Читать книгу Kummituste linn - Victoria Schwab - Страница 7

Inimesed arvavad, et kummitused tulevad välja vaid öösiti või halloween’i ajal, kui maailm on pime ja seinad õhukesed. Aga tõtt-öelda leidub kummitusi kõikjal. Su kodupoe leivalettide vahekäigus, keset su vanaema aeda, su bussi esiistmel.

See, et sina neid ei näe, ei tähenda, et neid pole olemas. Istun ajalootunnis, kui tunnen õlal kop-kop-kop-kopsimist, just nagu langeksid vihmapiisad. Osa inimesi nimetab seda sisetundeks, teised selgeltnägemiseks. See kõditunne meelteservas, mis ütleb, et asi on milleski enamas.

See pole esimene kord, kui olen seda tundnud – kaugeltki mitte. Isegi mitte esimene kord, kui olen seda tundnud siin, oma koolis. Olen püüdnud sellest mitte välja teha – püüan seda alati –, aga sellest pole kasu. See häirib mu keskendumist ja ma tean, et ainus viis sellele lõppu teha on järele anda. Minna ja oma silmaga vaadata.

Jacob tabab klassi teisest otsast mu pilgu ja raputab pead. Tema seda kop-kop-kop-kopsimist ei taju, aga tunneb mind küllalt hästi teadmaks, millal mina seda tunnen.

Nihelen toolil, sunnin end klassi ees toimuvale keskenduma. Härra Meyer üritab vapralt õpetada, hoolimata tõigast, et käes on viimane suvevaheajaeelne koolinädal.

„... Vietnami sõja lõpupoole, 1975. aastal, kui USA väed...” seletab õpetaja edasi. Keegi ei suuda paigal istuda, rääkimata veel tähele panemisest. Derek ja Will magavad, silmad lahti, Matt meisterdab oma uusimat paberjalgpalli. Annie ja Melanie koostavad nimekirja.

Annie ja Melanie on popid õpilased.

See on ilmselge, sest nad näevad välja nagu teineteise koopiad – ühesugused läikivad juuksed, ühesugused täiuslikud hambad, ühesugused värvitud küüned –, sellal kui mina olen kohmakas, ümarate põskede ja pruunide lokkis juustega. Küünelakki mul üldse polegi.

Ma tean, et inimene peaks tahtma poppide õpilaste hulka kuuluda, aga tõtt-öelda pole ma seda kunagi soovinud. Kõigi nende reeglitega kaasas käimine näib lihtsalt väsitav. Naerata, aga mitte liiga laialt. Naera, aga mitte liiga valjusti. Kanna õigeid riideid, harrasta õigeid spordialasid. Hooli asjadest, aga mitte üleliia.

(Meil Jacobiga on ka reeglid, aga need on teistsugused.) Otsekui märguande peale tõuseb Jacob püsti ja suundub Melanie laua poole. Minu meelest võiks tema oma heledate lehvivate juuste, erksiniste silmade ja hea naljasoonega hoopis popp poiss olla.

Jacob heidab mulle kuratliku pilgu, enne kui Melanie lauaservale istub.

Ta võiks seda olla, kui poleks üht probleemi.

Jacob on surnud.

„Filmiõhtuks vajalikud asjad...” loeb ta valjusti Melanie paberilt. Aga mina olen ainus, kes teda kuuleb. Melanie voldib kokku veel ühe lehe, kutse – seda on aru saada trükitähtedest ja roosast pastakast –, ning sirutab käe, et ulatada see enda ees istuvale Jennale. Seda tehes läheb Melanie käsi otse Jacobi rinnast läbi. Jacob vaatab nördinud nägu tehes alla käe poole ning hüppab siis laualt maha.

Kop-kop-kop-tunne mu peas kestab, see on nagu sosin, mida ma hästi ei kuule. Heidan kannatamatult pilgu seinakellale, ootan lõunavahetunni algust.

