Читать книгу Noor Unt - Vaino Vahing - Страница 8

Kaarel Irdi dateerimata kiri Mati Undile aastast 1969.

Kulla Mati! Aitäh kirja eest! Kõigepealt soovin teile mõlemaile õnne abielu puhul – suuremat tuba ühiselamus ja veel rohkem hästi kiiresti päris tõsist inimväärset korterit! Jätsin kirja pooleli ja kõlistasin kohe siitsamast Utile. Ta soovitas siiski Teil kirjutada isikliku avalduse Käbinile. Taolisel isiklikul avaldusel on see hea omadus, et sellele peab kindlasti vastama.

Teine võimalus on veel kirjutada Müürisepale kui ülemnõukogu presiidiumi esimehele. Tehke seda kindlasti!

Peale selle palus Utt teile edasi anda ka tema isiklikud õnnitlused abielu puhul. Mida ta palus vastu võtta vaatamata sellele, et Teie pole kuigi suurel määral isiklikult tuttavad.

Nüüd kirja sisust. Mis puutub Kihosse, siis ma palusin Hermannil talle öelda, et ta oodaku kuni ma tagasi tulen. Me peame kindlasti selle lahendama, kuid see pole nii lihtne nagu Teile näib. Sest sellega ma koondan (kaotan?) juba ühe tehnikutele lubatud 4 kohast. Meie draamas on 35 kohta ja täitmata on neist praegu 2–3. Sundides Kasukat poolele kohale minema ja lastes lahti Mältoni, saan ma veel ühe koha. Viies Saare (?) konkursi alla, saan ma veel ühe koha ja see on mul kõik, mis mul «hinge taga» on ja jääb. Ma pean nende kohtadega ümber käima kui vaene inimene rubladega. Kellel osta tarvis rohkem kui tal raha on. Muidugi ma ei ole kindel, kas Hermaküla poisid tulevad! Sellepärast võin Kiho edevust rahuldada ja viia ta juba praegu draamasse. (Eksisin, kohti on ainult 2, sest ühe andsime hiljuti Merzinile.) Kuid mis teha Meeritsaga, keda me praegu kasutame paljudes etendustes? Kui ma selle küsimuse esitan kunstinõukogus, siis võetakse Meerits kohe. Ja mis teha Ao Peebuga? Hästi, me laseme ta siis ära minna. Kuid tuletage meelde, et Rummo ja Liivi õhtus [«Suits pööriööluhtadelt»] oli ta palju tugevam kui Kiho seda oleks olnud. Kiho on füüsiliselt vaba ja valitseb hästi teksti, tema teeb oma osad kergesti ja kiiresti valmis. Kuid ta on samal ajal üsna pealiskaudne. Ja jääb selleks vist igavesti. Nüüd aga räägime Aavikust ja Raimu Maiksarest. Mina ei usu, et Merziniga meie koostöö kuigi kaua kestab – see mees sunnib meid varem või hiljem ta lahti laskma. Ja siis on Aavik potentsiaalselt tema kõige võimalikum asendaja, mida ta muide tõestas suurepäraselt «Paadiga metsas», kus tema osa lahendus oli värskem kui Merzini oma. Nüüd Maiksar. Maiksar jääb igavesti Vanemuise teatrisse, täidab seal koha, mis peatselt vabaneb Mikkali alt. Maiksar loobus teatri kasuks juba väga edukalt alustatud ühiskonnategelase (parteitegevus) kindlast karjäärist ja tuli teatrisse väiksemale palgale kui ta sai enne. Ja ma tean, et kui Vanemuises tulevad järjekordsed väga rasked päevad, siis jääb Maiksar kohale ja võib muutuda isegi selleks inimeseks, kes hoiab teatris siiski mingi tuumiku alles. Ja säilitab teatri.

Muide, kui Meerits peaks oma 120-rublaselt palgalt teatrisse tulema, kas me saame talle siis maksta teatris 80 rubla, kuigi ta on väärt ainult 75.

