Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas - Victoria Dowd - Страница 8

Mul hakkas reisirõivastes isegi paigal seistes palav. Mitte et mul oleks mingeid eraldi reisirõivaid. Mina leian, et asja ajavad ära teksad ja erinevad musta värvi hilbud, aga samas ei saa salata, et teatud temperatuurini kuumenedes hakkavad need eritama läpatanud lehka.

„Ja sa haised,“ veab ema otsekui selle tõsiasja demonstreerimiseks ninaga.

„Sa, ema, oled mingi kaheteistkümneaastane või?“

„Õhuvärskendaja ei ole lõhnavesi,“ leelutas ta maja trepini jõudes õelalt.

See oli ema üks lemmikdeviise, koos lausega „Põrand ei ole laopind“, mida mina tõlgendasin kui vihjet sellele, et räpaste või saladuskatet vajavate toimingute tagajärjed tuleb ära koristada. Puhtusearmastus ei pruugi jumalakartlikkuse järel tähtsuselt teisel kohal olla, kuid päris kindlasti aitab see erinevaid patte varjata. Emaga ühe katuse all elamine nõuab tõelist varjamisannet, kuigi meie kasutame pigem sõna „korralikkus“.

Täna on ema väliselt rahulik, temast õhkub hoolikalt valitud parfüümi, mis pole päris kindlasti Febreze. Minul seevastu on klantsiva välispinna säilitamine pisut raskemaks osutunud. Mu juuksed on tavapärasteks voodivedrusid meenutavateks kiharateks kooldunud ja riided end reite ülaosa piirkonnas lohmakateks voltideks kortsinud ning neist õhkub kirbet lehka, otsekui oleks mu ihu kanga all käärima läinud.

Piisas ema pilgust ja mulle oli selge, et Ambergris Towersi seisukohast jättis mu välimus kõvasti soovida. Polnud kahtluski, et kui ma uhkest trepist üles ronisin, tihkus killuke ajalugu kuskil nutta.

Häärber mõjus sobivalt rangena. Varju jäävate akende kohal kortsutasid laupa hiiglaslikud kivikarniisid. Igast kivist veritses üksnes sõnulseletamatult rikastele arusaadavaid ammuseid kannatusi ja meeleheidet. Olgu siinkohal rõhutatud, et mitte päris verd. Või vähemalt veel mitte. Ometi ümbritses kogu maja sügavalt melodramaatiline aura, mida suudab kirjeldada vaid äärmiselt sõnaosav inimene. Me pidanuks saabuma raevukast äikesetormist põhjustatud kaoses, juuksed vihmast tilkumas, vesi pilku ähmastamas, taevast paiskuv happevalge lõõsk kivise ilmega maja valgustamas.

Reaalsuses tervitas meid selle võrdlemisi morni päeva lõpul tädi Mirabelle.

„Täna on õhus juba talve tunda,“ sõnas ta end judistades. „Tule seame sind sisse, Pandora.“ Ta pani käe ümber ema õlgade ja mulle sai osaks tema tavaline kibestunud naeratus.

Tädi Mirabelle pole tegelikult mu tädi, vaid ema lapsepõlvesõbranna ja minu ristiema, kuigi selles olen ma küll kindel, et usk ei puutu seejuures vähimalgi määral asjasse. Ta pole päris pereliige ja ma ei jäta talle kunagi seda meenutamata.

„Ütle tädi Mirabelle’ile tere,“ kamandas ema.

„Tere, Mirabelle.“

Ema sooritas huultega liigutuse, mis ta miimikaspetsialisti sõnul kõik ta senised pingutused nullib ja jätab mulje, nagu tõmbaks keegi kukrul paelad kokku, et miski sellest põgenema ei pääseks.

Mirabelle naeris. „Endiselt ninakas lapsuke, nagu ma näen.“

„Oo jaa,“ ema ei mäleta tegelikult mu lapsepõlve, „ta hakkas nüüd taimetoitlaseks.“ Teda kuuldes jäi mulje, nagu oleks tegu kuseteede nakkusega.

