Читать книгу IPhuck 10 - Виктор Пелевин - Страница 4

Kevad on alati üllatav, imeline aeg.

Kaunist kaugusest raksatab esimene kõu, sündmuste horisondilt tulvab nõiduslikku hingust, pilved kihutavad üle pärani paisatud taeva, kleepuvad lehehakatised värelevad häbist ja langevad tuule hõngavasse embusse… Süda tõmbub kokku ja usub, usub õndsalt imet.

Ainult et ime jäi sel kevadel jällegi sündimata.

Rampa mulle ei antud.

Mõrva uurimine on politseikirjanikule ainus võimalus tõmmata endale blaseerunud publiku tähelepanu. Kui rampa (nii nimetatakse politsevalitsuses laipa) ei ole, pole ka lugejahuvi. Keegi idamaistest turuanalüütikutest on mäletatavasti öelnud, et inimesed moodustavad võõrast valust toituvate väikeste paharettide spetsiifilise klassi.

Kuid kaevata pole kellelegi, nagu on kibedusega täheldanud Konstantin Simonov ja paljud teised vene sõnameistrid (minu andmebaasi põhjal vähemalt 823 korda 1681. aastast peale). Rampadele on politseivalitsuses järjekord ja vaevalt see praegusel aastatuhandel minuni jõuab… Muidugi, lugejale ei paku kirjandusilma pisinääklused ju huvi, nii et ma ei hakka teda väsitama.

Vähe sellest, et rampa ei antud, mulle ei antud seekord üldse mingit normaalset kriminaalasja. Kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi: mind renditi välja hooajatööle.

Muidugi, sellist asja tuleb meie politseivalitsuses ühtelugu ette. Minu algoritmi võimalused on üpris laialdased ja neid saab kasutada vägagi ulatusliku ülesannete ringi lahendamisel. Vahel meid laenutatakse info kogumiseks. Vahel kasutatakse sekretäridena. Võimalikud on ka veel mõned funktsioonid, nendest ma räägin hiljem.

Mind rentis endale kunstiteadlane ja kuraator nimega Maruha Tsho (see oli tema loominguline pseudonüüm, tegelik eesnimi ja perekonnanimi olid tal teised, kuid mul puudub õigus neid siin avaldada). Ta vajas mind, nagu avaldusest nähtus, „kunstituru konfidentsiaalseks analüüsiks”. See võis tähendada ükskõik mida: ta oli ostnud teenustepaki „Päikesepaiste Täielik Ekstra-3”, ja optsioonide loetelu on seal kaks ekraanitäit väikest kirja.

Nõndaks.

„Konfidentsiaalsus” – K-3.

Ka kolm. Igal pool maksimum. Kindla peale rikas mutt.

K-3 tähendas seda, et ei mina ega politseivalitsus või oma äranägemist mööda kasutada uurimise käigus saadud infot, kui rentija ei anna selleks oma nõusolekut. Täpsemalt öeldes ei saanud politseivalitsus selle infoga isegi mitte tutvuda.

Võimalus uurimise ajal romaani kirjutada jäi mul muidugi alles (selleta mu algoritm lihtsalt ei toimi), kuid seda avaldada polnud politseivalitsusel õigust, kui tellija on selle vastu, ja paraku on nad peaaegu alati vastu.

Ühesõnaga, veel üks kaotatud hooaeg.

Seesuguste tellimuste eest saab politseivalitsus päris prisket raha ja arvatavasti leidsid ülemused, et niiviisi toon ma rohkem majanduslikku kasu kui õiguskaitsjate karmis rivis. Minusse tõsimeeli uskuma hakata ja mulle ramp kätte anda ei tulnud neil lihtsalt pähe.

Sellistel puhkudel on kõige olulisem pead mitte norgu lasta – nagu öeldakse, pühi moll puhtaks ja naerata. Millega me ka ei tegeleks, algoritm täiustub ikka ja varub kogemusi.

Tellija ootas mind oma kodus täna keskpäeval. Tuli ennast valmis seada.

Uurimise (või „muu ametialase tegevuse”) alustamisel nõuab instruktsioon minult ametiisiku väliskuju taasgenereerimist – see on kuju, mida minuga kontakteeruvad kodanikud näevad oma augmentprillidega või ekraanidel. Nõudmine on tegelikult rumal ja ülearune, sest Porfiri Petrovitši välimus on juba ammu välja kujunenud, kuid instruktsioonist möödahiilimine pole kuigi raske: ma sünteesin oma look’i 243 eelmise look’i põhjal. Seetõttu ei esine radikaalseid muutusi kunagi.

