Читать книгу Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia - Урсула Крёбер Ле Гуин - Страница 5
1. peatükk
ОглавлениеSeal oli müür. See ei paistnud tähtis olevat. See oli ehitatud tahumata kividest ja rohmakalt mörditud. Täiskasvanu võis sellest vabalt üle vaadata ja lapski üle ronida. Maanteega ristumise kohal kahanes see värava asemel lihtsalt geomeetriaks, üheks jooneks, piiritähise ideeks. Kuid see idee oli päris. See oli tähtis. Seitsme põlvkonna jooksul polnud maailmas olnud midagi tähtsamat sellest müürist.
Nagu kõik müürid, oli see mitmetähenduslik, kahepoolne. Mis asus seespool ja mis väljaspool, sõltus sellest, kummal pool te ise olite.
Ühelt poolt vaadatuna ümbritses müür viljatut kuuekümneaakrist välja, mida nimetati Anarrese Kosmosejaamaks. Sellel väljal seisis paar suurt portaalkraanat, stardiplatvorm, kolm laohoonet, veoautode garaaž ja ühiselamu. Ühiselamu nägi välja vastupidav, määrdunud ja kurblik; selle juures polnud aeda, polnud lapsi; võis selgelt näha, et see pole mõeldud elamiseks ega isegi pikemaks peatumiseks. Tegelikult oli see karantiin. Müür piiras mitte ainult maandumisväljakut, vaid ka kosmosest saabuvaid laevu ja inimesi, kes tulid nende laevadega, ja maailmu, millest nad tulid, ja ka ülejäänud universumit. See piiras universumit, jättes Anarrese vabana väljapoole.
Vaadates teiselt poolt, piiras müür Anarrest: kogu planeet oli selle sees nagu üks suur karantiinis vangilaager, ära lõigatud teistest maailmadest ja teistest inimestest.
Palju inimesi tuli teed mööda maandumisväljaku poole või seisis seal, kus tee müüri läbi lõikas.
Seal käis sageli inimesi naabruses asuvast Abbenay linnast, lootuses näha kosmoselaeva või siis lihtsalt müüri vaatamas. Lõpuks oli see ju ainus piirav müür nende maailmas. Mitte kuskil mujal ei näinud nad silti kirjaga «Läbiminek keelatud». Eriti kiskus sinnapoole noorukeid. Nad kõndisid müüri juurde; nad istusid sellele. Sealt võis juhtuda nägema meeskonda, kes laohoonetes veokitest kaste maha laadis. Stardiplatsil võis isegi kaubalaev seista. Kaubalaevad saabusid ainult kaheksa korda aastas – teatades ette vaid Kosmosejaama ametnikele, nii et kui pealtvaatajatel piisavalt vedas, et mõnda näha, oli see kunagi nende jaoks väga põnev olnud. Aga seal nad istusid – ja seal seisis laev, jässakas must torn kaugel eemal väljal keset liikuvate kraanade segadikku. Ja siis tuli üks naine laohoone vahtkonnast ja ütles: «Tänaseks me lõpetame, vennad.» Ta kandis Kaitsejõudude käesidet, mis oli peaaegu sama haruldane vaatepilt kui kosmoselaevgi. See oli natuke põnev. Aga kuigi tema toon oli leebe, oli see väga otsustav. Ta oli selle vahtkonna ülem ja kui teda provotseeriti, olid ta alluvad valmis teda kaitsma. Ja igatahes polnudki seal midagi vaadata. Tulnukad, need võõrilmlased, peitsid ennast oma laevas. Ei mingit vaatemängu.
Ka Kaitsejõudude jaoks olid need vaatemängud igavad. Mõnikord soovis ülem, et keegi tõesti prooviks üle müüri tulla, kas siis laevast hüppesse läinud võõrilmlane või mõni Abbenay laps, kes tahab kaubalaeva lähemalt vaatama hiilida. Kuid seda ei juhtunud kunagi. Mitte kunagi ei juhtunud mitte midagi. Aga kui midagi juhtuks, siis poleks ülem selleks valmis.
Kaubalaeva «Tähelepanelik» kapten küsis temalt: «Kas see rahvamass on siin mu laeva pärast?»
Ülem vaatas ja nägi, et tegelikult oligi värava ümber paras rahvasumm, oma sada inimest või rohkem. Nad seisid seal, lihtsalt seisid, samamoodi nagu seisti Näljahäda ajal proviandirongide jaamades. See hirmutas ülemat.
«Ei ole. Nad… noh… protesteerivad,» lausus naine aeglaselt ja napilt. «Protesteerivad… noh… teate küll. Reisija pärast?»
«Te peate silmas, et nad on siin selle värdja pärast, kelle peaksime kaasa viima? Ja et nad proovivad teda peatada? Või meid?»
Sõna «värdjas», mis oli ülema keelde tõlkimatu, ei tähendanud talle midagi muud kui vaid välismaist terminit tema rahva kohta, kuid talle polnud kunagi meeldinud selle kõla. Ega kapteni toon. Ega ka kapten. «Kas te saate sellega hakkama?» küsis ta lühidalt.
«Kurat, jah. Teie laadige lihtsalt ülejäänud last peale – kähku. Ja tooge see reisijavärdjas pardale. See veidrike punt ei tee meile mingit muret.» Ta patsutas asja, mida kandis oma vöö küljes, metallist objekti, mis nägi välja nagu deformeerunud peenis, ja vaatas relvastamata naisele üleolevalt otsa.
Too heitis fallilisele objektile, mille teadis olevat relva, külma pilgu. «Laev saab laaditud kella neljateistkümneks,» sõnas ta. «Hoidke meeskond turvaliselt pardal. Startige neliteist nelikümmend. Kui vajate abi, jätke sõnum maapealse juhtimiskeskuse automaatvastajasse.» Ta sammus minema, enne kui kapten oleks jõudnud midagi vastata. Viha pani naise oma vahtkonna ja rahvasummaga jõulisemalt käituma. «Astuge kõrvale!» käsutas ta müürile lähenedes. «Veokid sõidavad siit läbi, mõni võib viga saada. Tee vabaks!»
Rahvasummas olevad mehed ja naised vaidlesid nii tema kui ka üksteisega. Nad tunglesid endiselt teel ja mõned tulid ka üle müüri. Siiski vabastasid nad enamvähem tee. Ülem polnud harjunud rahvamassi kamandama, aga nemadki polnud harjunud mass olema. Nad olid kogukonna liikmed, mitte kollektiivi omad, neid ei ajanud liikvele massitunnetus: seal leidus sama palju emotsioone, kui oli inimesigi. Ja nad ei eeldanud, et käsklused võiksid olla meelevaldsed, sellepärast polnud nad harjunud käskudele mitte alluma. Nende kogenematus päästis reisija elu.