Jacob uitab järgmiseks Alice’i laua juurde, uurib mitmevärvilisi pastakaid, mida tüdruk laua ülaserval reas hoiab. Jacob kummardub lähemale ja asetab ettevaatlikult ühe sõrme pastakate juurde, kogu tähelepanu koondunud neist lähimale, kui ta seda müksab.

Aga pastakas ei liigu.

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Jacob kortsutab kulmu, kui üritab – ebaõnnestunult – Matti paberist jalgpalli sõrmenipsuga liikuma panna.

Mul on hea meel, et tema pole neist süngetest ainetest loodud.

Ma tegelikult ei teagi, kui kaua Jacob on surnud olnud (mõtlen seda sõna vaikselt, sest tean, et see ei meeldi talle.) Ilmselt mitte väga kaua, sest temas pole midagi retrohõngulist – tal on seljas superkangelase T-särk, jalas tumedad teksased ja ketsid –, aga ta ei räägi juhtunust ja ma ei küsi ka. Sõbrad väärivad veidi privaatsust – isegi kui tema oskab mu mõtteid lugeda. Mina tema omi lugeda ei oska, aga kõike arvesse võttes olen ma pigem elus ja mitte selgeltnägija kui selgeltnägija ja kummitus.

Ta tõstab sõna kummitus peale pilgu ja köhatab. „Ma eelistan väljendit „kehaliselt puudulik”.”

Pööritan silmi, sest ta teab, et mulle ei meeldi, kui ta luba küsimata mu mõtteid loeb. Jah, see on meie suhte veider kõrvalmõju, aga no kuulge. Piirid!

„Pole minu süü, et sa nii valjusti mõtled,” vastab Jacob muigega.

Turtsatan ja paar õpilast vaatavad minu poole. Vajun toolil madalamale, tossud riivavad põrandal lebavat koolikotti. Kutse, mille Melanie Jennale andis, liigub klassis ringi. Minu laual see ei peatu. Mul ükskõik.

Suvi on peaaegu käes ning see tähendab värsket õhku, päikesepaistet ja oma lõbuks lugemist. See tähendab igaaastast perereisi üüritud rannamajja Long Islandil, et ema ja isa saaksid oma järgmise raamatu kallal töötada.

Aga ennekõike tähendab see kummitustevaba aega. Ma ei tea, mis selle rannamajaga on – võib-olla on asi tõigas, et maja on nii uus, või et see seisab rahulikul rannaribal –, aga seal näib olevat palju vähem kummitusi kui siin, Long Islandist põhja pool. Mis tähendab, et niipea kui kool läbi saab, ootab mind ees kuus nädalat päikest, liiva ja korralikku ööund.

Kuus nädalat ilma rahutute kummituste kop-kop-kopkopsimiseta.

Kuus nädalat, mil end peaaegu normaalsena tunda. Ootan vaheaega pikisilmi.

Ootan pikisilmi... ja ometi, kohe kui kell heliseb, olen ma püsti, koolikott ühel õlal, lilla kaamerarihm teisel, ja lasen jalgadel end selle lakkamatu kop-kop-kop-kopsimise poole kanda.

„Pöörane mõte,” sõnab Jacob mu kõrvale asudes, „aga me võiksime lihtsalt lõunat sööma minna.”

Täna on pikkpoisi-neljapäev, mõtlen ma, hoidudes hoolega seda valjusti välja ütlemast. Pigem seisan silmitsi kummitustega.

„Kuule nüüd,” ütleb Jacob. Aga me mõlemad teame, et Jacob pole tavaline kummitus, täpselt nagu mina pole tavaline tüdruk. Enam mitte. Juhtus õnnetus. Jalgratas. Jääkülm jõgi. Lühidalt öeldes, Jacob päästis mu elu.

„Jajah, ma olen põhimõtteliselt superkangelane,” teatab Jacob hetk enne seda, kui kapiuks talle otse näkku kiigub. Võpatan, aga ta astub uksest otse läbi. Mitte et mul läheks meelest, kes Jacob on – üsna raske on seda unustada, kui su parim sõber on kõigile teistele nähtamatu. Aga on hämmastav, millega ära harjub.

