Читать книгу Kihid - Ursula Poznanski - Страница 2

Nad tüürisid pargi serva jäetud kalli tumeda kaubiku suunas. Kui nad lähenesid, väljus kaubikust suurt kasvu mees ja avas tagaukse.

„Parem, kui sa taha istud,“ pöördus Nico Doriani poole. „Kindluse mõttes, saad ju aru?“

Muidugi sai ta aru. Mõne hetke pärast kubiseb siin politseinikest ja kohe, kui Emili kaaslased oma uimast ärkavad, meenub neile kindlasti eelmise öö vahejuhtum, kui Dorian oli oma taskunoa tagasi võtnud. Ta soovis praegu väga, et ei oleks seda teinud.

Tagauksed sulgusid ja sellega kadus igasugune valgus, ta jäi läbitungimatusse pimedusse. Siis pandi mootor tööle.

Paanika. Küll ainult hetkeks, aga see oli nii tugev, et Dorian ei saanud enam hingata ja oleks nüüd tõesti peaaegu oksele hakanud. Ta oli end niisama lihtsalt selle Nicolas Korte hoolde usaldanud, ilma teda tundmata ja teadmata, mis mehel tegelikult plaanis oli. Võib-olla viisid nad teda parasjagu mõnda inimtühja paika, kust leitakse paari päeva või nädala pärast Doriani laip …

Ainult et – mis kasu see tüüp niimoodi saaks? Teda peetaks lihtsalt hullumeelseks mõrtsukaks, kellele meeldib teismelisi tappa.

Doriani silme ette kerkisid pildid õudusfilmidest, mida ta varem nii sageli vaadanud oli. Ta raputas need eemale. Ei, see oli lihtsalt fantaasia, päriselt selliseid asju ei juhtunud.

Pealegi oli tal endiselt taskunuga, mille pidemest ta ikka veel pöidla ja nimetissõrmega kinni hoidis, ise seda õieti märkamata.

Ta surus alla impulsi nuga lihtsalt maha pillata, kuigi tundis vastikusest külmavärinaid. Aga nii rumal ta ei olnud, et oma ainsat relva minema visata.

Sõit oli pikk ja pakkus Dorianile head võimalust pead murda, kuidas see kõik juhtunud võis olla.

Kas ta oli unesrändaja ja tappis Emili mõne episoodi käigus? Või tegi ta seda teadlikult ja püüdis hiljem ära unustada? Kas Nicol võis õigus olla, et keegi lõi teda pähe ja see kustutas juhtunu ta mälust?

Kõik need mõtted tundusid talle valed. Tõenäolisem oli siiski, et keegi varastas temalt magamise ajal noa …

Nüüd olid nad juba vähemalt pool tundi sõitnud. Võib-olla ka terve tunni. Doriani käsi, millega ta nuga endast võimalikult kaugel hoidis, jäi aina kangemaks.

Ühel hetkel lasi ta käe siiski alla. Sest ta oli väsinud ja peavalu ei tahtnud üle minna. Sest niikuinii oli kõik kadunud. Sest millelgi polnud enam mõtet. Nüüd liugles nuga igas kurvis kolinal ühest autonurgast teise.

Tüki aja pärast aeglustas auto sõitu, tee muutus künklikumaks ja siis jäid nad seisma.

Kui juht tagaukse lahti tegi, pilgutas Dorian halli hommikuvalguse käes silmi. Ta oli arvestanud, et edasi satub ta pimedasse kohta, metsa või muusse süngesse paika. Aga nad seisid hooldatud pargiga ümbritsetud vana häärberi sissesõiduteel. Hoolikalt pügatud hekid, võimsad lehtpuud ja marmorkujudega palistatud tee.

Nico oli ennist maininud mingit villat. Bornheimi villat. See vist oligi see maja. Nüüd osutas Nico laiale trepile, mis viis välisukseni. „Tere tulemast, Dorian. Sa peaksid midagi sööma ja tahad ilmselt duši all käia. Antonia ootab majas, ta varustab sind kõigega, mida vajad.“

Taskunuga oli haardeulatuses, löögid autoseinte vastu olid tera pooleldi kinni lükanud. Dorianile oli vastumeelt seda puutuda; veri, mille nuga oli ta paremale käele jätnud, oli osaliselt maha hõõrdunud ja osaliselt kuivanud. Ta ei tahtnud rohkem verega kokku puutuda.