Mõned neist olid tulnud sinna reeturit tapma. Teised olid tulnud ta lahkumist takistama või talle solvanguid karjuma või lihtsalt teda vahtima, jäädes tapjatele ette ja neile probleeme valmistades. Ühelgi neist polnud tulirelva, kuigi mõnel oli nuga. Rünnak tähendas nende jaoks kehalist ründamist; nad tahtsid reeturit kätte saada. Nad eeldasid, et ta tuleb valve all ja mõne sõidukiga. Sel ajal, kui nad püüdsid kaubaautot läbi vaadata ja sõnelesid selle maruvihase juhiga, tuli mees, keda nad jahtisid, üksinda jala mööda maanteed. Kui nad ta ära tundsid, oli ta juba poolel teel üle maandumisvälja laeva poole, viis Kaitsejõudude ametnikku tema järel. Need, kes olid tahtnud teda tappa, asusid teda taga ajama (liiga hilja) ja kive loopima (mitte päris hilja). Nad üksnes haavasid kergelt meest, keda tahtsid kätte saada, just siis, kui ta oli laevani jõudnud, kuid kahenaelane ränikamakas tabas üht Kaitsejõudude liiget kõrvalt pähe ja tappis ta kohapeal.
Laeva luugid sulgusid. Kaitsemeeskond pöördus oma surnud kaaslast kandes tagasi; nad ei teinud katsetki peatada rahvamassi ninamehi, kes joostes laeva poole tulid, kuigi šokist ja vihast kaame vahtkonna ülem vandus neid põrgusse, kui nad mööda jooksid, ja nad pidid tema eest kõrvale põikama. Laeva juurde jõudes pudenes rahvamassi eelvägi laiali ja jäi kõheldes seisma. Laeva vaikimine, tohutute skeletaalsete tugijalgade järsk liikumine, veidrad põletusmärgid maapinnal, kõige inimliku puudumine ajas neid segadusse. Auru või gaasi pahvatus mingist laeva ühenduskohast pani mõned neist võpatama; nad vaatasid ärevalt üles, pea kohal olevate raketitunnelite poole. Sireen huilgas hoiatuseks kaugele üle välja. Algul üks inimene, siis kõik teised hakkasid värava poole jooksma. Keegi ei peatanud neid. Kümne minutiga oli ümbrus tühi, rahvasumm oli hajunud mööda maanteed Abbenay poole. Lõpuks ei paistnudki üldse midagi juhtunud olevat.
«Tähelepaneliku» pardal oli aga väga palju juhtunud. Kuna Kaitsejõudude meeskond oli stardiaega lühendanud, tuli kõigi rutiinidega hakkama saada poole kiiremini. Kapten oli käskinud reisija kinni siduda ja koos arstiga meeskonnaruumi luku taha panna, et neid jalust ära saada. Seal oli ekraan olemas, nad said starti vaadata, kui tahtsid.
Reisija vaatas. Ta nägi Kosmosejaama territooriumi ja müüri selle ümber ning kaugel müüri taga Ne Therase nõlvu, mille muutsid laiguliseks holumipõõsad ja harvad hõbedased kuuviirpuud.
Kõik see tormas äkki juhmistavalt üle ekraani. Reisija tundis, et tema pea pressitakse tahapoole vastu polsterdatud seljatuge. See oli nagu visiit hambaarsti juurde, pea kuklas, suu ammuli surutud. Ta ei suutnud hinge tõmmata, süda oli paha, sooled tühjenesid hirmust. Kogu keha kisendas tohutute jõudude käes, mis olid tema keha enda võimusesse võtnud. Mitte praegu, mitte veel, oodake!
Võimalus näha, mis toimub, aitas teda. Muidu oleks ta kabuhirmust tardunud. Sest nüüd oli ekraanil kummaline vaade, suur kahvatu kivipaljand. See oli kõrb, nii nagu paistis Suurt Orgu piiravate mägede otsast. Kuidas oli ta sattunud Suurde Orgu? Ta üritas endale kinnitada, et viibib õhulaevas. Ei, kosmoselaevas. Tasandiku servalt välgatas ere vee pealt vastupeegelduv valgus, kauge mere helk. Selles kõrbes ei olnud vett. Mida ta siis näeb? Kivitasandik ei olnud enam tasandik, vaid seest õõnes nagu tohutu päikesevalgusest täidetud kauss. Kui ta imetledes vaatas, muutus see veel õõnsamaks, kiirates oma valgust. Korraga läbistas seda üks abstraktne geomeetriline joon, ringi täiuslik segment. Selle kaare taga laius pimedus. See pimedus pööras kogu pildi ümber, muutis selle negatiiviks. Tegelikult ei olnud selle kivine osa enam nõgus ja valgust täis, vaid kumerus, mis valgust peegeldas ja tõrjus. See ei olnud mitte tasandik ega kauss, vaid sfäär, valgest kivist pall, mis kukkus pimedusse, kukkus minema. See oli tema maailm.
«Ma ei saa aru,» ütles ta valjusti.
Keegi vastas talle. Mõnda aega ei mõistnud ta, et tema tooli juures seisev isik räägib temaga, vastab talle, sest ta ei suutnud kuulamisele keskenduda. Ta oli selgelt teadlik ainult ühest asjast – oma täielikust isoleeritusest. Maailm oli tema ümbert minema kukkunud ja ta oli üksi jäetud.
Ta oli alati kartnud, et see võiks juhtuda, oli kartnud rohkem kui surma. Suremine on iseenda kaotamine ja kõige muuga uuesti ühinemine. Tema oli säilitanud iseenda ja kaotanud kõik muu.
Viimaks suutis ta oma kõrval seisvale mehele otsa vaadata. Muidugi oli see võõras. Nüüdsest ongi nad muidugi ainult võõrad. Ta rääkis võõrkeeles: aio keeles. Sõnades oli mõtet. Kõigis väikestes asjades oli mõtet; ainult asjas kui tervikus seda ei olnud. Mees ütles midagi rihmade kohta, mis teda tooli küljes hoidsid. Ta näpitses neid. Tool viskus püstiasendisse ja ta kukkus sellest peaaegu välja, iivelduses ja tasakaalutu nagu ta oli. Mees aina küsis, ega keegi viga pole saanud. Kellest ta üldse räägib? «Kas ta on kindel, et ta pole viga saanud?» Aio keeles oli otsese pöördumise viisakusvorm kolmandas isikus. Mees pidas ju teda silmas, teda ennast. Ta ei teadnud, miks ta oleks pidanud viga saama; mees kordas midagi kivide viskamisest. Aga selle kiviga ei saaks kunagi pihta, mõtles ta. Ta vaatas jälle ekraanile, otsides kivi, seda pimedusse kukkuvat valget kivi, kuid ekraan oli tuhmunud.
