Читать книгу Lingvistiline mets - Valdur Mikita - Страница 2

Nimetust Kaleva on käeolevas raamatus kasutatud kahes erinevas tähenduses. Kitsamas mõttes viitab Kaleva läänemeresoome hõimude algkodule n-ö ühissoomelise ruumi tähenduses, avaramas mõttes hõlmab Kaleva aga kogu soome-ugri hõimude müüdilist algkodu tervel Baltika ürgmandri asualal.

Kalevast on lähitulevikus saamas võib-olla samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu oli maiade, vana-hiina või hindu kultuur. See on praegu enam-vähem ainus tsivilisatsioonikübe, mis on suutnud kuidagiviisi säilitada nii loodusliku kui ka kultuurilise mitmekesisuse – üks põhjuseid on minu meelest sellesinase kultuuri levikualas tänapäevani säilinud maagiline mõtteviis. Katsun seda mõtet järgnevates peatükkides põhjendada. Kaleva-rahvast võib nimetada tänapäeval üheks väheseks jätkusuutlikuks hõimukoosluseks. Kuna see iidne soome-ugri asuala langeb üsna hästi kokku Baltika muinaskontinendiga, ongi Baltika ürgmandri kohta siin raamatus kasutatud lühemat ning omamaisemat nimetust Kaleva. Loodus ja kultuur on siin senini jäänud ikka veel armunud paariks, mujal maailmas on nad juba ammu lahku kolinud.

Kaleva on geograafilise asetuse poolest soome-ugri, vanavene ja muinaspõhja kultuuride iidne asuala. Piirkond, kus juba väga ammu toimus erinevate kultuuride kokkupuude ja süntees. Üks eesti kultuuri iseloomulikke jooni on igipõline asumine tõlkepiiril. Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks. Läänemeresoome tuum (mis on mõtteviisi aspektist küll vist pigem perifeeria), on põkkunud muinasgermaani, ürgbalti ja vanavene hingusega. Just siit võiks tuletada mõtte, et niikaua, kuni me suudame eesti kultuuris säilitada piisavalt rikka perifeerse kihistuse, võime julgelt võõraid nähtusi sisse laenata. Siis erinevus rikastab, mitte ei hävita.

Eestlaste asuala on sattunud suurte ida- ja läänekaare kultuuride puutejoonele. Muistne kultuurikontakt tähendas üpris sageli lihtsalt sõja- või rüüsteretke. Siin päästis meie esivanemaid puhtgeograafiline õnn – Eesti alad on olnud läbi aegade üpris metsarohked. Mets on puhverdanud kõiki kultuurimuutusi. Muutused on saanud toimuda piisavalt aeglaselt, et säilitada oma vana kultuur ja uskumused, ometi pidevalt ja sammhaaval uuega kohanedes. Sajandite vältel on Eesti alal olnud väga erinevaid valitsusi, kuid need on kõik olnud omamoodi vari- või nukuvalitsused. Tegelik võim on siin ikka kuulunud pigem metsade keskvalitsusele. Mets on meid päästnud nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest. Metsast maad ja tema rahvast polnud lihtsalt võimalik nii hõlpsasti ristiusustada – inimeste mõttelaad jäi ikka kangekaelselt animistlikuks. Euroopa kultuurilugu on selle kummalise fakti kõige ilmekam näide. Rahvad, kellel nappis metsa, võtsid ristiusu omaks üsna kiiresti. Arhailine läänemeresoome mõttelaad säilis Eestis, Soomes ja Karjalas seetõttu, et siin oli piisavalt metsi ja soid, mis aitasid vanal uskumuste kihil ellu jääda. Lagedal väljal oleks kalevala-kood kärmesti olematusse kadunud.

