Читать книгу Lingvistiline mets - Valdur Mikita - Страница 3

Metsajuhatus

Peaaegu igal rahval on oma unikaalne metsamälu. Eestlased on vist ühed vähestest, kellel see veel arvestataval kujul säilinud on. Eestis näib olevat märkimisväärne hulk inimesi, kes langevad metsas ekstaatiliste elamuste rüppe, ilma et nad sellest erilist numbrit teeksid. See on omamoodi fenomen – meil on igas suguvõsas ikka mõni veidi metsa poole.

Miks mets inimesele mõjub? Metsa paine võib olla väga kummaline ja isiklik. Eestlasi iseloomustab vahest see, et meil on hulganisti väga isiklikke metsakogemusi, mille juured on tegelikult üsna kummalised ja mida me ei oska enamasti kuigi hästi seletada. Mets pakub isevärki tasalülitusi, nagu vahel harva juhtub purjus inimesega. Ta vaatab oma varbaid ja mõtleb nagu laps, kes ei suuda veel selgelt arutleda: „Kas need seal on tõesti minu varbad? Kuidas need küll nii kaugel on? Mis imelik värk!“ Mets on teadvuse kiirendi.

Euroopast hakkasid metsad taanduma juba keskajal. Suur osa laantest põletati ära või tehti põlluks tegelikult ammu enne tööstusrevolutsiooni. Metsi hakkas tugevasti mõjutama juba rauatootmine. Soomaagist raua valmistamiseks vajati järjest enam puusütt ning söepõletamisega kaasnes paratamatult ulatuslik metsade maharaiumine. Näiteks Inglismaa metsad olid oluliselt kahanenud juba 17. sajandi alguseks, praegu on seal metsa vähem kui 1 % pindalast. Ka piiblis mainitud kuulsatest liibanoni seedri metsadest on järele jäänud vaid tibatilluke roheline laik Liibanoni lipul.

Põlismetsi on maailmas järel väga vähe. Enam kui pool maakera kunagi katnud metsast on kadunud vähem kui saja aastaga, ülejäänud poolest ei ole aga suurem osa enam ammugi põlismetsad. Puutumatutest metsaaladest kolm neljandikku asuvad kolmes riigis: Kanadas, Venemaal ja Brasiilias. Neist kahes viimases kahaneb metsade pindala hirmuäratava kiirusega. Linnastumine ja põllustumine on ühe ja sama nähtuse kaks tahku. Põldlinnadest on saanud inimese valdav elukeskkond. See on peamine tegur, mis on kaasa toonud looduse mitmekesisuse kao – neli viiendikku maismaa looduslikust mitmekesisusest on peidus metsades. Mets on selles mõttes luksuslik keskkond, et siin on kõik nišikaup – nii palju eri eluvorme ja – paiku kui on metsas, ei eksisteeri mitte üheski teises eluslooduse vormingus. Niipalju kui me ajaloost teame, on enam-vähem kõik tsivilisatsioonid viimaks metsa hävitanud. Kui me läheme metsa, ületame mingi hoopis suurema ja ähvardavama piiri.

Kui uurida ajaloolisi andmeid, siis on mets Euroopas sajandite vältel taganenud aiva põhja poole, jäädes enam-vähem pidama kusagil Baltikumi piiril. Mõnes mõttes meenutame siin Läänemere serval tõepoolest veidi keskaegset Euroopat. Tänapäeva Eestit ilmestavad loodusmaastikud on üsnagi tõetruu koopia umbes viiesaja aasta tagusest Euroopast, mil inimasustus oli hõre, maad katsid põlislaaned ja suured sood ning hundid-karud olid üsna tavalised loomad. Pühapaikade kultus ja hiiepärimus püsisid meil nii kaua ristiusuga paralleelselt seetõttu, et maastik säilis suhteliselt muutumatuna muinasajast nüüdisajani. Eestlased hakkasid ristiusule õigupärast lähenema alles 18. sajandil seoses vennastekoguduse liikumise levikuga Eesti külades.