«Ma tunnen ennast hästi,» ütles ta viimaks huupi.
See ei rahustanud meest. «Palun tulge minuga kaasa. Ma olen arst.»
«Ma tunnen ennast hästi.»
«Palun tulge minuga kaasa, doktor Shevek!»
«Teie olete doktor,» ütles Shevek pärast pausi. «Mina ei ole. Minu nimi on Shevek.»
Arst, lühike valgetverd kiilaspäine mees, tegi ärritusest grimassi. «Te peaksite oma kajutis olema, söör – nakkusoht – te ei tohiks kontakteeruda mitte kellegagi peale minu, läbisin kahenädalase desinfektsiooniperioodi täiesti asjatult. Kurat võtaks seda kaptenit! Palun tulge minuga kaasa, söör. Ma olen vastutav…»
Shevek sai aru, et väike mees on ärritatud. Ta ei tundnud ei süüd ega osavõtlikkust. Kuid isegi tema olukorras, absoluutses üksinduses, jäi kehtimas üks seadus. Ainus seadus, mida ta oli iial tunnistanud. «Hea küll,» ütles ta ja tõusis püsti.
Ta tundis ikka veel peapööritust ja parem õlg tegi haiget. Ta teadis, et laev peab olema teel, kuid liikumise tunnet ei olnud; oli ainult vaikus; kohutav, täielik vaikus kohe teisel pool seinu. Arst juhtis ta mööda vaikseid metallkoridore ühte ruumi.
See oli väga väike, tühjadega seintega ruum. See ehmatas Shevekit tagasi, sest meenutas kohta, mida ta ei tahtnud mäletada. Ta peatus lävel. Kuid arst sundis takka ja palus ning ta astus siis sisse.
Ta istus riiulitaolisele voodile, ikka alles peapöörituses ja letargiline, ning jälgis arsti erilise huvita. Ta tundis, et peaks olema uudishimulik: see mees oli esimene urraslane, keda ta eales näinud oli. Kuid ta oli liiga väsinud. Ta oleks tahtnud pikali heita ja kohe magama jääda.
Ta oli enne terve öö üleval olnud ja oma pabereid läbi vaadanud. Kolme päeva eest oli ta saatnud Takveri ja lapsed ära RahussejaKüllusesse ning alates sellest oli ta olnud hõivatud, joostes raadiotorni, et Urrase rahvaga viimase minuti raadiosõnumeid vahetada, arutades Bedapi ja teistega plaane ja võimalusi. Kõigi nende kiirete päevade jooksul pärast Takveri lahkumist polnud tal tunnet, et tema asju ajab, vaid asjad paistsid teda suunavat. Ta oli sõltunud teistest inimestest. Tema enda tahe ei töötanud. Sel polnudki tarvis töötada. See oli olnud tema enda tahe, mis kogu selle asja algatas, mis tekitas praeguse hetke ja need seinad tema ümber. Kui kaua aega tagasi? Aastaid. Viis aastat tagasi, kui ta oli Chakari mägedes öövaikuses Takverile öelnud: «Ma lähen Abbenaysse ja lõhun müürid maha.» Isegi enne seda; tükk aega enne seda, Tolmus, nälja ja meeleheite aastatel, kui ta oli iseendale lubanud, et ei tee enam kunagi midagi teisiti kui ainult omaenda vabal tahtel. Ja selle lubaduse järgimine oligi ta nüüd siia toonud: sellesse ajatusse hetke, sellesse maatusse kohta, sellesse väiksesse ruumi, sellesse vanglasse.
Arst oli uurinud ta marraskil õlga (see marrastus üllatas Shevekit; ta oli olnud liiga pingul ja kiirustav, et maandumisväljal toimuvat mõista, ega märganudki, et kivi teda tabas). Nüüd pöördus arst tema poole, hüpodermiline süstal käes.
«Ma ei taha seda,» ütles Shevek. Tema aio kõnekeel oli aeglane ja, nagu ta raadiokõnelustest teadis, ka halva hääldusega, kuid grammatika oli piisavalt õige; tal oli raskem aru saada kui rääkida.
«See on leetrivaktsiin,» ütles arst, professionaalselt kurdiks jäädes.
«Ei,» vastas Shevek.
Arst näris hetke huult ja ütles: «Kas te teate, mis on leetrid, söör?»
«Ei.»
«See on haigus. Nakkav. Täiskasvanutel raskema kuluga. Anarresel teil seda pole; planeedi asustamisel hoiti see profülaktiliste vahenditega eemal. Urrasel on see tavaline. See võib teid tappa. Samamoodi ka tosin muud viirusinfektsiooni. Teil puudub vastupanuvõime. Kas olete paremakäeline, söör?»
Shevek raputas masinlikult pead. Mustkunstniku graatsiaga libistas arst nõela tema paremasse käsivarde. Shevek alistus sellele ja muudele süstidele vaikides. Tal polnud õigust kahtlustada ega protesteerida. Ta oli ise ennast nende inimeste kätte andnud; ta oli loobunud oma otsustamise sünniõigusest. See oli läinud, kukkunud temast eemale koos ta maailmaga, Lubaduse maailmaga, viljatu kiviga.
Arst rääkis jälle midagi, aga Shevek ei kuulanud.
Kas tunde või päevi eksisteeris ta tühjuses, kuivas ja armetus tühjas ruumis ilma mineviku või tulevikuta. Seinad seisid tihedalt ta ümber. Neist väljaspool oli vaikus. Tema käsivarred ja tuharad valutasid süstidest; tal oli palavik, mis küll kunagi ei kerkinud päris deliiriumiks, kuid jättis ta põhjatusse sügavikku teadvusel oleku ja teadvusetuse vahel, eikellegimaale. Aeg ei möödunud. Aega ei olnudki. Tema ise oli aeg: ainult tema. Ta oli jõgi, nool, kivi. Kuid ta ei liikunud. Visatud kivi rippus endiselt poolel teel. Polnud päeva ega ööd. Vahel pani arst tule põlema või kustutas ära. Voodi kõrval seina sees oli kell; selle osuti liikus mõttetult numbrilaua kahekümne kujundi vahel ühelt teisele.
