Читать книгу Kaheksakümne päevaga ümber maailma - Verne Jules - Страница 5

„Tõepoolest,“ pomises Passepartout veidi jahmunult, „samavõrd elusaid tegelasi nagu minu peremees olen ma näinud vaid madame Tussaud’ juures!“

Siinkohal tuleb selgituseks lisada, et madame Tussaud’ tegelased on vahast, keda Londonis palju vaatamas käiakse ja kellel puudub vaid kõnevõime, et päris elusad olla.

Selle mõne minuti vältel, mil ta Phileas Foggi nägi, oli ta oma uut isandat hoolega silmitsenud. Härra võis olla nii neljakümnene; ta oli pikka kasvu, kuid mitte kõhn, ilusa suursuguse näoga, heledavõitu juuste ja põskhabemega, otsmik kortsudeta, jume kahvatupoolne, hambad laitmatud. Talle näis ülimal moel omane olevat see joon, mida füsionomistid nimetavad „rahuks liikumises“ ja mis on iseloomulik kõigile neile, kes on ennemini tegutsejad kui rääkijad. Härra Fogg oli rahulik, flegmaatiline, selge ning liikumatu silmavaatega, nõnda et ta kujutas endast täiuslikku ja tüüpilist inglast, keda sageli kohtab Ühendkuningriigis ja keda Angelika Kauffmann on nii imepäraselt, küll veidi akadeemiliselt jäädvustanud oma piltidel. See härrasmees jättis endast kõikjal nii väliselt kui ka seesmiselt igati tasakaaluka inimese mulje, nii et teda võis võrrelda täiuslike Leroy või Earnshaw’ kronomeetritega. Phileas Fogg oli täpsus ise, mis ilmnes eriti tema „jalgade ja käte väljenduslikkuses“, sest nii inimeste kui ka loomade puhul on need kehaosad eriti kõnekad.

Phileas Fogg kuulus nende matemaatiliselt täpsete inimeste hulka, kes kunagi ei rutta, kuid kõike jõuavad, olles oma liikumises ja liigutustes ülimalt kasinad. Ta ei teinud kunagi liigset sammu, läks alati kõige otsemat teed. Ta ei jäänud lakke vaatama ega žestikuleerinud ülearu. Ta ei näidanud välja ei rõõmu ega kurbust. Vähimalgi määral kiirustamata, oli ta alati õigel ajal kohal. Arusaadav, et niisugune indiviid elas üksi, ja kui nõnda võib väljendada, väljaspool igasuguseid sotsiaalseid seoseid. Ta teadis, et elus tuleb tahtmatult ette omavahelisi hõõrumisi, ja et need aeglustavad liikumist, hoidus ta neist täielikult.

Mis puutus Jeani, hüüdnimega Passepartout, siis tema oli tõeline pariislane Pariisist, kes oli nüüd juba viis aastat Inglismaal elanud ja pidas Londonis teenriametit ning oli asjatult otsinud endale tõeliselt meelepärast isandat.

Passepartout polnud hoopiski üks neist Frontinidest või Masearille’idest, kes, õlad püsti ja nina taevas, pilk kuiv ja räige, peavad end häbematult ülal. Ei, Passepartout oli tubli meeldiva näo, lopsakate, maiate huultega, pehmeloomuline ja abivalmis noormees, kena ümara peaga, mida meeleldi nähakse oma sõbra õlgadel. Tal olid sinised silmad paksuvõitu jumekas näos, tugev, sitke keha, mis eeldas kanget jõudu, mida ta oli nooruses kehaliste harjutustega imeväärselt arendanud. Tema tumedapoolsed juuksed olid veidi tõrksad. Kui antiikskulptor teadis kaheksateist moodust Minerva juuste sättimiseks, siis Passepartout’l oli vaid üks: kolm korda kammiga läbi tõmmata ja soeng oli valmis.

