Оглавление
Veiko Märka. Elu on sõna
PROLOOGI ASEMEL
VARASEMAD KOKKUPUUTED
VEIDI HILISEMAD KOKKUPUUTED
NOORTE AUTORITE KOONDIS
KOHTUMISED VÄLJASPOOL KOONDIST
VEEL KIRJANDUSRÜHMITUSTEST
VÄLISKIRJANIKUD
KIRJANIKUD JA AJAKIRJANIKUD
KIRJANIKUD KUI JUTUMEHED
HUMORISTID
KIRJANIKUD JA ALKOHOL
KIRJANIKUD JA VÄGIVALD
KIRJANIKUD JA HAIGUSED; KIRJANIKUD JA SURM
SÜSTEMATISEERIMATA KOHTUMISED
LÕPPSÕNA
Отрывок из книги
Minu esimesed mälestused eesti kirjanikest on täpselt sama vanad kui üldse esimesed mälestused, mida suudan kindla kuupäevaga dateerida. Need pärinevad aastast 1971, kui olin 6aastane ning kahepäevase vahega, 13. ja 15. aprillil surid Juhan Smuul ja Friedebert Tuglas. Mõlema leinaraamis pildid ilmusid ajalehtede esiküljel ning kõnetasid mind kuidagi eriliselt ja otseselt. Teadsin juba mõlemast kirjanikust üht-teist. Olin lugenud Juhan Smuuli filmistsenaariumi „Keskpäevane praam“, mis ilmus raamatuna 1967, ja veel rohkem sellest fotosid vaadanud. (Filmi ennast nägin palju hiljem.) Meil oli riiulis ka tema äsja ilmunud „Muhu monoloogid. Polkovniku lesk“, aga sealt vaatasin küll ainult Edgar Valteri illustratsioone. Smuuli murdekasutus käis mulle üle jõu.
Lugema olin õppinud selles eas, mida ise ei mäleta. Tõenäoliselt kolmeaastaselt.
.....
Ükski nimetatud raamatutest polnud ilukirjandusteos, seega ei lähendanud need mulle ühtegi kirjanikku. Belletristikat oli vanavanematel kah omajagu, näiteks hallikassinisesse kalinguri köidetud Looduse Krooniseid Romaane. Need mind ei huvitanud, küll aga huvitasid vanaisa kuni 1971. aastani ostetud ja tellitud Loomingu Raamatukogud. Kas või sellepärast, et neil olid kaane peal autorite pildid. Ja kui mõnel polnud, siis see oli samuti omamoodi põnev – miks ei ole? Näiteks Bruno Travenil oli pildi asemel küsimärk. Mõned huvitavamad eksemplarid, nagu A. Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ ja J. D. Salingeri „Kuristik rukkis“, olid välja laenatud ja keegi neid tagasi ei toonud. Aga umbes 90% oli alles. Tegin nendest näitusi: aastakäikude järgi, värvide järgi, hiljem ka rahvaste järgi. Sisu mind ei huvitanud, kui polnud just pilte. Aga neid oli väga vähestes. Pealkirjad jäid siiski meelde ning mitmed neist mõjusid lapseajule kirgastavalt: „Kuidas portreteerida lindu“, „Kas te usute amulettidesse?“, „Kuidas sünnivad kurgaanid?“. Eriti aga „Jean Paul Marat’ jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel“.
Kaks LRi raamatut lugesin siiski läbi juba enne kooliminekut – Jules Feifferi „Karmuella-Armuella ja Nunnu“ ning Ott Kangilaski „Jutulõnga“. Mõlemad meeldisid. Meelde on jäänud ka Sakari Pälsi „Mina olin veel väikene“ ja Ludvik Aškenazy „Laste-etüüdid“. Aga neid pole ma seni kaanest kaaneni läbi lugenud. Loen üldse lapsest saadik võimalikult vähe, et silmi hoida. Vanemad inimesed hoiatasid ja need hoiatused on mul siiani meeles.
.....