Ta ärkas pärast pikka sügavat und ning oli sestsaadik vahtinud kella, uurides seda uniselt. Osuti näitas pisut 15 läbi, mis oleks võinud tähendada pärastlõunat, kui ajaarvestus algas keskööst nagu Anarrese 24tunnisel kellal. Aga kuidas saab kahe maailma vahelises kosmoses olla pärastlõuna? Noh, laev võis ju muidugi omaenda aega arvestada. Kõige selle väljamõtlemine julgustas teda tohutult. Ta tõusis istuma ega tundnud enam peapööritust. Ta tuli voodist välja ja kontrollis oma tasakaalu: rahuldav, kuigi jalatallad ei tundunud põrandaga päris tihedas kontaktis olevat. Laeva gravitatsiooniväli on arvatavasti üpris nõrk. See tunne ei meeldinud talle eriti; see, mida ta vajas, oli järjekindlus, püsivus, kindel fakt. Nende leidmiseks hakkas ta väikest ruumi metoodiliselt läbi uurima.
Tühjad seinad olid täis üllatusi, mis kõik ennast puudutuse peale valmilt ilmutasid: pesemisalus, sittumistool, peegel, laud, tool, kapp, riiulid. Pesemisalusega olid ühenduses mõned täiesti müstilised elektriseadmed ning vesi ei katkestanud voolamist, kui aluselt lahkuti, vaid alles siis, kui kraan kinni keerati. Shevek mõtles, et see oli kas märk suurest usaldusest inimloomuse vastu või suurest kuuma vee kogusest. Eeldades viimast, pesi ta ennast üleni, ning leidmata ühtegi käterätti, kuivatas ühe müstilise seadmega, mis puhus välja meeldivat kõditavat sooja õhu voogu. Oma rõivaid leidmata, pani ta tagasi need, mis olid tal ärgates seljas olnud: avarad nöörseosega püksid ja vormitu tuunika, mõlemad erksavärviliselt kollased, väikeste siniste täppidega. Ta vaatas ennast peeglist. Pidas vaatepilti õnnetuks. Kas niimoodi nad Urrasel riietuvadki? Ta otsis tagajärjetult kammi, silus juuksed sõrmedega üle pea ja valmistus niimoodi korrastatuna ruumist lahkuma.
Ta ei saanud. Uks oli lukus.
Sheveki esialgne uskumatus muutus vihaks, nagu mingiks raevuks, pimedaks vägivallasooviks, mida ta polnud varem elu seeski tundnud. Ta väänas liikumatut ukselinki, peksis kätega ukse libedat metalli, siis pööras ümber ja pressis väljakutsenuppu, mida arst oli soovitanud vajaduse korral kasutada. Midagi ei juhtunud. Siseside paneelil oli veel palju muid väikesi erivärvilisi nummerdatud nuppe; ta virutas peopesaga hulga neist sisse. Seinas olev valjuhääldi hakkas pudistama: «Kes kurat jah kohe tulen kaduge liinilt mis seal kahekümne teises…»
Shevek laskis kõik need vabaks: «Tehke uks lukust lahti!»
Uks libises pärani ja arst vaatas sisse. Tema paljaksaetud, murelikku, kollakat nägu nähes jahtus Sheveki raev ja kahanes sisemiseks sünguseks. Ta ütles: «Uks oli lukus.»
«Mul on kahju, doktor Shevek… ettevaatusabinõud… nakkus… teiste eemal hoidmiseks…»
«Kas hoida teisi eemal või mind luku taga – sama asi,» ütles Shevek, vaadates alla arsti poole heledate äraolevate silmadega.
«Ohutus…»
«Ohutus? Kas mind tuleb karbis hoida?»
«Ohvitseride salong,» pakkus doktor kiirustades, rahustavalt. «Kas olete näljane, söör? Ehk tahaksite riidesse panna ja me võiksime salongi minna.»
Shevek vaatas arsti rõivaid: kitsad sinised püksid, sääred topitud saabastesse, mis paistsid olevat sama siledad ja peened nagu tekstiil; eest lahtine violetne tuunika, nööpideks hõbedast konnad; selle all pimestavvalge kootud särk, mis jättis paistma üksnes kaela ja randmed.
«Kas ma ei ole riides?» küsis Shevek viimaks.
«Oh, pidžaama käib küll. Laeval ei olda nii ametlikud!»
«Pidžaama?»
«See, mis teil seljas on. Magamisrõivad.»
«Rõivad, mida kantakse magamise ajal?»
«Jah.»
Shevek pilgutas silmi. Ta ei kommenteerinud. Ta küsis: «Kus on rõivad, mis mul enne seljas olid?»
«Teie rõivad? Lasksin need puhastada – steriliseerida. Loodetavasti pole teil selle vastu midagi, söör…» Arst uuris seinapaneeli, mida Shevek polnud avastanud, ja tõi esile kahvaturohelisse paberisse keeratud paki. Ta võttis välja Sheveki vana ülikonna, mis nägi välja väga puhas ja suuruselt kuidagi kokku tõmbunud, kägrutas rohelise paberi nutsakuks, aktiveeris veel ühe paneeli, viskas paberi avanenud kasti ja naeratas ebakindlalt. «Siin nad on, doktor Shevek.»
«Mis selle paberiga juhtub?»
«Paberiga?»
«Rohelise paberiga.»
«Oh, ma viskasin selle ära.»
«Viskasite ära?»
«Likvideerisin. See põletatakse ära.»
«Te põletate paberit?»
«Võimalik, et see heidetakse lihtsalt kosmosesse, mina ei tea. Ma ei ole kosmosemeedik, doktor Shevek. Mulle osutati au teie eest hoolitseda minu kogemuste tõttu teistest maailmadest pärit külalistega, Terralt ja Hainilt tulnud saadikutega. Mina juhin kõigi AIo’le saabunud tulnukate puhastamise ja kohandamise protseduure. Muidugi ei ole teie samas mõttes tulnukas.» Ta vaatas kartlikult Shevekile otsa, kes ei suutnud kõike öeldut jälgida, kuid tajus sõnade taga murelikku, ebakindlat, heasoovlikku hoiakut.
«Ei ole,» kinnitas talle Shevek. «Võibolla oli mul kakssada aastat tagasi Urrasel sama esiema mis teilgi.» Ta pani oma vanad riided selga ja kui ta parajasti särgi üle pea tõmbas, siis nägi, kuidas arst tema sinikollased «magamisrõivad» «prügikasti» toppis. Shevek peatus, krae alles üle nina. Ta tõmbas särgi selga, põlvitas ja avas kasti. See oli tühi.
«Rõivad põletatakse ära?»
«Oh, need on odavad pidžaamad, ühekordsed – kanna neid ja viska siis minema, see maksab vähem kui puhastamine.»
«See maksab vähem,» kordas Shevek mõtlikult. Ta lausus sõnu samal moel, nagu paleontoloog uurib fossiili. Fossiili, mida saab dateerida terve kihistuse vanuseks.
«Kardan, et teie pagas läks laevale tormamise käigus kaotsi. Loodetavasti polnud teil seal midagi olulist.»