Eestis tekkisid esimesed põllud rannikualadele. Vanimad põllumaad olid loopealsed –maa polnud siin kuigi rammus, kuid ka mets kasvas õhukesel mullal kiduralt ja seda sai hõlpsasti põlluks teha. Neoliitiline inimene ei hakanud esimeste põldude jaoks põlislaasi langetama. Vanimad muinaspõllud Saha-Lool on teadaolevalt umbes 3000 aastat vanad. Muinaskülade puuehitised pole küll säilinud, kuid surnute kivist külad põldude veerel on alles. Kivikirstkalmed on meie esivanemate vanimad säilinud ehitised. Nõnda võib poeetiliselt öelda, et meie muistne agraarkultuur sündis iidses merepõhjas. Meie vanal talupojakultuuril on natuke muinasmerelised juured.

Eesti oli muinasajal ilmselt üks põhjapoolsemaid maid, kus tegeleti maaviljelusega. Viikingiajal valitses Põhja-Eestis põllunduslik elulaad, metsarohkemas Lõuna-Eestis oli aga samavõrra tähtis korilus. Ehkki I aastatuhande lõpus võis olla umbes ¾ Eesti pindalast kaetud metsaga, oli kohati ilmselt ka üsna suuri ning lagedaid põllu- ja karjamaid. Suurem osa elatisest hangiti toona tõenäoliselt kariloomadest ja teraviljast. Eestlased ei olnud päris metsarahvas, kohasem oleks ehk öelda „metsa poole rahvas“ või metsaservarahvas. See küla ja metsa piir on sajandite vältel selgelt nähtav eesti kultuuris, see kerkib esile nii inimeste uskumustes kui ka eluviisis. Sellisena on metsa piir veel üks võluv saadik Eestile nii iseloomulikus piiririkkuses.

Metsade pindala hakkas Eestis tuntavalt kahanema alles mõnesaja aasta eest. 18. sajandi algul hakkasid Narva saeveskid varustama tsaaririigi päratuid ehitusprojekte, samuti laevaehitust Peterburis. Metsamaterjalide väljavedu saavutas kiiresti sellised mõõtmed, et valitsus pidi seda piirama. 18. sajandi keskel keelati metsamaterjalide eksport Eestist, tagamaks Peterburi ehitamiseks vajalikul määral puitu. Joala mõisa saeveskis Narva kosel töötas tosinkond saeraami, need võisid ööpäevas läbi saagida mitusada palki. Joala saeveski oli sel ajal tõenäoliselt üks suuremaid saeveskeid kogu Venemaal. Ei ole sugugi vale öelda, et Venemaa toonane pealinn ehitati suuresti Eesti metsades kasvanud puudest.

Läbi ajaloo on mets olnud inimestele pelgupaik, kuhu vaenuajal pakku mindi. Henriku Liivimaa kroonika pajatab, kuidas ristirüütlid leidsid sageli eest tühjad külad. Kroonikast nähtub, et rüütlid pelgasid Liivimaa metsi ega julgenud laantesügavusse vaenlast taga ajama minna. Sakslased liikusid suurte rühmadena linnusest linnusesse, püüdes vältida nende hobustele ja sõjariistadele sobimatuid soid ning metsi. Eestlased ja liivlased aga kasutasid ära iga eelise, mida mets neile võimaldas. Meieni on jõudnud andmed ligemale sadakonnast muistsest sooteest. Turbasse mattunud sooteed ehk rahvasuus soosillad võimaldasid sõdade ja rüüsteretkede ajal pageda üksikutele soosaartele, kuhu vaenlane järele ei osanud tulla. Pärast sootee rajamist vajusid palgid peagi pehmesse pinnasesse, palkide vahelt kasvas läbi turbasammal ja nõnda muutus soosild vähehaaval salateeks, mille täpset asupaika teadsid vaid valitud.

Keskajal olid Eesti metsad kuulsad veel ühe tunnusjoone poolest – see oli metsmesindus. Mesi oli tollal ainus magusaallikas ja lisaks vajas katoliku kirik suurtes kogustes mesilasvaha küünalde jaoks. Mee hind oli kõrge, kuid vaha maksis veelgi rohkem. Vaha veeti Eestist ka hulgaliselt välja ja nii võib mõlgutleda, et mõnelgi pool Euroopas aitasid liturgiat pidada kaunikesti paganlikud Eesti mesilinnud. 14. sajandil oli Liivimaa meemetsadest saadav tulu nii suur, et mesipuid peeti teinekord isegi olulisemaks varaks kui heina- ja põllumaid. Metsmesinduse laekum hakkas kahanema alles 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse tarnima roosuhkrut. Siiski oli veel 20. sajandi algul metsmesindus Eestis üsna levinud. Legendaarne mesilaspärimuse uurija Ferdinand Linnus leidis toona Võrumaalt hulgaliselt õõnsaid mände ehk tarupuid. Sobivasse puutüvesse raiuti mõne meetri kõrgusele sülemi jaoks pesaruum, eelistades kõrvalisemaid paiku, kus kasvas rohkesti kanarbikku.

