Читать книгу Kaheksakümne päevaga ümber maailma - Verne Jules - Страница 8

Londonist lahkudes ei osanud Phileas Fogg arvata, et selle sõidu ümber tõuseb niisugune kära. Uudis kihlveost levis kõigepealt Reformi klubis ja põhjustas selle auväärt korporatsiooni liikmete hulgas tõsist elevust. See elevus levis reporterite ja ajalehtede kaudu üle kogu Londoni ja seejärel üle terve Ühendkuningriigi.

Seda ümbermaailmareisi lugu arutati, kommenteeriti nii innukalt ja ägedasti, nagu oleks tegu uue Alabama looga. Ühed hoidusid Phileas Foggi poolele, teised, keda kogunes peagi arvestatav enamus, olid tema vastu. Kaasaegseid liiklusvahendeid arvestades ja selle miinimumajaga taolise ümbermaailmareisiga hakkama saada, seejuures mitte teoreetiliselt, paberi peal, vaid tõeliselt – see oli hullumeelsus!

Times, Standard, Evening Star, Morning Chronicle ja paarkümmend muud suurt ajalehte esinesid härra Foggi vastasleeris. Ainult Daily Telegraph toetas teda mõningal määral. Enamasti nimetati teda maniakiks, hulluks ja tema Reformi klubi kolleege häbistati, et nad olid sõlminud kihlveo inimesega, kelle vaimsete omadustega kõik korras polnud.

Ajakirjanduses ilmus selle kõige kohta üsnagi kirglikke, kuid äärmiselt loogilisi artikleid. Üldiselt oli teada, millist huvi tunti Inglismaal kõige vastu, mis puutus geograafiasse. Seetõttu polnud ainsatki lugejat, ükskõik millisesse ühiskonnaklassi ta ka ei kuulunud, kes poleks neelanud neid veerge, kus räägiti Phileas Foggi reisist.

Esimesel päeval olid mõned julged vaimuesindajad – põhiliselt naised – tema poolel, eriti pärast seda, kui Illustrated London News avaldas härra Foggi portree, mis oli tehtud Reformi klubi arhiivist saadud fotolt. Nii mõnedki džentelmenid söandasid isegi väita: „Ehee, ja miks ka mitte! On juhtunud veelgi eriskummalisemaid asju!“