Читать книгу Kihid - Ursula Poznanski - Страница 3

Dorian ei jõudnud enam küsida, mida Stella sellega silmas pidas, sest järgmisel hetkel sööstis Stella poole väga peenike lühikeste juustega tüdruk, embas teda ja tõmbas ta endaga kaasa. Kogu ülejäänud õhtu Dorian Stellat rohkem ei näinud, kuigi otsis teda järjekindlalt. Ruumis, mida Antonia sõnul hüüti salongiks, oli vähemalt nelikümmend noort, ent Stellat nende hulgas polnud.

Selle eest seltsis temaga ühel hetkel Melvin, lükkas tumedad salgud nii palju laubalt kõrvale, et Dorian nägi ta silmi, ning lõi talle kergelt käsivarre pihta. „Okei. Ja mis on sinu lugu?“

Milline veider viis vestlust alustada. Dorian kehitas kõhklevalt õlgu. „Mida sa silmas pead?“

„Miks sa tänaval olid. Kuidas sa siia sattusid.“

Viimastel kuudel olid Dorian vestlused üsna harva paarist kärmest lausest pikemad olnud. Lühikesed mõttevahetused delikatesside müüjatega, sotsiaaltöötajate sõbralike soovituste tõrjumine, Emili-sarnaste purjus tüüpide vaigistamine. Nüüd oli tal raske hakata tühja koha pealt oma lugu jutustama, rääkimata sellest, et ta isegi ei teadnud, kas ta seda tahtis.

Melvin paistis seda märkavat. „Noh, mina lasin neljateistaastaselt kodust jalga, kuigi „kodu“ pole selle asja kohta õige öelda. Ma kadusin sellest korterist, kuhu mu purjus ema üle õhtu uue mehe tassis. Ma täpselt ei tea, millal ta märkas, et ma olen läinud, aga kolm päeva võttis see kindlasti aega. Siis olin mõnda aega lastekodus, mis oli peaaegu sama närune koht, nii et ma otsustasin Hispaaniasse hääletada.“ Ta puhus taas alla langenud juuksed laubalt eemale. „Hispaanias oli lahe. Magasin neli kuud rannal, tegin natuke kelneritööd, nuiasin Saksa turistidelt jootraha. Aga siis sain ma kalast mürgituse ja oleksin äärepealt otsad andnud. Pärast seda olin ma töötamiseks liiga nõrk ja mõtlesin, et pean põlvili ema juurde tagasi roomama. Ostsin oma viimase raha eest rongipileti, et tagasi sõita, ja kahetsesin seda juba mitu tundi enne kohalejõudmist. Ma lihtsalt ei suutnud enam ema juures elada, kahjuks jõudis see mulle natuke liiga hilja kohale. Neljandal ööl korjas Bornheim mind rongijaamast üles.“ Melvin võttis Dorianil käest kinni ja tõmbas ta ühe nahkdiivani juurde, mis oli just vabaks jäänud. „Algul ma arvasin, et ta tahab jumal teab mida. Aga see oli eksitus. Juhul kui sa peaksid muretsema: ta ei puutu kedagi. Mitte kedagi meist, ei tüdrukuid ega poisse.“

See küsimus oli Dorianil tõesti läbi pea käinud. „Seda on hea teada.“

„Eks ole? Ja nüüd on sinu kord.“

„Nojah.“ Praktiliselt võimatu oli Melvini avameelsuse järel napisõnaliseks jääda. Dorian võttis hoogu. „Ma jooksin isa juurest ära. Ta peksis mind pidevalt roheliseks ja siniseks, ühel hetkel sai mul kõrini.“

„Oh.“ Melvin tõmbas lauba kipra. „Oli ta joodik?“

„Ei. Siga. Kõlab võib-olla nõmedalt, aga kui ta oleks olnud joodik, siis suudaksin ma kogu selle jama talle kergemini andestada.“

„Ja mis su emaga on?“

„Surnud.“ Vana kurbusevari laskus taas halli ja raskena maailma peale. „Ta suri vähki, ma olin siis kolmteist.“

„Sitt lugu.“ Melvin ütles seda nii südamest, et Dorian naeratas tahtmatult.

„Just. Sitt lugu.“

Nad olid mõnda aega vait, nende ümber kõlasid edasi teised vestlused.