Ja nüüdki ei juhtunud mingeid suuri ootamatusi.

Porfiri Petrovitš nägi tegelikult välja üsna samasugune nagu eelmisel korral: Peeter I turris vurrud, punakas põskhabe, paljas pealagi ja põiki üle selle kammitud pikk juuksesalk. Võtab luksuma, tahaks ma nalja heita.

Mõned näevad juuksesalgu pealekammimises pugejalikkust ja konformismi, kuid mulle meeldivad need punakad tulekeeled, mis annavad märku taltsutamatust kärmest vaimust ja raiskamata elujõust. Ega siis Vene Ametnik ilmaaegu järginud seda moodi aastatel, mida põhjusega arvatakse Venemaa kuldajastuks.

Mu välimuses ei puudunud ka uudsed detailid. Sedakorda oli mulle osaks langenud helesinine sandarmimunder. Nojah, ega ma pole sellegi vastu, see on kena värv, kuigi mu lemmikrõivas on sõjalaevastiku must mundrikuub, mida ma kandsin, kui uurisin jõepraami põhjalaskmist Istral.

Jalga olid mulle miskipärast sattunud kannustega ratsasaapad. Olgu siis pealegi, aitäh, et vähemasti hobuse selga ei pandud.

Üks teine detail oli väheke tülikam. Tavaliselt ajan ma asju, mustad näpitsprillid ees. See on kasulik kolmes mõttes: distsiplineerib inimesi, minimeerib võimaluse esitada hagi pilguga esitatud taotluse pärast, ja lisaks säästab ressurssi, mis kulub silmade ja nende kaudu väljendatavate emotsioonide täpseks kalkuleerimiseks (mis on oluline, kui tuleb tippkoormuste puhul end arvutada jaotatud võimsuste piires). Ja peale kõige muu on mustad peegelklaasidega näpitsprillid minu kaubamärk.

Prillid olid alles, kuid seekord oli süsteem miskipärast teinud klaasid siniseks. Ja nad olid siiski poolläbipaistvad, mis hakkab kahtlemata ressursse väheke nakitsema.

Miks siis ometi sinised? Võib-olla on mängus mundrit arvestav pooltoonide ja vastuhelkide harmoonia? Või hoopis poliitika? Mingi keeruline reveranss pimedate ühingule või Eesti lipule? Aga olgu, las nad jäävad – seda enam, et kogu selle kraami võib hiljem märkamatult välja vahetada. Eriti veel ratsasaapad. Kuid esimesel korral tuleb minna just nimelt nõnda.

Algas rekvisiidivaadete rodu.

Kirjutuslaud, mille taga Porfiri Petrovitš istus (muidugi mitte päriselt, vaid 2- ja 3D esitlustel), oli jäänud endiseks: nikerdatud lõvid lauajalgadel, kubermanguvappidega roheline lambivari, rohelisest malahhiidist kirjutusgarnituur mängivate karudega. Ja seinal rippus muidugi Valitseja portree, ei selleta saa läbi – kuigi pean tunnistama salamisi, et Arkadi Kuuenda asemel oleksin ma siia meelsasti riputanud Aleksander Esimese kõigi tema romantiliselt ülekammitud salgukestega paljal pealael. Kuid poliitika on poliitika! Valitseja peab olema tegev, see on selge. Õnnetusse sattunud, hingevalus vaevlevatele inimestele peab pidevalt meelde tuletama, et Venemaal on olemas kaitsja, vägev hiiglane!

Nõnda siis, vaade on üle vaadatud. Vahel on kehvem olnud, vahel ka etem. Nüüd võib asja juurde asuda.

Kes see meid siis rentis? Vaatame järele, kes see Maruha Tsho õige on.

Nõndaks… Isiklik toimik. Kus see on? Siin ta ongi. Kohtulikult karistatud ei ole. Esimene eriala – programmeerimine. Nii… Suunad – BET ja RCP. Mis need on?

„Bounded exhaustive testing” ja „Random code programming”. Kõlab soliidselt. Kuid asjaga pole sel ilmselt kuigivõrd pistmist – programmeerija on praegu üldiselt võttes igaüks, sellega see noor elu algabki.

Kunstiteadlase haridus. Kah tõsine asi. Reisib USSA vahet, doktorikraad Californiast. Vahi värki – PhD. Aga olgu, neil seal võib selleks kes tahes saada. Väitekirja teema – „„Kaaluta rahva” kannatused kui XXI sajandi alguse vene liberaalse lüürika põhiteema”. Nii et ta on veel ka ajaloolane.

