Читать книгу Kummituste linn - Victoria Schwab - Страница 8

Kui ma väiksem olin, kartsin ma kapis elavat kolli. Ma ei julgenud magama jääda, enne kui isa tuppa tuli, kapiukse lahti tõmbas ja näitas, et kapp on tühi. Loorist läbi minek meenutab kapiukse avamist.

Vahe on muidugi selles, et kolle pole päriselt olemas. Kapp oli alati tühi.

Loor... mitte niivõrd.

Jahedus uhkab üle mu naha. Silmapilguks ei viibi ma lava taga, vaid vee all, jäised vood löövad mu pea kohal kokku, valgus haihtub, kui midagi rasket mind tirib... alla, alla, alla...

„Cassidy.”

Pilgutan Jacobi häält kuuldes silmi ja mälestus jõest ongi kadunud. Olen jälle lava taga ja kõik on samamoodi, aga teisiti. Lava on tuhmunud nagu vana foto, aga mitte nii pime kui ennist. Nüüd valgustab seda käputäis prožektoreid ja ma kuulen kardina tagant publiku häältesuminat.

Jacob on endiselt mu kõrval, aga näib käegakatsutav, tõeline. Heidan pilgu iseendale. Nagu alati, näen ma välja enam-vähem selline nagu ikka, pisut luitunud, aga endiselt mina ise – kuni kaelas rippuva fotokani välja. Ainsaks erinevuseks on valgus mu rinnas. Jahe sinakasvalgelt ergas keerd, mis särab mu roiete vahel nagu hõõgniit lambipirnis.

Nagu Raudmees, viskab Jacob mõnikord nalja. Hoian fotokat rinna vastas, et kuma summutada.

„Kohtadele!” hüüab täiskasvanu hääl lava kõrvalt ja ma võpatan. Jacob haarab mul varrukast, et mind toetada, ja seekord ei lähe ta käsi riidest läbi. Tal on siin rohkem kaalu või siis on mul seda vähem, aga nii või teisiti olen ma selle liigutuse eest tänulik.

„Teine vaatus!” lisab hääl.

Ja ma tean, mis toimub.

Millal see toimub.

Tulekahjuõhtul.

Saginal, nagu valla päästetud nahkhiired, kihutavad haldjakroonide ja sätendavate keepidega poisid ja tüdrukud üle lava. Nad ei pane mind ja Jacobit tähele. Eesriie kerkib ning publik sosistab pimenenud saalis. Mu esimene reaktsioon on kummarduda, ruttu lava küljele tõmbuda, aga ma tuletan endale meelde, et publikut pole päriselt siin. See koht, see ruum, see aeg – need kuuluvad kummitusele. Ja tema mälestustele.

Kõik muu on lihtsalt lavadekoratsioon.

Tõstan fotoka, vaevumata läbi pildiotsija vaatama (see on mõrane). Klõpsin kiiresti mõne foto, teades, et näen filmil heal juhul üksnes siin leiduvaid varje. Veidi rohkem kui tavapärasust. Veidi vähem kui tõde.

„Ja mõelda vaid,” sosistab Jacob nukralt, „et me võiksime olla sööklas, süüa lõunat nagu normaalsed inimesed.”

„Sina ei saa süüa ja mina näen kummitusi,” sosistan ma vastu, kui algab teine vaatus. Haldjad kogunevad käepärastest vahenditest kokku klopsitud metsas oma kuninganna ümber.

Lasen pilgul rännata üle lava, üle sildade ja dekoratsioonide oma pea kohal, otsides tulekahju allikat.

Võib-olla sellepärast mind niisugustesse paikadesse tõmbabki. Kummitused jäävad püsima põhjusega. Võib-olla, kui keegi juhtunu kohta tõe välja selgitab – kui mina tõe välja selgitan –, toob see neile rahu. Nad lähevad ära.

„Nii need asjad ei käi,” sosistab Jacob.

Pööran pea viuhti tema poole. „Mida sa sellega öelda tahad?”

Ta avab suu, et vastata, aga siis ilmub nähtavale üks poiss. Poiss on lühike, heleda naha ja musta lokipahmakaga ning ma tean, et see on tema, see kummitus – lihtsalt on selline tunne, nagu kalduks põrand tema suunas viltu.

Vaatan, kuidas ta keep lava kõrval köitesse ja tõstemehhanismidesse takerdub. Tal õnnestub end vabaks sikutada ja ta koperdab meie ette lavale, aga pillab krooni peast ja peab kummarduma. Viivuks kohtub ta pilk minu omaga ja mul on tunne, et ta näeb mind, ning ma tahan midagi öelda, aga Jacob surub käe mu suule ja raputab pead.