Maiksar tuli teatrisse vähemale palgale kui enne. Kiho tuli teatrisse ema ülalpidamiselt. Sama maksab ka Aaviku kohta – Aavik võiks ükskõik missuguses Eesti linnas ükskõik missugusel füüsilisel tööl teenida 120–150 rubla. Muidugi teie Tallinna poisid võivad asendada Aaviku ja Maiksare. Kuid praegu mul neid Tallinna poisse ei ole. Ja ma ei ole kindel, et need üldse tulevad. Ja kui nad tulevad, siis ei tea ma, kui kauaks nad jäävad.

Ma viin küll Kiho üle draamasse, kuid väga valutava südamega ja esialgu ainult 80-le rublale või jätan ta edasi koori 90 rublale, las valib. Tegelikult tuleb Saar konkursile viia ja Kiho tema asemele. Siis on asi õieti tehtud.

Nüüd mis puutub Elvistesse – tõtt öelda Edasis antud intervjuu see osa, kus te seal kahekesi näitlejaid headeks ja halbadeks jagate, polnud tore tegu. See võrdub oma efektilt sellele õunale, mida keegi Kuri Jumalanna viskas Olümposel jumalate sekka kui «kõige ilusamale»! Ja sellest tuligi Trooja sõda ja Trooja linna häving.

Mis puutub Maivelisse, siis ta ei suuda ühtegi suurt osa, millel tugineb näidend, mängida. Ta on hea väikeste osade näitleja. Kuid kes mängib siis suuri? Samuti on Kivilo rohkem väikeste osade näitleja kui suurte osade kandja.

Mis puutub aga Elvistesse, siis mina tõin ta Pärnust, kus ta oli kohvikus ettekandja, uuesti teatrisse tagasi ja mina olin ka see, kes ta Pärnust Vanemuisesse kutsus. Kuid mitte sellepärast, kuidas ta Hedda Gablerit või Juuraku Huldat mängis. Elviste on hea karakternäitleja, tal on julgust laval ükskõik mis hullu asju teha tänu füüsiliselt heale vormile, kuid ta on primitiivne ja tal on pinnapealne mõtlemisviis, ta on andekas, kuid mitte tark. Ärge kuigipidi inimesi tarkadeks pidage, kes teile hoolega jah-jah öeldes ja pead noogutades järele kiidavad. Muide, Elviste on juba vähemalt üks kord teenelisele esitatud ja Kivilo vähemalt kaks korda, kuid Voitese esitamise lükkas Vanemuise parteibüroo tagasi.

Teatris on tavaliselt igal näitejuhil oma lemmiknäitlejad. Ka Vanemuises on olnud Irdi näitlejad ja Kaidu näitlejad. Kuid neist pole tekkinud kunagi kahte vaenulikku kampa. Nüüd hakkab kujunema peale Irdi ja Kaidu kamba veel Hermaküla kamp ja neljandana veel Mati Undi kamp, millele pealegi võib lisanduda Tallinnast tulnud poiste kamp. (Muide, Mati Undi ja Hermaküla seisukohad ei ole sada protsenti adekvaatsed, need on mõneti lähedased, kuid mitte täpselt samad.) Ja ma näen, kuidas varsti need kambad omavahel osade ja näidendite pärast kisklema lähevad nagu nälginud koerad kontide kallal. Ja siis ei jää mul muud üle kui ära minna (mida mul ei lubata teha), kui võtta malk pihku ja peksta iga koer oma kuuti tagasi! Ministeeriumile oleks see muidugi suureks rõõmuks ja õnneks, sest sellega saaksid nad ometi kord võimaluse Irdiga arvete õiendamiseks. Minule tähendab see aga tohutu hulga energia raiskamist ainult selleks, et teatrisse jälle mingit elementaarset töö meeleolu taastada. [---]