«Ma ei võtnud midagi kaasa,» ütles Shevek. Kuigi tema rõivastus oli peaaegu valgeks pleegitatud ja natuke kokku tõmbunud, sobis see talle endiselt ning holumikiudude tuttav kare puudutus oli meeldiv. Ta tundis ennast jälle iseendana. Ta istus voodile, näoga arsti poole, ja lausus: «Vaadake, ma tean, et te ei suhtu asjadesse nii nagu meie. Teie maailmas, Urrasel, peab asju ostma. Ma tulen teie maailma, mul pole raha, ma ei saa osta – sellepärast peaksin asju kaasa võtma. Aga kui palju saan ma tuua? Rõivaid küll, jah, ma oleksin võinud võtta kaks ülikonda. Aga toit? Kuidas saaksin ma tuua piisavalt toitu? Ma ei saa tuua, saa midagi osta. Et mind elus hoida, peate teie seda mulle andma. Ma olen anarreslane, ma panen urraslased käituma nagu anarreslased: andma, mitte müüma. Kui teile meeldib. Muidugi pole minu elus hoidmine vajalik! Ma olen kerjus, kas teate.»
«Oh, mitte sugugi, söör, ei, ei. Te olete väga austatud külaline. Palun ärge otsustage meie üle selle laeva meeskonna põhjal, nad on väga harimatud, piiratud inimesed – te ei oska aimatagi, millise vastuvõtu osaliseks te Urrasel saate. Lõpuks olete ju maailmakuulus – ülegalaktikaliselt kuulus teadlane! Ja meie esimene külaline Anarreselt! Kinnitan teile, kõik on hoopis teisiti, kui me Peier Fieldi jõuame.»
«Selles ma ei kahtlegi, et seal on kõik teisiti,» vastas Shevek.
Teekond kuule kestis tavaliselt neli ja pool päeva sinna ja tagasi, kuid seekord lisati reisija kohandamiseks teekonnale veel viis päeva. Shevek ja doktor Kimoe sisustasid need vaktsineerimiste ja vestlustega. «Tähelepaneliku» kapten sisustas need Urrase orbiidil püsimise ja vandumisega. Kui ta pidi Shevekiga rääkima, tegi ta seda sünge lugupidamatusega. Arst, kes oli valmis kõike selgitama, püüdis ta käitumist analüüsida: «Ta on harjunud nägema kõiki välismaalasi alaväärtuslike, mitte täiesti inimlike olenditena.»
«Odo nimetas seda pseudoliikide loomiseks. Jah. Ma arvasin, et ehk ei mõtle Urrase inimesed enam niimoodi, kuna teil on seal nii palju keeli ja rahvusi ning isegi külalisi teistest päikesesüsteemidest.»
«Neid on väga vähe, sest tähtedevahelised reisid on väga kulukad ja väga aeglased. Arvatavasti ei jää see nõnda alatiseks,» lisas doktor Kimoe, kavatsedes nähtavasti Shevekit meelitada või vestlust õhutada, mida Shevek ignoreeris.
«Teine ohvitser,» sõnas ta, «paistab mind kartvat.»
«Oh, tema puhul on see religioosne fanatism. Ta on jäiga tõlgendusega epifaanlane. Tsiteerib igal õhtul vaimulikke patriarhe. Läbinisti jäiga mõtlemisega.»
«Nii et tema näeb siis mind… kuidas?»
«Ohtliku ateistina.»
«Ateistina! Mispärast?»
«Noh, sest te olete odolane Anarreselt – Anarresel pole religiooni.»
«Pole religiooni? Me pole seal Anarresel ometi kivist?»
«Pean silmas kindlalt väljakujunenud religiooni – kirikuid, usutunnistusi…» Kimoe punastas kergelt. Tal oli arsti elav enesekindlus, kuid Shevek kõigutas seda alatasa. Pärast kahtekolme Sheveki küsimust lõppesid kõik arsti seletused abitu kogelemisega. Nad mõlemad pidasid loomulikuks teatavaid suhteid, mida teine isegi näha ei osanud. Näiteks oli urraslaste jaoks oluline see huvitav üleoleku, suhtelise kõrguse teema; nad kasutasid tihti oma kirjutistes sõna «kõrgem» sünonüümina sõnale «parem», samas kui anarraslased oleksid kasutanud «kesksem». Aga mida oli kõrgem olemisel tegemist välismaalaseks olemisega? See oli ainult üks mõistatus saja muu hulgast.
«Ma saan nii aru,» ütles Shevek nüüd, kui järjekordne mõistatus selgeks sai, «et te ei tunnista mingit religiooni väljaspool kirikuid, samamoodi nagu te ei tunnista moraali väljaspool seadusi. Teate, ma pole seda kunagi mõistnud, kuigi olen nii palju urraslaste raamatuid lugenud.»
«Noh, tänapäeval võiks iga valgustatud isik tunnistada…»
«Sõnavara teeb selle keeruliseks,» ütles Shevek oma avastust järgides. «Pravi keeles esineb sõna «religioon» harva. Ei, teie ütlete – on haruldane. Mitte sageli kasutatav. Muidugi on see üks Kategooriatest: Neljas Moodus. Vähesed inimesed õpivad kasutama kõiki Mooduseid. Kuid Moodused on üles ehitatud mõistuse loomulikule suutlikkusele, te ei saa ju tõsiselt arvata, et meil puudub religioosne suutlikkus? Et me saame hakkama füüsikaga, olles samas ära lõigatud sügavaimast suhtest, mis inimesel on kosmosega?»
«Oh ei, sugugi mitte…»
«See teeks meist tõepoolest pseudoliigi!»
«Haritud mees mõistab seda kindlasti, aga need ohvitserid on harimatud.»
«Aga kas siis ainult fanaatikutel on lubatud kosmosesse minna?»
Kõik nende jutuajamised olid niisugused – arstile kurnavad ja Shevekile ebarahuldavad, kuid mõlema jaoks siiski ülimalt huvitavad. Need olid Sheveki ainus võimalus uurida seda uut maailma, mis teda ees ootas. See laev ja Kimoe mõistus olid tema mikrokosmos. «Tähelepaneliku» pardal polnud raamatuid, ohvitserid vältisid Shevekit ja meeskonnaliikmeid hoiti rangelt tema teele sattumast. Mis puutus arsti mõistusesse, siis see oli küll intelligentne ja kindlasti heasoovlik, kuid kujutas endast intellektuaalsete artefaktide sasipundart, mis ajas veelgi rohkem segadusse kui kogu see laevatäis vidinaid, seadmeid ja mugavusi. Neid viimaseid pidas Shevek lõbustavateks; kõik oli nii rikkalik, stiilne ja leidlik; kuid Kimoe intellekti struktuuri ei pidanud ta nii mugavaks. Kimoe mõtted ei paistnud kunagi kulgevat sirgjooneliselt; need läksid ringiga ümber ühe asja ja vältisid teist ning lõpetasid siis mürtsuga vastu müüri. Kõigi Kimoe mõtete ümber olid müürid ja ta ise paistis neist täielikus teadmatuses olevat, kuigi peitis ennast alatasa nende taha. Ainult üks kord nägi Shevek neid müüre murenemas kõigi nende päevadepikkuste vestluste ajal maailmade vahel.