Dorian silmitses Melvini särki. „Miks sinul on punane särk ja Stellal roheline? Kas sellel on mingi tähendus?“

Melvin tõmbas käega üle riide, nagu tahaks seda siluda. „Ma ei tea. Mina arvan, et mulle anti punane sellepärast, et ma näen selles suurepärane välja.“

Selles oli tal õigus. Paremat värvi ei oleks saanud tema tumedate juuste juurde valida.

„Kas mõned meist kannavad musta?“ küsis Dorian ka temalt. „Ma ei ole seda kellegi seljas veel näinud.“

„Ei hakkagi nägema.“ Melvin tõstis jalad üles ja istus rätsepaistesse. „Ametlikult musti ei ole, aga jutt selle kohta liigub tõesti. Pole aimugi, kust see pärineb. Minu teooria on see, et need on rasked juhtumid. Endised narkarid või tõsised vägivallatsejad, keda vahel üles korjatakse ja kes näitavad siin korraks nägu, aga siis kaovad kohe.“ Ta madaldas häält ja pilgutas vandeseltslaslikult silma. „Keegi pani mustadele hüüdnimeks „mambad“. Sest nad pidavat olema hääletud ja ohtlikud nagu mürkmaod. Sa võid küsida, kelle käest tahad, aga keegi siinsetest ei ole neid kohanud.“ Ta pani käed kukla taha risti. „Sest neid pole olemas. Bornheim tahab meist ju teha väärtuslikke ühiskonnaliikmeid, mitte võitlevat eriüksust.“

Dorian tundis, kuidas ta süda saapasäärde vajus. Ta lootis väga, et Melvinil oli õigus, sest kui „mambad“ olid siiski olemas, oli lihtne teha järeldust, mis värvi riided talle antakse. Bornheim liigitaks ta narkarite ja löömameeste hulka. Ohtlike hulka. Stellast hästi kaugele.

Sel juhul oli ime, et ta üldse oli tohtinud teistega kokku puutuda.

Taas oli ta silme ees surnud Emili keha ja verest nõretav taskunuga. Dorian ei tahtnud selle peale mõelda, kus nuga praegu oli – Nico oli lubanud, et hoolitseb selle eest. Lubanud selle ära kaotada. Aga kes teab, vahest hoidis ta selle alles, et tal oleks midagi, millega saaks vajadusel Doriani survestada.

„Halloo? Kas sa oled veel siin?“ Melvin liigutas kätt Doriani silme ees edasi-tagasi.

„Jah, sorri, ma kukkusin korraks ära. Ütle, kui siin majas internetti ja telekat pole – kas ajalehti ikka on?“

Melvini näost oli näha, et ta pole selle üle kunagi mõelnud. „Ausalt öeldes ma ei usu. Aga ma pole sellele kunagi tähelepanu pööranud, ma saan ilma uudistetagi hästi hakkama.“

Alles hiljuti oli Dorianiga olnud sama lugu, ent nüüd oleks ta palju andnud selle eest, et teada saada, mida Emili mõrva kohta kirjutati. Kas oli kahtlusaluseid või tunnistajaid. Kas otsiti kedagi, kelle kirjeldus langes kokku tema omaga.

Ta ütles Melvinile, et on väsinud ja tahab varakult magama minna, ning tegi siis majale ringi peale, otsides tänast ajalehte. Ja Stellat. Ta ei leidnud kumbagi.

Nad jooksid jahedas uduvihmas ümber spordiväljaku. Dorian oli oma aknast imetlenud villa avaraid parke, ent ta polnud arvanudki, et temast paremal puudesalu taga on kergejõustikuväljak. Punane liiv ja jooksurajad. Talle antud spordijalatsid sobisid nagu valatult ning Dorian nautis liikumist, enesestmõistetavat ühtlast rütmi, milleni ta pärast teist ringi oli jõudnud.

Kaks tundi kehalist. Õpetaja ei olnud nendevanune, vaid laiaõlgne umbes neljakümne viiene mees. Ta juuksed olid oimukohtadelt hallikad ja ta kandis täie tõsidusega kaelas vilet.

Melvin oli öelnud, et mehe nimi on Boris. Ja tema auahne soov olevat viia kõik parimasse sportlikku vormi.

Siiamaani pidas Dorian end üsna heaks. Kolm õpilast olid juba alla andnud, nad küürutasid raja kõrval ja ahmisid õhku. Üks neist oli lausa maha istunud. Ent Dorianil oli tunne, et suudab täna igavesti joosta. Nagu muudaks iga samm ta pea pisut selgemaks ja viiks ta tollest hirmsast ööst kaugemale.