„Ta jääb nälga.“

„Ma tean.“

Jälgisin igasuguse huvita, kuidas nad otsekui kaks poolsurnud varblast käpaga loopivat kassi minuga mängisid. Oli selge, et emal võib ükski kord ka õigus olla (seejuures oma äärmisele kitsarinnalisusele truuks jäädes): taimetoitlaseks hakkamiseks oli aeg tõesti vale. Siin näisid sisekujunduses ilma tegevat halli seintelt alla vahtivate suurte surnud loomade pead; keegi oli kõvasti vaeva näinud, et säilitada nende näol surma hetkel olnud ilme.

Ema pöördus minu poole. „Sa jääd nälga,“ noogutas ta oma tavapärase timukale omase kaastundlikkusega. Emal ei õnnestu sugugi emalik olla.

Mirabelle nägi oma vuhvel-maaproua riietes, millelt ta polnud suutnud Londoni kihti maha kratsida, läbi ja lõhki välja nagu pankuriproua. Minu lühendatud versioon sõnast „pankuriproua“ on kirja panemiseks liiga räme, aga küllap taipate, mida ma silmas pean. Keegi ei jõudnud ära imestada, miks ema oli otsustanud sõbruneda ühe sedavõrd labase naisega. Isegi siis, kui nad koos olid, jäi ikkagi mulje, et nad ei salli teineteist. Aga nad olid nii kaua sõbrad olnud, et selle põhjus oli ammu ununenud.

Meie sammud kajasid tumedal kivipõrandal vastu, kui me halli astusime. Uhke trepp kerkis loogeldes ülespoole ja kadus röögatu katuse suunas. Kõrged maast laeni ulatuvad aknad näisid olevat valguskindlad, läbi paksude vitraažide aimus üksnes pisut päeva. Sünged värvid levitasid kõikjale väsinud kuma. See heitis ruumi sumbunud kirikut meenutavaid varje, otsekui oleks maja projekteerinud inimene, kel oli palju varjata.

Läbi liikumatu õhu vonklesid tihked tolmuräbalad, nagu pudenenuks maja aegamisi pulbriks. Päevinäinud puittahveldis ja paksu lakikihiga kaetud raamid pudisesid aegamisi, jättes endast maha kangekaelse kuiva ja kõikjale imbuva taelalõhna. See oli otsekui kunagi ropprikaste viktoriaanide poolt elamiseks ehitatud mausoleum. Tegemist oli kõhedust tekitava vana majaga ja ei pidanud eriti pingutamagi, et ette kujutada, kuidas keegi selle paiga asukatest oma emast topise teeb ja selle aknale istuma paneb. Heitsin pilgu ema suunas. Mõte oli ahvatlev.

„Terve see koht on meie päralt,“ teatas Mirabelle.

Otsekui märgusõna peale hakkasid pea kohalt kostma sammud ja kuskil paugatas kinni üks sadadest ustest.

„Oi, kui kummitus välja arvata.“ Ta naeris pööraselt.

Meie mitte.

„See on majapidaja. See iidvana nahkhiir ei teadnud, kus vein on.“

Maja kasutamine oli olnud Mirabelle’i mõte, kuid selle broneeris ja maksis kinni mõistagi ema. Häärber eraldatud kohas, mille omanikud selle vaid kord aastas nädalaks välja üürisid; midagi Airbnb Brigardooni1 laadset. Võimalus ilmakärast eemale pääseda ja oletatavasti tõsiselt raamatuklubi asjadega tegeleda, mida see siis ka ei hõlmaks. Ilmselt juhtus ta selle reklaami nägema kas Country Life’i või mõne muu sarnase snoobide ajakirja tagumisel kaanel, mida Mirabelle kangesti lugeda armastas, kuid milles kirjeldatu tema eluga vähimalgi määral ei sarnanenud.

Reeglina keskendusid nad raamatuklubis vaidlustele selle üle, millist raamatut valida – just seepärast on „Kadunud“ kolmel korral valituks osutunud. Asi algas alati toonilt üha vastikumaks muutuvate e-kirjadega, mis puudutasid ajastamist, toimumise kohta ja oluliselt isiklikumaid asju: viimse üksikasjani läbi mõeldud eine kellegi kodus koos salastatud toitlustajatega väljastpoolt; enamasti langes valik selle maja kasuks, millele oli viimati lisatud uus köök / kelder / spiraalse kujuga veinikelder / maa-alune vangikong. Järgnes põgus arutelu raamatu teemal, kuigi keegi polnud seda lõpuni lugenud / alustanud / ostnudki, välja arvatud juhul, kui see oli „Kadunud“. Sellest omakorda kasvas välja erinevatele ühistele tuttavatele keskenduvate intriigide ja arvamuste laviin, mida võimendasid rohked prosecco-kogused. Kui olete mõne raamatuklubi liige, siis olete sellest kõigest kindlasti valuliselt teadlik, kuid see maja siin, mida iseloomustas perekondlike seatempude ja kahe otsaga mängu rikkalik ajalugu, polnud ilmselgelt täiskäigul läbi viidava raamatuklubi koosviibimisega kaasnevat hüsteeriat veel kogenud.