„Jäta see rahulikult siia.“ Nico oli ta pilku ilmselt märganud. „Me hoolitseme, et keegi nuga ei näeks, ja lähemal ajal pole sul seda vaja.“

Kruus krigises Doriani taldade all, kui ta maja poole läks. Alles trepile astudes sai talle selgeks, mis oli just juhtunud, ning korraks tekkis tal tahtmine ümber keerata ja lihtsalt jooksu pista.

Nico oli teda nimepidi kõnetanud. Aga Dorian polnud oma nime talle üldse öelnud.

Antonia osutus tedretähniliseks punapäiseks tüdrukuks, kes kandis teksasid ja rohelist kõrge kraega kampsunit. Ta ulatas Dorianile käe ja kehitas ainult õlgu, kui poiss oma kätt vastu ei sirutanud. Dorian ei tahtnud oma räpaste sõrmedega midagi ega kedagi puutuda; pigem pidagu Antonia teda ebaviisakaks.

„Kas tahad süüa?“ küsis tüdruk, kõndides tema ees läbi fuajee. „Meil on tavaline, taimetoitlaste ja dieetmenüü. Ega sul laktoositalumatust pole? Või mingit allergiat?“

Dorian oleks äärepealt valjusti naerma hakanud – väsimusest, aga ka tundest, et on sattunud täiesti võõrasse maailma. Ta oli viimased kuus kuud toitunud peamiselt supermarketite jäätmetest, headel päevadel ka sellest, mida kodutute öömajas keedeti. Või Caritases. Ja nüüd pakutakse talle kolme erinevat menüüd.

„Kõigepealt tahaks ma ennast hea meelega pesta.“ Ta peitis parema käe tahtmatult selja taha. „Ja kui sul on üks peavalutablett …“

„Saan aru ja on.“ Antonia hääles ega pilgus polnud irooniat. „Tule kaasa.“

Ta juhtis poisi korrus kõrgemale luksuslikku vannituppa, kus oli kaheksa dušši ja sama palju kraanikausse. Hele marmor ja üldvalgustus. Tüdruk võttis arstikapist, mille võti tal kimbus oli, valuvaigistid ja vajutas pakendist ühe tableti välja. „Siin on sulle seep ja kaks käterätti ja siit,“ ta osutas korralikult kokku lapatud riidevirnale, „leiad midagi ümberriietumiseks.“ Ta naeratas kergelt ja oligi uksest väljas.

Kõigepealt võttis Dorian tableti sisse ja seejärel riietus aeglaselt lahti. Kõik ta instinktid lõid lärmi. See kõik siin oli liiga hea, et olla ilmsüütu. Ta ei uskunud hetkekski, et keegi tõi lihtsalt inimarmastusest noori tänavalt ära ja pani oma viietärnivillasse elama. Eriti siis, kui oletada, et see noor oli just kellegi ära tapnud.

Doriani silme ette tuli jälle Emil, kõhuli tumedal asfaldil, aina suuremaks muutuvas vereloigus …

Nüüdseks on ta juba ammu leitud. Tõenäoliselt surnuna.

Dorian sulges hetkeks silmad. See ei olnud mina, kordas ta endale. See polnud mina. Aga ma oleksin pidanud püüdma teda aidata.

Mälupilt ja süümepiinad andsid alles siis pikkamööda järele, kui Dorian duši all seisis. Oli uskumatult mõnus end viimaks korralikult puhtaks pesta; pealegi ei tulnud vett ainult ülalt, vaid ka külgmistest avadest, see purskus tema pihta ja mähkis ta aurupilve.

Möödus viisteist või kakskümmend minutit, siis tuli ta duši alt välja ja kuivatas end ühega paksudest valgetest käterättidest.

Tema jaoks valmis pandud riietus koosnes aluspesust, hallidest teksadest ja samasugusest hallist pikkade varrukatega särgist. Asjad sobisid, nagu oleks ta neid varem selga proovinud.

Pisut hiljem, söögitoa pika laua ääres istudes, üritas ta Antoniat ettevaatlikult küsitleda.