Eestis on praegu metsaga kaetud umbes 45 % maismaast, koos lagedate soode ja rabadega aga tublisti üle poole territooriumist. Oleme üks Euroopa metsarohkemaid riike, kuid samas pole metsarohkus iseenesest ka midagi erilist. Meist enam on metsa nii Soomes, Rootsis kui ka Sloveenias. Ebatavaliseks teeb olukorra esmalt ikka metsa lähedus inimesele, väga paljudele eestlastele on mets ikka veel püha paik.

Eestis korraldati veel üsna hiljuti üleriigilisi aktsioone, mis tänapäeva eurooplasele tunduksid täiesti unenäolisena. Üks niisuguseid oli ravimtaimede varumise riiklik plaan. See nägi ette metsikult kasvavate ravimtaimede kampaania korras kogumist. Kõik veidi vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas nad koolipõlves kottide viisi männikasve, pohlalehti, raudrohtu, naistepuna, islandi samblikku, kummeliõisi, kadakamarju või musta pässikut kooli või apteeki tarisid. Siinkohal oleks paslik meenutada ka Tallinna Raeapteeki. Raeapteek on Euroopa vanim apteek, asutatud aastal 1422. Siin leiutati martsipan – kes teab, võib-olla oli ka sellel innovatsioonil mingisugune seos Eesti kuulsate meemetsadega. 500 aasta eest korjati apteegi tarbeks samuti metsataimi ja nii pole vist Euroopa farmakoloogilise traditsiooni juured kusagil paremini säilinud kui Eestis. See, et ravimtaimed ja rahvameditsiin on Eestis ikka veel suures aus, osutab, et pärimuskultuur pole lõplikult hääbunud. Suulise kultuuri üks olulisemaid komponente on alati olnud meditsiin. Rahvameditsiini austamine on vahest üks paremaid etalone, mille järgi hinnata vanade traditsioonide elujõudu.

Mets ja mitmiktaju

Metsas kangastub teadvuse treenimise kõige vanem praktika. Minu arust seisneb üks võimalikke alateadlikke metsa müstifitseerimise põhjusi selles, et mets lülitab inimese teadvuse vahel poolkogemata ümber pisut teistsugusele, sünesteetilisele ehk kõikehõlmavale teadvusele. Mets on nagu omamoodi kahetuumalise teadvuse mudel. Usun, et metsal on eesti kultuuris sügavam tähendus hoopis teistel põhjustel, kui tavaliselt arvame. Jaan Kaplinskile kuulub mõte, et mets on meie jaoks midagi samasugust nagu hiinlase jaoks mäed, araablase jaoks kõrb, põhjarahva jaoks tundra, saarerahva jaoks meri. See varustab inimest intellekti ühe kõige kütkestavama omadusega – võimega kogeda „midagi muud“.

Paistab, et sünesteesiast on vähehaaval saamas tänapäeva teadvuseuurijate eldoraado. Sünesteesiast kirjutavad peaaegu kõik: psühholoogid, keeleteadlased, metafooriuurijad, neuroloogid, isegi kunstiteadlased. Küllap õigusega – see on suuresti avastamata fenomen, mille taga võib aimata nii mõnegi suure küsimuse vastuse meeldivalt hämaraid varje. Sünesteesia (kr syn ‘koos’, aisthesis ‘aisting’) kujutab endast nähtust, kus ühe tundmusega kaasneb ka teise meele virgumine. Eesti keeles sobiks sünesteesia vasteks vahest kõige paremini „mitmiktaju“. See oleks keeleliselt ilusam ja ka sisuliselt täpsem.

Kõige rohkem on kirjutatud sünesteetidest, kelle jaoks numbrid, sõnad või nädalapäevad seostuvad kindlate värvidega. Ehkki seda tüüpi sünesteesia on harv, on see lihtsasti mõistetav kõrvalseisjale – küllap see ongi üks põhjus, miks just sedalaadi „meeltesegadus“ on kõige rohkem tähelepanu pälvinud. Sünesteesia võib liita omavahel kõiki meeli ja paljusid neist kombinatsioonidest pole sugugi võimalik nii lihtsal viisil kirjeldada kui numbrisünesteesiat. Sünesteet põrkub enam-vähem samasuguse küsimusega, millega seisab vastakuti nägija, kes katsub panna pimedat uskuma, et maailmal on värv. Kuidas veenda inimest, et kaks täiesti ühesugust pliiatsit, mida ta käes hoiab, on sootuks erinevad?