Eesti kultuuri ja looduse vahel paistab silma üks isemoodi seos. Meri on mingis mõttes olnud meie jaoks muinasgermaani element, mis on sidunud Eestimaad aegade vältel Euroopaga, mets aga läänemeresoome komponent, mis on talletanud ugri mõttelaadi. Kui siluri ja devoni ajastu geoloogiline piir ei jookseks juhuslikult läbi Eesti, vaid kulgeks näiteks sadakond kilomeetrit lõuna pool, siis oleks üsnagi tõenäoline, et eesti rahvast ja riiki poleks kunagi tekkinudki. Õhukesed loopealsed olid esimesed, mille muistsed maaharijad põldudeks kündsid. Devoni rammusatel muldadel aga laius vägev põlismets, mille aletamine oli hoopis rängem ettevõtmine. Kui muistne merepõhi oleks ulatunud näiteks Läti piirini, oleksid ristirüütlid tõenäoliselt eest leidnud väikeste puudesaludega lageda ülesharitud maa ning ajalugu võinuks minna hoopis teisti. Nii võime öelda, et tänu Põhja- ja Lääne-Eestile oleme juba muinasajast saati eurooplased, tänu Lõuna-Eestile oleme aga jäänud soomeugrilasteks. Silur kuulub indoeuroopa, devon aga läänemeresoome hõimudele. See, et Kalevipoja mõõk puhkab just Kääpa jõe devoni punases liivas, on omamoodi ka mütoloogilise ajaloo sümbol.

Just see tähelepanuväärne seos liidab poeetilisel viisil kalevite kanget rahvast Baltika ürgmandri vägeva ajalooga. Siluri-devoni piir, ürgmere võitluse jälg meie maapinnas, aitas vahest ilmale ka eesti kultuuri. Nii on eesti kultuur ja Eesti loodus juba ennemuistsest ajast saati „kahetuumaline“, kahest eri poolusest kokku pandud. Võime oletada, et kui Läänemere-äärsed looduslikud tingimused oleksid olnud veidi teistsugused, oleksid kaleva-hõimud paratamatult varem või hiljem kokku sulanud viikingite või ida-slaavi rahvastega. Kuid lopsakas ja raskesti läbitav maastik hoidis erinevaid hõimukilde piisavalt omaette ning tänaseks on Läänemere ümbruse rahvaste asualast saanud keerulisele ajaloole vaatamata üks kestlikemaid piirkondi kogu maailmas. Läänemeri on mõnes mõttes üsna ebaharilik näide, kuidas erinevad hõimud võivad koos elada, ilma et mõni neist saavutaks ülemäära suurt mõjuvõimu. See on ühtlasi mudel, kuidas erinevad uskumuste süsteemid suudavad ilma suuremate konfliktideta koos eksisteerida. Ja viimaks – siin on ikka veel suhteliselt hästi säilinud põlisloodus.

Nii on see muistne Kaleva ürgsaar suutnud enam-vähem edukalt lahendada kolm vastuolu, mis maailma rahvaid kõige enam on hukutanud: rahvuskonflikti, usukonflikti ning lahkheli looduse ja tsivilisatsiooni vahel. Läänemere piirkond on suhteliselt ühtne, olles siiski suutnud alal hoida eripalgelisuse. Piirkond, mis on innovatiivne, säilitades siiski ka vana ja väärtuslikku. See ongi väike Läänemere ime, Põhjala mõistatus, mis teeb temast tänapäeval kõigile puudustele vaatamata ühe tugevamate juurtega tsivilisatsioonikillu. See, mis meie jaoks ei tähenda võib-olla midagi erilist, on suuremas plaanis üsna erakordne saavutus.

Nõnda on müütilisest Kalevast saanud omamoodi inimteadvuse pelgupaik. Teadvusel on kaunis suur tõenäosus ka miljonite aastate pärast elus olla. Inimesel on vaja taas sellesse vanasse võimsasse müüti uskuma hakata. Peaksime hoolega uurima põhjusi, kuidas tänapäeva inimene on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle saja aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie tuleviku?