Ja üksjagu kõnekas on ka fakt, et see, et Jacob mind terve viimase aasta kummitanud on, pole isegi mitte mu elu kõige veidram osa.

Jõuame koridoris teelahkmele. Vasakule jääb söökla. Paremale jääb trepp.

„Viimane võimalus normaalne olla,” hoiatab Jacob, aga seda öeldes on ta suul viltune muie. Me mõlemad teame, et jätsime normaalse ammuilma seljataha.

Me pöörame paremale.

Läheme trepist alla, seejärel mööda üht teist koridori, lõunale minejate voole vastu, ning igal käänakul muutub kop-kop-kop tugevamaks, tõmbab nagu köiega. Ma ei pea mõtlemagi, kuhu minna. Tegelikult on isegi lihtsam, kui ma mõtlemise lõpetan ja lasen sel end kohale tirida.

Mind tiritakse aulaukse juurde. Jacob surub käed taskutesse ja pomiseb midagi halbade mõtete kohta ning mina tuletan talle meelde, et keegi ei käskinud tal kaasa tulla, kuigi mul on hea meel, et ta tuli.

„Sõpruse üheksas reegel,” ütleb ta, „kummituste jälgimine on kahele mõeldud ala.”

„Seda küll,” nõustun ma ja võtan fotoka objektiivikatte eest. Fotokas on vana kobakas, katkise pildiotsija ja mustvalge filmiga manuaalaparaat, mis laia lilla rihmaga mu õlal ripub.

Kui mõni õpetaja peaks mu aulas tabama, ütlen, et tegin koolilehe jaoks fotosid. Kuigi kõik huviringid on selleks aastaks lõpetanud...

Ja mina pole kunagi koolilehes töötanud.

Lükkan aulaukse lahti ja astun sisse. Saal on hiigelsuur, kõrge lae ja raskete punaste eesriietega, mis varjavad lava mu pilgu eest.

Korraga taipan, miks see kop-kop-kop mu siia tõi. Igal koolil on oma lood. Viisid, millega seletada kriuksuvat häält poiste vetsus, seda külma kohta inglise keele klassi taganurgas, suitsulõhna aulas.

Minu kooliga on sama asi. Ainsaks erinevuseks on see, et mõnd kummituslugu kuuldes saan ma välja uurida, kas sel on tõepõhi all. Enamikul juhtudel ei ole.

Kriuksuvat häält teeb kõigest nirude hingedega uks. Külmatunnet põhjustab vaid tuuletõmbus.

Aga kop-kop-kop-kopsimisele mööda aula vahekäiku lavale järgnedes tean, et mingi tõde selles loos siiski on.

See lugu räägib poisist, kes suri etenduse ajal.

Tuleb välja, et kaua-kaua aega tagasi, kui kool alles avati, puhkes „Suveöö unenäo” teise vaatuse ajal tulekahju. Lava lahvatas leekidesse, aga kõik pääsesid minema – või nii vähemalt arvati.

Kuni leiti lavaluugi alla jäänud poiss.

Jacob väriseb mu kõrval ja ma pööritan silmi. Kummituse kohta kohkub ta nii kergesti.

„Kas sa oled kunagi mõelnud,” küsib ta, „et sina ei kohku piisavalt kergesti?”

Aga ma kohkun sama kergesti kui iga teine. Uskuge või mitte, ma ei taha oma aega kummituste otsimisele kulutada. Lihtsalt kui nad juba olemas on, ei saa ma neid eirata. See on umbes sama tunne nagu siis, kui tead, et keegi seisab otse su selja taga ja sul keelatakse ringi pöörata. Sa tunned kaelal tema hingeõhku ja iga sekundiga, mil sa ringi ei pööra, krutib su mõistus asja hullemaks, sest lõppude lõpuks on see, mida sa ei näe, alati hirmsam sellest, mida näed.