Väga head teooriat sünesteesia seletamiseks veel ei olegi. Küll paistab üsna kindel, et mingis vanuses on kõik meist olnud sünesteedid. Sünesteetilise elamuse ajal aktiveeruvad korraga erinevate meelte eest vastutavad ajupiirkonnad. Kuna väikelapse aju kasvab väga kiiresti, veedavad nemad tõenäoliselt märkimisväärse osa oma ärkvelolekust sünesteetilises maailmas. Sünesteesia võib olla üks põhjus, miks lapsed suudavad omandada keele fenomenaalselt lühikese ajaga. Tuntud lastepsühholoogile Alison Gopnikule kuulub mõte, et väikelapsed moodustaksid nagu inimliigi teadus- ja arendusosakonna: nad suudavad hõlpsasti asju, mis hilisemas elus jäävad enamikule inimestest kättesaamatuks.

Teine arvestatav sünesteesia seletusviis kuulub ameerika neuroloogile Richard Cytowicile. Cytowic pooldab teooriat, et niisugune multisensoorne mitmiktaju on universaalne nähtus. See võime ei kao täiskasvanuikka jõudes, kuid enamik inimesi lihtsalt ei teadvusta seda ega ole seetõttu võimelised ka niisugust tajumisviisi arendama. Seda vaatenurka näib toetavat tõik, et ajus on terve sülem neuroneid, mis on juba algse funktsiooni kohaselt bimodaalsed, luues nõnda meelte liitmiseks vajaliku neuroloogilise vundamendi. Järjest rohkem ilmub kaudseid tõendeid, et kooliharidus mitte üksnes ei jäta arendamata, vaid suisa pidurdab teatud kaasasündinud võimed, kuna nende edendamiseks puuduvad „õiged“ ülesanded või laiemalt – vajalik kultuuritaust. Sõna „kultuur“ tuleks siinkohal asendada sõnaga „märgisüsteem“, nii tuleb probleemi olemus paremini ilmsiks. Aju on juba kord selline organ, et kõik potentsiaalsed võimed, mis lapsel võivad küll olemas olla, kuid mida ei viida vajalikul hetkel märgitrenni, haihtuvad, nagu poleks neid kunagi olnudki.

Praegune mõtisklus on tegelikult veidi autobiograafiline. Juba üsna ammu panin enda puhul tähele, et mõnes maailmataju komponendis oleks justkui midagi viltu. Läks üsna kaua aega, enne kui hakkasin kahtlustama hirmuäratavat sünesteesia-diagnoosi. Ilmselt kuulsin seda sõna alles ülikoolis. Siis ma veel ei aimanud, kui hämmastavalt keeruline võib olla rääkida lihtsast ja iseenesestmõistetavast, kui need elementaarühikud, millega aju opereerib, on lihtsalt pisut valesti kokku pandud. Selleks peaks leiutama uue keele, kuid ka sellest poleks palju abi, sest nõnda saaks kõnelda üksnes iseendaga. Kindlasti on see üks põhjus, miks sünesteesiast nii vähe teatakse, kuigi tõenäoliselt on väga paljud inimesed sündinud sellise omapärase sättumusega. Loodan, et siinne pihtimus tirib hämarusest päevavalgele terve hulga sünesteete. Mulle selline asjade käik igatahes meeldiks.