Mirabelle oli kogukas naine, kes meenutas mulle juba lapsena „Matilda“ etenduses nähtud direktriss Sõnniste märkimisväärselt elutruud koopiat. Mirabelle ja ema kaotasid mu tol päeval teatris korraks ära. Mina seevastu nägin neid oma peidukohast. Vaatasin neid rõdult ja jälgisin, kui lähedal nad teineteisele füüsiliselt olid. Ema lubas Mirabelle’i endale alati palju lähemale kui mind. „Isiklik ruum, Ursula, isiklik ruum,“ sillerdas ta ikka.

Hoidsin tal nüüd silma peal, ise oma ema nägemisvälja piiril passides nagu alati. Ta juhatas meid söögitoast vastuvõturuumi, nagu tutvustaks meile oma maamaja. Olukord oli küll vihastav, kuid samas ei saanud salata, et selles kõiges oli ka midagi Cluedot2 meenutavat; erilise jume andis asjale Mirabelle’i kujutlemine tüseda punetava näoga koka või koguni võimaliku mõrvaohvrina.

Kõiki tube ehtisid lahmakad maalid: eksootilised lahingud, luitunud safarid ja romantiseeritud laevade hiiglaslikud tuulest pakil purjed. Perekonnavapid nägid õnnetud välja. Tumedatelt portreedelt vahtisid vastu näod, pärani silmad värvi lukustatud, otsekui igaveseks vaigistatud, tundes ometi meeleheitlikku soovi rääkida, hüüda, hoiatada. Siin-seal hakkasid teravalt silma tumedad piirjooned, mis tähistasid neis kohtades kunagi rippunud ja nüüd justkui aja poolt ära põletatud portreede asupaiku. Ehk olid need kujutanud perekonna musti lambaid või sugupuust pudenenud, kuskile mujale mädanema jäetud plekilisi õunu.

Igal klantsival pinnal seisid sinna täpselt paika seatud kaunid nipsasjakesed. Ema ütleb ikka, et puudub igasugune vajadus lämmatada kõiki pindu vidinatega, mille puhastamiseks tal aega pole. Temale meeldib, kui elamine on nii puhas, nagu oleks sealt surmajärgne koristusbrigaad üle käinud. Ta ei lase isegi fotosid üle läve. „Tolmulõksud!“ karjatab ta, otsekui võiksid neil kujutatute räpased näod end raamist välja küünitada ja hambad möödakäijatele sisse lüüa. Minu ülesvõtted isast on hoolega „Jane Eyre’i“ lehtede vahele peidetuna mu tualettlaua sahtlis luku taga, seal ei saa need minu meelest kuidagi emale pinda käia. Issand ise teab, kus ema isa fotosid hoiab, ehk raamatu „Kadunud“ kaante vahel.

„Raamatukokku,“ kuulutas Mirabelle ja tol hetkel tundus see tähtsusetuna. See ei pruugi näida maja seisukohast tuttava või olulise ruumina, kuid kujunes keskseks kohaks selle maja ja selle ürituse jaoks. Iga inimese jaoks, kes mõrvamüsteeriumitest midagigi teab, on raamatukogu peamiseks tapatöö toimepanemise kohaks. Ehk aitavad kõik need raamatud inimestel rihma sedavõrd maha lasta, et nad julgevad kirgedele voli anda ja kas võrgutavad kellegi ära või siis teevad ta vagaseks.

Ambergris Towersi raamatukogu oli nagu eraku unistus. Mirabelle’i sõnul oli majapidaja rääkinud, et perekond teenis oma varanduse vaalapüügi ja vaalarasva müügiga – mis on mõistagi võrdlemisi paradoksaalne, arvestades, et ema ja kõik ta raamatuklubi liikmed on enda rasva eemaldamise eest terveid varandusi välja käinud.