Teie ütlete, võtame siit näitlejaid ja võtame sealt – aga kuhu ma nad elama panen. Teil omalgi pole ju korterit. Ka koosseisude küsimuses Te ei mõista veel olukorda, kust koondada, et saada rohkem koosseise draamale. Kui ütlesin orkestrist, siis Te ütlesite ei, kas siis balletti – kuid Vilimaa nõuab ju selle suurendamist. Või siis soliste! 1–2 inimest ehk võiks, kuid meil puudub ju seal teine noor tenor, teine Pai või Tordik. Kust siis veel kui koorist. Koorist seda vastikut vanatüdrukut Sirmaist ja vähendan tal koori veelgi, kuid siis kaotab ju mõtte ka orkestri pidamine praeguses koosseisus ja tuleb ooper üldse likvideerida. Laske käia, minul pole selle vastu tõesti midagi.

Mis puutub tehnilisse koosseisu, siis see on Vanemuisel niikuinii vähem kui 75% Estonia koosseisust. Ja tuleb mõnes osas kindlasti suurendada. Kuid mille arvel? Et meie ministeeriumi poolt oma praeguste vahekordade juures ses suhtes mingit toetust ei saa, on päris selge.

Nii on lood, noor sõber.

Te ärge solvuge, et minu kiri nii karm on, kuid mul ei ole mingit reaalset tagatist Vanemuise olukorra tõsiseks parandamiseks. Mul ei ole reaalseid jõude, kelle peale toetuda. Ja kas pole praktiliselt iialgi varem Vanemuine olnud nii üksi kui praegu? Üksi mitte nõuandjate suhtes, vaid tegelike töötegijate suhtes. Muide see, et «Nero» ära jäi, oli minule suuremaks kaotuseks kui Teile!

Nii on lood, noor sõber. Tean, et armastate teatrit, kuid ka armastada tuleb osata targalt.

Kaarel Ird

P. S. MP-le õnnitlusi naistepäevaks!

12. jaanuar 1969

Külas Mati Unt ja Uno Laht. Siiras teoste analüüs. Laht teadis rääkida, et Hemingway olla oma sünnipäeval kõik naised kokku kutsunud, igale naisele ühe raamatu pühendanud, seega ka honorari kinkinud.

5. veebruar 1969

Dotsent Zinaida Saar olevat minu «Etüüdi» vene keelde tõlkinud ja kui väärt jutu kellelegi tuttavale läkitanud. Dr Heiti Kadastik tuli pärastlõunal analüüsima Undi juttu vaimsest tervisest ja pikajuukselistest ning poriga määritud näopildist Nooruses, küsis, milline on autori vaimne seisund. Õhtul Vanemuises. Unt tegi Weissi «Juurdlusega» lavaproove. Weissi Tartus lavastada ei ole minu arvates vaja, nii nagu polnud vaja teatrit Jaltasse viia. Milleks kireda proovidel, ja milleks ma ise proovile tulin?

6. veebruar 1969

Maie Kalda kirjutas, et Undi «Mõrv hotellis» olevat tehtud, literatuuritsev.

21. aprill 1969

Mati Unt on minu päevikusse, lehe vasakule poolele kirjutanud eneseanalüüsi: «Ma lausa tunnen vahel, et keegi on ukse taga, eriti hotellis, kui kõik vaikseks jääb. Krakovi hotelli lift oli mul kirjutamisel silmade ees. Seal ei olnudki liftinaist, kuid oli küll lift. Hotelli Riga siseõu on E-kujuline ja sealt on kõik aknad näha. Kui toas põleb tuli ja kedagi pole näha, siis tekib mõte, et nad on pikali põrandal.» Edasi olen ma ise kirjutanud: «Kas meiesugustel on vaja ennast millegi eest kaitsta? Ei ole. Ja ka looduskaitse on enneaegne, see on tahteelu langus, krooniline pseudodepressioon.» Selle peale Unt: «Tahan kirjutada täit ja kompaktset elu, aga ei tule midagi välja.»