„Nico nimetas seda maja Bornheimi villaks. Kas sa tead, kes see Bornheim on?“

Selle nime mainimisel lõi Antonia üle näo särama. „Muidugi tean. Raoul Bornheim, kõige suuremeelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.“ Ta müksas Doriani. „Või kellega sina iial kohtud. Ta on kõik selle maja elanikud hädast välja aidanud, mõned oleksid ilma temata juba ammu vanglas ja teised surnud.“

Minu puhul see esimene variant, mõtles Dorian kibedalt. „Ja ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et on kena inimene?“

„Kui sa nii öelda tahad. Ta teeb seda sellepärast, et inimesed on talle südamelähedased. Tal on palju häid plaane, kolm isiklikku heategevusorganisatsiooni ja ta toetab veel seitset või kaheksat.“

Dorian kergitas kulme, selleks oli ta juba võimeline, ilma et oleks pidanud hambaid kokku suruma. Tablett mõjus.

„Ära arva, et sa oled esimene, kes küsib, kas Bornheim on hullumeelne,“ jätkas Antonia, võttes samal ajal mikrolaineahjust oivaliselt lõhnava karriga kana ja asetades selle Doriani ette. „Kõik, kes siia satuvad, on esialgu umbusklikud ja mõnel võtab lausa kaks-kolm kuud aega, kuni ta taipab, et keegi ei taha talle midagi halba.“ Ta ulatas poisile salvräti – r i i d e s t – ja istus tema kõrvale. „Sellest hoolimata on inimesi, kes ei pea siin kaua vastu. Sest Bornheim nõuab korralikku käitumist ja seda, et me koolitööd tõsiselt võtaksime. Selle koha pealt on ta üsna range.“

Koolitöö. Dorian oletas, et ta oli selles majas ilmselt ainus, kelles see sõna rõõmu tekitas. Ta sõi ja silmitses Antoniat küljelt. „Kas sind nopiti ka tänavalt üles?“

Tüdruk noogutas. „Teatud mõttes küll. Ma elasin koos paari teise inimesega varisemisohtlikus majas, mis maha lammutati. Tookord korjas Bornheim isiklikult mind üles. Tõeliselt õnnelik juhus.“

Õnn oli see küll, aga juhus kindlasti mitte. Sama vähe nagu Nico ilmumine metroosse, seda oli ta ju lausa ise tunnistanud. Kas oli võimalik, et ta oli teadlikult Doriani otsinud? Ikkagi …

„Nico kõnetas mind nimepidi, aga ma ei ole talle ennast üldse tutvustanud.“ Ta ei lasknud Antoniat silmist ja ootas reaktsiooni. „Kas ta oli minu kohta infot hankinud? Juba varem?“

„Võib küll olla.“ Ta võttis oma veeklaasist lonksu. „Tead, igaüht Bornheim ka siia vastu ei võta.“

Sellest sai Dorian hästi aru. Aga seda kummalisem oli, et Bornheimile ei valmistanud probleeme võtta vastu inimene, kes oli võib-olla just ühel mehel kõri läbi lõiganud. Kas Nico jätab talle sellest rääkimata? Eriti kui keegi tegelikult ei teadnud, kelle südametunnistusel Emil oli …

Hoolimata hirmsatest kujutluspiltidest oli Dorian taldriku juba peaaegu tühjaks söönud, nagu ta alles nüüd märkas. Antonia osutas sellele sõrmega.

„Kas tahad veel?“

„Ei. Aga millal sa saaksid mulle näidata, kus lähim netiühendusega arvuti on?“ Mõnes uudisteportaalis on kindlasti juba lugu ilmunud. Leitud kodutu mehe laip, kurjategija teadmata kadunud. Või midagi sarnast.

„Siin majas ei ole internetti,“ katkestas Antonia ta mõtted. „Televiisorit ka mitte, kahjuks.“

„Tõsiselt?“ Dorian lasi kahvli, millega just tahtis viimase pala suhu tõsta, uuesti alla. „Miks nii?“

„Bornheim tahab, et kõik keskenduksid olulisele. Sellega mõtleb ta haridust ja tulevikku.“ Ta naeratas. „Tulevik on see sõna, mida sa hakkad siin majas väga tihti kuulma.“

Dorian oli kirglikult oodanud, et saaks pärast pooleaastast vaheaega taas arvuti taha istuda. Eeskätt muidugi selleks, et teada saada, mida meedia Emili surma kohta räägib. Aga ka selleks, et vaadata, kes on talle selle pika aja vältel meile saatnud, kas Facebookis on sõnumeid ja muudel sellesarnastel põhjustel.