Minu puhul on vist sünesteesia peamine põhjus, miks ma üldse hakkasin kirjutama. Sünesteesia painab. Näib, et terve maailm on ehitatud üksnes sünesteetide piinamiseks – siin on kõik valesti. Keel on valesti kokku pandud, kultuur on puudulik, inimeste arusaamad on ebaadekvaatsed. Kirjutasin oma esimese raamatu „Äparduse rõõm“ peamiselt seetõttu, et tahtsin rääkida sünesteesiast. Raamatus on kaks suhteliselt marginaalset osa – „Loodusmängud“ ja „Loodusluule“, mis oli esimene habras katse seda mõtteviisi püüda. Ülejäänud osa vihikust sai komponeeritud peamiselt seetõttu, et tekst näeks lihtsalt pisut rohkem raamatu moodi välja. Kuid see, mida ma tegelikult öelda tahtsin, libises käest. Uuesti katsusin seda eest ära libisevat maailma kinni püüda novellis „Jänesekapsa teoreem“. Kuid ka see ebaõnnestus. Kolmandast üritusest selle kummalise painajaga rinda pista sündis raamat „Metsik lingvistika“. Peatükis „Memoraat ja regikiri maagilises külas“ hakkasin jonnakalt arendama üht võimalikku sünesteetilist märgisüsteemi, kuid see muutus viimaks nii krüptiliseks ja segaseks, et kaotas igasuguse mõistuspärase sideme maailmaga, mille kirjeldamiseks see algselt mõeldud oli.

Käesolev raamat on selles äparduste seerias neljas ja ma loodan siiralt, et sedakorda viimane katse rääkida mitmiktajust inimese keeles. Kui ka see peaks ebaõnnestuma, siis on väga vähe tõenäoline, et ma veel kunagi üritaks. Minu sünesteetiline painaja tuleneb sellest, et teatud tüüpi nägemisaistingud vallandavad spontaanseid puuteaistinguid. Eelduseks on see, et nägemisväljas miski rütmiliselt liiguks. Piisab kõigest pea kõigutamisest küljelt-küljele, et näpuotsad hakkaksid juba vaevumärgatavalt surisema. Varasest lapsepõlvest saadik on mind kummitanud tungiv vajadus katsuda asju, mis füüsiliselt pole võimalik: puulatvu, pilvi, sõitvaid autosid jne. Sageli sooritan ma vaevumärgatava haaramisliigutuse, nagu tahaks kaugelt paistvaid asju pihku võtta. Üksi olles on mul kombeks aknast välja vaadates tõsta sõrmedega ettevaatlikult ümber eemalseisvaid objekte. Niikaua kui mäletan, olen ma seda kogu aeg teinud. Lapsepõlvest kerkib mällu seiku, mil seda rituaali on keegi juhulikult seganud. See mälestus tekitab veel praegugi ebamugavustunnet, sest ma ei suutnud kunagi selgitada, mida ma teen. Aeg-ajalt võib lasteaias näha endassesüvenenud lapsi, kes mängivad mingi kaugelasuva objektiga, nagu oleks see täiesti harilik mänguasi. See teeb südame soojaks. Keegi ei ole maailmas üksi!

Mingi sisemine vaist ütleb mulle, et paljud inimesed on tegelikult sünesteedid. Märkimisväärne hulk vahest isegi teadvustab seda, ent kuna need aistingud on tihti nii kummalised, siis inimesed lihtsalt ei jaga seda maailma teistega. Niipea aga kui katet veidi kergitada, saavad väga paljudest lausa võluväel sünesteedid. Ma olen seda korduvalt kogenud. Loodus on inimestele kaasa pannud mingi hämmastav võime, mida nad kunagi välja ei arenda, sest keegi ei taipa koputada õigele uksele.

Selline võime loob n-ö castanedaliku „eraldi reaalsuse“, mis jääb paratamatult üsna käsitamatuks sellele, kel pole vastavat kognitiivset sättumust. Kuna sünesteesia võib kombineerida omavahel kõiki meeli, siis eksisteerib maailmas põhimõtteliselt kümneid erinevaid reaalsusi, mida teistel inimestel on võimalik üksnes kaudselt mõista. Kuna sünesteedi mitmiktaju on aga täpselt sama reaalne nagu tavainimese jaoks kuulmine või nägemine, siis on võimalik sellele tajule rajada „oma“ kunstivorme, luues sünesteetiliste elamuste baasil n-ö oma isiklik keel, sepistades nõnda täiesti uusi maailmu. Ja see vaatenurk teeb juba asja väga põnevaks. Esiteks sunnib see üsna kardinaalselt muutma tavapärast arusaama kultuuri olemusest. Näib, et meil on küll üks ühine keel ja kultuur, kuid selle kõrval paistab eksisteerivat veel terve hulk väikeseid maailmu, mis tunduvad maagilised, hämmastavad ja salapärased. Tänapäeva haridus ja mõtteviis on muutnud inimtunnetuse üheülbaliseks, mida see füsioloogilisel tasandil kindlasti ei ole. Paistab, et oma füsioloogiliste erisuste poolest oleme kõik natuke müstikud, ja sellel on oma sügav mõte. Arusaam, et kehale lähemal olev füsioloogia võib olla märksa rikkam kui kultuur, ei mahu ilmselt paljudele inimestele lihtsalt pähe. Kuid veidi järele mõeldes on selles siiski mingi tõetera. Ilmselt on olnud kultuure, mis on püüdnud inimese elu mõtestada just nende eraldi reaalsuste kaudu. See pole halvem ega parem – see on lihtsalt teistsugune.