24. aprill 1969

Tallinnas. Kirjanike ja kriitikute kogunemine. Mati Unt kiitis kõvasti Enn Vetemaad, lausa kriitikalagedalt, nii et Paul-Eerik Rummo ja mina teda armastuses süüdistasime. Lembe Hiedel seevastu tegi Vetemaad maha ja kaitses Valtonit. Läksid Valtoni pärast Maie Kaldaga tülli. Hiedel ütles, et oleks pidanud ka Mati Undist rääkima. Liiga palju kiideti Rein Salurit, eriti tema «Topist».

Unt on samal päeval kirjutanud luuletuse, mis on kleebitud minu päevikusse.

kuid mis ei päästa väikest satakielist

on hauakaevajatel näod roostes

kuid rutt on uue aastasaja algul

on kiire tõesti, kahaneb ju valgus

mu aias haua leidnud alateadvus

vaid harva nõrku värinaid on tunda

kuid selle summutab su teadvus

ja ilmaasjata ju öösel õue ei minda

nii kasvab rohi lõpuks kõige üle

kuid rohul väike koeralaip on süles

Samal päeval on Unt kirjutanud veel teise luuletuse:

EI OLE MIND MA NÄINUD, VAINO

Tume tuleviku eelaimus

Kas olen mulle tõesti ainus

Kas tõesti iial ma ei pääse minu juurde

Kas tõesti jään ma piinakambri suurde

Kas tõesti meie õnn ei teki

Kas minust lahku jääma pean

Oh häda: armastan mind liiga

Panso sõimas Sirbis Mati Unti diletandiks ja käpardiks, väga inetult, kohati ehk õigusega. Mäletan, mismoodi Unt Vanemuises Weissi «Juurdlust» lavastada püüdis.

14. mai 1969

Televisioonis Mati Unt, Kaarel Ird ja Voldemar Panso.

18. mai 1969

Külas Mati Unt, Joel Sang, Hando Runnel.

Unt: «Mul on hirm, et olen grafomaan, ja seda eriti pärast Maie Kalda artiklit.»

Mina: «Sa ei tohi tegelaseks muutuda.»

Runnel: «Sa pead oma publitsistlikud väljaastumised süsteemi viima.»

Unt: «Rahutus süsteemi, nagu Panso ütleb, jah.»

Kõik luuletasid. Unt pikali põrandal ja solvus, kui me leidsime, et Joelil on parem luuletus kui temal. Ilmselt on Undil neuroos ja vaevalt ta nii palju teeskleb ja tõmbleb.

Unt: «Kui mul peas pakitseb pikem jutt või romaan, siis ma ei saa kirjutada epigramme ega lühijutte.»

Runnel seepeale: «See on väga individuaalne.»

Joel on väga Matisse kiindunud, Runnel aga on pessimistlikult meelestatud. Leiab, et kirjanikel, eriti poeetidel, jääb haridusest puudu. Siis nad räuskavad, poolharitlased, ja hooplevad koguni oma päritoluga.

Undi luuletus oli:

Vägistaja kõndis metsas õhtu eel

naise ihu oli tulvil tema meel

kuni kohtas minu sõpra Vainot

kohtas teda kevadisel lillevainul

nemad kahekesi minu pilgu all

hunt ja tema habras lambatall

vihmauss ja tema purustaja

hulluarst ja kena vägistaja

nemad meelde igaveseks jäävad mul

kanapoeg ja erekteerund kull

oma lastele neist räägin õhtuti

et nad teaks kuis ennevanast elati

19. mai 1969

Unt räägib, et ta pole võimeline järjekindlalt mingil teemal mõtlema, seda edasi arendama. Saab küll kirjutades ja rääkides ennast väljendada, kuid endaga üksi olles ja vaikides ei saa. Naine tundub tal veiderdaja ja turvleja olevat, umbes nii, nagu oleks tal mingi kompleks?

Ela Unt (hiljem Tomson) Nooruse suvelaagris, Kabli 1967

11. juuni 1969

Õhtu Mati Undiga. Ta räägib sellest, kuidas püüdis Saaremaa seika (tema, ta naine EU (Ela Unt, hiljem Tomson – toim) ja EA) hästi objektiivselt edasi anda. Ei tulnud aga midagi välja, sest tundis, et pole veel materjalist üle. Unt: «Tunnen, et mingi kättemaksu motiiv on, nagu tahaks ma näidata, et vaat, E, kui hästi, kui ilusasti ja kartmatult ning objektiivselt võin ma sellest kõigest kirjutada.»