Ta oli küsinud, miks ei ole laeval naisi, ja Kimoe oli vastanud, et kosmosekaubalaeval lendamine pole naiste töö. Ajalookursused ja teadmised Odo kirjutistest andsid Shevekile konteksti selle tautoloogilise vastuse mõistmiseks ning ta ei öelnud rohkem midagi. Kuid arst esitas omakorda küsimuse Anarrese kohta. «Kas on tõsi, doktor Shevek, et teie ühiskonnas koheldakse naisi täpselt samamoodi nagu mehi?»
«See oleks hea varustuse raiskamine,» vastas Shevek naerdes ning naeris siis veel kord, kui selle mõtte kogu naeruväärsus talle pärale jõudis.
Arst kõhkles, otsides nähtavasti teed ümber mõne takistuse oma mõistuses, paistis siis segadusse sattuvat ja ütles: «Oh ei, ma ei mõelnud seksuaalselt… te nähtavasti… nad… Ma pidasin silmas nende sotsiaalset staatust.»
«Kas «staatus» on sama mis «klass»?»
Kimoe üritas seletada, mis on staatus, ei saanud hakkama ja pöördus tagasi esialgse teema juurde. «Kas tõesti ei tehta vahet meeste töö ja naiste töö vahel?»
«Noh, ei, see paistab olevat tööde väga mehhaaniline liigitus, kas pole? Inimene valib töö vastavalt oma huvile, andele, tugevusele – mis on sellel pistmist sugupoolega?»
«Mehed on füüsiliselt tugevamad,» nentis tohter professionaalse lõplikkusega.
«Jah, enamasti küll. Ja ka suuremat kasvu, aga mis tähtsust sel on, kui meil on masinad? Ja kui meil isegi poleks masinaid, kui peaksime kaevama labidaga ja asju seljas tassima, siis mehed võibolla töötavad kiiremini – need suurekasvulised –, aga naised töötavad kauem… Olen tihtipeale soovinud, et oleksin nii vastupidav nagu mõni naine.»
Kimoe jõllitas teda, viisakusest välja raputatud. «Kuid kaotsi läheb ju… kõik naiselik… kogu õrnus… ning mehelik enesest lugupidamine… Kindlasti ei saa teie oma tööd tehes ju teeselda, et naised on teiega võrdsed? Füüsikas, matemaatikas, intellektis? Te ei saa ju seda teeselda, ennast pidevalt nende tasemele alandamata?»
Shevek istus mugavas polsterdatud tugitoolis ja vaatas ohvitseride salongis ringi. Vaateekraanil rippus musta kosmose taustal endiselt Urrase hiilgav kaar nagu sinakasroheline opaal. Viimastel päevadel olid see armas vaatepilt ja salong Shevekile tuttavaks saanud, kuid praegu tundusid need erksad värvid, voolujoonelised tugitoolid, peidetud valgustid, mängulauad ja teleekraanid ning pehme vaipkate kõik sama võõrad nagu esimesel korral, kui ta neid nägi.
«Ma ei arva, et ma väga palju teeskleksin, Kimoe,» ütles ta.
«Muidugi, ka mina olen tundnud ülimalt intelligentseid naisi, kes suudavad mõelda just nagu mehed,» sõnas tohter kiirustades, teadlikuna sellest, et ta oli peaaegu karjunud –, et ta oli, mõtles Shevek, kolkinud rusikatega vastu lukus ust ja karjunud…
Shevek vahetas kõneainet, kuid jätkas sellele mõtlemist. Küllap on see üleoleku ja alaväärsuse asi keskne teema Urrase sotsiaalses elus. Kui Kimoe peab selleks, et endast lugu pidada, poolt rassi endast alamaks arvama, kuidas suutsid siis naised üldse endast lugu pidada – kas nemad arvasid mehi endast alamateks? Ja kuidas see kõik nende seksielu mõjutas? Ta teadis Odo kirjutistest, et kakssada aastat tagasi olid Urrase peamised seksuaalsed institutsioonid olnud «abielu» – õiguslike ja majanduslike sanktsioonidega lubatud ja tugevdatud partnerlus – ning «prostitutsioon», mis paistis olevat lihtsalt laiem termin kopuleerumise kohta majanduslikul alusel. Odo oli hukka mõistnud need mõlemad, kuid siiski oli Odo ise olnud «abielus». Ja ikkagi võisid need institutsioonid kahesaja aasta jooksul suuresti muutunud olla. Kui Shevek kavatseb elada Urrasel ja koos urraslastega, oleks tal parem see välja uurida.
Oli kummaline, et isegi seks, nii rohke lohutuse, mõnu ja rõõmu allikas nii paljude aastate jooksul, võib üleöö muutuda tundmatuks territooriumiks, kus ta peab astuma ettevaatlikult ja tunnistama oma teadmatust; siiski oli see nii. Teda hoiatas mitte üksnes Kimoe kummaline põlguse ja viha purse, vaid ka varem jäänud ebamäärane mulje, mille see vahejuhtum esile tõi. Laeval viibimise alguses, nende pikkade palaviku ja meeleheite tundide jooksul, oli tema tähelepanu mõnikord meeldivalt ja mõnikord ärritavalt kõrvale juhtinud ülimalt lihtne tunne: voodi pehmus. Kuigi see oli vaid nari, nõtkus madrats tema all hellitava paindlikkusega. See andis talle järele, andis järele nii pealetükkivalt, et ta oli magama jäädes sellest alati teadlik. Nii mõnu kui ka ärritus, mida see temas tekitas, olid kindlalt erootilised. Siis oli veel see sooja õhu kuivatusseade: samasugune tunne. Kõditav. Ja ohvitseride salongis oleva mööbli disain, sileda plastiku kurvid, millesse olid sunnitud jonnakas puit ja metall, pindade ja tekstuuride siledus ja hõrkus: kas polnud ka need mitte õrnalt ja kõikehõlmavalt erootilised? Ta tundis ennast piisavalt hästi ja oli kindel, et kõigest mõnepäevane eemalolek Takverist, isegi tugevas stressis, poleks teda nii üles kütnud, et ta tajuks naist igas lauaplaadis. Mitte naise tegeliku kohalviibimiseta.