Kõikvõimalikud orvad ja nurgatagused olid hoolega planeeritud maksimaalset privaatsust või enda varjamise võimalusi kindlustama. Iga uhkeid nahkköiteid täis riiulimüüri kõrval asus alkoov, milles seisis tõelise meistriteosena valminud tugitool. Silma ei hakanud ainsatki katset minevikust pääseda. Vastupidi. Siin ainult sellele keskendutigi. Vanamoodne raadioaparaat nägi niimoodi välja, nagu oleks Chamberlain selle vahendusel hetk tagasi sõja algusest teada andnud. Kellaosutid olid tardunud kaheteistkümne peal ja sihverplaadile kogunenud tolmukiht lubas oletada, et see kell sai kaksteist juba paljude aastate eest. Ruumis valitses unenäoline vaikus, mida ei katkestanud isegi ajamõõtja tiksumine.

Polnud kuigi raske ette kujutada nende raamatute vahel toime pandud metsikute ja saatanlike tegude hõllandust. Aga samas on ema alati väitnud, et mul on sünge ja allumatu kujutlusvõime. Mirabelle on mõistagi veel sapisem ja mainib emale sageli, kuidas ma igasugu asju välja mõtlen. „Sa ei tohiks ühelegi ta sõnale tähelepanu pöörata! Ta on üks väike luuletaja!“ Isa piibli kaduma minnes süüdistas ta mind lausa valetamises. See oli mulle määratud, aga keegi poleks seda mulle vabatahtlikult andnud. Tänu Mirabelle’i-sugustele inimestele on mul lihtsam oma tegusid õigustada.

Isa surma järel maalis ta minust eriti kummitusliku pildi: „Kogu aeg ninapidi raamatus,“ ütles ta ükskõikselt, nagu ennustaks see põhjaminekut. Aga sarnaselt paljudele teistele inimestele, kes näevad üksnes vaikivat raamatuga inimest, ei oska temagi ettegi kujutada, millised leegid nende rahulike ja leebete silmade taga raevutsevad. Avastasin kiiresti, et raamatute lugemine kujutab endast ideaalset maskeeringut. Mõnikord siiski kahtlustasin, et ema on mind läbi näinud, kui ta mind enda raamatute taha varjamises süüdistas. Ta lihtsalt ei teadnud, mida ma täpselt varjan.

Vähemalt üks asi oli minu jaoks selge: nende tuhandete siia paigutatud lehekülgede vahel leian ma üksinduse, rahusadama ja tormivarju ema ja ta raamatuklubi eest. Nende raamatuklubi mingi raamatukogu ei huvita. Selle on nad juba kõrvale jätnud ja edasi liikunud. Mina seevastu olin paigale jäänud. Olin leidnud ideaalse paiga, kuhu nende hukkamõistvate pilkude eest varjuda. Meil kõigil peaksid olema oma peidupaigad. Meil kõigil peaksid olema oma saladused.

Ambergris Towersis elanud perekond oli ilmselgelt sama meelt. Enda ideaalseks varjamiseks eraldatud ruumi suurust arvestades oli see perekond, kel oli palju varjata – nagu see arvatavasti kõigi perekondadega on. Nad hoidsid sedavõrd omaette, et järgisid muuseas rangelt ka ema põhimõtet, mis ei lubanud välja panna ühtegi fotot. Ja ometi oli iga portree, vaip ja küünlajalg läbi imbunud elatud ja kaotsi lastud elude õhkõrnast fluidumist. Tundus, nagu oleksid nad lihtsalt oma tegevuse katkestanud ja minevikku ajunud. Nad võisid endiselt siin olla, meil silma peal hoida, oodata, mis juhtuma hakkab. Unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat; oli tunne, justkui oleks rabe loor surnute ja elavate maailma vahel rebenenud ja lasknud variolenditel üle piiri imbuda.

Köhatus.

Pöörasin järsult ringi, tajudes korraga väga teravalt, et ma ei pruugi üksi olla. Mu pilk eksles ruumi hämarates nurkades. Videvikuvalgusesse kogunenud varjud näisid liikuvat, kui tõmbetuul kardinapalistust ja narmastega lambivarje puudutas.

