Читать книгу Kihid - Ursula Poznanski - Страница 1

Ta oli alles poolunes, kuid tundis sellest hoolimata selgelt, et tema nägu puudutav hingus ei olnud tuul. See oli liiga soe, liiga halvalõhnaline.

Hingeõhk.

Dorian tõrjus eemale viimased unenäopildid, keeras end külili ja avas silmad. Enne veel, kui ta aru sai, kes tema kohale kummardub, tundis ta kellegi kätt oma juustest kinni haaramas.

„Seljakott siia.“

Neetud, see oli Emil. Tema valitsusala oli tegelikult ju hoopis vanade telefoniputkade kõrval, kogu metrootunneli kõige soojemas kohas. Dorian oli seda kohta spetsiaalselt vältinud ning heitnud pikali sopikesse saiapoe ja eskalaatori vahel, ent Emil oli ta kahjuks ikkagi üles leidnud.

„Mu seljakott on peaaegu tühi. Seal on ainult veepudel ja kampsun. Raha päris kindlasti mitte.“

Emil tiris koti nii kähku Doriani pea alt välja, et pea oleks äärepealt vastu kõva asfalti kopsatanud. „Küll ma ise vaatan.“ Ta kiskus kampsuni välja ja viskas selle hooletult kõrvale. Seda oligi olnud oodata, Emili õllekõht ei mahuks elu sees selle kampsuni sisse. Hetk hiljem veeres poolik plastpudel mööda maad ja Emil keeras seljakoti tagurpidi. Sellest kukkus välja paar senti, müts ja Doriani taskunuga.

„No nii!“ Emil pistis noa irvitades taskusse ja haaras teise käega Dorianil kraest. „Tee püksitaskud tühjaks!“

„Pole mõtteski.“ Dorian oli nüüd täiesti ärkvel ega kavatsenud taskunoa kaotusega leppida. See oli tema ainus tööriist ja selle küljes oli talle hädavajalik konserviavaja. „Anna mu nuga tagasi ja ma toon sulle täna õhtul midagi joodavat.“ See pidi Emili puhul olema kindla peale minek. Kui ta suu lahti tegi, oli ta hingeõhust veel tunda punast veini, mida mees oli ilmselt eelmisel õhtul manustanud. Punane vein, sibul ja pesemata hambad.

Ent Emil naeris ja vangutas pead, nii et rasvased lõuani ulatuvad juuksed lehvisid. „Unusta ära.“ Ta tõmbas Doriani püsti, ta käsi tuhnis poisi teksade vasakus tagataskus ja tõi nähtavale kortsunud viieeurose.

„Ahah. Raha kindlasti mitte?“ Ta tõukas Doriani rindu, nii et too tuikus vastu lähimat seina.

Aga nüüd oli poiss ärkvel ja temas kerkis raev tolle paksu haisva sitakoti vastu, kes oli teda une pealt üllatanud. Ta pidi kogu jõust pingutama, et ennast vaos hoida. Emili poole vaatamata pakkis ta oma teki ja veepudeli uuesti seljakotti ja võttis selle õlale. Alles siis astus ta vastase ette. Kaks Emili sõpra olid vahepeal mehega liitunud ja jälgisid irvitades vaatemängu. Ükskõik, mõtles Dorian.

„Ma tahan oma nuga tagasi. Ja raha.“

Emil tegi algul jahmunud näo, aga lõi siis endale naerdes reie pihta. „Lase parem kähku jalga, väike sitavares, enne kui ma ülejäänud asjad ka ära võtan ja sulle püksi …“

Kaugemale ta ei jõudnud. Dorian oli hüppega tema juures ja lõi ta jalust maha. Ta pani põlve Emili rinnale ja surus sellele kogu keharaskusega.

See oli valus, nagu ta isiklikust kogemusest teadis.

„Kas sa oled …“ Emil ahmis õhku ega suutnud rohkem midagi öelda. Ta ei hakanud vastu, kui Dorian oma noa ja viieka tagasi võttis. Emili taskutes oli veel raha, ent seda Dorian ei puutunud. Ta oli siiani ilma varastamiseta hakkama saanud. Ja tal ei olnud plaanis sellega täna pihta hakata.

Tagantpoolt kostis naeru. Emili sõpradel ei olnud ilmselt plaaniski kaaslasele appi kiirustada.