Kas Urrase mööblimeistrid elasid kõik tsölibaadis? Ta loobus mõtlemisest; küllap ta üsna varsti Urrasel teada saab.
Just enne seda, kui nad laskumiseks rihmad kinnitasid, tuli arst Sheveki kajutisse, et kontrollida vaktsineerimiste mõju, millest viimane, katku vastu pookimine, oli teinud Sheveki haigeks ja uimaseks. Kimoe andis talle uue tableti. «See turgutab teid maandumiseks üles,» ütles ta. Shevek neelas pilli stoiliselt alla. Tohter jahmerdas oma meditsiinivarustusega ja hakkas äkki väga kiiresti rääkima: «Doktor Shevek, ma ei eelda, et mul lubatakse rohkem teie eest hoolitseda, kuigi võibolla lubatakse, aga kui mitte, siis tahtsin teile öelda, et see, et mina, et see on olnud mulle suur privileeg. Mitte sellepärast… vaid sellepärast, et olen hakanud austama… hindama… et lihtsalt kui inimolend, teie headust, tõelist headust…»
Läbi peavalu ei tulnud Shevekile ühtki asjalikumat vastust meelde, ta vaid sirutus lähemale, võttis Kimoe käe ja ütles: «Aga kohtume siis uuesti, vend!» Kimoe surus närviliselt Urrase stiilis tal kätt ja kiirustas välja. Kui arst läinud oli, taipas Shevek, et oli rääkinud temaga pravi keeles, öelnud talle ammar, vend, keeles, millest Kimoe aru ei saanud.
Seinakõlar paristas käsklusi. Narile lõksu püütud Shevek kuulas, tundes end uduse ja äraolevana. Atmosfääri sisenemise tunne muutis udu paksemaks; ta oli teadlik oma väikesest, kuid põhjatust lootusest, et ta oksele ei hakka. Ta ei teadnudki, et nad on maandunud, enne kui Kimoe jälle sisse tõttas ja ta välja ohvitseride salongi kupatas. Vaateekraan, millel Urras pilvedest varjatuna ja helendavana siiani oli rippunud, oli nüüd pime. Ruum oli inimesi täis. Kust nad kõik tulnud olid? Ta oli meeldivalt üllatunud, et suudab seista, kõndida ja käsi suruda. Ta keskendus peamiselt sellele ja laskis tähendusel endast mööda minna. Hääled, naeratused, käed, sõnad, nimed. Tema enda nimi ikka ja jälle: doktor Shevek, doktor Shevek… Nüüd läks tema ja läksid kõik need tema ümber olevad võõrad mööda kinnist rampi alla, kõik hääled väga valjud, sõnad seintelt vastu kajamas. Häälekõmin muutus vaiksemaks. Kummaline õhk puudutas ta nägu.
Ta vaatas üles ja komistas rambilt tasasele pinnale astudes ning pidi peaaegu kukkuma. Ta mõtles surmast selles tühemikus astmete alguse ja oma retke lõppemise vahel ning seisiski juba trepi teises otsas uuel maapinnal.
Tema ümber oli avar hall õhtu. Uduse maandumisvälja teises servas põlesid ähmased sinised tuled. Õhk tema näol ja kätel, sõõrmetes, kurgus ja kopsudes oli külm, niiske, lõhnu täis ja mahe. See polnud kummaline. See oli maailma õhk, kust tema rass oli tulnud, see oli kodu õhk.
Komistamise ajal oli keegi tal käsivarrest haaranud. Temale suunatud prožektorid süttisid. Fotograafid filmisid uudiste jaoks stseeni «Esimene inimene Kuult»: pikk habras kuju aukandjate, professorite ja turvameeste summas, hele sakris pea väga püsti (et fotograafid saaksid tabada iga näojoone), nagu püüaks ta üle prožektorite valguse taevasse vaadata, avarasse udusesse taevasse, mis oli varjanud tähed, Kuu, kõik teised maailmad. Ajakirjanikud üritasid läbi politseinike mitmekordse ringi trügida: «Doktor Shevek, kas annaksite sel ajaloolisel hetkel meile intervjuu?» Nad suruti kohe tagasi. Mehed tema kõrval sundisid teda edasi minema. Ta juhatati ootavasse limusiini, viimase võimaluseni fotogeeniline oma kasvu, pikkade juuste ning leina ja äratundmise kummalise ilme tõttu näol.
Linna tornid uppusid üleval uttu nagu ähmase valguse tohutud redelid. Pea kohal möödusid rongid, eredad kriiskavad triibud. Kihutavate autode ja trammide kohal ääristasid tänavaid massiivsed kivist ja klaasist müürid. Kivi, teras, klaas, elektrituled. Nägusid mitte.
«See on Nio Esseia, doktor Shevek. Kuid otsustati, et on parem teid linna rahvasummast esialgu eemal hoida. Me läheme otse ülikooli.»
Koos temaga olid auto pimedas, pehmelt polsterdatud kabiinis viis meest. Nad osutasid vaatamisväärsustele, kuid Shevek ei osanud udus öelda, milline neist tohututest, ähmastest, põgusalt silmatud ehitistest oli Ülemkohus ja milline Rahvusmuuseum, milline Direktoraat ja milline Senat. Nad ületasid jõe või lahesuudme ning miljon Nio Esseia udust ähmastatud tuld värelesid nende taga tumedal veel. Maantee muutus pimedamaks, udu tihedamaks ja juht aeglustas kiirust. Auto tuled valgustasid ees olevat udu, nagu oleks see müür, mis nende ees pidevalt taganeb. Shevek istus pisut ettepoole kummargil ja vaatas välja. Tema pilk polnud fookuses, mõistus samuti mitte, kuid ta nägi välja endassesulgunud ja tõsine ning teised mehed kõnelesid tasa, respekteerides tema vaikimist.
Mis oli see tihedam pimedus, mis voolas lõputuna tee kõrval? Puud? Kas nad olid linnast lahkudes sõitnud puude vahel? Tema mälusse kerkis aio sõna «mets». Nad ei jõua ootamatult välja kõrbesse. Puud aina jätkusid ja jätkusid, järgmisel mäenõlval ja järgmisel ja järgmisel, seistes udu magusas jaheduses maailma täitva lõputu metsana, elude vaikiv võitlev läbipõimumine, lehtede tume liikumine öös. Kui Shevek seal imetledes istus ja auto jõeoru udust selgemasse õhku jõudis, vaatas talle teeäärse lehestiku alusest pimedusest hetkeks otsa üks nägu.
See ei sarnanenud inimnäole. See oli pikk nagu Sheveki käsivars ja tontlikult valge. Hingeõhk tungis pahvakutena välja avaustest, mis pidid olema sõõrmed, ja kohutaval, eksimatul kombel oli seal üks silm. Suur tume silm, kurblik, võibolla küüniline? See oli hetkega autotulede valgusest kadunud.
