Читать книгу Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia - Урсула Крёбер Ле Гуин - Страница 6
2. peatükk
ОглавлениеValges seinas olevast neljakandilisest aknast paistab selge pilvitu taevas. Taeva keskel on päike.
Ruumis on üksteist mähkmetes lapsukest, enamik neist on koondatud paaride või triodena suurtesse pehmetesse vooditesse ning sekeldavate ja lalisevatena paika pandud. Kaks kõige vanemat on vabadusse jäetud, üks neist, aktiivne paksuke, lammutab mängulauda, ja teine, muhke täis, istub aknast langeva kollase päikesevalguse ruudus, vahtides päikesekiirt siira ja totra ilmega.
Eesruumis peab matroon, ühesilmaline hallijuukseline naine nõu pika kurvailmelise kolmekümneaastase mehega. «Ema on määratud Abbenaysse,» ütleb mees. «Ta tahab, et poiss siia jääks.»
«Kas saame ta siis täisajaga sõime võtta, Palat?»
«Jah. Ma kolin ühikasse tagasi.»
«Ära muretse, ta tunneb siin meid kõiki! Aga kindlasti saadab Tööadminn su varsti Rulagile järele? Kuna olete partnerid ja mõlemad insenerid?»
«Jah, aga ta on… Vaadake, see on Konstrueerimise Keskinstituut, mis teda endale tahab. Mina pole nii hea. Rulagil on suur töö teha.»
Matroon noogutas ja ohkas. «Või nii…!» sõnas ta energiliselt ega öelnud siis rohkem midagi.
Isa pilk püsis muhulisel lapsukesel, kes polnud tema viibimist eesruumis märganud, olles täielikult hõivatud valgusest. Paks laps liikus sel hetkel kiiresti muhkliku poole, kuigi veidra kükitava kõnnakuga, mida põhjustas märg allavajunud mähe. Ta lähenes igavusest või suhtlemissoovist, kuid päikeselaiku jõudes avastas, et seal on soe. Ta vajus raskelt muhkliku kõrvale istuma, trügides teda varju suunas.
Muhkliku puhas ekstaas asendus kohe vihase kulmukortsutusega. Ta tõukas paksu ja karjus: «Mine äla!»
Matroon oli silmapilk kohal. Ta andis õiguse paksule. «Shev, sa ei tohi teisi tõugata.»
Muhklik lapsuke tõusis püsti. Tema nägu õhetas päikesevalgusest ja vihast. Mähe oli kohe maha kukkumas. «Minu oma!» ütles ta kõrge, heliseva häälega. «Minu päike!»
«See ei ole sinu oma,» lausus ühesilmaline naine täieliku kindluse leebusega. «Mitte miski pole sinu oma. See on kasutamiseks. Jagamiseks. Kui sa ei taha seda jagada, siis ei saa seda ka kasutada.» Ja ta korjas muhkliku lapse õrnade armutute kätega üles ja tõstis kõrvale, päikeselaigust välja.
Paks laps istus ükskõikselt jõllitades. Muhklik laps hakkas üleni värisema ja kriiskas: «Minu päike!» ning tema silmist purskasid vihapisarad.
Isa korjas ta üles ja surus enda vastu. «Kuule nüüd, Shev,» ütles ta. «Jäta järele, sa tead ju, et asju ei saa endale. Mis sul viga on?» Tema hääl oli leebe ja värisev, kuna ta ka ise polnud pisaratest kaugel. Kõhn, pikk, kerge laps ta süles nuttis kirglikult.
«Mõned lihtsalt ei saa elu kergelt võtta,» ütles ühesilmaline naine, neid kaastundlikult jälgides.
«Viin ta nüüd ühikasse külla. Teate, ema lahkub homme.»
«Laske käia. Loodan, et saate varsti koos määramise,» ütles matroon, vinnates paksu lapse nagu viljakoti oma puusale, melanhoolia näol ja terve silm kissis. «Tadaa, Shev, südameke. Homme, kuuled, homme hakkame veoautot ja juhti mängima.»
Laps ei andnud talle veel andeks. Ta nuuksus, isa kaela külge klammerdudes, ja peitis oma nägu kaotatud päikese pimeduses.
