Читать книгу Noor Unt - Vaino Vahing - Страница 3

Eessõna

Ma arvan – ja lugejad, Undi sõbrad ka –, et see, millisena Mati Unt selles raamatus nende ette kerkib, ei ole see Unt, kes ta praegu on. See on ikka n o o r Unt. Mitte enda õigustamiseks, aga see on tõepoolest nii, et päevikuvorm Undi elustamiseks on ainuõige. Sest see, mis ma kolmkümmend aastat tagasi Undi kohta päevikus kirja panin, on tõesem kui see, mis ma täna tagantjärele teeksin. Mispärast? Sellepärast, et toonane päeviku-subjektiivsus on siiski objektiivsem kui tänane objektiivsusele pretendeeriv ehk rahvakeeles: elukogenenum hinnang. Vähemalt oli see fikseeritud objektiivne subjektiivsus või vastupidi. Ja ma leian, et päevaraamatu avaldamine ei vaja mingit õigustust. See on igaühe privaatne toiming.

Niisiis sai raamat teoks tänu mu päevaraamatule, koolivihikule, mida ma iga päev kokkumurtuna põuetaskus kandsin (neid on muide 195) ja kuhu kõigil oli vaba juurdepääs, nimelt rubriiki MINU MAAILMAKONTSEPTSIOON TÄNA, SIIN JA PRAEGU. See tuli kirjutada kokkumurtud koolivihiku vasakule poolele. Ning seda tehti meelsasti, selles osalesid paljud praegused tegijad, nii ekstraverdid kui ka introverdid (Andres Ehin, Madis Kõiv, Mati Unt, Kuno Otsus, Ain Raitviir, Johnny B. Isotamm jt). Nende sissekanded olid (tagantjärele võttes) minu jaoks tähtsad just sellepärast, et nad jäädvustasid tollase – nii nende kui ka Undi kui ka minu enda hinge – SEISUNDI. Ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata.

Teine allikas oli minu (meie) tollane külalisteraamat, mis – kahjuks – eksisteeris lühikest aega, aga milles kirja pandud hetkemeeleolude võlu on nende siiruses, olgu kirjapanija seisund milline tahes.

Ja kolmandaks algallikaks sellele raamatule oli kirjavahetus. Ma avaldan selle asjaosalistelt luba küsimata, sest jään kindlaks igapäevajuriidilisele tõekspidamisele, et see, mis mulle on saadetud, on minu oma, sealjuures ka selle avaldamisõigus. Ning olgu öeldud, et seda ütlesin ma asjaosalistele juba tollal, 30 aastat tagasi, ja ütlen ka praegu.

Ning lõpuks mu arhiiv. Seda olid meelsasti rikastamas kõik kuuekümnendate-seitsmekümnendate lähituttavad (Unt, Rummo, Normet, Saluri, Otsus jt). Eriti aldis oli aga Unt ise. Ta andis kogu oma käsikirjalise kirjavara Vahingu arhiivi. Tõsi, ajuti kirjutas ta resoluutselt mõnele lehele, mõnele kirjale, mõnele luuletusele: MITTE AVALDAMISEKS, aga täna, siin ja praegu, ma sellest ei hooli. Kirjavahetuse puhul on see tavaline (ka Hermaküla on mõnda kirja signeerinud tähisega MITTE AVALDAMISEKS).

Nüüd aga läheb see KÕIK MÜÜGIKS ja ongi minu poolt kõik.

24. novembril 2003

Vaino Vahing

Noor Vaino Vahing oma arstikarjääri alguses 1963. aastal