«Mis see oli?»
«Eesel, kas polnud?»
«Üks loom?»
«Jah, üks loom. Jumalapärast, täitsa õigus! Teil ei ole ju Anarresel suuri loomi, eks?»
«Eesel on nagu hobune,» ütles teine mees ja kolmas lisas kindla vanurihäälega: «See oligi hobune. Eeslid nii suured ei ole.» Nad tahtsid temaga rääkida, kuid Shevek oli jälle kuulamise lõpetanud. Ta mõtles Takverist. Ta juurdles, mida see sügav, kuiv, tume udu väljas pimeduses oleks Takverile tähendanud. Naine oli alati teadnud, et kõik elud on ühenduses, rõõmustanud enda suguluse üle kaladega oma labori akvaariumides, otsinud eksistentsi kogemust väljaspool inimese piire. Takver oleks teadnud, kuidas vaadata tagasi sellele silmale pimeduses puude all.
«Meie ees on Ieu Eun. Seal ootab teiega kohtumist kaunis suur rahvasumm, doktor Shevek; president, mõned direktorid ja muidugi rektor, siis veel igat sorti suured ninad. Aga kui olete väsinud, siis saame austusavaldustega ühele poole nii kiiresti kui võimalik.»
Austusavaldused kestsid mitu tundi. Pärast ei mäletanud ta neist eriti mitte midagi. Ta lükati auto väikesest pimedast kastist tohutusse eredalt valgustatud kasti, täis inimesi – sadu inimesi kristalllühtreid täisriputatud kuldse lae all. Teda tutvustati neile kõigile. Nad kõik olid temast lühemad ja karvutud. Mõnel naisel oli isegi pea kiilas; lõpuks ta taipas, et küllap nood olid kõik oma karvad maha ajanud; nii Sheveki rassi väga õrnad, pehmed, lühikesed ihukarvad, kui ka juuksekarvad. Kuid need asendati oivaliste rõivastega, suurepärastega nii lõikelt kui ka värvuselt, naised pikkades kleitides, mis põrandat pühkisid, rinnad paljad, pihad, kaelad ja pead kaunistatud kalliskivide, pitside ja looridega, mehed punastes, sinistes, violetsetes, kuldsetes, rohelistes pükstes ja kuubedes või tuunikates, varrukad lõhikutega, pitsi kaskaadidega; või siis purpurpunastes, tumerohelistes või mustades rüüdes, millel põlvedeni lõhikud, et näidata hõbemustritega valgeid sukki. Sheveki mälusse hõljus veel üks aio sõna, millele ta kunagi varem polnud kasutust leidnud: «hiilgus». Need inimesed olid hiilgavad. Peeti kõnesid. AIo Rahvussenati president, veidrate külmade silmadega mees, lausus toosti: «Joome Kaksikplaneetide vahelise uue vendlusajastu ning selle uue ajastu kuulutaja, meie erilise ja ülimalt teretulnud külalise, Anarrese doktor Sheveki terviseks!» Ülikooli rektor vestles temaga võluvalt, Valitsuskolleegiumi Esimene Direktor tõsiselt, teda tutvustati suursaadikutele, astronautidele, füüsikutele, poliitikutele, tosinatele inimestele, kellel kõigil olid nimede ees ja järel pikad tiitlid ja aunimetused, ning nad rääkisid temaga ja ta vastas neile, kuid ei mäletanud pärast mitte midagi sellest, mida keegi oli öelnud, kõige vähem veel ta ise. Väga hilja õhtul leidis ta ennast koos väikese meestesalgaga kõndimas soojas vihmas läbi suure pargi või väljaku. Elus rohi jalgade all tekitas vetruva tunde; ta tundis selle ära, sest oli jalutanud Abbenay Kolmnurkpargis. See elav mälestus ja öötuule jahe ääretu puudutus äratasid ta üles. Tema hing tuli peidust välja.
Saatjad viisid ta mingis hoones olevasse ruumi, mis nende seletuse kohaselt oli «tema oma».
See oli umbes kümne meetri pikkune suur tuba ja nähtavasti ühisruum, sest puudusid vaheseinad või magamisplatvormid; kolm endiselt koos temaga viibivat meest pidid olema tema toakaaslased. See oli väga ilus ühisruum, mille ühe terve seina moodustas akende rida, igaüks neist oli kaheks jaotatud saleda sambaga, mis kerkis puu kombel kõrgele ja jagunes tipus kahekordseks võlviks. Põrand oli kaetud purpurpunase vaibaga ja ruumi kaugemas otsas põles lahtises kaminas tuli. Shevek läks läbi toa ja jäi tule ette seisma. Ta polnud kunagi näinud, et soojuse saamiseks puitu põletataks, kuid ei jaksanud enam imestada. Ta sirutas käed mõnusa kuumuse poole ja vajus klantsivale marmoristmele kamina kõrval.
Noorim temaga kaasa tulnud meestest istus teisele poole kaminat. Ülejäänud kaks ajasid ikka veel juttu. Nad rääkisid füüsikast, kuid Shevek isegi ei püüdnud teemat jälgida. Noor mees lausus tasa: «Ma mõtlen, kuidas te küll peate ennast tundma, doktor Shevek.»
Shevek sirutas jalad välja ja kallutas end ettepoole, et tule soojust oma näole püüda. «Tunnen ennast raskena.»
«Raskena?»
«Arvatavasti gravitatsioon. Või ma olen lihtsalt väsinud.»
Ta vaatas mehele otsa, kuid kamina kuma tõttu paistis nägu ebaselgelt, võis näha vaid kuldketi sära ja rüü sügavpunast kalliskivitooni.
«Ma ei tea teie nime.»
«Saio Pae.»
«Oh jaa, Pae, ma tean teie artikleid paradoksi kohta.»
Ta rääkis raskelt, uniselt.
«Siin peab olema baar, vanemõppejõudude ruumides on alati liköörikapp. Kas tahaksite midagi juua?»
«Jah, vett.»
Noormees ilmus tagasi veeklaasiga ja teised kaks ühinesid nendega tule ääres. Shevek jõi vee januga ära ja istus, vaadates käes olevat klaasi, habrast kaunikujulist eset, mille kullast serv püüdis tulehelke. Ta oli teadlik kolmest mehest, nende hoiakutest, kui nad tema ümber istusid või seisid, kaitsvad, aupaklikud, omandiõigusega.
Ta vaatas üles nende poole, ühelt näolt teisele. Nad kõik vaatasid talle ootavalt otsa. «Nojah, te saite mu,» lausus Shevek. Ta naeratas. «Teil on nüüd teie anarhist. Mida te temaga peale hakkate?»