Kas Nico oli ikka kindel, et keegi pealt ei näinud, kuidas Dorian kaubikusse ronis? Ta ise oli olnud liiga segi ja peavaluga hädas, et seda jälgida. Mis siis, kui politsei kohe uksele koputab?

„Kas miski teeb sulle muret?“ Antonia oli tema taldriku võtnud ja liikus juba ukse poole.

Dorian kõhkles hetke, sest ei teadnud, kas võib tüdrukut usaldada. „Mul tekkis ainult küsimus, kas keegi võib teada, et ma siin olen. Keegi väljastpoolt.“

Tüdruk naeris. „Seni pole veel kedagi siia varjunud inimestest üles leitud. Sina oleksid tõesti esimene.“

Doriani tuba oli läänetiivas, nagu ta ees kõndiv Antonia seletas. Nende samme summutasid paksud vaibad, mis olid laotatud üle kogu koridori ja treppide. Kolmandal korrusel jäi Antonia seisma ja avas pika messingvõtmega ühe paljudest koridori avanevatest ustest.

„Sina elad siin. Parem, kui sa magad veel natuke. Niipalju kui mina tean, oli sul rahutu öö …“

Ta avas ukse ja surus talle võtme pihku. „Hiljem näeme.“

Tuba oli suur ja mõnus. Punane vaip heledal laudpõrandal, riidekapp, lai voodi, diivan ja kirjutuslaud. Lisaks kõrge kaarjas aken, millest avanes vaade heinamaale ja selle taga olevale metsale. Kerge tuul liigutas rohtu.

Dorian toetas lauba vastu aknaklaasi ja vaatas välja. Alles nüüd lubas ta kujutluspiltidel silme eest läbi voolata.

Emil. Tema veri, mis Doriani poole voolas. Taskunuga, mida Dorian oli uinudes peos hoidnud, ärgates aga enam mitte.

Aga kui see olin tõesti mina?

Arusaadavat seletust ei olnud. Nico oli teda siiski Emiliga võitlemas näinud – aga selle võitluse lõpus ei olnud teda enam juures. Võib-olla oli sekkunud veel keegi kolmas? Doriani pikali löönud ja Emili tapnud?

Või oli Doriani alateadvuses tekkinud enesekaitsemehhanism, tema isiksuse vägivaldne osa, mis oli tema kontrolli alt väljas.

Vahest oli aga vihkamine, mida ta tundis oma isa suhtes, pöördunud lihtsalt vale inimese vastu.

Doriani kõris pitsitas. Ta jälestas vägivalda, see oli teda aastaid päevast päeva saatnud. Isa rusika- ja jalahoobid, tõukamised.Tema röökimine. Kujutlus, et tema, Dorian, on end võib-olla lasknud millessegi veel hullemasse segada, nööris tal hinge kinni.

Ta heitis voodile ja surus näo sügavale patja. Ootas, kuni tulid pisarad, ja lasi neil voolata. Hääletult nagu vanasti.

Ilmselt oli ta magama jäänud, sest ta ärkas järsku ja kloppiva südamega. Keegi koputas uksele.

„Dorian? Nüüd saab kohvi, kui tahad. Ja siis võid lasta end tundidesse kirja panna.“

„Jah, aitäh, kohe tulen.“

Ta ajas end aeglaselt istuli. Läbi akna tungiv valgus oli muutunud ning metsa kohal laius nüüd hilise oktoobripärastlõuna punakas kuma.

Kohv. Selles sõnas oli midagi lohutavat. See meenutas normaalsust, mõnusat koosolemist, ühist naermist. Ta polnud terve igaviku kohvi joonud. Oma toast välja astudes tundis ta juba kohvi lõhna.

Nüüd oli majas rohkem rahvast kui enne. Trepil kohtas ta kaht umbes endavanust tüdrukut. Üks neist oli silmanähtavalt ülekaaluline ja ta käsivartel oli lugematu hulk tätoveeringuid, teine oli sügavmustaks meigitud silmade ja mõnesentimeetrise siilisoenguga.