Muusika hakkab mängima ning poisi pilk muutub häguseks, ma vaatan, kuidas ta koha sisse võtab.

„Me peaksime minema,” sosistab Jacob, aga ma ei saa, veel mitte. Ma pean teada saama, mis juhtus.

Nagu märguande peale kuulen ma köiesahinat ja näen ringi pöörates, kuidas tõstemehhanismid, kuhu poiss ennist kinni jäi, lahti tulevad, vabaks keerduvad. Üks liivakott libiseb, vajub alla ja tabab kukkudes elektrikilpi ning lööb ühe juhtme paigast.

Sähvatab säde – ainult säde, nii pisike asjake –, aga otse mu silme ees hüppab see lähima dekoratsiooni, kasutult lava kõrvale lükatud pabermetsa juurde.

„Oh ei,” sosistan ma, kui etendus edasi läheb. Sädemest ei teki veel tulekahju, mitte kohe. On vaid soojus ja suits. Suits, mis jääb pimenenud saalis märkamatuks. Tõstan pea ja vaatan, kuidas peen suitsuniit levib, tiheneb ja varjab lae nagu madal pilv. Ikka veel ei pane keegi seda tähele.

Mitte enne, kui sädemest saab lõpuks leek.

Laval on nii palju tulehakatist: puitlaudadest ja õhukesest riidest värviline mets. See süttib kiiresti ja viimaks ometi katkeb näitemängu lumm.

Haldjatest õpilased jooksevad laiali, publik satub paanikasse ja ma tean, et see on kõigest mälestus, juba öeldu ja tehtu kaja, aga ma tunnen levivat kuumust.

Jacob haarab mul käest, tirib mu tulemöllust eemale. Paanikast hoolimata krutivad mu sõrmed kaamera pildikerimisnuppu, klõpsivad pilte teha, kibeledes midagi tabama, sellal kui maailm mu ümber on täis suitsu, tuld ja paanikat.

Mu pea muutub uimaseks, nagu oleksin hinge kinni hoidnud. Ma tean, et olen siin küllalt pikalt viibinud, et on aeg minna, aga mu jalad ei liigu paigast.

Ja siis näen ma tumedapäist poissi, kes püüab maadligi hoiduda, täpselt nagu koolis õpetatakse, aga tuli levib nii kiiresti, neelab lava kõigist külgedest, ronib mööda eesriiet üles. Kuskile pole põgeneda, kogu lava on leekides, ja nii ta liigubki käpukil, kuni jõuab luugini.

„Ära tee!” hüüan ma, aga muidugi pole sellest kasu. Ta ei kuula, ei pööra ringi. Ta tõmbab luugi lahti ja ronib alla pimedusse just hetk enne seda, kui põlev dekoratsioonitükk lavale kukub ja luugi kinni kiilub.

„Cassidy,” ütleb Jacob, aga ma ei suuda pilku tulelt lahti rebida, ehkki mu kopsud täituvad suitsuga.

Jacob haarab mul õlgadest.

„Me peame minema,” kamandab ta, ja kui ma paigast ei liigu, tõukab ta mind ja ma koperdan, kukun selg ees üle puidust pingi. Lavapõrand on külm, kui sellele prantsatan. Tulekahju on kadunud, samamoodi nagu mu rinnust kumav valgus. Jacob kummardub mu kohale, jälle kummitus, ning ma vajun hingetuna selili.

Vaadake, vahel jään ma kinni.

See on umbes nagu „Peeter Paani” Eikunagimaa – mida kauemaks Kadunud poisid sinna jäid, seda rohkem nad unustasid. Mida kauem ma viibin valel pool Loori, seda raskem on välja pääseda.

Jacob paneb käed vaheliti. „Oled nüüd rahul?”

Rahul pole õige sõna. Kopsimine on ikka veel alles – see ei lakka kunagi –, aga vähemalt tean ma nüüd, mis teisel pool on. Nii on lihtsam sellest mitte välja teha.

„Vabandust.” Tõusen püsti, pühin teksastelt nähtamatut tuhka. Tunnen ikka veel suitsu maiku.

„Sõpruse kahekümne esimene reegel,” ütleb Jacob. „Sõpra ei jäeta teisele poole Loori.”

Kui ta seda ütleb, heliseb koolikell.

Lõunavahetund on ametlikult lõppenud.