„Seda sa veel kahetsed,“ ähkis Emil, kui jälle hingata sai. „Sa ei kujuta ette, kuidas sa seda kahetsed.“

Ainuüksi fakt, et ta oli Emilit puudutanud, hakkas Dorianile äkki nii kohutavalt vastu, et ta oleks tahtnud end puhtaks raputada. Ta ei vastanud, vaid kõndis metroo väljapääsu suunas, igatsedes neoontorude kahkja valguse asemel näha esimest hommikuhahetust.

Kolmas supermarket täna. Dorian kõndis kiirustamata ümber poe, käed sügavale püksitaskutesse peidetud. Nurga taga puhus terav tuuleiil. Ilmselgelt läks iga päevaga külmemaks, nii et ta pidi kiiresti korraliku jope hankima.

Seal olidki prügikonteinerid. Enne kui ta esimese avas, heitis ta kiire pilgu üle õla. Keegi ei jälginud teda.

Kahjuks polnud ka saaki. Tünnist hoovas talle vastu hirmus lehk. Ta lõi kaane kinni ning pöördus järgmise konteineri poole.

Puuvili. Üleküpsenud banaanid ja muljumislaikudega õunad. Ta haaras kõige viisakama väljanägemisega viljad ning toppis seljakotti. Seda oli jälle hädasti pesta vaja, nagu lähemal vaatlusel paistis. Dorian oli endale kõige tähtsamaks reegliks teinud välise puhtuse hoidmise – kui juba tänaval elada, siis ei tohtinud see välja paista, arvas ta. Nii kaua, kuni teda peetakse tavaliseks teismeliseks, ei tehta ta elu keeruliseks.

Ja teda ei visata kusagilt välja.

Ta lonkis supermarketi klaasuste suunas, kõndides otse ühe naise ja tema viriseva lapse taga, kes üritas end tagajärjetult ema käest lahti tõmmata. Doriani siht oli delikatesside lett. Täpsemalt öeldes taldrik tasuta prooviampsudega.

Hambatikuga kinnitatud uut sorti salaami rullid, paar sammu edasi Gouda juustu kuubikud. Dorian ei võtnud kunagi rohkem kui kaks või kolm tükki. Mitte silma torgata oli ülim käsk. Eriti mitte halvas mõttes.

Ometi kõnetas teda üks leti taga seisvatest müüjannadest. „Maitseb hästi, eks ole? Kas sa sooviks siit midagi osta?“

Ta vangutas pead. „Ei, aitäh. Aga ma ütlen emale.“ Kõikevõitev naeratus. Oma surnud emale.

Müüja naeratas vastu, lõikas ühe viilu singitükist, mis oli parasjagu vorstilõikuris, ja ulatas üle leti Dorianile.

„Proovi seda, siin on rosmariin sees. Vahest su emale meeldib ka see.“

Dorian maitses, kergitas tunnustavalt kulme ning jättis siis hüvasti.

Järgmised paar nädalat on parem seda supermarketit vältida – ta ei tahtnud, et ta kusagil ära tuntakse. Ta ei tahtnud, et temalt midagi küsitakse. Või et keegi hakkaks imestama teismelise üle, kes traavib kogu aeg mööda poodi, aga ei osta midagi.

Tänaseks oli tal niikuinii toit olemas. Puuvili, kolm vana saiakest ja mõlkis konservikarp valmisguljašiga. Ta pidi seda küll külmalt sööma, aga ükskõik.

Kell oli alles veidi üle kümne. Dorian asus teele pargi poole, sinnajõudmiseks kulub tal umbes pool tundi. Vähemalt oli tal selle poole tunni jooksul midagi teha. Ta istub oma lemmikkohale parditiigi ääres ja siis …

Siis hakkab päev venima. Nagu kõik päevad, mis ta tänaval veetnud oli. Ilma eesmärgi ja tuttavate inimesteta. Kogu maailm kurtis ajanappuse üle, kuid palju hullem oli peaaegu et lämbuda vaba aja kätte. Seda Dorian nüüd teadis. Aeg, millega polnud midagi peale hakata, tundus lõputu.

Kergem oleks olnud kindla eesmärgiga, mille nimel tööd teha. Kuid ainus, mida Dorian tõeliselt tahtis, oli enam mitte kunagi oma isa kohata. Kui see õnnestub, on ta juba midagi saavutanud. Kõik ülejäänu tundus hetkel olema kättesaamatu. Kooli lõpetamine ja katus pea kohal – selleks oleks ta pidanud koju tagasi minema. Aga ennemini oli ta valmis end parditiiki uputama.

Pargipink vana kastani kõrval oli vaba ja päikesest soe. Dorian istus ja sulges silmad.

