Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas - Victoria Dowd - Страница 6

See juhtus siis, kui algas vihane valge lumesadu, mis oma lõõsaga silmi pimestas ja mattis jäljed niipea, kui jalad olid maast lahti kerkinud. Külm surus hambad sügavale näkku ja kõrvetas keelt, kui suu rääkimiseks avasime. Tuul piitsutas jalgu, kui vastu raevutsevat õhku naaldusime.

Märkasime surnukeha esimest korda hetkel, mil ema tädi Charlotte’i suunas hüüdis: „See on hullumeelsus!“

Ammu surnud ja kõdunenud puu tüve all lamav naine oli veel vaid osaliselt nähtav, lumesadu kattis teda hääletult ja kiirustades kinni. Puu oli tüvelt langenud ammu enne seda, kui selle kõrvale ilmus surnukeha, ajahammas oli osa selle kärbunud tüvest juba hakkama pannud. Naine oli surutud selle õõnsusesse, ta räigetes toonides siidsallid ja rätikud meenutasid veidrat pesa. Täies riides, nägu poris, jalad ebaviisakalt harkis, viimase hetke jaoks igati ebaväärikas poosis. Tundsin soovi tema juurde kiirustada, ta jalad ettevaatlikult kokku panna ning keha seejärel hoolikalt ühega ta õhukestest sallidest katta. Veider, kuidas soov teise inimese väärikust säilitada jättis varju lihtsa tõsiasja, et keegi oli ta tapnud.

Tormi piits plaksus vastu meie kirvendavaid nägusid. Lumevaip oleks ta peagi täielikult katnud. Küllap oli ta siin lamanud eelmisest ööst saadik, külmad lumehelbed seljal pärlendamas. Kes iganes temaga seda tegi, kes temaga nagu lihalasuga toimetas, on astunud väljapoole inimsuse piire.

Tundsin tuttavlikku paanikat sapina kurku kerkimas. Järgnes tühjusehetk, nagu kõrvetavkuuma vanni ronides, mis eelneb valu teadvustamisele, selle kohalejõudmisele ja koondumisele. Siis venis see aegamisi läbi minu ülespoole.

Kallutasin pea kuklasse ja vaatasin lahinguvälja meenutavasse taevasse. Kaks kibedat pisarat pääsesid valla ja nirisesid nägu raamides alla. Puude mustendavad oksad kriipisid taevast, otsekui püüdnuksid nemadki pageda. Seal me siis seisime, kolm naist, kellest ükski polnud kunagi osanud surmaga toime tulla, põrnitsedes võhivõõra algelist hauda. Lind silmitses mind oma kalkide süsimustade silmadega, otsekui öeldes: ma tunnen sind. Ühtäkki lahvatasid ta tiivad valla, tindiplekk taeva taustal.

Maja trepist esimest korda üles astudes ei osanud keegi meist ette aimata, kui palju verd järgmise neljakümne kaheksa tunni jooksul voolab. Tapamaja. Nii hakkasid ajakirjanikud seda hiljem nimetama.

***

Eraldatud maamajja tulid kokku kuus naist ja koer. Kohal viibis ka üks mittenaine, nagu ema meeste kohta ütleb, aga nüüd on temagi üks surnuist. Me kõik läbiksime siin vaevata Bechdeli testi. Mina ei näe mõrvas midagi olemuselt mehelikku. Kindlasti mitte praegu. Samas mõtlen ma mõrvale sageli. Seda teeb suurem osa mu tutvuskonna naistest. Ehk on asi lihtsalt inimestes, kellega ma suhtlen.

Kõik algas mu ema raamatuklubi ambitsioonika katsega korraldada rahulikku nädalalõpuüritust, mina olin lihtsalt kontvõõras. Suurem osa keskklassi tualettruumides leiduvatest ajakirjadest pakub suuremat väljakutset kui nende lugemisnimekiri ja olen põhjustel, mis peagi teatavaks saavad, seda alati joomisklubiks pidanud. Mõned meist arendasid teemat edasi tappes, mõned surid. Mina jäin ellu. Kui meie lugu viimaks avalikuks sai, levis see katkuga võrdväärses tempos, kuid meie, naised, jäime selles üksnes visandatud tegelaskujudeks, meie lugu võis nähtavuselt võrrelda heitgaasipilvega. Meist said äpardunud lummutised ja teema ise andis ainest pöörasteks spekulatsioonideks. Praeguse hetkeni.