Unt kirjutab jälle näidendit, müüti Juuditist ja Olovernesest. «Ära kirjuta müüti, kirjuta endast,» ütlen mina.

Unt: «Ei suuda.»

Unt on kirjutanud mu päevikusse: «Loodus rahustab mind – mitte ainult kramplikult –, sest olen 14 aastat maal elanud, ja ta järgi tunnen nostalgiat. Inimesed jagunevad teravalt kahte – sõbrad, ja need, keda ma kardan. Kõik, mis asub väljas nägemisväljast, on vahel täiesti kahtluse all, vahel usutavgi.»

Õhtul kaks tundi Linnart Mälliga. Tuli külla ja läksime Kaunase kohvikusse. Mäll: «Kangilaski astus üks päev enne kandidaadidissertatsiooni kaitsmist parteisse… Aleksandr Pjatigorski [semiootik ja budist, kes liikus enne emigreerumist Tartus] ütles, et ta ei mõistvat, miks me Unti kiidame, jumaldame, ta oli Unti vene keeles lugenud. Gandhi öelnud, et tõde on alati ilu. See, kes on halb, ei saa kirjutada head teost, kuigi psühhoanalüüs seda seaduspäraseks peab.»

18. juuni 1969

Unt on saanud kirja Artur Alliksaare leselt Linda Alliksaarelt.

Armas Mati Unt.

Julgustatud Karin Rummo heatahtlikust soovitusest, saadan Teile kirja, mida veel kannab äsjalõppenud juubelilaulupeo meeleolu. Olen koos Jürgeniga laulupeo-pidustustest osa võtnud võimalikult ulatuslikult, aga ikkagi jäi nägemata-kuulmata kontsert Vanemuises, millest on väga kahju, sest isegi ajalehereportaaži järgi paistab see üsna täiuslik.

Soovime Jürgeniga mõlemad Teile edukat suvepuhkust, see tähendab – puhkeaega loominguliste inspiratsioonipuhangutega; minu meelest on see ideaalseim staadium. Kui Teil aga juhtub olema üleliia palju raha (mida meil esineb harva), siis tõesti tehke väike ehituslaen meile umbes pooleks aastaks. Selle aja jooksul ehk saan kirjastuselt Eesti Raamat kätte Jessenini valikkogus ilmuvate Arturi tõlgete honorari ja saan tagasi maksta vähemalt poole (kui saate laenata 200 rbl, siis enne uut aastat maksan tagasi 100.- ja pärast uut aastat ülejäänu). Peaksin tegema muidugi rohkelt loomingulist tööd, sest ainult sel viisil kujuneks mu väikesemastaabiline ehitus reaalseks, aga elamistingimused on olnud viimasel ajal väga häiritud. Kogu kevade ei olnudki katust majal peal ja tilkus läbi liiga «räästaaluselt».

Võib-olla oleks Teil võimalik meile läkitada postiga paar rida, mida meie palve puhul arvate võimalikuks öelda.

Parimate laulupeo-järgsete tervitustega Linda Alliksaar

29. juuni 1969

Unt räägib, et ta oli saanud Tallinnas Kirjanike Majas amfetamiinipsühhoosi. Pistnud öösel pea aknast välja ja karjunud. Kriitikameel olnud säilinud, võis loogiliselt arutleda, aga siiski sundis miski tegutsema.

11. juuli 1969

Undiga Ain Raitviiru 31. sünnipäeval. Unt on mu päevikusse kirjutanud: «Tahaks koju, aga kodu ei ole, sest naist ei ole veel. Juuliõhtu, aga iga tunniga reedan ennast. Aga kõik on kahemõõtmeline – ja mis kõige hullem – ka elamused on kahemõõtmelised.»