Ta noogutas tervituseks ja nemad noogutasid vastu, ilma omavahelist vestlust katkestamata. Tee söögituppa leidis Dorian silmapilk üles ja ka seal oli vahepeal elu käima läinud. Laua ääres istus kolm noort: kaks poissi ja tüdruk.

„Frederick, Melvin ja Stella,“ seletas Antonia, kes temaga ühel ajal tuppa astus, käes kandik kohvitasside ja taldrikutäie küpsistega. „Sa võid istuda ükskõik kuhu, siin ei ole kindlaid kohti.“

Kõige meelsamini oleks Dorian istunud teistest võimalikult kaugele, tal ei olnud jututuju. Teisalt ei tahtnud ta kohe esimesest päevast näida ebaseltskondlikuna.Ta istus suurt kasvu tüübi kõrvale, kes oli oletatavasti Frederick. „Hei. Mina olen Dorian.“

Kolmel noorel paistis ükskõik olevat. Keegi ei silmitsenud teda uurivalt ega kartlikult – mis tähendas ilmselt seda, et jutud selle kohta, kuidas Nico oli leidnud ta ühe kodutu verest nõretava laiba kõrvalt, ei olnud veel liikvele läinud.

Stella õngitses taldrikult küpsise, laskmata Doriani silmist. Tumedad silmad sama tumedate kulmude all. Tüdruku juuksed seevastu olid aga karamellikarva ja voogasid krussis lokkidena üle õlgade alla.

„Do-ri-an,“ hääldas ta rahulolevalt. „Lahe nimi. Kui vana sa oled?“

„Seitseteist.“

„Vaat kus. Mina ka kolme nädala pärast.“ Ta pistis küpsise suhu ja kallutas mäludes pead. „Kas sa oled raske loomuga?“

Raske loomuga? Dorian ei saanud aru, mida tüdruk mõtles, ja kehitas õlgu.

„Noh, üks sellistest, kes muutub äkki agressiivseks või karjub igal öösel unes või laseb ootamatult jalga ega anna enam kunagi näole.“ Stella toetas lõua kätele. „Kummalised oleme siin kõik, vähemalt natuke. Melvin näiteks varastab ja ta on selle kohutavalt osav.“ Ta tonksas enda kõrval istuvat poissi sõbramehelikult küünarnukiga. „Eks ole, Melvin? Õnneks oled sa nii kena, et annad tähtsamad asjad jälle tagasi.“ Ta muigas Doriani poole. „Ta lihtsalt peab seda tegema, muidu viskab Bornheim ta välja. Me kõik oleme siin sunniviisiliselt inglid. Ei mingit suitsu. Alkot ja narkot niikuinii mitte. Narkareid ei võta Bornheim siia põhimõtteliselt.“

Dorian noogutas Melvinile, kuid polnud kindel, kas too seda märkas. Poisi tumedad juuksed olid nii sügavalt laubale vajunud, et katsid silmad praktiliselt kinni. „Kui kaua sa siin juba elad?“ küsis ta Stellalt.

„Seitse kuud. Jah, algul olin mina ka skeptiline ja küsisin endalt pidevalt, kas mind on lõksu meelitatud. Aga siin ei ole tõesti midagi kahtlast.“ Ta toetus tooli seljatoele. „Üllataval kombel.“

Hoolimata tüdruku avalast pilgust ei olnud Dorian kindel, kas oli tark Stellat usaldada. Võib-olla oli Antonia pannud ta kolme noorega kokku, et nood räägiksid talle seda, mida ta peaks uskuma. „Kas keegi teist on oma perega ühenduses? Või varasemate sõpradega?“

Seekord vastas veniva ja pahura häälega Frederick. „Kui meil oleks asjalik perekond või sõbrad, siis me poleks ju tänavale sattunud, eks?“ Ta tõusis ja läks oma nõudega köögi poole; Melvin järgis tema eeskuju. Uksel pööras Melvin veel kord ringi. „Ah jaa, kui sa pead hiljem tunde valima, siis kirjandus on päris lõbus. Inglise keel ka. Vene keelest ma hoiaks pigem eemale.“