Ma jõuan alati tagasi oma moto juurde: tõde ei saa kellelegi kahju teha. Ja see on tõde, et sellesse majja astudes olid meil kõigil kaasas oma väikesed räpased saladused ja mädapaisena vinduvad vimmad.

Tõele vastab seegi, et mu ema pole päris kindlasti selline inimene, keda keegi eluohtlikul nädalavahetusel enda kõrval näha tahaks. Mööda pikka kruusaga kaetud sissesõiduteed maja suunas sõites tegi ta oma arvamuse mulle täiesti selgeks.

„Kulla Ursula.“

Tõstsin tema katkestamiseks sõrme.

„Sind ei peaks siin üldse olema,“ jätkas ema, „niisiis palun suru endas alla igasugune vajadus mingiski küsimuses oma arvamust avaldada. Ole kogu selle aja vait.“

Lasin sõrmel langeda.

„Luba endale meelde tuletada, et tegemist on ühe ja ainsa nädalavahetusega, mille saan koos raamatuklubiga veeta, ja ometi pidid sa tulema ja selle kanni keerama. Sa oled siin minu armust ja kui ei oleks olnud ühte su järjekordsetest vahejuhtumitest …“

„Ema,“ ütlen, „ma pole veel midagi kuhugi keeranud. Olen kindel, et venitan kuidagi välja.“

„Miskipärast ei õnnestu see sul eriti sageli.“

„Kui hull see sinu raamatuklubi ikka olla saab? Te olete aasta jooksul kolm korda lugenud raamatut „Kadunud“.“

„Asi pole selles. Me oleme tõsine kirjandusklubi.“

„Vanad krimiromaanid ja mõned õige pisut meeli erutavad põnevikud, mille tegelaskujudega te samastute, kuna need liialdavad joomisega, ei tee teist veel tõsist kirjandusklubi.“

Ta ajas tavapärase emaliku põlgusega huuled torru. „Kui sa poleks jälle oma „hull naine pööningul“ etteastega lagedale tulnud, saanuksin ma siia tulla üksi, ilma oma enesekeskse lapseta.“

„Ma olen kakskümmend viis aastat vana!“

„Ja ometi käitud sa nagu teismeline ja riietud otsekui pensionär.“

Pöördusin ta profiili vaatama. „Ah hakkame aga jälle analüüsima, mis? Kas sa ei võiks lõpetada katseid mind korda teha, nagu oleksin ma tilkuv kraan või midagi sarnast?“

See pilk.

Ema üheks kõrvalhobiks on alati olnud püüded mind ümber teha, nagu oleksin ma üles tegemata voodi, mille madratsikatte nurgad tuleb korralikult voltida, pesu iga päev vahetada ja millest peab hoovama magusat ersatslavendlilõhna. Selliste desinfitseerimispüüdluste tõrjumine ajab teda üksnes rohkem marru; katsed selgitada, et elus peaks olema kihid, triibud ja setted, põrkuvad tema eitavale suhtumisele ja veendumusele, et tegemist on üksnes õigustusega räpasusele.

„Ja,“ lisan, „sina olid see, kes mu „pööningule luku taha“ pani, nagu sa nii kaunilt väljendusid. Ja see pole mitte gooti sugemetega kirjandus, vaid täielik põrumine lapsevanemana.“

„See oli tingitud vahejuhtumitest, mis järgnesid … su isa lahkumisele.“

Ta jalg rõhub aegamisi gaasipedaalile, nagu oleks see kellegi kõri. Kelle oma, pole hetkel oluline.

Minu ja ema suhted on alati igati head olnud, täis vastastikust tögamist ja mänglevaid sõnasõdu. Oleme alati tohutult lähedased olnud, isa surmast alates.

Juhuks, kui see teile huvi peaks pakkuma – isa oli jumal. Mõistagi oma surma hetkeni. Ja ei, teda ei mõrvatud. Täiesti tavaline olmesurm.

Olin tema surres kolmeteistaastane ja ema saatis mu silmapilk internaatkooli. Tegelikult mattis ta suurema osa elukindlustusest mu uude kooli ja veetis suurema osa puhkustest koidust ehani raamatukaupluses tööd rügades, et mulle sinna jäämist kindlustada. Talle kuulub Kew’s asuv raamatuantikvariaat ja mingil arusaamatul moel õnnestus tal vastu panna kiusatusele nimetada see Pandora Laekaks. Tema on Pandora ja mina olen Ursula, Ursula Smart. Ursula Laekale pole ta kunagi isegi mõelnud, see ei ole üldse teema. Ja muide, tegelikult ei ole meie nimed Ursula ja Pandora Smart. Ma lihtsalt valisin meile sellised pseudonüümid. Mu päris nimi on väärtegu, mille eest kannab täielikku vastutust üksnes mu ema.