Sel hommikul vajas orkester harjutamiseks kõiki pinke ja õppekeskuse suures ruumis trampis ringi tantsurühm, nii et lapsed, kes rääkimist ja kuulamist õppisid, istusid töötoa kivipõrandal ringis maas. Esimene vabatahtlik, pikkade käte ja jalgadega kiitsakas kaheksaaastane, tõusis püsti. Poiss seisis väga sirgelt nagu terved lapsed ikka; tema pisut udemeline nägu oli algul kahvatu, siis muutus punaseks, kui ta ootas, et teised lapsed kuulama hakkaksid. «Jätka, Shevek,» ütles rühma juhendaja.
«Noh, mul on üks mõte.»
«Valjemini,» ütles juhendaja, jässakas, varastes kahekümnendates mees.
Poiss naeratas piinlikkustundest. «Noh, vaadake, ma mõtlesin, et kui näiteks viskame kivi millegi pihta. Vastu puud. Te viskate selle ja see lendab läbi õhu ja tabab puud. Õigus? Aga see ei saa tabada. Sest… kas ma saaksin tahvli? Vaadake, siin viskate te kivi ja siin on puu,» kribis ta tahvlile, «see peaks puu olema ja siin on kivi, näete, poolel maal kahe vahel.» Lapsed itsitasid tema holumipuu joonistuse peale ja poiss naeratas. «Et teie juurest puuni jõuda, peab kivi olema poolel teel teie ja puu vahel. Ja siis peab see olema poolel teel selle koha ja puu vahel. Ei loe, kui kaugele see on jõudnud, alati on olemas koht, ainult et see on tegelikult aeg, mis on poolel teel viimase koha ja puu vahel…»
«Kas te arvate, et see on huvitav?» katkestas teda juhendaja, teiste laste poole pöördudes.
«Miks ei saa kivi puuni jõuda?» küsis üks kümnene tüdruk.
«Sellepärast, et alati peab see lendama poole allesjäänud vahemaast,» vastas Shevek, «ja alati jääb pool maad veel lennata… saate aru?»
«Kas ütleme lihtsalt, et sa sihtisid kehvasti?» küsis juhendaja pingutatud naeratusega.
«See ei loe, kuidas sihtida. Kivi ei saa puuni jõuda.»
«Kes sulle selle mõtte ütles?»
«Mitte keegi. Ma justkui nägin seda. Arvan, et ma nägin, mida kivi tegelikult teeb…»
«Aitab sellest.»
Mõned lapsed olid juttu ajanud, kuid vakatasid, nagu oleksid tummaks jäänud. Väike tahvliga poiss seisis vaikides. Ta paistis ehmunud, kulm kortsus.
«Kõne on jagamine – ühine kunst. Sina ei jaga, oled kõigest egoistlik.»
Läbi koridori jõudsid nendeni orkestri tarmukad viletsad harmooniad.
«Sa ei näinud seda ise, see polnud spontaanne. Olen midagi väga sarnast lugenud ühest raamatust.»
Shevek jõllitas juhendajat. «Mis raamatust? Kas siin on see olemas?»
Juhendaja tõusis püsti. Ta oli oma oponendist umbes kaks korda pikem ja kolm korda raskem ning tema näost võis selgelt näha, et see laps talle absoluutselt ei meeldi; kuid tema hoiakus polnud füüsilise vägivalla ähvardust, ainult autoriteedi kinnitamine, mis oli natuke nõrgenenud ärritatud vastusest lapse veidrale küsimusele. «Ei ole! Ja ära ole egoist!» Siis jätkas ta oma meloodilise pedantse tooniga: «Sedasorti asi on tõesti otseses vastuolus sellega, mida me rääkimise ja kuulamise rühmas saavutada püüame. Kõne on kahesuunaline funktsioon. Shevek pole valmis seda veel mõistma, nagu suurem osa teist on, ja sellepärast on tema siinviibimine rühmale häiriv. Sa tunned seda isegi, eks ole, Shevek? Ma soovitan sul otsida mõni teine rühm, mis töötab sinu tasemel.»