Stella, kes ei teinud katsetki lauast lahkuda, puhkes naerma. „Seda ütleb ta peamiselt sellepärast, et ta ei salli Pjotri.“ Ta ootas, kuni poisid olid ruumist lahkunud, ja kummardus siis üle laua. „See käib niimoodi, et me õpetame siin üksteist vastastikku. Siin on ainult kaks päris õpetajat, ülejäänu teeme kas grupitööna või võtab keegi meist õpetajaameti enda peale, kui ta mõnda ainet eriti hästi valdab. Pjotr on venelane, nii et …“ Ta laiutas käsi.

Sedasorti õppetööd polnud Dorian oodanud. „Ja … kas see töötab?“

„Loomulikult. Sa ei kujuta ette, kui hästi. Mina näiteks vaimustun väga ajaloost ja Bornheim oli nõus, et võtan selle aine enda peale, kuigi olen alles kuusteist. Ma näen tohutult vaeva, et igaüks, kes minu tunnis käib, lahkuks sealt targemana, kui tulles. Ja õpilased on ka auahned, sest keegi ei taha teistest lollim olla. Suurepärane süsteem, usu mind.“ Ta võttis lonksu kohvi.

Dorian küsis endalt tahtmatult, kas ta on mõnes õppeaines piisavalt hea, et seda õpetada. Vahest füüsikas.

Jaa, ja enesekaitses taskunoaga. See mõte oli kutsumata talle pähe hiilinud ja enne kui Dorian jõudis seda takistada, oli tal jälle Emil silme ees. Ta neelatas.

„Kas kõik on korras?“ Stella kulmude vahele oli tekkinud pikikurd.

„Jaa, muidugi.“ Väljast oli kuulda summutatud mootorimüra ja ta keeras pea akna poole, olles katkestuse eest tänulik. „Mis sa arvad, kas seal on järgmine uustulnuk?“

Stella nägi armas välja, kui ta lokid pearaputusega kaasa tantsisid. „Need on teised. Need, kes täna tööl käisid.“

Selge. Siin elamise eest tuleb siiski midagi vastu anda. See oli peaaegu et kergendus.

„Mis sorti töö see on?“ uuris ta.

Väljas löödi autouks kinni.

„Erinev,“ ütles Stella. „Aga need on alati väga lihtsad asjad. Väikesed teened villa või Bornheimi jaoks isiklikult. Või lendlehtede jagamine. Eeskätt just see.“

„Lendlehed? Sa mõtled reklaamlehti, jah?“

„Midagi sarnast jah. Enamasti on tegu nende heategevusorganisatsioonide infolehtedega, mida Bornheim toetab. Koos maksekorraldusega. Me peame sõbralikult naeratama ja ka siis viisakaks jääma, kui keegi meid sõimab.“ Tüdruk heitis juuksed üle õla tagasi. „See on minu jaoks kõige raskem.“

Sellest sai Dorian hästi aru. Talle endale tekitas külmavärinaid mõte, et ta peab seisma tänaval kõigile nähtavana, teades, et iga hetk võib nurga tagant tulla politsei. Kas temalt hakatakse ka sellist tööd nõudma? Vähemalt Nico teadis ju, mis tagajärjed sellel võivad olla?

Ta pomises vabanduse ja tõusis, tahtes tagasi oma tuppa minna ja järele mõelda. Kuid Stella jõudis talle ukse juures järele ja võttis tal käe alt kinni. Tüdruku ootamatu lähedus lõi poisi hetkeks tummaks. Sellest oli kaua aega möödas, kui keegi teda sel moel puudutas. Sõbralikult. Ilma ähvarduseta.

„Ma tutvustan sulle veel paari inimest ja siis viin su Paula juurde, kellega sa peaksid oma tunniplaani kokku panema.“ Ta pilgutas poisile silma. „Vabandusi ma kuulda ei võta. Ma tean, et sul pole muud targemat teha.“

Järgmised pool tundi surus ta teiste villaelanike käsi. Mõned neist rõõmustasid silmanähtavalt tema kohalviibimise üle, teised heitsid talle vaevu pilgu. Kogu selle aja oli Stella tema kõrval ja nii väga, kui ta tüdruku lähedust nautis, tegi see teda ka närviliseks.