Vaatasin räpasest autoaknast välja. Olime Ambergris Towersisse pärale jõudnud. Hauakambrile sobilikust graniidist tahutud hiiglaslik fassaad kerkis halvakspanevalt meie kohale. Sarnaselt kõigi ema seltsis tehtavate sõitudega alustas ta sedagi keeluga oma räpast pead vastu autoakent nõjatada. Mina omakorda tegin algust #EmastKoppEes märkustega Twitteris ja jõudsin pärale, pea kindlalt vastu autoakent toetatud, erinevaid ematappu käsitlevaid meeme sirvides.

„Sa võid nüüd oma kuradima telefoni käest panna,“ kähvas ema. „See oleks nagu mingi neetud stressipall.“ Ta avas ukse ja pillas ühe talle iseloomulikest autost väljumise märkustest, millele ei jõua enne auto ukse sulgumist reageerida. Pole just kõige võluvam võte, aga toimib nagu kulda. „Loogiline oleks arvata, et oled selle aja peale ekraaniklaasi ära vahetanud.“

Ma ei vaevunud talle vastama, et jätsin selle meelega tegemata, soovimata uut ekraani samuti ära lõhkuda. Ema lihtsalt ei mõista, millist väärtust kätkeb endas asjade katkisena hoidmine, et vältida nende taaspurunemist. Tema ütleks selle peale, et just sellise täispuhutud oma naba imetlemise kombe pärast kõik mind napakaks peavadki ega salli. Minu ema juba oskab sõnadega ümber käia. „Kõigi“ all peab ta silmas iseennast ja oma keskeakriisis vaevlevaid sõpru, keda ta talub vaid selle nimel, et nende taustal normaalsena mõjuda. Nende tõlgendus keskeast sarnaneb suurel määral kirjeldustega keskajast: ebameeldiv, jõhkravõitu ja lühike, mis on juhtumisi ka mu ema väga täpne ja kokkuvõtlik iseloomustus.

Kui ma ümber auto läksin, jäi tema seisma ja silmitses mind sellise ilmega, nagu kavatseks mind lahkama hakata. Ta rääkis vaikselt, otsekui iseendale, kuigi me mõlemad teadsime, et nii see pole. „Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa pidid mu terve aasta ainsa vaba nädalavahetuse tuksi keerama.“

„Sa justkui mainisid, et ma keerasin su ühe vaba nädalavahetuse kanni.“

„Isekas, täpselt nagu su isagi.“

„Ta on surnud,“ pomisesin. „Või oled selle unustanud.“

Ta nägu muutus ilmetuks. See on tema väljendusrikkuse piir. Ta on katsetanud kõikvõimalikke meditsiinilisi näoprotseduure, massaaže, salve ja süste, kuid paraku on need ta ilme üksnes tigedamaks ja tardunumaks muutnud. Sellele vaatamata on ta, kuidas nüüd öelda, „hästi hooldatud“ – kuigi see väljend toob meelde hobused ja ta vihkab igat masti loomi. Tegelikult kõiki elusolendeid. Tema filosoofia kohaselt on elu üks hädaorg ja me lihtsalt peaksime sellega leppima. Just sellise stoilise ja asjaliku suhtumise võttis ta omaks mu isa surma järel.

Seisime meie ümber tiirutavas novembrituules auto kõrval ja meist voogas üle terav vaikus. Õhus hõljuv lagunemise niiske hõng segunes kaugete lõkketulede kerge tomuga.

Ambergris Towersi tumeda tammise ukse juurde viival kruusateel sahisesid lehed. Akende tühjades silmades peegeldus väljasid hõbetav udu. Kaugete mägede õlgadel lasus surilinana tihke sumu. Olime sattunud külma ja rõskesse, kõledasse maailma, mille keskel seisis tuhkhalli näoga maja.

Vaatasin, kuidas ema kõndis maja suunas, eemale autost ja eemale minust. Nägin teda vaimusilmas ühel teisel aastatetagusel elutul novembriõhtul autost eemale kõndimas.

Ma peaaegu naudin seda nüüd, seda veidrat sõltuvust tekitavat krematooriumihõngu. See kandis surma ja matusebüroo palsameerimistoodete leha maskeerimiseks kasutatavat imalat kunstlikku lillelõhna. Ka sel hetkel oli ema nägu surimaskiks tardunud. Aga selle põhjus oli kõigest järjekordne botoksikuur.