Keegi ei öelnud midagi. Vaikus ja kehv vali muusika jätkusid, kui poiss tahvli tagasi andis ja ringist välja astus. Ta läks koridori ja jäi sinna seisma. Rühm, millest ta oli lahkunud, asus juhendaja suunamisel kordamööda ühist lugu rääkima. Shevek kuulas nende summutatud hääli ja ta süda peksis endiselt kiiresti. Tema kõrvus oli helin, mis polnud orkestri mäng, vaid müra, mis tekib siis, kui püüad nuttu tagasi hoida; ta oli seda helinat ka varem mitu korda märganud. Talle ei meeldinud seda kuulata ning ta ei tahtnud mõelda kivist ja puust, sellepärast suunas ta mõtted Ruudule. See koosnes numbritest ja numbrid olid alati lahedad ja kindlad; kui ta eksis, pöördus ta alati numbrite juurde, sest nemad ei eksinud. Ta oli Ruutu näinud oma mõtetes juba mõni aeg tagasi, see oli muster ruumis, nii nagu muusika mustreid moodustati ajas: esimesest üheksast täisarvust koosnev ruut number viiega keskel. Siiski, kui lisasid ridu, tulid need välja samasugused, kogu ebavõrdsus tasakaalustus minema; seda oli meeldiv vaadata. Kui ta ainult suudaks kokku saada rühma, millele meeldiks rääkida sedasorti asjadest; kuid olid ainult mõned vanemad poisid ja tüdrukud, kellele meeldis, ja neil oli kiire. Aga see raamat, millest juhendaja rääkis? Kas see võis olla raamat numbritest? Kas selles on näidatud, kuidas kivi jõuab puuni? Ta oli olnud rumal, kui rääkis nalja kivist ja puust, keegi teine ei saanud isegi aru, et see oli nali, juhendajal oli õigus. Tema pea valutas. Ta vaatas sissepoole, vaatas rahulikke mustreid.
Kui see raamat oli kirjutatud läbinisti numbritest, siis on see tõde. Siis on see õige. Mitte miski sõnades öeldu ei tulnud kunagi ühtlaselt välja. Sõnades öeldud asjad väändusid ja jooksid üksteise otsa, selle asemel et seista sirgelt ja kokku sobida. Kuid sõnade all, nende keskmes, nii nagu Ruudu keskmes tuli kõik alati ühtlaselt välja. Kõik võib muutuda, ometi ei lähe midagi kaotsi. Kui sa nägid numbreid, siis võisid näha ka seda – tasakaalu, mustrit. Sa nägid maailma aluseid. Ja need olid väga kindlad.
Shevek oli õppinud ootama. Selles oli ta hea, lausa ekspert. Kõigepealt oli ta seda oskust õppinud, oodates oma ema Rulagi tagasitulekut, kuigi see oli nii ammu, et ta ei mäletanudki; ja ta oli seda oskust täiustanud, oodates oma korda, oodates, et saaks jagada, oodates, et temaga jagataks. Kaheksaselt küsis ta: «miks» ja «kuidas» ja «mis siis, kui», aga ta küsis harva: «millal».
Ta ootas, et isa tuleks ja viiks ta külla ühiskodusse. See oli pikk ootamine: kuus dekaadi. Palat oli vastu võtnud lühiajalise määramise Veetöötlustehase hooldusosakonda Drumi mägedes ning pärast seda kavatses ta veeta dekaadi Malennini plaažil, kus ta saaks ujuda, puhata ja kopuleeruda naisega nimega Pipar. Ta oli kõike seda oma pojale seletanud. Shevek usaldas teda ja isa vääris seda usaldust. Kuuekümne päeva pärast tuli ta laste ühikatesse Wide Plainsis, pikk kõhn mees, kurvema pilguga kui eales varem. Kopuleerumine polnud päriselt see, mida ta tahtis. Ta tahtis Rulagit. Poissi nähes ta naeratas ja tema otsmik tõmbus valulikult kortsu.
Nad nautisid teineteise seltskonda.
«Palat, oled sa kunagi näinud mõnda raamatut, milles oleksid ainult numbrid?»
«Mida sa mõtled, kas matemaatikat?»
«Arvan küll.»
«Nagu see?»