Kaua aega ei saanud ma aru, miks hing muutub mõne aja möödudes toas rahutuks. Toas ja õues viibimisel on suur vahe seetõttu, et toas seisavad asjad paigal. Puudub liikumine, mis vallandaks spontaanseid sünesteetilisi impulsse. Ma ei suuda kunagi istuda paigal rohkem kui tunni, siis tekib tarvidus kätega vehkida, ringutada, hüpelda. Varem ma arvasin, et küllap see tuleneb lihtsalt füüsilisest vajadusest ennast liigutada. See on kahtlemata tõsi, kuid paistab, et selle taga on veel midagi. Nüüd ma pigem usun, et aju vajab liikuvaid objekte, see hoiab mingid olulised närvikeskused erksana. Aju jaoks ei ole vahet, kas liiguvad asjad või liigutada lihtsalt pead – tulemuseks on asjade liikumine vaateväljas. Puuoksad, tuul rohus, paisuv pilveserv, vihmapiisad, linnud, kärbsed – kõik see jõuab kuidagi ajju, lülitab sisse sünapsid. Õues on meel alati erksam. Usun, et see tunne on omane paljudele inimestele, kuid nad ei oska enamasti seletada, mil viisil mets aitab mõtelda. Seletus on minu meelest lihtne: mets lülitab sisse inimesele looduse kaasa antud mitmiktaju.

Minu sünesteediks kujunemise lugu on üks suur juhuslike kokkusattumuste ahel. Ma ei käinud lasteaias, elasime maal üsna kõrvalises paigas ja ümbruskonnas polnud teisi lapsi, kellega mängida. Õde oli minust mitu aastat vanem ja käis juba koolis. Nii nagu suurem osa maalapsi, läksin ka mina hommikul õue ning naasin alles õhtupimeduses, olles jäetud kogu päevaks meeldivalt looduse hooleks. Mul oli elav fantaasia, mis aitas väikese sünesteetilise kalduvuse vormida aja jooksul üsna isevärki tunnetusviisiks. Tõenäoliselt on selliste „keelte“ õppimiseks mingi kriitiline periood varases lapsepõlves – umbes nagu tavakeele omandamise puhul. Kui see möödub, ei ole seda hilisemas elus enam võimalik nii lihtsalt õppida. Selleks ajaks, kui kooli läksin, olin sellest isevärki kognitiivsest hälbest leiutanud endale kummalise maailma, mis tundus väga põnev. See asendas suurel määral lugemist, joonistamist, multikavaatamist ja muid vähem või rohkem vaimseid tegevusi, ning mis peamine – see sammus minuga kogu aeg kaasas. Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, õppisin nii-öelda puudega rääkima. Minu maailm oli salvestatud puudesse. Sellepärast vist ongi mets minu jaoks sedavõrd tähendusrikas. Metsast sai aja jooksul ebaharilik vaimne praktika, kuid selle fenomeni lahtimuukimiseks tuleb minna üsna kaugele, keele ja kultuuri kaunis põhimõtteliste küsimuste juurde.