Ain Raitviir: «Maailm ei muutu, ainult inimesed vahetuvad. Kord otsisin ise maailmakontseptsiooni, nüüd otsib seda Vahing. Paratamatult meenub seepeale Mores quisque su… Vahing peaks oskama niipalju ladina keelt, et ei lase mul seda tõlkida ja ei sõima mind, erudiiti, mänguriks.»

12. juuli 1969

Mati Undil sündis poeg, kes nimeks sai Indrek.

23. juuli 1969

Unt: «Võib õngitseda porijõel, vaadata madalas vees liikumatut havi ja haista hai lähenemise ohtu, üldse sisendada, et oled mõnel suurjõel või Atlandil kõhuli.»

4. august 1969

Unt: «Ma viskasin kaks sotsioloogi, Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma uksest välja.» Lauristin olevat öelnud Undile, et mu jutud on jälgid ja ma olevat psühhopaat. Täiesti omapärane hinnang. Nad olevat Mati jutu järgi näitlejate (Herta Elviste ja Lembit Eelmäe) seltskonda ignoreerinud. Aeg-ajalt teineteisele mõistvaid ja abiotsivaid pilke heitnud. Matil on isu neist kirjutada, eriti naisest, tüübist kui sellisest. Mati oli neile öelnud, et Vahingul on nii palju inimlikkust, et saadab ka aukodanikele kaarte ja kirju. Hea on ju kirju oodata, hea on inimestega lävida.

14. august 1969

Unt on kirjutanud: «Augustiööl unistan tihti naisest, sest ammu pole seksuaalvahekorras olnud, aga häbiks või rõõmuks avastan end aktuaalselt mõttelt, et tahan eelkõige MP-d.» Undist allpool on kirjutanud Jaan Tooming: «Kahtlustan Vahingut, kardan teda, tahan ennast tema ees alandada ja samal ajal temasse uskuda. Olen lootusetult katki. Mind teeb kadedaks Vahingu kirjavahetus. Tahan, et Mati oleks minu vastu hea. Mati sõimab mind, mul on valus. Käigu kuradile kõik, katsume olla.»

Vaatasin teatris Panso – Mari-Liis Küla «Kevadet». Liikumisstseenides palju võltsi eputamist. Algul ei usu ka Mikiveri Tootsi, hüpleb liiga palju ringi. Tamme Tali tehtud, mängitud, halb. Elamus oli Toominga Imelik. Võlus oma ujedusega, võiks öelda isegi iluga – aplaus. Näib, et ta hakkab saali teadlikult mõjutama, naeru välja kiskuma. Unt joob liiga sageli ja palju.

15. august 1969

Joel Sang on mu päevikusse kirjutanud: «Usun heasse, vaatamata kõigile pettumustele. Tegelikult ei tea, mida tahan.» Selle alla on kirjutanud Unt: «Pidevalt, terve elu on mind jälitanud hirm huligaanide ees, kardan naisi koju saata, aga «Delilah’t» kuulates tahaks ikka nagu tappa.»

17. august 1969

Undiga Ülo Matjuse pool. Andsin Matjusele Undi kingitud Kafka-Buch’i. Unt kinkis mingi Kreutzwaldi teose. Kinkisin Matjusele veel mitu romaani. Ta naine võttis kaasa Soome naisteajakirjad Eevad.

21. august 1969

Ootasime suurt näitlejat Tallinnast. Unt kirjutas mulle luuletuse:

vaino kartus täide läks ja milvi jättis tulemata

tegi päris õieti, sest vaino on meil magamata

Sopot pakub praegu meile lõbustust

Sopotisse meid ei vii ükski uks

Aga uks mille taga Milvi võinuks oodata

Siiani on ikka puutumata

Laulab Lazlo, seegi meile hea

Teispool kurja piiri asub meie pea

Unt: «Sul ei ole väärtusi, aga mul on.» Ta ei oska väärtust formuleerida. Ta arvab, et tema emotsioonid on tundlikumad, inimlikumad. Sama jutt kui teistel, et halb inimene ei saa kirjutada. Ise joob üksi Kubani viina, tunneb sellest lõbu. Tal olevat väga palju Angst’e, mida avaldadagi ei julge. Küsin: «Noh, kas või see, et ma näen oma last krematooriumis?» Unt kinkis minu arhiivi oma kirjad esimesele naisele.