Palat võttis oma pealistuunika taskust ühe raamatu. See oli väike, mõeldud taskus kandmiseks, ja nagu enamik raamatuid rohelisse köidetud, kaanele pressitud Eluring. See oli trükitud väga tihedalt, väikeste märkide ja kitsaste servadega, sest paber on materjal, mille tegemiseks on tarvis palju holumipuid ja palju inimtööd, nii et varustuse jaotaja õppekeskuses märkis alati ära, kui olid mõne lehekülje rikkunud ja uut saama läksid. Palat hoidis raamatut avatuna Sheveki ees. Topeltlehekülg oli täis numbritulpade ridasid. Seal nad olidki, nagu ta neid oli kujutlenud. Tema kätte oli antud igavikulise õiguse leping. «Logaritmide tabelid, baasid 10 ja 12» ütles pealkiri Eluringi kohal kaanel.
Väike poiss uuris mõnda aega esimest lehekülge. «Milleks need on?» küsis ta, sest nähtavasti polnud neid mustreid kirja pandud üksnes nende ilu pärast. Insener hakkas poisile logaritme seletama, istudes tema kõrval kõval sohval elupaiga külmas, viletsalt valgustatud ühisruumis. Kaks vanameest toa teises otsas kõkutasid oma lauamängu kohal. Üks täiskasvanute paar astus sisse ja küsis, kas üksikruum on täna öösel vaba, ning läks sinna. Vihm kõmistas kõvasti ühekorruselise elupaiga plekkkatusel ja lakkas siis. Vihma ei sadanud kunagi kaua. Palat võttis välja oma lükati ja näitas Shevekile, kuidas see töötab. Vastuseks näitas Shevek talle Ruutu ja selle korralduse põhimõtet. Oli juba väga hilja, kui nad märkasid, et on hilja. Nad sörkisid läbi imeliselt vihmalõhnalise mudase pimeduse laste ühikasse ja said öökasvatajalt pinnapealse noomituse. Nad suudlesid kiirustades, mõlemad naerust vappudes, ja Shevek jooksis suure magamisruumi akna juurde, millest võis näha, kuidas isa märjas elektrilises pimeduses mööda Wide Plainsi ainsat tänavat tagasi läheb.
Poiss ronis mudaste jalgadega voodisse ja nägi und. Ta nägi unes, et kõnnib läbi tühja maa viival teel. Kaugel eespool nägi ta risti üle tee ühte joont. Kui ta sellele üle välja lähemale jõudis, siis nägi, et see on müür. Müür ulatus üle viljatu maa ühest silmapiirist teiseni. See oli paks, tume ja väga kõrge. Tee kulges selleni ja katkes siis.
Ta pidi edasi minema ja ta ei saanud edasi minna. Müür peatas ta. Temas kerkis valus vihane hirm. Ta pidi edasi minema, muidu ei jõua ta iialgi jälle koju. Kuid seal seisis see müür. Sealt ei pääsenud edasi.
Ta peksis rusikatega vastu siledat pinda ja karjus müüri peale. Tema hääl kostis sõnadeta kraaksumisena. Sellest kohkununa varjas ta ennast ja kuulis siis üht teist häält ütlevat: «Vaata.» See oli isa hääl. Tal tekkis mõte, et ema Rulag on samuti seal, kuid ta ei näinud ema (ta ei mäletanud ema nägu). Talle paistis, et ema ja Palat on mõlemad neljakäpukil pimeduses müüri jalamil ning et nad on inimolenditest kogukamad ja teistsuguse kehakujuga. Nad viipasid, näidates talle midagi maapinnal, mudases paigas, kus midagi ei kasvanud. Seal lebas üks kivi. See oli tume nagu müürgi, kuid selle peal või sees oli üks number; algul arvas ta, et viis, siis pidas seda üheks, siis mõistis, mis see on – algarv, mis oli ühtaegu nii ühtsus kui mitmus. «See on nurgakivi,» ütles kallis tuttav hääl ja Shevek tundis rõõmusööstu. Varjudes polnud enam müüri ja ta teadis, et oli tagasi jõudnud, et oli kodus.