Ronin lavale, Jacob kannul. Tajun teda kõhklevat ja tema vastumeelsus hoiab mindki tagasi, kui kergitan raske punase eesriide nurka ja lipsan lava taha.

Jacob järgneb, astudes eesriidest otse läbi.

Siin on pime – nii pime, et kulub viiv, enne kui mu silmad mitmesuguste laval vedelevate dekoratsioonide ja pinkidega harjuvad. Kardina alt paistab peenike valgusriba. Siin on vaikne, aga hoomata on tontlikku liikumist. Hingedel lasuvate liivakottide vaikne ägamine. Tuuletõmme põrandalaudade all. Sahin, mille põhjustajaks loodan olevat paberid ja mitte rotid.

Tean, et osa vanemaid õpilasi käib siin julgust proovile panemas. Nad suruvad kõrva vastu põrandat ja kuulatavad poisi järele, kes eluga ei pääsenud. Kuulsin neid kord koridoris hooplevat, kui kaua keegi vastu pidas. Minuti. Kaks. Viis. Keegi väitis, et kuulis poisi häält. Teised ütlesid, et tundsid suitsulõhna, kuulsid põgenevate laste sammumüdinat. Aga raske on aru saada, kus kuulujutud lõpevad ja tõde algab.

Mulle pole keegi siiatulekuks väljakutset esitanud. Polnud vajagi. Kui su vanemad kirjutavad raamatuid paranormaalsetest nähtustest, eeldavad inimesed, et oled piisavalt veider, et omatahtsi minna.

Eks neil ole vist õigus.

Olen poolel teel üle pimeda lava, kui komistan millegi otsa ja kukun ettepoole. Jacobi käsi sirutub mind püüdma, aga ta sõrmed lähevad mu käsivarrest läbi ja ma löön põlve vastu puitpõrandat ära. Mu peopesa lajatab valusalt vastu maad ja ma olen üllatunud, kui põrand pisut nõtkub. Kuni taipan, et olen luugi peal.

Kop-kop-kop muutub mu käte all tungivamaks. Miski tantsib mu vaatevälja piirimail: õhuke hall pidevalt tuules lehviv kardin. Teistsugune kui raske punane lavaeesriie. Seda kardinat keegi teine ei näe.

Loor.

Piir selle maailma ja ühe teise paiga vahel, elavate ja surnute vahel. Seda ma otsingi.

Jacob tammub jalalt jalale. „Hakkame juba pihta.” Ajan end jalule.

„Kummitusplaks,” ütlen ma, et meil õnne oleks. Kummitusplaks on käeplaks sõprade vahel, kes teineteist päriselt puudutada ei saa. Põhimõtteliselt sirutan ma lihtsalt käe ette ja Jacob teeb näo, nagu lööks sellele pihta, sellal kui me mõlemad pomiseme kokkupuutel vaikselt „plaks”.

„Aih,” kostab Jacob kätt ära tõmmates, „sa lõid liiga kõvasti.”

Naeran. Vahel on ta paras ohmu. Aga naer tekitab mu rinnas ruumi, peletab hirmu ja ärevuse, kui käe Loori poole sirutan.

Olen näinud, kuidas mõned inimesed – „kummituselausujad” – räägivad telekas teispoolsusse sisenemisest, teispoolsusega ühenduse leidmisest, nagu oleks see lüliti vajutamine või ukse avamine. Minul käib see just nii – otsin kardinasiilu, haaran kangast ja tõmban.

Vahel, kui midagi pole leida, on Loor vaevu olemas, pigem suits kui kangas, ja sellest on raske kinni võtta. Aga kui kuskil kummitab – päriselt kummitab –, siis käändub kangas mu ümber ja enam-vähem tirib mu endast läbi.

Siin ja praegu tantsiskleb see mu sõrmede vahel, ootab, et sellest kinni haaraksin.

Ma kahman kardinast, hingan sügavalt sisse ja tõmban.