piirid. Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate kurjus või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik hääled ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse.”

Ged mõtles kaua nende sõnade üle ning need sööbisid talle sügavalt mällu. Ometi ei suutnud ülesande ülevus seda Tornis veedetud pika aasta tööd vähem raskeks ja vähem kuivaks muuta ning aasta lõpul ütles Kurremkarmerruk talle: „Sa oled alustanud hästi.” See oligi kõik. Võlurid räägivad tõtt ning see vastaski tõele, et kõik rängad pingutused, mida Ged sel aastal nimede valdamiseks oli teinud, oli pelk algus ning õppimist jätkama pidi ta terve oma elu. Ta lasti Üksildasest Tornist välja varem kui temaga koos tulnud poisid, sest ta oli õppinud kiiremini, kuid see oli ka ainus tunnustus, mis talle osaks sai.

Ta kõndis talve hakul üksi üle saare lõunasse, sammus tühjadel teedel, mille ääres polnud ühtegi asulat. Öösel hakkas sadama. Ged ei hoidnud vihma sõnumisega endast eemal, sest Roke ilm oli Tuulevõtme Meistri hoole all ning sellesse ei tohtinud keegi ennast segada. Ta läks suure pendikipuu alla varju ning mõtles seal mantlisse mähkunult lamades oma vanale õpetajale Ogionile, kes käis ilmselt ikka veel kõrgel Gonti mäel oma sügisestel rännakutel ja magas väljas, katuseks raagus puuoksad ja seinteks langev vihm. Ged naeratas, sest Ogionile mõtlemine oli talle alati lohutuseks. Ta uinus rahuliku südamega külmas pimeduses, mis oli tulvil vee sosinat. Koidikul ta ärkas ja tõstis pea, vihm oli üle jäänud ning ta nägi, et tema mantli vahele oli tulnud sooja otsima üks loomake, kes seal nüüd kerratõmbunult magas. Ged imestas seda nähes, sest tegemist oli haruldase ja kummalise loomaga, kelle nimi on otak.

Neid olendeid leidub ainult Saarestiku neljal lõunapoolsel saarel: Rokel, Ensmeril, Podyl ja Wathortil. Nad on väikesed ja sileda karvaga, neil on lai nägu, suured säravad silmad ja tumepruun või pugalikpruun karv. Nende hambad on teravad ja nad on tigedad, nii et kodus neid ei peeta. Nad ei tee üldse mingit häält. Ged silitas loomakest, see ärkas ja haigutas, paljastades väikese pruuni keele ja valged hambad, aga ta ei kartnud. „Otak,” ütles Ged, aga siis meenusid talle tuhanded Tornis õpitud loomanimed ja ta kutsus loomakest selle päris nimega Vanas Keeles: „Hoeg! Kas sa tahad minuga kaasa tulla?”

Otak seadis end tema peopesale istuma ning hakkas ennast pesema.

Ged pani looma õlale kapuutsivoltide vahele ning see jäigi sinna. Päeva jooksul hüppas loom mõnikord maha ja lipsas metsa, aga tuli alati tagasi ning tõi ükskord kaasa kinnipüütud metshiire. Ged naeris ja käskis otakil hiire ära süüa, sest oli parajasti Päikesepüha õhtu ja ta ise paastus. Ta kõndis niiskes videvikus Roke künkast mööda, nägi eredat virvavalgust Suure Maja katuse kohal vihmas mänglemas, astus sisse ning tulevalges saalis tervitasid teda Meistrid ja ta kaaslased.

Gedile oli see otsekui kojutulek, sest tal ei olnud kodu, kuhu ta oleks võinud kunagi tagasi pöörduda. Ta oli nii palju tuttavaid nägusid nähes rõõmus ning kõige rõõmsam veel siis, kui ta nägi, et Kurehernes tuli teda tervitama, lai naeratus tõmmul näol. Ta oli sel aastal sõbrast rohkem puudust tundnud, kui ta isegi endale aru oli andnud. Kurehernes oli sel sügisel nõiaks saanud ega olnud enam õpipoiss, aga see ei seadnud nende vahele mingit tõket. Nad hakkasid kohe juttu ajama ning Gedile tundus, et ta ütles Kurehernele selle esimese tunniga rohkem, kui ta oli öelnud terve pika aasta jooksul Üksikus Tornis.