Siis kiskus vile ta mõtetest välja.

„Hei, uus poiss!“ Boris viipas ta enda juurde. „Siiani pole paha, vähemalt mis puudutab jooksmist. Ma tahaks lasta sul kohe veel paari asja proovida, et oskaks sind paremini hinnata. Sprint, kaugushüpe, pallivise – sobib?“

Dorian noogutas ja järgnes treenerile, sooritas kõik nõutud harjutused ja teenis igaühe eest tunnustava pilgu.

„Pole paha. Sa teed pidevalt sporti, eks ole?“

Nii ei oleks Dorian seda nimetanud. Viimastel kuudel oli ta mõnikord nagu hullumeelne mööda parke jooksnud, et sooja saada või et lihtsalt pead selgeks tuulutada. Et ei peaks enam isa peale mõtlema. Ta oli korduvalt üle aedade ja müüride roninud ja üle takistuste hüpanud, et leida rahulikku magamispaika, aga sporti …

„Varem,“ ütles ta. „Varem mängisin ma võrkpalli ja käisin aerutamisklubis.“

„Seda on näha.“ Boris silmitses teda pealaest jalatallani. „Okei, võid teiste juurde tagasi minna.“

Treeningu lõpuks tundis Dorian end sel moel väsinuna, nagu ta juba aastaid polnud tundnud. See oli sügav, rahuldust pakkuv väsimus. Lõunaks serveeritud nuudleid võttis ta kaks portsu ja kugistas need võimalikult kähku alla, et mitte inglise keele tundi hiljaks jääda.

Stella istus juba klassis, haigutas ja keerutas üht oma lokki pliiatsi ümber. Ta pilk lõi Doriani nähes särama. „Hei! Kuidas läheb? Elasid esimese öö ilusti üle?“

Tüdruku kõrval oli koht veel vaba ja Dorian kasutas juhust. „Jaa, kõik on parimas korras,“ ütles ta ja tõmbas tooli tagasi. „Kehalise tund oli lahe. See võiks iga päev toimuda.“

„Inglise keel pole ka paha.“ Stella koputas enda ees laual olevale raamatule. „The Catcher in theRye“1. „Seda me praegu loemegi. Klassikaline koolikirjandus, aga palju parem, kui ma arvasin.“

Dorian vastas ta naeratusele ja surus alla küsimuse, mis teda kõige rohkem vaevas. Mis oli tüdrukuga juhtunud, mis põhjusel oli tema siia sattunud? Kas oli võimalik, et ka tema oli tänaval elanud? Kui oli, siis ei paistnud see välja. Kõigi teiste seni villas kohatud noorte ühisjooneks oli teatud valvsus, mis tekib peaaegu iseenesest, kui elad tänaval. Isegi Melvin, nii avatult kui ta ka ei käitunud, oli samas olnud ettevaatlik ega lasknud Doriani nende vestluse jooksul silmist.

Stella oli teistsugune. Ta mõjus kuidagi muretuna. Just, seda sõna oligi ta otsinud. Ülejäänud elanikest oli näha, et nende elus on olnud halbu aegu. Stellast seda ei paistnud.

„Miks sa sellise näoga oled?“ Tüdruk tonksas teda mänglevalt põlvega. „Kas ma saan sind mõtisklemisel aidata?“

„Ma ei mõtiskle üldse,“ valetas poiss. „Ma lihtsalt tean seda raamatut. Aga sellest pole midagi, see on tõesti hea.“

Hetk hiljem astus ruumi tüdruk, kes neid õpetas. Ta nimi oli Tamara, ta oli väikest kasvu ja mõjus pelglikuna, aga tema inglise keel oli muljetavaldav. Üsna ruttu tekkis õpilaste vahel elav arutelu ja Dorian üritas sellest osa võtta nii hästi, kui suutis. Kuid ta mõtted rändasid aina Stella juurde. Iga hetkega muutus aina talumatumaks mõte, et teda võidakse panna musta riietatute hulka ja tüdrukust eraldada. Stella oli üle tohutult pika aja esimene tõeliselt hea asi, millega ta oma elus kokku puutus.

Kas ta oli armunud? Nii ruttu? Või igatses ta lihtsalt seda turvatunnet, mis teda Stella läheduses tabas?