Hiljem ei suutnud ta oma unenäo üksikasju meenutada, kuid seda läbitungivat rõõmuhoogu ta ei unustanud. Ta polnud kunagi tundnud midagi sellesarnast; ta oli nii kindel selle tõelisuses, nagu oleks näinud korraks püsivalt säravat valgust, nii et ta ei mõelnud sellest kunagi kui unenäos kogetud ebareaalsest ideest. Ainult et ükskõik kui kindel see unenäos oligi, ei suutnud ta seda uuesti taastada ei igatsuse ega tahtejõuga. Ta suutis seda ärgates üksnes meenutada. Kui ta müüri jälle unes nägi, nagu mõnikord juhtus, olid unenäod tusased ja lahenduseta.
Nad olid saanud «vangla» mõtte episoodidest raamatus «Odo elu», mida lugesid kõik ajalooga tegelema valitud. Raamatus oli palju selgusetuid kohti ja Wide Plainsis ei leidunud kedagi, kes oleks nende seletamiseks piisavalt ajalugu tundnud; aga selleks ajaks, kui nad jõudsid Odo Drio Kantsis veedetud aastateni, oli «vangla» kontseptsioon ennast ise ära seletanud. Ja kui ringkäike tegev ajalooõpetaja jälle linna tuli, laiendas ta seda teemat väärika täiskasvanu vastumeelsusega, kes peab lastele ära seletama mingi roppuse. Jah, ütles ta, vangla oli koht, kuhu Riik pani inimesed, kes ei kuuletunud tema Seadustele. Aga miks nad sealt lihtsalt ära ei läinud? Nad ei saanud minna, uksed olid lukus. Lukus? Nagu liikuva veoauto uksed, et sa välja ei kukuks, tola! Aga mida nad ühes ruumis kogu aeg tegid? Mitte midagi. Seal polnud midagi teha. Te olete ju näinud pilte Odost Drio vangikongis, eks? Kujutlege trotslikku kannatlikkust, langetatud halli pead, kokkupigistatud käsi, varitsevate varjude liikumatust. Mõnikord mõisteti vangid tööle. Mõisteti? Noh, see tähendab, et kohtunik, Seaduse antud võimuga isik, käskis neil mingit füüsilist tööd teha. Käskis neil? Mis siis, kui nad seda teha ei tahtnud? Noh, neid sunniti seda tegema; neid peksti, kui nad ei töötanud. Pingeline põnevus käis läbi kuulavate laste, üheteistja kaheteistaastaste, kellest ühtki polnud kunagi löödud ning ükski polnud ka näinud kedagi löödavat muidu kui konkreetsele isikule suunatud äkilises vihahoos.
Tirin esitas küsimuse, mis kõigil meeles mõlkus: «Te tahate öelda, et paljud inimesed peksid ühte?»
«Jah.»
«Miks teised neid ei takistanud?»
«Valvuritel olid relvad. Vangidel ei olnud,» ütles õpetaja. Mees rääkis sellise inimese ägedusega, keda sunnitakse ütlema vastikuid asju ja kes selle pärast häbi tunneb.
Vastuhaku lihtne ahvatlus liitis Tirini, Sheveki ja kolm ülejäänud poissi ühte. Tüdrukud olid nende seltskonnast elimineeritud, nad poleks osanud öelda, miks. Tirin oli leidnud õppekeskuse läänetiiva all ideaalse vangla. See oli piisavalt suur ruum, et üks inimene mahuks istuma või lamama, ning selle moodustasid kolm tsemendist alusmüüri ja selle kohal asuva korruse põranda alumine külg; kuna alusmüürid olid tsementvalatise osaks, läks ruumi põrand üle seinteks ning raske kivitahvlist sein eraldas tühimiku täielikult. Kuid uks pidi olema lukus. Eksperimenteerides leidsid nad, et kaks müüri ja tahvli vahele kiilutud prussi sulgesid selle kohutava lõplikkusega. Ükski seesolija ei suutnud seda ust avada.
«Aga valgus?»
«Valgust pole,» ütles Tirin. Ta kõneles selletaolistest asjadest autoriteetselt, sest tema kujutlusvõime viis ta otse nende asjade keskele. Ta kasutas neid fakte, mis tal olid, kuid mitte faktid ei andnud talle tema enesekindlust. «Drio Kantsis lasksid nad vangidel pimedas istuda. Aastate viisi.»