Ennustada, kas selle keevalise noormehe loomus sobib kokku Phileas Foggi omaga, kas Passepartout’st saab just nimelt selline teener oma isandale nagu vaja, seda takistas kõige elementaarsem ettevaatus. Alles elu ise võis kõike näidata. Pärast tormilisi noorusaastaid ihaldas Passepartout nüüd rahu. Kuulnud kiidetavat inglaste metoodilisust ja kõnekäänuks kujunenud härrasmeeste kiretust, tuli ta Inglismaale õnne otsima. Kuid seni polnud saatus ta vastu helde olnud. Ta ei suutnud kuskil korralikult kohaneda. Ta oli teeninud kümnes majas – pererahvas oli kord tujukas, üleolev, seiklus- või rännuhimuline, ja see kõik ei sobinud enam Passepartout’le. Tema viimane isand, noor lord Longsferry, parlamendiliige, tuli pärast Haymarketi „austrisaalides“ veedetud öid koju tihtipeale politseinike õlul. Oma isandat igati austada sooviv Passepartout söandas talle teha mõne tagasihoidliku märkuse, mis peremehele ei meeldinud, ja teenril tuli lahkuda. Samal ajal kuulis ta, et Phileas Fogg, Esq., otsib teenrit. Ta kuulas maad selle härrasmehe suhtes. Niivõrd korrapäraselt elav isik, kes ei ööbinud kunagi väljas, kes ei reisinud, kes elas eranditult iga päev kodus, pidi temale kõigiti sobima. Ta tuli end härrale esitlema ning võeti meile juba teadaolevatel tingimustel vastu.

Niisiis, kui kell lõi pool kaksteist, oli Passepartout juba üksi Savile Row’ majas. Kohe alustas ta oma tulevase kodu uurimist, käis selle keldrist pööninguni läbi. Puhas, range ja puritaanlik maja oli kergesti korras hoitav ning meeldis talle. See meenutas teokarpi, mis on gaasiga valgustatud ja soojendatud, sest süsivesinikust piisas nii valguseks kui ka soojaks. Passepartout leidis vaevata temale määratud toa kolmandal korrusel. See oli talle meelepärane. Elektrikellad ja kõnetorud aitasid hoida kontakti kahe alumise korrusega. Kell kamina peal oli samasugune kui Phileas Foggi magamistoas, mõlemad lõid täpselt ühel ja samal ajahetkel.

„See on just see, mis mul vaja,“ mõtles Passepartout.

Ta märkas oma toas kella kohale seinale kinnitatud paberilehte, millel seisis tema kohustuste päevaplaan alates kella kaheksast hommikul, kui Phileas Fogg tõusis, kuni kella poole kaheteistkümneni, kui ta majast lahkus, et minna Reformi klubisse lõunastama. Kõik oli täpselt üles tähendatud: tee praetud saiaga kell kaheksa kakskümmend kolm, habemeajamisvesi kell üheksa kolmkümmend seitse, soeng kakskümmend enne kümmet jne. Ja edasi, kella poole kaheteistkümnest hommikul kuni südaööni, mil see punktuaalne džentelmen magama heitis, oli kõik üles märgitud, ette nähtud, reguleeritud. Passepartout mõtles programmi hoolega läbi, püüdes selle meelde jätta.

Mis puutus härra garderoobi, siis see oli hästi valitud ja piinlikult korras. Iga püksipaar, frakk või vest kandis järjekorranumbrit ning registreerimisraamatus seisid väljavõtmise ja tagasipaneku ajad ning vastavalt aastaaegadele kuupäevad, mil üht või teist riietuseset kanti. Samasugune kord kehtis ka jalanõude jaoks.

Ühesõnaga, maja Savile Row’1, mis pidi olema olnud kuulsa, kuid kergemeelse Sheridani ajal korratuse tempel, oli nüüd mugav, korras eluase. Polnud ei raamatukogu ega raamatuid, sest Reformi klubis võis härra Fogg käsutada kaht raamatukogu, millest üks koosnes ilukirjandusest, teine õigusteaduse- ja poliitikaalastest teostest. Magamistoas oli keskmise suurusega seif, et kaitsta vajalikku tulekahju ja varguse eest. Majas polnud ühtki relva, ei sõja- ega jahivarustust. Kõigest võis välja lugeda majahärra rahumeelset eluviisi.

Olles üksikasjalikult kogu elamise üle vaadanud, hõõrus Passepartout käsi; ta lai nägu lõi naerule ja ta kordas rõõmsalt:

„Jah, just see, mis mul vaja. Me klapime härra Foggiga hästi! Tõeline koduskonutaja! Masin mis masin! Noh, mul pole midagi selle vastu, kui ma teenin masinat!“