Otak kükitas ikka veel tema õlal kapuutsi sees, kui nad istusid Koldesaalis pikkade laudade taha pidusööki sööma. Kurehernes imetles loomakest ja sirutas korra käe, et teda silitada, aga otak napsas kohe oma teravate hammastega. Kurehernes naeris: „Räägitakse, Raudkull, et selle inimesega, keda metsloom hoiab, kõnelevad kivi ja lätte Vanad Väed inimhäälega.”

„Räägitakse, et Gonti võluritel on tihti koduvaimud,” ütles Jaspis, kes istus teisel pool Kureherne kõrval. „Isand Nemmerlel on kaaren ja lauludes lauldakse, et Arki Punane Maag pidas kuldketi otsas metssiga. Aga seda pole ma veel kuulnud, et nõid oleks endal rotti kapuutsi sees hoidnud!”

Selle peale puhkesid kõik naerma ning Ged naeris koos teistega. See oli lõbus õhtu ja Gedile meeldis olla seal soojuses ja melus, tähistada koos kaaslastega pidupäeva. Aga Jaspise nali, nagu kõik muugi, mis ta kunagi Gedile öelnud oli, käis talle närvidele.

Sel õhtul oli kooli külaline O isand, kes oli ka ise tuntud nõid. Ta oli olnud Arhimaagi õpilane ning tuli mõnikord Talvepeoks või suviseks Suureks Tantsuks Roke saarele. Tal oli kaasas tema sale ja noor emand, särav nagu uus vask, kelle musti juukseid kroonisid opaalid. Suure Maja saalis istus harva naisi ning mõni vana Meister kõõritas teda hukkamõistvalt. Noored mehed aga ei suutnud emandalt pilku pöörata.

„Säärase naise pärast,” ütles Kurehernes Gedile, „võiksin ma vägevaid nõiatükke teha…” Ta ohkas ja puhkes naerma.

„Ta on ju ainult naine,” vastas Ged.

„Printsess Elfarran oli ka ainult naine,” kostis Kurehernes, „aga tema pärast tehti terve Enlad maatasa, Havnori Sangarmaag suri ja Solea saar vajus merre.”

„Vanad pajatused,” kostis Ged. Siis aga hakkas temagi O emandat vaatama ja mõtlema, kas see tõesti ongi niisugune surelik ilu, millest pajatasid muistendid.

Laulumeister oli laulnud „Noore kuninga laulu” ning siis olid kõik koos laulnud talvist rõõmulaulu. Kui enne lauast tõusmist lühike paus tekkis, ajas Jaspis ennast püsti, läks koldele kõige lähema laua juurde, kus istusid Arhimaag, külalised ja meistrid, ning kõnetas O emandat. Jaspis ei olnud enam poiss, vaid pikk ja nägus noormees, mantel kurgu all hõbehaagiga kinnitatud, sest ka tema oli sel aastal nõiaks saanud ja hõbehaak oli selle tähis. Emand naeratas tema sõnade peale ning sädelevad opaalid särahtasid tema mustades juustes. Siis noogutasid meistrid nõusoleku märgiks lahkelt ja Jaspis näitas emandale illusioonikunsti. Ta pani kivipõrandast võrsuma valge puu. Selle oksad puudutasid saali kõrgeid laetalasid ning iga oksa iga rao küljes säras kuldõun, need kõik olid päikesed, sest tegemist oli Aastapuuga. Äkitselt lendles okstel üleni valge lind, kelle saba oli nagu lumesadu, ning kuldõunad tuhmusid ja muutusid seemneteks, neist said kristalltilgad. Kui need puult varisesid, oleks nagu vihma sadanud, äkitselt oli tunda sulnist lõhna ning õõtsuvale puule kasvasid roosast leegist lehed ja valged täheõied. Siis illusioon hajus. O emand hüüatas rõõmust ning kummardas oma sädeleva pea noore nõia poole tema meisterlikkuse kiituseks. „Tule meiega, ela meiejuures Otoknes – kas ta tohib tulla, mu isand?” küsis ta nagu laps oma rangelt kaasalt. Aga Jaspis vastas üksnes: „Kui ma olen omandanud oma õpetajate ja sinu kiitust väärivad oskused, emand, tulen ma meeleldi ja teenin sind meeleldi igavesti.”

Nii oli Jaspis meele järgi kõigile peale Gedi. Gedi hääl ühines kiidukooriga, aga tema süda mitte. „Mina oleksin paremini teinud,” ütles ta endamisi kibeda kadedusega ning pärast seda oli kogu õhtu rõõm tema jaoks rikutud.