«Aga õhku said nad siiski,» ütles Shevek. «See uks sulgub nagu vaakumühendus. Selle sees peaks olema auk.»
«Sellest kivist läbi puurimine võtab tunde. Igatahes, kes kavatseks sellesse kasti jääda nii kauaks, et õhk otsa saab!»
Vabatahtlike ja soovijate koor.
Tirin vaatas neid pilkavalt. «Te olete hullud. Kes tõepoolest tahaks sellisesse kohta luku taha jääda? Milleks?» Vangla tegemine oli olnud tema idee ja talle piisas sellest; ta ei mõistnud, et kujutlusest mõnele inimesele ei piisa, et nad peavad kongi minema, peavad üritama avada avamatut ust.
«Ma tahan proovida, kuidas see tundub,» ütles Kadagv, laiarinnaline tõsine dominantne kaheteistaastane.
«Kasuta oma pead!» irvitas Tirin, kuid ülejäänud toetasid Kadagvi. Shevek tõi töötoast trellpuuri ja nad puurisid läbi «ukse» nina kõrgusele kahesentimeetrise augu. See võttis peaaegu tund aega, nagu Tirin oli ennustanud.
«Kui kaua sa tahad seal istuda, Kad? Terve tunni?»
«Vaata,» ütles Kadagv, «kui ma olen vang, ei saa ma ise otsustada. Ma pole vaba. Teie peate otsustama, millal mind välja lasta.»
«Tõsi küll,» ütles Shevek, tema loogikast närvi minnes.
«Sa ei saa liiga kauaks jääda, Kad. Mina tahan ka!» ütles neist noorim, Gibesh. Vang ei vaevunud vastama. Ta läks kongi. Uks tõsteti üles ja pandi mürtsatades paika, prussid toetati selle vastu ning neli vangivalvurit haamerdasid need entusiastlikult paika. Kõik tunglesid õhuaugu ümber, et vangi näha, aga kuna seal vanglas peale õhuaugu muud valgust polnud, ei näinud nad midagi.
«Ärge kõike vaese peeru õhku välja imege!»
«Puhu talle natuke sisse.»
«Peereta talle natuke sisse!»
«Kui kaua me teda hoiame?»
«Tund aega.»
«Kolm minutit.»
«Viis aastat!»
«Tulede kustutamiseni on neli tundi. Sellest peaks aitama.»
«Aga mina tahan ka!»
«Hea küll, jätame sinu terveks ööks.»
«Nojah, ma mõtlesin, et homme.»
Nelja tunni pärast lõid nad prussid eest ja vabastasid Kadagvi. Too ilmus välja sama dominantsena nagu oli sisenenudki ja ütles, et on näljane, ja et see oli tühiasi: ta lihtsalt magas suurema osa ajast.
«Kas teeksid seda uuesti?» esitas Tirin talle väljakutse.
«Muidugi.»
«Ei, mina tahan järgmist korda…»
«Suu kinni, Gib. Kas praegu, Kad? Kas läheksid kohe praegu sinna tagasi, teadmata, millal me su välja laseme?»
«Muidugi.»
«Ilma toiduta?»
«Nad söötsid vange,» ütles Shevek. «See ongi kogu asja juures nii imelik.»
Kadagv kehitas õlgu. Tema ülbelt vastupidav hoiak oli väljakannatamatu.
«Kuulge,» ütles Shevek kahele nooremale poisile, «minge küsige köögist ülejääke ja tooge ka vett täis pudel või miski muu.» Ta pöördus Kadagvi poole. «Me anname sulle kotitäie kraami, nii et võid istuda seal augus nii kaua, kui sulle meeldib.»
«Nii kaua, kui teile meeldib,» parandas Kadagv.
«Hea küll. Kobi sisse!» Kadagvi enesekindlus tekitas Tirinis satiirilise mängleva tuju. «Sa oled vang. Sa ei vaidle vastu. Said aru? Pööra ümber. Pane käed kuklale.»
«Mispärast?»
«Kas tahad pooleli jätta?»
Kadagv vaatas talle pahuralt vastu.