„Halloo?“ Mu hääl oli kähe.

Köhatus.

Vaevumärgatav liikumine ühes orvas. Mu rindu tekkis kramp.

„Ursula, mida sina siin teed?“ Bridget Gutteridge, raamatuklubi kõige innukam fänn. „Mina mõtlesin, et see üritus on üksnes raamatuklubi liikmetele.“

„Ma olen koos emaga.“

„Tegelikult ei luba reeglid ...“

„Raamatuklubil pole mingeid reegleid. Te ei pea isegi päriselt raamatuid lugema.“

„Võta teadmiseks, noor daam, et mina olen läbi lugenud kõik meie käsitletud teosed.“

„Kas tõesti, „Kadunud“ – paberköites väljaanne, „Kadunud“ – kõvakaaneline väljaanne, „Kadunud“ – e-raamat. Ja ärme unustame midagi väga erilist, milleks on „Kadunud“ – audioraamat?“

Bridgeti silmad tõmbusid pilukile. Ta ei üritanud tõsiasja, et ta mõistab mind hukka, isegi varjata.

„Sa ei ole ametlikult liige,“ ta sõnad kõrvetasid nagu nõgesed, „niisiis ei peaks sa siin olema ja päris kindlasti ei lubata sul raamatu arutamisel osaleda.“ Ta tammus lauset lõpetades kohapeal, otsekui öeldule visuaalselt punkti pannes, ning kiltkivihall juuksekiiver õõtsus ta liikumisega kaasa. Bridget põimis oma pisikesed sõrmed pirtsakalt kokku, nii kõvasti, nagu kägistanuks ta aegamisi enda ees seisvat kujuteldavat inimest. Ehk kujutas ta seejuures kedagi konkreetset ette.

Auh.

Tema pahkluude ümber askeldas keegi.

„Oi, Härra Bojangles!“ trillerdas naine. „Tule siia, pisike. Kas see paha naine ehmatas sind? Oi, Härra Bojangles.“ Ta võttis pisikese koera – shih tzu, nagu ta meile uhkusega teada oli andnud – sülle. Ta hällitas looma nagu last ja kiigutas teda aegamisi, ise pomisedes: „Härra Bojangles, oi, Härra Bojangles.“

„No Härra Bojangles pole samuti klubi liige.“

Bridget katkestas kudistamise ja õõtsutamise. Tema ja ta väike peni silmitsesid mind vaikides.

Seejärel kattis ta ühe käega koera kõrvad kinni ja teatas häält tasandades: „Härra Bojangles on koer.“ Ta läkitas kõnealusele kiire pilgu. „Ta ei oska lugeda.“

„See pole ju siiani liikmeks saamisel takistuseks olnud.“

Bridget turtsatas ja marssis koos koeraga välja, nagu lahkunuksid nad Cruftsi koeranäituse ringist.

Istusin hetke üksi ja jälgisin läbi kahkja valguse heljuvaid tolmukübemeid. Vaikuse tasast suminat katkestas aeg-ajalt puidu kriiksatus või tuule vaevatud ohe. Heitsin pilgu tühja kolde suunas ja nägin hämaruses pisikeste luude nappi virna. Arvatavasti mõni lind. Põrmu ümber olid laiali pritsinud ja kriidiselt halliks kuivanud väljaheiteplärakad. Selles tuleasemes üksi suremine oli aega võtnud. Säilmete ümber vedeles paar katkenud musta sulge otsekui mingi sünge ohvriand või mälestusmärk. Keegi polnud teda suremas näinud. Keegi polnud vaevunud teda ära koristama. Majas ja selles külmas kaotustundes oli midagi tuttavlikku. Üks niit mu mõtetes hakkas hargnema. Tundus, nagu valitseks selles paigas lein.

Korraga vuhises mu ümber tõmbetuul, tekitades tunde, nagu oleks kuskil avatud aken ja välismaailm mu nahka puudutanud. Miski riivas mu põske, niiske õhk, justkui oleks keegi mu lähedal välja hinganud. Mu rind tõmbus krampi – külm õhk kiilus roiete vahele kinni. Pöörasin end järsult ringi ja vaatasin aknast välja, kuid mulle jõllitas vastu üksnes hauakivina hall maailm. Läbipaistev päikeseketas vajus taevas allapoole, heites veel vaid tuima valgust. Saabunud oli päeva pöördepunkt, mil pimedus nihelema hakkab ja peagi kõik videvikuga katab. Päev hakkas koost hargnema.