Matusepäeval oli olnud tavaline ilm, ei külm ega kuum, ja see ei alanud eriti paljutõotavalt. Tooni andis ükskõiksuse, erilisuse puudumise selge noot. Liiga suures autos keerles meie ümber kasutatud õhk. Selles ei olnud kohta emotsioonidele.

Pisarad kõrvetasid mu silmi ja ma mäletan, kuidas püüdsin neid mitte pilgutada, et ükski kurbusepiisk liikvele ei läheks. Ema liikumatu käsi lamas kleidi ideaalselt sirgel õmblusel. Inimesed põrnitsesid meid, kui me mööda vurasime, üritades leinajate nägusid näha. Surm pole üksnes asi, mida karta. See paelub. Mõned inimesed lõid koguni risti ette. Aga jumal polnud tol päeval meiega.

Kui me kohale jõudsime, iseloomustas kõike hästi korraldatud üritusele omane blaseerunud õhkkond, see oli üks matus pikast jadast. Mulle ei tundunud siis sugugi kummalisena, et midagi sedavõrd ootamatut ja äkilist on võimalik nii hõlpsalt ja kiiresti korraldada. Puudutasin ema varrukat, kuid ta eemaldus autost. Ehk ta lihtsalt ei tundnud mu käe puudutust.

Isa oli olnud kogu mu lapsepõlv. Tema surres mõtlesin, et see oli osaliselt minu süü – lakkasin olemast laps, niisiis oli tal aeg lahkuda. Ta kukkus rinnust kinni haarates lillepeenrasse. Kui ta süda aeglasemalt lööma hakkas ja viimase löögi tegemise järel peatus, võttis ta endaga kaasa mu viimase lapsena tehtud hingetõmbe. Istusin maas, isa pea süles, ja kummardusin ta kohale. Siis tundsingi teda viimast korda välja hingamas. Mäletan ta hingeõhu veinivirret, jõulukoogi martsipani pehmet vürtsikust meenutavat pärmihõngu. Järgmise hingetõmbe tegin üksi. Ja just selsamal hetkel tundsin ka uue maailma maiku: külm, terav, lõhnatu. See oli maitsetu maailm, milles oli vähem pooltoone, vähem võimalusi, võlu või sarmi – ilmetu ja huvitu maailm, päris maailm, millesse ema mind ärkama sunnib. Aga mina pole seda veel vajalikuks pidama hakanud.

Tundsin end veidralt, kui räägiti, et põhjus oli ta süda. Süda oli alati olnud tema suurim osa. Ehk oli see oma normi täis armastanud. Lõpus nõtkus see niisama kergelt nagu viga saanud põlv, otsekui väsinud ihu. Mina mõtlesin ikka, et ta südames oli liiga palju armastust ning see peatus selle raskuse all, kuid selle illusiooni hävitas mu ema. „Päris kindlasti mitte liiga palju armastust! Kõike muud, aga mitte seda!“ Ometi oli ta näol surres ilme, mida ma kunagi ei unusta, seletamatu pilk, millest peegeldus … lüüasaamine. Ta nägu oli jäik. Ma ei saanud täpselt aru, millal ta silmad mind nägemast lakkasid. Põsed olid endiselt nii roosad, nii õhetavad, nagu vemmeldanuks neis ka siis, kui ta keha juba elutuks räbalaks oli saanud, ikka veel elu.

Vaatasin nüüd ema taas endast eemaldumas. Tema polnud oma elus kordagi lüüasaamist kogenud. Isa kirjeldas teda moodsa kunsti suurteosena: ülimalt intelligentne, tundlik ja täiesti mõistetamatu. Naeratasin selle mälestuse peale, kuid õnnetuseks ei osanud ma seda piisavalt varjata.

Ema pööras end ringi, kruus jalge krigisemas.

„Mille üle sa siis nüüd irvitad?“

„Ma mõtlesin isa peale.“

„Ja see ajab sind naerma?“

Vaatasin, kuidas ta sõrmed krampi tõmbusid, neid ehtisid endiselt isa kingitud erksavärvilised sõrmused ja kulinad, mida ema isa mälestuseks kandis. Ema tunneb temast nii tohutult puudust, et mõnikord voolab see temast kibedusena välja. Nii surm meid mõjutabki: paneb kõmmelduma ja kivistab seejärel uude vormi, mille me võtame.