Читать книгу Veinijuht. 4. osa. Austraalia - Urvo Ugandi - Страница 3

Austraalia veinipiirkonnad kannavad geograafilise päritolu tiitlit Geographical Indication, mis sarnaneb Ameerika Ühendriikide mõistele AVA ja on vast kõige tüüpilisem Uue-Maailma liberaalsele veiniseadusandlusele: veini ei pea tegema kindlatest marjasortidest, GI piirkonnas pole määratletud viinapuu sidumisemeetodit, saagikust ei piirata, veinile pole seatud minimaalset alkoholiprotsenti ja piirkonnale omast veinivalmistamise stiili. See annab Austraalia veinimeistritele veini tegemisel rohelise tule, et valmistada võimalikult head veini või siis väga kommertslikku mahuveini.

Sarnaselt mujal Uues Maailmas kehtivale nõudele peab etiketil olev teave vastama 85% ulatuses tõele. Kui marjad on kasvanud 85% ulatuses Coonawarras (Lõuna-Austraalia siseala), siis märgitakse etiketile Coonawarra, kui aga 40% marjadest pärineb Coonawarrast ja 60% McClaren Vale’ist (samuti Lõuna-Austraalia kasvuala), siis on etiketil kirjas üldpiirkonna tähisena South Australia. Ning kui Coonawarra veinile lisatakse marju Hunter Valleyst (New South Walesi kasvuala), siis märgitakse veinisildile South Eastern Australia. Kui vein tehakse vähemalt 85% ulatuses ühest sordist, siis on marjassort sildil märgitud ning ülejäänud marjasorte etiketile märkida pole kohustust, aga kui vein on segatud kahest või enamast sordist, siis märgitakse mõlemad etiketile (Cabernet-Shiraz, GSM jne). See sort, mis segus domineerib, märgitakse etiketile esimesena. Marjasorti, mida on kasutatud segus alla 15%, veinietiketile märkima ei pea.