Hilisemas elus püüdsin seda tajuvormi improvisatsiooni korras kokku sulatada väga erinevate toimingutega. Aja jooksul settis välja kaks tegevust, millega see metsaimprovisatsioon suurepäraselt haakus. Need olid taiji ja jalgrattasõit. Mõlemad tegevused on mind paelunud eelkõige seetõttu, et nende praktiseerimine on pakkunud võimaluse kõnelda n-ö oma emakeeles. Ma usun, et selliseid inimesi, kes on teinud rändamisest oma siseilmas mingi rituaalse koega kunstivormi, on tegelikult päris palju. Muiste oli selliseid inimesi küll tõenäoliselt veelgi rohkem. Miks me neist praegu nii vähe teame, sellele on loogiline seletus. Kui nüüd oletada, et minu juurde oleks näiteks kusagil Mustametsa bussipeatuses hiilinud mõni kuulus antropoloog ja püüdnud aru saada veidrast sooritusest, siis katsunuks ta tõenäoliselt seda maailma aheldada tuttavate asjade külge ja sellega hoobilt kõik tuksi keeranud. Ei ole see tants, laul, ega ammugi mitte mingisugune hämar nõiarituaal. Tõenäoliselt oleks ta peagi lihtsalt käega löönud ja läinud Välgi külas mõne teise suguharu liikme juurde, kes siis tantsis, laulis või jutustas lugusid „nii, nagu peab“. Millest võiks ühtlasi järeldada, et vaimse tegevuse perifeersemaid vorme ongi hirmus raske salvestada. Need on aja jooksul lihtsalt suitsuna haihtunud. Läbi sellise kultuuriprisma minevikku vaadates näeme inimesest tegelikult moonutatud pilti. Me teame enam-vähem, milline näeb välja kultuuri kese, kuid mitte seda, milline on tema serv.

Äratundmishetkeks, et ma pole selles veidi autistlikus maailmas üksi, sai üks juhuslikult loetud novell, kus autor kirjeldas oma pentsikut lapsepõlvefantaasiat. Bussiga sõites valdas teda sageli kujutelm, kuidas aknast välja küünitav ebaloomulikult pikk käsi möödavilksatavaid puid maha niidab. See oli üks tilluke osa minu isiklikust maailmast, minu salakeelest! Just see, et keegi võis tunda täpselt samu asju, hämmastas mind toona lausa erakordselt. Lugedes hiljem Daniel Tammeti raamatut „Sündinud sinisel päeval“, süvenes minus kindel veendumus, et paljud inimesed on sünesteedid, kuid nad ei suuda oma mitmiktajust peaaegu kunagi arusaadaval viisil rääkida.

Ei ole võimatu, et arhailine kultuur võis hõlbustada selliste isikupäraste märgisüsteemide väljaarendamist. Iga inimene pidi leidma endale kaitsevaimu. Kultuur ja keel pigem ühtlustavad inimtunnetust, mitte ei arenda inimestes seda, mis neis tegelikult olemas on. See on tõdemus, mida esmapilgul on veidi raske omaks võtta. Kuid just rikkalik füsioloogiline varieeruvus näib olevat vahend, kuidas aju säilitab oma kohanemisvõimet. Just seetõttu võis arhailine kultuur sundida arendama ka individuaalset teadvust. Põhjus peitus esmajoones selles, et väike rühm pidi leidma võimaluse säilitada põhimõtteliselt samasugust kultuurilist varieeruvust kui suur. Järelikult – väikeses rühmas peavad inimesed olema rohkem erinevad. Suures rühmas võivad nad endale lubada olla osake massist. See kehtib ka tänapäeva inimese kohta. Meie „rühm“ (kultuur) on lihtsalt sedavõrd pööraselt suur, et kultuurilise mitmekesisuse säilitamise kaitsemehhanismid lülituvad välja. Minu arvates on see üks põhjus, miks mass mõjub intellektile laastavalt – suur hulk tasalülitab perifeeria.

Liikumissünesteetides tekitavad liikuvad objektid intensiivseid aistinguid, vastupandamatut tungi ise asjadega kaasa liikuda. Kui miski paelub sellise inimese tähelepanu, siis ta lihtsalt peab seda matkima, kas või natukene. Lapsena oli see taju teinekord sedavõrd tugev, et tundsin, kuidas mu keha paisub väliste liikumisaistingute tõttu nagu pall. Ainus võimalus oli selle rütmiga kaasa minna – hüpata, karata, joosta. Igal asjal maailmas oleks nagu oma kindel liikumisjälg.