Silmitsesin raamatute tumedaid piirjooni, nende seljad meenutasid peene tolmukihiga kaetud rada. Kuigi kõik olid lahkunud, oli ruumis ikkagi tunda mingit eluvärelust, justkui jälgiks mind keegi. Ta silmad passisid mind toaservadest. See tunne oli mulle vägagi tuttav: ma polnud siia oodatud.

Aeg minna.

Kui ma teised üles leidsin, polnud Mirabelle oma käpardliku ekskursiooniga ikka veel lõpule jõudnud. Ta osutas läbi klaasukse aedade suunas, pillates sinna juurde ükskõikselt: „Aed.“ Kirjaoskamatu vanaeit, kuidas ta siis ei tea, et sellistes elegantsetes kohtades räägitakse alati aedadest, mitte aiast? Sellised peened nüansid eristavad kutse saamise väärilisi ebakultuursest karjast. Mirabelle polnud kunagi väärinud midagi enamat kui kiire löök terava esemega vastu pead.

Sellal kui me sihitult toast tuppa uitasime, vadistas Mirabelle muretult kõigest ebaolulisest, pööramata vähimatki tähelepanu ümbruse haprale ilule. Iga tuba pulbitses vihjetest eelmistele eludele, läbi seinte tungis sosinal nende häälte tukseid.

Metstuvi kudrutas rütmiliselt, suigutades maja mõnusalt taltsasse tuttavlikkusesse. Ja selles mahakäinud ja vanas majas oli eluhingust ikka veel tunda. Siin oli kosta rõõmu kauget kaja: kriketikurika mütsatusi, naeru ja muusikat. Aga nüüd valitses siin mõrkjas maik, vingus tõredus. Kas selle olime meie kaasa toonud? Ehk tõesti.

Maja oli täis magamistube, koridore, treppe, lukustatud tube ja käike, mis kõik näisid samasse kohta tagasi toovat. Siin olnuks liigagi lihtne eksida ja kadunuks jäädagi. Varjude vahelt piilusid koolnulaikudega kaetud mustad peeglid, ihates jäädvustada uusi nägusid. Nende hõbedane pind mäletas nii paljusid, iga nägu oli lõksu püütud sel kadunud hetkel, mil keegi pikalt vesisesse sügavusse vaatama jäi; väike kübe neist oli siin igavesti alles.

Kontrollisin jumal teab mitmendat korda telefoni, aga signaali mõistagi polnud endiselt, veel vähem wifivõrku, ja korraga taipasin, et ma polnud meie ringkäigu ajal näinud ainsatki telefoni. Magamistubades seisid tavapärased kummutid, tualettlauad, öökapid. Hallis leidus ohtralt konsoollaudu ja lauakesi. Aga mitte kuskil ei hakanud silma ainsatki telefoni. See kasvav taipamine tekitas tunde, otsekui oleksime kuldsest ajastust palju tumedamasse astunud. See polnud enam lihtsalt eraldatus, vaid isolatsioon.

„See on sinu tuba,“ ütles Mirabelle ja takseeris mind nagu ikka enne mu nime ütlemist pealaest jalatallani, „Ursula.“

Selles majas puudus võimalus mulle viletsat tuba anda. Tuba oli vanaaegses mõttes kaunis. Ei mingit pudi-padi ega nipsasju, sedalaadi esemeid, mida alati vabast magamistoast leiab. See siin oli täiuslik kapsel täis tumepruune mööblitükke ja luitunud lillelisi tekstiile. Kõik oli täpselt selline, nagu ma oodanud olin, või siis vähemalt mõjus sedasi.

Nagu alumisel korrusel puudusid ka siin isiklikud esemed või fotod, niisiis oli selles mõttes kõik nagu kodus. Aga emale pole kunagi meeldinud külalistele mugavat magamistuba võimaldada. „Ära tekita neis tunnet, et nad on teretulnud,“ ütleb ema alati. „Muidu jäävad nad igaveseks. Ära unusta Doreen Dellameri!“ Viimane oli üks poes töötanud naistest. Ta paelus mind oma lennukate lugudega lapsepõlvest hertsoginnade ja lordide seas. Kõik lapsed armastavad ette kujutada, et nad on pärit mingist kuningapere ammu unustatud harust, taasavastamist ootavad lapsendatud printsessid.