Mõte, et järgmise öö peab taas Emili läheduses veetma, oli kõike muud kui kutsuv. Aga teiste metroojaamade sopid pakkusid tunduvalt vähem kaitset. Ja seltskond oli veel hullem: narkarid, löömamehed ja noortekambad. Emil oli meeldivam kaaslane, ta polnud seda tüüpi mees, kes teisele libliknoa kõhtu lööks.

Või oli jälle aeg kodutute öömajas ööbida? Mõte oli ahvatlev: viimaks ometi saaks duši all käia, selle asemel et end avaliku tualeti kraanikausis hädapärast kasida. Aga rohkem kui viis korda kuus ei tohtinud seal viibida ning Dorianile tundus oluliselt mõistlikum säästa need korrad vihmaste ja tuuliste ööde tarbeks.

Võib-olla oli aeg linna vahetada. Sõidupileti jaoks tal raha ei olnud ja kerjama läheb ta ainult äärmise vajaduse korral – aga hääletades?

Dorian hõõrus kätega nägu, kuni nahk kuumaks läks. Ei. Tal ei olnud vaja mitte uut linna, vaid uut eesmärki. Perspektiivi. Ta oli alles seitseteist ja alustamas kodutu karjääri. Kuigi tal oli plaanis saada advokaadiks. Doriani hinded olid olnud head, neetud küll, ja normaalsetes tingimustes ei oleks ta kunagi gümnaasiumi pooleli jätnud.

Kas oli võimalik käia koolis, omamata kindlat elukohta?

Võib-olla. Aga kindlasti polnud see võimalik ilma rahata, isegi kui seda kulus ainult raamatute, vihikute ja kirjatarvete peale. Sel juhul pidi ta abi otsima. Riigilt või heategevusorganisatsioonidelt. Ükskõik kellelt, peaasi, et mitte oma isalt.

Too oli poisi pärast kadumist ilmselt siiski tagaotsitavaks kuulutanud, sest kodutute öömaja sotsiaaltöötaja oli Doriani ära tundnud ja pakkunud, et toimetab ta koju. Kui Dorian oli korduvalt keeldunud, jäeti ta rahule.

Dorian oli pargis tubli viis tundi. Õngitses paberikorvidest ajalehti ja ajakirju ning luges need kaanest kaaneni läbi. Ta tundis väga puudust raamatute lugemisest. Kuid raamatuid ei visanud keegi ära.

Alles siis, kui päikese ette ilmus paks kiht helehalle pilvi ning jahe tuul muutis parditiigi vee säbruliseks, tegi Dorian minekut. Ta otsustas, et kui peaks hakkama sadama, läheb ta ööseks öömajja. Seni aga tuhnis ta ümbruskonna vanade riiete konteinerites. Konteineriavade klapid ei lasknud riietele ligi, aga kui kastid olid täis, pani enamik inimesi oma asjad nende kõrvale maha, mitte ei viinud koju tagasi. Ja mida varem Dorian talvejope leiab, seda parem.

Tema otsingud ei kandnud vilja. Ühe konteineri kõrval oli kaks kinniseotud prügikotti, mõlemad täis sipupükse ja lasteaialapse mõõdus kleidikesi. Midagi vajalikku ta ei leidnud.

Õhtu saabudes lonkis ta läbi jalakäijate ala ja ootas, et tänavavalgustus süüdataks. Varsti läheb ilm sügiseseks – tuulisemaks, külmemaks. Dorian ei kujutanud üldse ette, mida ta peaks tegema, kui esimene lumi maha tuleb. Ta silmitses oma tenniseid. Oli aeg leida lahendus.

Ilm jäi kuivaks ja omaette ohates loobus Dorian mõnusast kujutluspildist veeta öö kodutute öömajas. Võib-olla homme. Täna peatub ta veel kord samas metroojaamas, kus eelmisel ööl, aga otsib teise koha. Paar korda oli ta maganud parki viiva väljapääsu ligidal – seal oli küll tõmbetuul, kuid Emili-sarnased hoidsid enamasti eemale.

Dorian ootas, kuni kell hakkas üksteist saama – selleks ajaks olid inimmassid tunnelitest peaaegu kadunud, vähemalt tavalisel tööpäeval nagu täna.

See ei kesta enam kaua, ütles ta endale, kontrollides maapinda nätsujääkide ja hullema mustuse suhtes. See nišš siin ei olnud küll magamiseks sobiv, ent tal on vähemalt sein selja taga ja kaks sammast kasinaks kaitseks pilkude eest.

Ja kaaslaseks öine tuul. Juba praegu puhus see kuivanud lehti pargist tunnelisse. Dorian tõmbas varukampsuni selga ja mähkis end teki sisse. Taskunuga hoidis ta seekord kindluse mõttes käes.