Kaleva missiooniks on tulevik maa peale tagasi meelitada. Võib-olla ongi ajavalvuriks meie mütoloogiline neljajalgne trohheus. See ürgne nägemuslik elukas, kes trambib „Kalevalas“ ja mürgeldab „Kalevipojas“, võiks kehastada omamoodi tsivilisatsioonikoodeksit. Üksnes perifeeria, mõni nõiduslik maagilise mõtlemise süsteem võiks veel inimese ajalõksust päästa. Maagiline mõtlemine on homse ainus pelgupaik. Igal pool mujal näib tulevik olevat juba surnud.

Ühelt poolt on Eesti tilluke sakilise servaga maatükk, mis on pressitud kusagile Prangli ja Ventspilsi vahele, teiselt poolt on see müütiline Kaleva, teadvuse staap, kus nägemusliku ja müütilise jõu toel otsustatakse praegu ühe kohutavalt suure asja saatus. Just seepärast ehitagem endale sõiduk, müütiline päikesevene, mis aitaks meie hinged ajajõele rändama.

Hüperborea saar ja Kalevipoja päritolu

Üks vana-kreeka võluvatest müütidest jutustab kaugel põhjas Okeanose rüpes asuvast Hüperborea saarest. See oli maa, kus elasid muusad ja talvitus Apollon. Hüperboreas ei tuntud tõbesid ega vanadust ning saarel valitses igavene õndsus. Vanadel kaartidel paigutati Hüperborea tavaliselt Kreekast otse põhja, nii umbes Eesti või Soome kohale, jättes saare täpse asupaiga siiski kaunis ähmaseks. See tingis olukorra, kus hilisemas ajaloos on tervest Euraasiast kaunis raske leida rahvast, kelle müütilisteks esivanemateks ei oleks pakutud hüperborealasi. Hüperborea asub nõnda kusagil „Gröönimaa ja Hiina vahel“, kõige rohkem on seda ajaloo vältel seostatud siiski Briti saartega.

Ilmselt esimene eestimaalane, kes pakkus, et just eestlased võiksid olla muistsete hüperborealaste järeltulijad, oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige, Faehlmanni ja Kreutzwaldi kaasaegne pastor Heinrich Georg von Jannau. 1828. aastal ajakirjas Beiträge ilmunud kirjutises arendab Jannau just niisugust hüpoteesi eestlaste päritolust. Kuigi Hüperborea-igatsus ei ole eesti rahva hulgas kunagi kuigi tuntav olnud, on aegade jooksul sirgunud siiski ka eestlaste hulgas omajagu mütolooge, kes on muinaskreeka Hüperboread ja Eesti geograafilist asendit püüdnud jonnaka järjekindlusega kokku viia.

Intrigeeriv on aga see, et Hüperborea-müüt võis kaudselt mõjutada nii „Kalevala“ kui ka „Kalevipoja“ tüpaažide loomist. 19. sajandil kultiveerisid Hüperborea-ideed paljud vaimuinimesed, mõte „põhjala antiigist“ paelus sel ajajärgul paljusid mõtlejaid. Vanad kreeklased kujutasid hüperborealasi ette heledapäiste ja siniste silmadega hiiglastena. Ka Apollonit kujutati tihti klassikalise hüperborealasena. Küllap oli ettekujutus Läänemere-äärsete rahvaste väljanägemisest tänu merevaigu- ja pronksikaubandusele üsna hästi teada ka muistsetele kreeklastele. Aja jooksul need tunnused mütologiseerusid. Hiljem võtavad aga skandinaavlased endale meelsasti muistsete jumalate rolli ja hakkavadki endas nägema hüperborealaste järeltulijaid. Küllap on ka Väinämöise, Lemminkäise ja Kalevipoja väljanägemises alles midagi müütilise hüperborealase kujust. Soomerootsi kunstniku ja „Kalevala“ illustraatori Akseli Gallen-Kallela mõjutusel toob need tunnused 20. sajandi algul üle lahe Eestisse ka meie Oskar Kallis. Eesti rahva hüperborealasest kangelane on sündinud.