Mulle näib, et seda laadi sünesteedil on raskusi oma kehaskeemi stabiliseerimisega, see kipub kogu aeg laiali lagunema. Inimest saadab alaline tunne, et keha ujub, kiigub, sõidab, pulseerib, kasvab ja kahaneb – inimesel ei ole nagu õigeid piire. See on natuke selline tunne, nagu oleks veidi purjus või käiks pea ringi. Ilmselt põhjustab neid impulsse närvikava sünnipärane ülitundlikkus liikumisaistingute vastu, mis ajab aju segadusse – sa näed, et miski liigub, kuid aju tõlgendab seda hoopis käsklusena: liigu! Väiksena armastasin sageli istuda maja ees lagunenud puutrepil ja silmitseda eemalt paistvat saunakatust. Trepil istuv poiss jätab üldjuhul täiesti normaalse inimese mulje. Kuid mina kujutasin ette hoopiski seda, kuidas üks käsi venib aegamisi välja, kaevab end sauna alt läbi, ronib mööda tagumist seina üles, kuni ilmub nähtavale katuseharjal. Hetk, mil ma kujutlesin katuseharjal nähtavale ilmuvaid sõrmi, tekitas minus joovastust. Seda veidravõitu elamuste voogu ei ole lihtsalt mitte kuidagi võimalik välja lülitada. Kehaskeemiga on kaasa pandud mingi loks nagu vanas jalgrattas.

Puuriida augulise mustri või tuules kiikuvate puuokste vaatamine võis samuti tekitada väga tugevaid aistinguid. See on tunne, nagu keha tantsiks või ujuks ringi, liugleks mööda ümbritsevate objektide piirjooni. Tavalisel inimesel on kehaskeem üsna staatiline ja ta peab oma kujutlusvõimet kõvasti pingutama, et seda muuta. Minul kippus kehaskeem kogu aeg paigast nihkuma, intensiivsematel hetkedel tundus, et keha voolab nagu jõgi. Mul läks üsna kaua aru saamaks, et mitte kõik inimesed ei koge maailma niiviisi. Aja jooksul õppisin seda tunnet üsna hõlpsasti ise esile kutsuma.

Kui sooritada pikka aega mingit rütmilist füüsilist tegevust, hakkavad vaateväljas olevad objektid parallaksi tõttu edasi-tagasi kiikuma ja see tekitab isevärki ekstaatilisi elamusi. Usun, et enamik väärt mõtteid on sündinud n-ö jooksu pealt. Vähemasti mina suudan mõelda vaid liigutuste abil. Põhjus, miks kehaskeemi muutmine evib nii tugevat mõju psüühikale, seisneb ilmselt selles, et see nihestab ka füüsilise mina piire. Võiks öelda, et minu jaoks on aja jooksul mets tugevasti grammatiseerunud. Mets kingib tunnetuse süvastruktuuri, loob keskkonna, kus privaatkeel ellu ärkab. Kui oma sünesteetilisest kalduvusest tuletatud keeleühikud on loodud, siis on võimalik ka primitiivne süntaks – mitmiktajust pärinevaid kogemusi võib omavahel ühendada. Puuvõral saab näiteks musitseerida nagu ürgsel muusikariistal.

Kõikidele sünesteetidele oleks tegelikult hädasti tarvis päris oma keelt, mida kõneldes nende hing hõiskama hakkaks. See pole lihtne ülesanne, sest niisuguse keele peab inimene ise endale looma. Kuid see on siiski võimalik. Hetkel, mil privaatkeel lõpuks ellu ärkab, sünnib ime. Selle keele abil leiab inimene väga paljudele hingelähedastele küsimustele vastuse, mida ta on otsinud. Selles mõttes on see maagiline keel nagu kaitsevaim. Osalt on see ka hirmuäratav, sest valikuid on ainult kaks – inimesel kas on see vaim või ei ole, rohkem võimalusi pole. Kui ta seda ei leia, ei sõlmi ta iial maailmaga päriselt rahu.

Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleks ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu. Igal inimesel on oma emakeel ja ainult emakeeles muutub sõna tõeliselt võimsaks. Hämmastav on see, et niipea, kui leiame oma keha jaoks sobiva keele, tuleb maailm teiselt poolt inimesele iseenesest appi, sest nende „nõiamärkide“ abil saame oma unikaalseid kogemusi võimendada. Kui pole sobivat märgisõidukit, jääb osa teadvusest inimese jaoks kättesaamatuks. See on osa psüühikast, mille kohta võib öelda „tõlkes kaduma läinud“ – inimese individuaalset teadvust ei saa mitte mingi mustkunsti abil tõlkida päriskeelde, sest nii see kaotaks jõu. Inimese individuaalne teadvus on sama üksildane ja lõplik nagu sünd, saatus või surm – nendes asjades on inimene alati üksi. Ainult selle salapärase, hirmutava ja jõuduandva üksioleku taustal muutub maailm selgeks ja avaraks.