«Sa ei saa küsida, mispärast. Sest kui küsid, hakkame sind peksma ja sa pead seda lihtsalt kannatama ja mitte keegi ei aita sind. Sest me võime sulle jalaga munadesse anda ja sa ei saa vastu lüüa. Sest sa pole vaba. Noh, kas tahad selle läbi teha?»
«Muidugi. Löö mind.»
Tirin, Shevek ja vang seisid üksteisele otsa vahtides veidra jäiga rühmana ümber laterna pimeduses keset hoone pakse alusmüüre.
Tirin muigas ülbelt ja mõnuga. «Ära tule mulle ütlema, mida teha, igavene kasumiahnitseja. Pane suu kinni ja kobi kongi!» Ja kui Kadagv ümber pööras, et sõna kuulata, tõukas Tirin teda sirgete kätega selga, nii et ta siruli pikali lendas. Ta uratas teravalt üllatusest või valust ning ajas ennast istuli, et kongi tagaseina vastu marrastatud või nikastatud sõrme uurida. Shevek ja Tirin ei rääkinud. Nad seisid liikumatult ilmetute nägudega, püsides oma valvurirollis. Nüüd ei mänginud nad enam oma uut rolli, see mängis nendega. Nooremad poisid saabusid holumileiva, ühe meloni ja veepudeliga. Nad lobisesid tulles, kuid kummaline vaikus kongis jõudis kohe nendeni. Toit ja vesi lükati sisse, uks tõsteti paika ja kiiluti kinni. Kadagv oli üksinda pimeduses. Teised kogunesid laterna ümber. Gibesh sosistas: «Kuhu ta pissib?»
«Endale voodisse,» vastas Tirin sardoonilise selgusega.
«Mis siis, kui ta peab sittuma?» küsis Gibesh ja tõi äkki kuuldavale peenehäälse naerulagina.
«Mis sittumises nii naljakat on?»
«Ma mõtlesin… mis siis, kui ta ei näe… pimedas…» Gibesh ei suutnud oma nalja täielikult ära seletada. Nad kõik pahvatasid seletuseta naerma, hirnudes, kuni olid hingetud. Kõik teadsid, et kongi luku taha pandud poiss kuuleb neid naermas.
Laste ühikas valguse kustutamise aeg oli möödas ja ka paljud täiskasvanud olid juba voodis, kuigi siinseal ühiskodudes põlesid veel tuled. Tänav oli tühi. Poisid kihutasid seda mööda naerdes ja üksteist hõikudes, pöörased ühise saladuse jagamisest, teiste häirimisest, ühisest nurjatusest. Nad ajasid ühikas pooled lapsed üles, mängides koridorides ja voodite vahel siltide selja külge panemist. Ükski täiskasvanu ei sekkunud; mürgel vaibus peagi.
Tirin ja Shevek istusid tükk aega sosistades Tirini voodil. Nad otsustasid, et Kadagv oli ise norinud ja võib veeta vanglas tervelt kaks ööd.
Nende rühm kohtus pärastlõunal saematerjali taastöötlemise töötoas ja juhendaja küsis, kus Kadagv on. Shevek vahetas Tiriniga pilgu. Ta tundis vastamata jättes ennast nutikana, tundis võimutunnet. Kui Tirin siiski rahulikult vastas, et küllap on ta selleks päevaks mõne muu rühmaga liitunud, oli Shevek valest šokeeritud. Tema salajane võimutunne tekitas äkki ebamugavust: jalad sügelesid, kõrvad läksid kuumaks. Kui juhendaja teda kõnetas, võpatas ta ärevusest või ehmatusest või millestki taolisest; tundest, mida polnud varem kogenud ja mis oli nagu piinlikkus, kuid sellest hullem: tema sees ja tülgastav. Ta mõtles pidevalt Kadagvile, kui toppis punne naelaaukudesse kolmekihilistes holumilaudades ja neid liivapaberiga nühkis, seejärel lihvis lauad jälle siidina siledaks. Iga kord, kui ta oma mõtetesse vaatas, oli seal Kadagv. See oli vastik.
Gibesh, kes oli valvurikohuseid täitnud, tuli pärast õhtusööki mureliku näoga Tirini ja Sheveki juurde. «Arvan, et kuulsin, kuidas Kad seal sees midagi ütles. Mingi imeliku häälega.»