„Me ei lapsendanud sind,“ ütles ema ikka. „Me püüdsime sind lapsendada anda.“ Seejärel naeris ta kõhedust tekitavat naeru, mis pani mind endalt küsima, kas see ikka oli nali.

Ema laskis Doreeni lahti, täpselt nagu paljud teised töötajad, ja kui Doreen enam üüri maksta ei jõudnud, kolis isa ta meie vabasse tuppa, mis oli varem ema garderoobituba. Ema oli tulivihane ja see tunne kääris kiiresti ehedaks vihkamiseks. Doreeni väljaviskamine oli isa surma järel üks ema väiklastest tegudest. Küllap võib lein mõnikord panna inimesi veidral ja lammutaval moel toimima.

„Nii, Pandora, nüüd on sinu korda.“ Mirabelle’i naeratus oli selline, nagu teeks miski talle haiget, ja ma olen palju kordi kaalunud seda tehagi. „Ma ei paigutanud sind ja tülinatekitajat kõrvuti tubadesse. Sobib see sulle?“ Ta rääkis minust sageli nii, nagu oleksin ma katkine kempsupott või midagi sarnast.

„Igati hästi,“ teatas ema.

Mirabelle’i suunurgad moodustasid midagi õhkõrna naeratust meenutavat.

Nad ei jäänud minu vastust ootama ja kadusid juba mööda koridori kaugusesse, kuid ma kuulsin, kuidas nad seda varjata püüdmata minu puudusi arutasid.

„Millal ta niimoodi riietumise lõpetab? Kas sellest sureva hipi stiilist ei kasvata ülikooli lõpetamise järel välja?“ küsis Mirabelle. „Ja see tema mõrvadest vaimustumine. Ta on pidevalt ninapidi mingis räpases krimiraamatus.“

„Oh, nad kõik läbivad mingi tumeda etapi. Küll ta varsti täiskasvanuks saab,“ kehitas ema õlgu. „Kui raha otsa lõpeb.“

Nende hääled hajusid mööda pikka ja kõledat koridori.

Ambergris Towersis oli piisavalt koridore, halle ja tube, et mulle igal võimalikul hetkel peidupaika või pagemisteed pakkuda. Sel hetkel ma veel ei teadnud, kui oluliseks osutub see nii tapja kui ka minu enda jaoks.

Ka isale meeldis ikka minema lipsata. Tema puhul tähendas see suitsetama hiilimist. Me kõik teadsime seda – ei aidanud ka targu kasutatud Polo pastillid tal midagi varjata. Ta lihtsalt lõhnas tubakasuitsu ja tehisliku suhkruse pastilli järele. Aga see oli mõnus: hästi elatud ja teatava, üksnes talle endale kahjuks tuleva hoolimatusega elatud elu soe ja võrgutav lõhn. Mõistagi osutus see ta tapjaks – kaudselt, kuid siiski, surm on surm. Niisiis kokkuvõttes ta siiski tegi kellelegi kahju, osutus lausa tapjaks. Iseenda. Selle ühe inimese, keda mina armastasin ja kes mulle samaga vastas. Peaksin teda selle eest vihkama, kuid ei tee seda. Kuidagi ei teki tunnet, et ta ise oli selles kõiges süüdi.

Näiliselt loobus ta sellest harjumusest 1994. aastal, kuid veel ligi kümme aastat pärast ta „loobumist“ olid ta riided, hingeõhk ja juuksed endiselt läbi imbunud tumedast mündisest suitsulõhnast. See on lõhn, millest lihtsalt ei ole võimalik vabanda, täpselt nagu surma, nagu leina oma. Leina selgelt eristatav lõhn jääb püsima nii kauaks, et läheb meelest, mismoodi elu ilma selleta lõhnas.

Ta proovis kõike: plaastreid, e-sigarette ja isegi hüpnoosi. Käis nõelravispetsialistide, tohtrite ja šarlatanide juures. Aga vanad head analoogsigaretid tõmbasid teda endiselt ligi, lähemale kähisevale surmale. Ta pöördus alati nende juurde tagasi, nagu kurva mineviku või kaotatud armastuse juurde, et seda enne hüvasti jätmist veel viimast korda emmata. Alati järgnes veel üks viimane kord.