Kaleva-eeposte kangelaste silmatorkav välimus annab ühe omamoodi põneva mütoloogilise vihje. Hüperboreat on üsna lootusetu „määratleda“ geograafiliste tunnuste alusel. Muinaskreeklaste jaoks ei olnud ajaloo ja müüdi eristamine kuigi oluline. Mida rohkem maailma serva poole, seda fantaasiarikkamaks muutusid antiikgeograafide jaoks tundmatud maad ja nende asukad. Kuid võttes appi tänapäeva teadmised geneetiliste tunnuste päritolust, saab Hüperborea geograafilist määrangut oluliselt täpsustada hoopis teiste tundemärkide alusel. Selgelt eristuv fenotüüp – sinised silmad, pikk kasv ja blondid juuksed – on tõepoolest Läänemere-äärset päritolu. Meie võime seega heameelt tunda hüpoteetilisest võimalusest, et tänu merevaigukaupmeeste pajatatud legendidele võisid „Kalevid“ tõepoolest omal kombel vormida ka antiik-kreeka maailmapilti. Vanade kreeklaste nägemused müütilisest Hüperboreast võisid indu saada just Läänemere ääres sündinud legendidest heledate juustega vägimeestest. Selle teadmise valguses tuleks meil aga Kalevipoeg hoopiski ümber defineerida: mees, kes sepistas naljaviluks valmis antiigi.

Heledate juuste ja siniste silmadega on asjalood tegelikult üsna põnevad. Mõlemad tunnused on inimese evolutsioonis üsna hilised – kindlasti jääajajärgsed – ja nende geenivariantide tekkekoht näib olevat meile üsna lähedal. Hiljutised päritolu-uuringud on näidanud, et blondi juuksevärvi põhjustav mutatsioon hakkas levima umbes 5000 aastat tagasi tõenäoliselt kusagil praeguse Leedu aladel. Sealt rändas see geenivariant üsna kiiresti Skandinaaviasse, põhjuseks ilmselt see, et tolleaegsed kütid eelistasid blonde tütarlapsi.

Umbes midagi samalaadset toimus ka siniste silmadega. Kusagil 6000 aasta eest tekkinud mutatsioon piiras melaniini tootmist silmaiirises ja järgnevad inimesed sündisid juba siniste silmadega. Vahest on huvitav teada, et Wikipedia artiklis „Eye color“ nimetatakse eestlasi kõige „sinisilmsemaks“ rahvaks maakeral – 99 % eestlastest kannab nimelt siniste silmade geeni. Selle aluseks on 2008. aastal taani teadlase Hans Eibergi tehtud geeniuuringud. Põhjus, miks meil nii palju inimesi siiski tegelikult siniste silmadega pole, seisneb selles, et silma värvi määravad veel teisedki tunnused. 99 % inimesi kannab Eestis siniste silmade genotüüpi, kuid fenotüübi osakaal on siiski väiksem. Sellele vaatamata võib väita, et Eesti on sinisilmsuse ajalooline kodumaa. Lohutuseks võib öelda (samuti Wikipediale tuginedes), et maailma kõige blondima rahvuse tiitlit kannavad leedukad. Kas sinisilmsus tekkis ikka Eesti esmaasukatel (läänemeresoomlastel) ning blondid juuksed Leedu muinasinimestel (balti hõimudel), sellele on lõplikult üsna keeruline vastata, kuna geenid ja keeled võivad geograafiliselt rännata erinevaid teid mööda. Kuid kindel on see, et mõlemad tunnused on tekkinud kusagil meie lähikonnas.