Seljakott, milles leidus ainult veepudel, oli padjaks küll pisut napp, aga ükskõik. Paar tundi suudab Dorian magada küll, ta oli surmväsinud.

Ta pani silmad kinni ja keskendus maa-aluseid käike täitvatele helidele. Kontsaklõbin. Lohisevad sammud. Naer, milles segunesid naiste ja meeste hääled. Ventilatsiooni sumin … ja ikka ja jälle tuul.

Dorian ei märganud, millal ta magama jäi, ent tundis täpselt, kuidas miski ta äratas. Kõigepealt peavalu, mis tungis ühest oimukohast teiseni. Ja teiseks puudutas miski ta lõuga.

Ei, see ei olnud puudutus. Põrand oli märg. Kas ikkagi oli sadama hakanud?

Ta kompas käega uniselt nägu ja tahtis vee maha pühkida. Aga see ei olnud vesi.

Liiga soe.

Liiga kleepuv.

Ja see lõhn …

Ta silmad avanesid aeglaselt, nagu ei tahaks sõna kuulata. Ja nägid neoontorude kahkjas valguses midagi punast enda poole voolamas.

Doriani keha reageeris veel enne, kui ta ise päriselt mõistis, et tema poole voolas veri. Ta tõmbus järsult tagasi, mis tegi peavalu palju hullemaks, ja ajas end kloppiva südamega istuli.

Veri. Ja tagapool üks kogu, üks põrandal lamav kägaras keha, Dorianist vaevu paari sammu kaugusel.

Emil? Kas see oli Emil?

Igal juhul oli tal seljas Emili inetu mustriga kampsun ja tuul mängis ta pruunikashallide poolpikkade juustega.

Ägedalt ja peaaegu paaniliselt tõmbas Dorian varrukaga üle näo, sealt, kust … oli märjaks läinud. Lase jalga, jookse kiiresti minema, karjus kõik tema sees, ent tõustes hakkas tal pea nii ringi käima, et ta pidi käega lähimast sambast kinni võtma. Kes iganes seda Emiliga teinud oli, võis veel ligiduses olla. Vahest kohe siinsamas nurga taga eskalaatori juures.

Põrand kõikus, läbi kohina ta kõrvus tungis mingi hääl, ent ta ei kuulnudki seda õieti, sest oli avastanud midagi, mis tõmbas endale kogu ta tähelepanu. See lebas keset punast vedelikku ja nägi hirmutavalt tuttav välja.

Tema taskunuga, lahtise teraga.

Aga … see oli ju hullumeelsus! Dorian püüdis sügava hingamisega jagu saada aina tugevnevast iiveldusest. Ta ei suutnud meenutada, mis võis juhtunud olla. Tema oli sügavalt ja rahulikult maganud.

Jah, nuga käes.

Aeglaselt ja vastutahtsi läks ta tema ees kõhuli lamava Emili suunas.Võib-olla ta hingab veel. Siis läheb Dorian abi kutsuma, nii kiiresti, kui suudab.

Kohe, kui suudab.

Ta valutav pea pulseeris kloppiva südame rütmis.

Suur kogus verd tundus pärinevat ühest haavast kaelal, aga et selles kindel olla, oleks Dorian pidanud Emili ümber keerama. Ainuüksi sellele mõtlemine nööris tal kõri kinni.

Ei, ta läheb lähimasse politseijaoskonda või äärmisel juhul roomab. Aga … enne peaks ta oma taskunoa vereloigust ära tooma. Ja kuskile ära viskama.

Paraku tundis Dorian, nagu oleks ta kivistunud. Tundis, et ta ei suuda paigast liikuda, kuigi üritab – nagu mõnes noist unenägudest, milles keha enam sõna ei kuula.

Ja siis langes Emili ja vereloigu kohale pikk tume vari.

Lõpuks Doriani keha reageeris, tal õnnestus pead keerata, ta ootas kas kurjategijat või kedagi politseist. Palju parem oleks olnud neid ise teavitada, kui olla sellisel moel teolt tabatud, mõtles ta.

Kuid tema selja taga ei seisnud politseinik, vaid noor tumedapäine mees, kes oli käed suu ette pannud ja vahtis suuril silmil Emilit.

Viimane võimalus, mõtles Dorian. Jookse minema, ruttu, ja looda, et see tüüp ei näinud su nägu. Kuid taas ei kuulanud ta keha sõna. Kahe sammu järel pidi Dorian käed põlvedele toetama, et mitte ümber kukkuda.