Põhjus võis olla selles, et Stella lõhnas senikogematul moel. Dorian tabas end kaks korda tüdruku juukseid nuusutamast ja kutsus end korrale. Stella ei tahtnud temast midagi, ta oli Doriani vastu lihtsalt kena ja kõik. Ja tema polnud sõbralikkusega enam harjunud, nii et polnud ime, et tüdruk temas nii ägeda reaktsiooni tekitas.

Paula seevastu oli kõike muud kui sõbralik. Dorianile tundus tüdruk umbes üheksateistaastane ja ta ei suutnud kuidagi pilku pöörata tätoveeringult, mis lookles Paula paremalt oimukohalt üle sarnaluu. Tumesinised üksteisega põimunud kibuvitsaväädid, mis peegeldasid suurepäraselt tätoveeringu omaniku iseloomu.

Ta silmitses Doriani pealaest jalatallani, tõmbas siis kirjutuslaua sahtlist kortsus paberitüki ja pani poisi ette lauale. „Siin see on. Sellised tunnid on pakkuda, rohkem midagi pole. Nädalapäevad ja kellaajad on juures. Vali välja, mida soovid – ja siis on see ka kohustuslik. Siis pead kohale tulema, kui sa just tööl pole, aga Stella juba kindlasti ütles sulle seda.“

Dorian püüdis edutult Paula pilku tabada. „Ei. Veel pole öelnud.“

„Tõsiselt? Tal ei seisa ju üldse suu kinni, kui on kord lobisema hakanud. Ja seekord ei öelnud ta üldse midagi kasulikku?“

Stella naeratas edasi ja isegi pisut südamlikumalt kui varem. „Ma ei hakanud sinu töösse sekkuma.“

Paula pööritas närviliselt silmi. „Tähendab: sa võid võtta nii palju tunde, kui soovid. Neid peab olema vähemalt viis, eetika ja saksa keel on kohustuslikud.“ Ta hingas häälekalt välja, nagu oleks just midagi väga pingutavat korda saatnud.

Dorian tõmbas paberi endale ligemale. Kehaline oli teisipäeval ja reedel. Saksa keel esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Eetika iga päev peale esmaspäeva. Päris nimekirja lõpust leidis ta ajaloo ja selle kõrvalt Stella nime. Neljapäeval.

Pliiatsiga, mille Paula talle vastumeelselt ulatas, tõmbas Dorian valitud tundidele ringi ümber ja jättis reede vabaks.

„Okei.“ Paula heitis ta valikule põlgliku pilgu, pani lehe paljundusmasinasse ja vajutas nupule. „Tunnid algavad täpselt õigel ajal ja sa pead oma õpetajat viisakalt kohtlema, olgu ta sinust vanem või noorem. On selge? Bornheim saab muidu päris pahaseks.“

„Selge.“ Dorian võttis oma tunniplaani koopia vastu ja pistis selle kokkumurtuna püksitaskusse. Seejuures märkas ta esimest korda, et neil kõigil olid ühesugused püksid ja tegelikult ka ühesugused särgid, ainult erinevat värvi. Paulal oli sinine, Stellal roheline.

„Kas neil värvidel on mingi tähendus?“ küsis ta, kui nad taas koridoris olid.

Stella muigas. „Seda küsin mina ka endalt juba mitu kuud. Mingi tähendus kindlasti on, aga keegi pole sellest siiani päriselt aru saanud. Vanusega pole see igatahes seotud ja tööpanustega ka mitte. Me teeme praktiliselt kõik sama asja.“ Ta sikutas end demonstratiivselt varrukast. „Algul olid mul sinised asjad, aga nüüd on juba umbes kaks kuud antud rohelisi. See meeldib mulle rohkem. Sobib paremini.“

Dorian vaatas ennast. „Peale enda pole ma seni kedagi hallis särgis näinud.“

„Sest sa oled siin uustulnuk.“ Ta võttis poisil käest kinni. „Kohe, kui Bornheim on sinuga vestelnud, saad sa mingit teist värvi riided.“ Enne tagasi alla minemist jäi Stella trepimademel seisma ja silmitses Doriani mõtlikult. „Ma loodan ainult, et mitte musta värvi.“