See küsimus vaevas teda kogu ülejäänud päeva, mil ta püüdis Stellat mitte silmist kaotada.

Õhtusöögi ajal istus tüdruk nagu enesestmõistetavalt Doriani kõrvale, mis tegi poisi hetkeks nii õnnelikuks, et ta oleks äärepealt valjusti naerma hakanud.

Nonii, oli tõesti aeg astuda samm tagasi ja ennast kokku võtta. Tal polnud aimugi, mis Stella peas toimus – see, et ta siin istus, oli ilmselt ainult juhus. Dorian pidi peale passima, et mitte iseenda vaimusünnitiste ohvriks langeda ja kujutada ette asju, mil polnud tegelikkusega vähimatki pistmist.

Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja ja pöördus oma parempoolse lauanaabri, väsinud pilguga Fabiani poole, kes vastas kõigile küsimustele ainult „jah“ või „ei“ või kehitas õlgu. Dorian oli Stella kohalolust kogu aeg väga teadlik, tal pruukinuks ainult pisut kätt sirutada, et puudutada tüdruku oma.

Ta polnud kunagi varem niimoodi tundnud. Ja sealjuures ei teadnud ta tüdruku kohta mitte kõige vähematki. Võib-olla oli Stellal siin villas sõber. Või ka väljaspool villat.

Ainuüksi see mõte tegi talle nii meeletult haiget, et Dorian pidi enda üle pead vangutama.

Ei. See, mis tema sees toimus, oli ebamõistlik ja liig mis liig. See oli kindlasti seotud äärmusolukorraga, milles ta viibis.

Ta sõi taldriku kiirustades tühjaks ja tõusis lauast. „Ma lähen täna varakult magama.“

Kas Stella silmist paistis pettumus? Dorian suutis vastu panna kiusatusele uuesti maha istuda. „Homseni.“

„Jah, nägemist,“ ütles tüdruk naeratades.

Ülejäänud õhtu sundis Dorian end voodis lamama ja „Kuristikku rukkis“ lugema, ent ta ei suutnud loole keskenduda.

Ainus, mida ta tahtis, oli ikkagi veel kord alla minna ja Stella läheduses olla.

Ta veetis rahutu öö ja kirus end järgmisel hommikul, et polnud oma soovile järele andnud, sest Stellat ei olnud hommikusöögilauas. Ta oli täna tööl ja pidavat terve päeva linnas veetma.

Doriani ootas ees ennelõuna saksa keele ja psühholoogiatunniga. Ta oli end rõõmsa elevusega neisse tundidesse kirja pannud, ent nüüd soovis, et võiks lihtsalt voodisse tagasi minna ja teki üle pea tõmmata.

Saksa keele õpetaja oli umbes kolmekümneaastane kena ja rõõmsameelne naisterahvas, kuid ka see ei tõstnud poisi tuju. Ta kuulas ainult poole kõrvaga, kui õpetaja hakkas rääkima Schilleri ballaadidest ja palus seejärel ühel õpilasel ette lugeda ballaadi „Kinnas“.

Stella oli praegu väljas, linnas. Samas linnas, kus Dorian oli kuude viisi sihitult hulkunud. Miks polnud ta tüdrukut kunagi kohanud? Või oli ja Stella polnud talle silma torganud? Jalakäijate aladel oli palju reklaamlehtede jagajaid, kuid enamasti oli ta neid vältinud.

Nad olid just siirdunud järgmise luuletuse, „Sukelduja“ juurde, kui klassiuks lahti tehti.

Siledate blondide juustega kahvatu poiss piilus sisse. „Dorian? Siin peaks olema keegi Dorian.“

„See olen mina.“

„Väga hea. Palun tule kaasa.“

Politsei, oli esimene mõte, mis tal peast läbi käis. Nad ootavad fuajees, kolme- või neljakesi, panevad ta käed raudu ja tirivad ta autosse. Talle esitatakse süüdistus Emili mõrvas ja ta ei näe Stellat enam kunagi …

Ent poiss ei viinud teda mitte fuajeesse, vaid härrastemaja teise tiiba, kus Dorian polnud veel käinud. Siin olid vaibad paksemad ning maalid seintel silmnähtavalt kallid ja vanad.

Nad peatusid kõrge, kahe poolega puitukse ees. Doriani saatja koputas ja ootas vastust.

„Sa võid sisse minna.“ Saatja istus ühele punase sametiga kaetud toolile akna vastas. „Ma ootan siin.“