„See oli hädakaitse.“ Mehe hääl värises, aga mitte liiga palju. „Ma nägin enne, kuidas ta sind ründas, ja jooksin abi kutsuma, aga kedagi ei olnud ja ma unustasin mobiili autosse.“ Ta tõmbas kätega läbi juuste ja pööras pilgu aeglaselt Emililt Dorianile. „Ma küll ei näinud, kuidas see juhtus, aga see oli kindlasti hädakaitse,“ kordas ta.

„Ei.“ Dorian püüdis pead raputada, kuid juba esimene liigutus ajas tal valust peaaegu pisarad silmi. „Mina ei teinud üldse midagi. Ma lihtsalt magasin ja kui ma üles ärkasin …“

Võõras noogutas mõistvalt. „Sa tarvitad midagi?“

„Mina? Ei! Pole kunagi tarvitanud.“

„Aga jood?“

„Ka mitte.“

Mis küsimused need on? Ah, loomulikult: mees tahtis teda vestlusse tõmmata, kuni politsei lõpuks ikkagi kohale jõuab. Dorian tõmbus kolm sammu tagasi. Nüüd jookseb ta minema, isegi kui ta pea peaks plahvatama, kuid viis, kuidas mees käe tõstis, sundis teda veel kord seisatama.

„Oota,“ sõnas mees vaikselt. „Tead, ma saan sind võib-olla aidata. Ma pole siin ju juhuslikult, ma töötan ühe organisatsiooni heaks, kes korjab tänavalt noori kodutuid ja …“

Maailm Doriani silme ees hakkas ringi käima, ta tundis, kuidas põlved järele andsid, ja järgmisel hetkel haaras keegi tal kaenla alt kinni.

„Ilmselt lõi ta sulle vastu pead, täiesti võimalik, eks ole? Kas sul on süda paha? Siis on sul tõenäoliselt ajupõrutus.“

See kõlas tõepäraselt. Aga Dorian ei mäletanud kaklust. Ta oli lihtsalt sellesse nišši magama heitnud. Selles oli ta täiesti kindel.

„Te tahate mind aidata?“ tõi ta vaevaliselt kuuldavale. „Varjata?“ Viimased kuud olid muutnud ta äärmiselt umbusklikuks. Miks see tüüp ikka veel tema juures seisis? Iga teine mööduja oleks juba ammu minema tormanud, et mõrvast teatada.

Kui see mees oli aga tõepoolest midagi sotsiaaltöötaja sarnast, siis üritaks ta pigem Doriani veenda end vabatahtlikult üles andma. Ma teeksin seda, kui teaksin, et see olin tõesti mina.

„Sa ei pea mind usaldama,“ lausus võõras tõsise näoga. „Aga ma võin sulle pakkuda, et me hoolitseme sinu eest. Meie organisatsioonis teavad peaaegu kõik, mis tunne on elada tänaval. Paljud meist mäletavad väga hästi öid, mil neile äkki terav nuga või klaasikild kõri peale suruti. Kuni nad andsid ära kõik, mille olid vaevaga kokku kerjanud.“

Peavalu muutis mõtlemise uskumatult raskeks. „Ma ei saa ju lihtsalt ära minna,“ sosistas Dorian, „ja Emilit siia lamama jätta. Võib-olla …“

„Võib-olla on ta veel elus, tahtsid sa öelda?“ Noormees ohkas sügavalt. „Ma kardan, et me ei peaks endale illusioone tegema. Vaata, kui palju verd on siia voolanud. Ma viin sind hea meelega politseisse, aga vahest peaksid sa esmalt meenutama, mis juhtus.“ Ta vaatas kõrvale. „Muidu on sul lihtsalt palju halvemad kaardid käes. Ka kohtu ees.“

Nende vestluse katkestas mingi heli. Siiani oli tunnel olnud inimtühi, ent nüüd oli eemalt kuulda samme, mis kajasid seintelt vastu. Ja lähenesid.

Dorian jõudis otsusele. Ta surus valu ja iivelduse alla, kummardus – seejuures oleks tal äärepealt uuesti silme ees mustaks läinud – ja võttis sõrmeotstega vereloigust taskunoa. „Nõus. Ma tulen teiega kaasa. Ükskõik, kas politseisse või mujale. Aga öelge enne veel oma nimi.“

Seekord naeratas mees nii südamlikult, et silmanurkadesse tekkisid kurrud. „Hea meelega. Mu nimi on Nicolas Korte, aga Bornheimi villas hüüavad kõik mind Nicoks.“