Mina seadsin end sisse isa kuuris, vana ja kortsulise nahkkattega tooli rüpes, mille ema oma Farrow and Balli värvilahenduse kasutamise tõttu välja praakis, ja jälgisin, kuidas isa eksperimente tegi. Podisevad katseklaasid ja vikerkaarevärvides kolvid maalisid temast mu lapsesilmade jaoks Willy Wonkat meenutava portree. Mõned isad pruulisid kuuris õlut, aga minu oma oli keemik, ametilt õpetaja, ja mõnikord vajuvad kõigi nende veidrate vedelike ja nõiajookide teravad ja veidrad lõhnad mulle mälestustes kaela nagu keemiline laine, mis mind tagasi sellesse kuuri uhub.

Ta keelas mul nähtust emale rääkida, kuigi see oli täiesti tarbetu, kuna ma ei rääkinud talle niikuinii kunagi midagi. Tunnen endiselt isa seltsis kemikaale segades veedetud pärastlõuna soojust; pläru, millest peen suitsujuga lae poole tuprus, oli ikka tugevasti ta huulte vahele surutud. “See on meie saladus,“ ütles ta silma pilgutades.

Ema laskis kuuri nädal pärast matust maha lammutada.

Aeg on mu mälestusi muserdanud ja neid jupikaupa minevikuvarjude vahele poetanud. Näen teda sageli katkenud unenägudes, poolenisti väljamõeldud minevikukaadrites.

Olen võtnud need haprad elemendid ja allesjäänu kokku traageldanud, et luua uut dialoogi, sellist, mis mu täiskasvanuaju jaoks loogiline oleks. Aga ma tean, et see on reaalsus Frankensteini kuues. Seepärast ei jäägi ma kunagi täielikult mälu peale lootma, eriti siis, kui see keerleb surma ümber.

Alles jääb lapsepõlve lapitekk. Küllap ei midagi erilist, kuid minu jaoks tundus see eriline – või vähemalt olen ma selle nüüd niisugusena taasloonud.

Lõpuks ta lihtsalt suri, nagu see juhtub meie kõigiga. See surm oli puhas raiskamine. Mõttetu. Vastavate teadmistega näota hääled andsid lihtsalt teada, et suitsetamine põhjustas pärgarterite ummistuse tagajärjel ulatusliku infarkti. Lubjastumine oli oma umbrohuväätidena levivad kombitsad läbi ta kopsude ajanud ja südamega ühte põimunud – nakatades, lagundades ja lubjastades. Veider mõelda, et need pisikesed paberist konijupid, mida ta endast kõikjale maha jättis, olid niivõrd aeglase ja piinarikka surma tekitajad.

Tunnen teda praegugi enda lähedal, mu ümber keerleb soe kutsuv nikotiinivine. Suudan ta esile manada kõigest või eimillestki, lihtsalt mälestustest ja õhust. Õhtu halluses, kui kahetsus mu taeva marmorjaks muudab ja aeg kõik teised koju kutsub, varjutavad mu teadvust mõtted isast. Ma tunnetan teda, tajun teda kõikjal. Võin üles vaadates näha teda linnuna, otsekui oleks vabadus ta hinge kõrgele tuulde lennutanud. Ta on alati koos minuga. Ainult tegelikult ei ole – ja just selle mõtte juurde pöördun ma alati tagasi.

Võtsin segaste mõtetega voodiserval istet ja tirisin ühe öökapisahtli lahti. Tühi. Vedasin kotiluku valla ja võtsin välja isa vana piibli. Torkasin selle kiirustades sahtlisse ja lükkasin kinni. Ma tegelikult ei loe seda, see on otsekui amulett, nagu talisman. See hoiab mul üksildastel pimedail tundidel silma peal ja kaitseb kõige eest, mis öös võib olla. Midagi enamat selles siiski ei ole. Jumal ei ela mu öökapis.

1 Brigardoon – müütiline nõiutud küla Šotimaal, mis on välismaailmale nähtav vaid ühel päeval saja aasta jooksul. Siin ja edaspidi tõlkija märkused

2 Lauamäng, mille tegevus toimub Inglise maamajas ja eesmärgiks on mõrvari väljaselgitamine.