Pärast küttide-korilaste üleminekut põllumajandusele muutus lühikese aja jooksul inimeste toidusedel ja põhjapoolsemate alade inimestel kujunes välja krooniline D-vitamiini puudus. Blondid juuksed ja sinised silmad aitasid koos heleda nahaga paremini D-vitamiini omastada ning see tegur võis soodustada niisuguse fenotüübi säilimist. Ühiskonnas, kus mehi oli ilmselt vähem kui naisi, osutus see ka sugulise valiku aspektist kasulikuks. Tumedate juuste foonil näis blond välimus ilmselt üsna atraktiivsena. Just partneri valik soodustas tõenäoliselt selle fenotüübi kiiret levimist Skandinaaviasse. Ajalookirjutajate väitel polnud põhjamaiste linalakkade lummusest priid ka vanad roomlased. Paljud jõukate ülikute naised tavatsesid oma juukseid käepäraste vahenditega pleegitada, rikkudes nõnda oma paruka teinekord sootuks. Põhjast toodud sõjavangide heledad juuksed olid rooma naiste hulgas väga nõutud kaup.

Intrigeeriv on aga selle info valguses hoopis üks teine aspekt. Esiteks see, et kõik siniste silmadega inimesed, nagu ka kõik heledajuukselised, pärinevad ühisest esivanemast. Siniste silmadega mehel ja blondide juustega naisel võis sündida järeltulija, kelles me võime ära tunda juba müütilise Kalevipoja. Selles valguses muutub taas tähendusrikkaks soome 19. sajandi luuletaja ja keelemehe August Ahlqvisti mõlgutus sõna kalev päritolust. Ahlqvist oletas, et nimi Kalev pärineb leedu tüvest kalvis (sepp). Nimi võis tekkida juba varasel pronksiajal ja tähendas algselt oletatavasti isikut, kes oskas pronksivaluga ümber käia. Kuna pronksi valati savist mätsitud vormi, millest oli eelnevalt vaha välja sulatatud, siis oli pronkssepp hoopis midagi muud kui hilisem raudsepp. Sepp omakeelse vastena võiski välja kujuneda alles hilisemal rauaajal – nõnda hakati kutsuma maagist raua valmistajat ja selle sepistajat. Ajaloolane Valter Lang on seisukohal, et sõnu kalev ja kalevised võidi kasutada pronksiajal ning veel palju hiljemgi ülikute muistse koondnimetusena. Pronksitöö oli kultuurinähtus, mis kunagi ühendas nii balti, läänemeresoome kui ka vanapõhja kultuuriruumi ning pronksitööga tegelevad inimesed nautisid ühtlasi sotsiaalselt kõrgemat staatust. Väinajõest kuni Soome laheni podises omamoodi muistne rahapada, kus töödeldi ümber mujalt (peamiselt Skandinaaviast) pärinevat vanametalli ja suunati see siis uuesti ringlusesse. Sepistatud vaskvõrudel oli pronksiajal ilmselt raha funktsioon ja meie kalevised mängisid selles muistses Läänemere-äärses pangandussüsteemis vägagi auväärset rolli.

Kui lisada siia juurde tõdemus, et ka regilaulu kood on laenatud balti hõimudelt, siis olemegi Kalevipoja päritolu selgitamisele sammukese lähemale astunud. Nii „Kalevipoja“ „kultuuriline“ osa (regivärss ja müüt), „keeleline“ komponent (nimi) kui ka peamised Kalevipoja välimust iseloomustavad tunnustest võivad seega olla laenatud balti hõimudelt. Regilaulu põhja poole liikumisel võis seega oma väikest, kuid tähendusrikast rolli mängida ka naiste blond juus. Kui Kalevipoega hakati 19. sajandil Väinämöise eeskujul kujutama kuldjuukselise ja sinisilmsena, siis laenati need tunnused oma kangelasele n-ö põhja poolt tagasi. Vägeva šamaani Väinämöise nimi aga võib tõepoolest viidata üsna konkreetsele geograafilisele piirkonnale Väinajõe ehk Daugava ääres („Väinamees“). Nii tuleb nentida, et kaleva hõimud on maailmas ilmselt ühe kõige koloriitsema geeniselektsiooni käigus poolkogemata levitanud ka kalevala-koodi ja teinud sedaviisi läänemeresoome hõimudest viimaks ühe muistse ja vägeva laulurahva. Näib, et Kalevipoja geenid on meis tõepoolest olemas. Köitev on aga see, et Kalevipoja igikestev vastuolu näib olevat juba geneetilist laadi: meie kangelase rassilistest põhitunnustest üks tundub olevat indoeuroopa päritolu, teine aga pigem läänemeresoome (nähtavasti muistsete liivlaste) leiutis.