24. august 1969

Õhtul Toominga toas. Ta töötab kogu aeg. Unt on kirjutanud luuletuse:

nüüd kus vahing magab

ja kui ukse taga enam ühtki vaimu pole

oleme kõik üsna vagad

iga hääle kõla tundub kole

ainult mustlaslaulud meile jäänud on

aga needki kingitud ja üpris võõrad on

27. august 1969

Lugesin Mati Undi kirju EU-le. Mõistan nüüd, miks ta minust ikka mööda vaatab. Tal on tõepoolest siin maailmas veel väärtusi, nagu ta ise mainib.

Jälle üks Undi luuletus:

doktor magab raske oli tema päev

tema tööl ju rasket vaeva näeb

doktor magab seni, kuni naine tuleb sisse

doktor ootab et see naine kargab tema voodi sisse

kus saab läbi viia oma operatsiooni

kus saab leida ajastule kergelt ambi- või muu valentse tooni

sest et meie elust iialgi ei haju tagasõimatud künism

kui jääb meile võõraks armastatud keha pisimgi tropism

29. august 1969

Teatriteadlane Karin Kask on Undile kirja saatnud.

Lugupeetud Mati Unt!

Kuulsin juba suve-aegu Lõuna-Eestis olles, et üks eesti poiss on maailma sündinud, ja mõttes soovisin õnne – MP-le ja Teile! Loodan, et tal on iseloomu ega tunne puudust jonnist. Kannatage välja, nii need õiged mehed kasvavad.

Ird häbeneb oma sünnipäeva ja pole Tallinna oma nägu näidanud. Kuid viimane jutt jäi meil temaga selline, et tema juubelipidu tuleb 2. novembril ja et ta tahaks midagi Kaidu juubeli taolist ja et mina teeksin mingisuguse kondikava. Nõustusin, kuid järgmistel tingimustel: 1) et tema ise vahele ei segaks (peale katkendite ettevalmistamise, mida ta tahab õhtul esitada; vist «Meestelaulud», «Kosjaviinad» ja veel midagi taolist) ja et selle õhtu ettevalmistamine sünniks koos Hermaküla ja teiste noorte meestega; 2) et ta näeks kogu eeskava tõepoolest esmakordselt alles juubeliõhtul.

Mul on mitmesuguseid mõtteid ja ülevaade tollest võimalikust dokumentaalmaterjalist, mida võiks kasutada. Kujutan ette, et see võiks olla lustakas lugu dokumentaalse materjali põhjal, tükike pesuehtsat teatrit ilma tegude-loeteluta ja roosamannata.

Nägin eile Jaan Toomingat ja rääkisin talle. Hermakülaga pole veel kõnelda saanud. Kangesti tahaksin aga Teidki sellesse ettevõtmisesse kaasa kiskuda. Saadan seepärast need read, et ehk annate endast elumärki, kui juhtute Tallinna tulema. Mina lähemal ajal Tartu poole ei kavatse tulla.

Lugesin Teie lugusid Loomingus ja tundsin neist mõnu, mida minuga meie proosa lugemisel harva juhtub.

Tervitades Teid mõlemaid Karin Kask

Mati Unt oma teise naise Mare Puusepaga Kaunases 1969. aastal

9. september 1969

Ei ole sügist, kõik kordub. Unt viskas aknast alla kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut. Unt ise: «Vahingu ilmakontseptsioon on mu meeliskontseptsioon. Võõrana siin vabariigis rändan koos Vahinguga, kelle ilmakontseptsioon mulle võõras on, aga kõigi teiste ilmakontseptsioonid siin vabariigis on mulle veel võõramad.»