Kaleva-eeposeid („Kalevalat“ ja „Kalevipoega“) võib nõnda käsitleda kui ühe vägeva seppade suguseltsi iidset pärimust. Nende legendide vanem kihistus sündis tõenäoliselt juba kusagil kivi- ja metalliaja piiril: Kalevipoeg on tõenäoliselt pronkssepa, mitte raudsepa poeg. Pronkssepp oli hoopis midagi muud kui raudsepp – see oli pigem valutehnika ja täppistöö. Kiviajast pronksiaega üleminek oli kindlasti suurem kultuurimuutus kui pronksiajast rauaaega. Hämmastav on seegi, kuidas meie esivanemad suutsid leida oma niši vase ja tina leiukohtadest kaugel vanametalli ümbertöötajatena. Pronkssepad kogusid pronksivalu abil ilmselt üsnagi mainimisväärse jõukuse ja soetasid endale sõjariistad, mille abil võisid hõimud end kaitsta röövvallutajate eest, edendada kaubavahetust ja lõppkokkuvõttes ellu jääda. Pronks arendas nii põllundust, jahindust, ehitust kui ka teisi eluvaldkondi ning tõi kaasa hulgaliselt uusi kultuurikontakte. Nõnda kehastavad Kaleva-eeposed mõnes mõttes hoopiski iidset metallipärimust. Seda kultuurimuutust on praegu õige aeg meenutada, sest toonased inimesed ületasid samuti kahe maailma piiri, nagu praegu teeme meie. Nad jäid küll osaliselt endiselt metsarahvaks, teiselt poolt aga leidsid endale väärika koha ka uues maailmas põllupidajate ja metallisulatajatena. Nüüd on lihtsalt pronksseppade kohale asunud digi- ja geenisepad.

Kui lähipiirkonna rahvaste hulgas olid Läänemere-äärsed balti ja läänemeresoome hõimud tuntud oma nõid-seppade ja metallitöö poolest (sepistamine oli nõidumise sünonüüm juba vanas keelepõhjas), siis antiiki mõjutas ilmselt kõige rohkem Läänemere maagiline ilu: merevaik ning siinsete asukate sinised silmad ja blondid juuksed. Tõenäoliselt mõjutas just see ebamaine välimus tugevasti ka Hüperborea-legendide teket. Ehk kui võtta see müütiline kuju kokku ühte nägemusse, siis on meie esivanemaks kivi- ja metalliaja piiril toimetav nõid-sepp, kelle kõrval seisab ebamaiselt kaunis siniste silmadega naine. Nemad olidki meie müütilise maailma esimesed asukad.

Käesolev raamat üritab meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita. Lähemalt kaugemasse minevikku liikudes võiksid nendeks olla meie tänane puutumatu looduse müüt, Kaleva-eeposte pronksiaja müüt, antiikse Hüperborea ehk eelkristliku põhjamaise paradiisi müüt ning Baltika ürgmandri kujunemise ja elu tekke müüt. Kaks ürgset loodusmüüti ja kaks iidset kultuurimüüti. Usun, et need müüdid peegeldavad üksteises ning ühtekokku väga kauneid ja ürgseid läänemeresoome motiive.

Eesti on hämmastav müüdiveski – ükskõik, kustkohast keegi ka ei hakkaks jälgi ajama, jõuab ta ikka välja mõne avastamata müüdini. Kuid isegi siis, kui katsume aeg-ajalt neid liigsena tunduvaid müüdikihte Eesti ümbert vähemaks koorida, ei saa me mööda mõttest, et Eesti võib täna olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel. Ja kõik see kestab samas geograafilises ruumis ikka edasi.