Ja kus on siis identifitseerimisvideo? Siinsamas ongi.

Nojah… pole ei noor ega ilus, ju ma nii ütlengi.

Naise ilu ja noorus on väga suhtelised asjad, ja ametialase instruktsiooni viimased versioonid nõuavad meilt, et me paigutaksime romaanidesse naisi, kes pole ei noored ega ilusad ning räägivad teemadel, mis pole seotud seksi ega toiduvalmistamisega. Kusjuures niisuguse teksti minimaalne maht protsentides on üsna suur. Ja normaalne jahimees püüab ikka ühe kuuliga mitmele jänkule otsa peale teha.

Maruha oli paljaksaetud peaga ja dieetidest kuivetu isik. Bioloogiliselt naine, kuid sugu oli tema ankeedis määratletud järgmiselt: „munadega mutt”. See tähendas, et tüdruk oli lasknud endale paigaldada testosteroonijaoturid, mistõttu tema keha oli muutunud pisut maskuliinsemaks ja jõulisemaks kui munadeta muttidel, kuid karvasuse ja mehetaolisuseni polnud see tema puhul läinud: tal olid küll laiad õlad ja kitsad puusad, kuid visuaalselt oli ta kahtlemata naine.

Ja aadress… Samuti kentsakas.

Maruha Tsho elas linna keskse, rahvasuus „tamagotšikalmistuks” ristitud ehk siis linnavalitsuse ametliku nimetuse järgi personaalelektroonika memoriaalpargi Igavene Piiks serval.

Inimene on meie ajal üksildane ja soovib sageli, et vähemasti tema elektroonilised lemmiklelud elaksid temast kauem. Pärast peremehe surma on iga seadme andmeid võimalik säilitada otse serveris, see pole kulukas ja on igati kättesaadav. Neile aga, kes on reaalselt rikkad, avaneb võimalus ka seade tervikuna rahupaika toimetada: kalmistu tehnikute meeskond, kui selle teenete eest on tasutud, võib seadet aastakümneid töökorras pidada.

Tamagotšikalmistu on inimtühi ja vaikne haljas park, kus asub hulganisti tillukesi hauakambreid ja kabeleid. Maa on siin väga kallis. Puid on rohkesti – nagu linnavalitsus kinnitab, on siin „pealinna veel ühed kopsud”. Kerjushulkurid satuvad siia harva: külastamine on tasuline, et ei rikutaks haljastust. Pole kuulda ei autosid, koptereid ega droone. Ainult linnukesed ja vaevukuuldav muusika (paljud arvutid ja akustilised süsteemid mängivad hauakambrites iga päev). Selle pargi serval elutseda on ökoloogiline ja prestiižikas.

Maruha elukoht oli eliitaarses korteriühistus, ja vähe sellest, koguni selle kõige peenemas hoones: osalt vana soojuselektrijaama ilmlaia korstnasse (mis oli kunagi kuulutatud lausa arhitektuurimälestiseks) ehitatud stiilses tripleksis. See oli kallis ja kaasaegne eluruum, nii et ma võisin taas veenduda – tüdrukul jätkub krabisevat küll ja küll.

Kuid TASS-i jälgimise blokeeringut Maruhal ei olnud. Või õigemini, see ei toiminud seadistusvea tõttu – ja mõni sekund hiljem jälgisin ma juba oma rentijat tema kodukaamerate kaudu.

Maruhal olid üll ogadega BDSM-rakmed. Tundus muljetavaldav, et ta kandis neid üksinda kodus olles. Tõsi küll, erilist vajadust sellise varustuse järele ei olnud, tüdruku pilgust helkis vastu rohkem BDSM-ogasid, kui neid rõivatüki küljes üldse oli, loodan, et lugeja andestab mulle niisuguse metafoori. Sest inimsilmade pilgus väljenduvat oskan ma tähele panna ja analüüsida küll.

Tema tripleksis oli kolm tasandit: magamistuba, elutuba koos kabinetiga ja olmesektsioon. Maruha liikus nende vahel mööda kitsast keerdtreppi. Magamistuppa jäi mul vaatamata – seal oli küll telekas, kuid selle kaamera oli blokeeritud.

Aknaid ruumides ei olnud, neid asendasid tehisvaatega ringekraanid, kus sadas Moskva kohal päriselt tibutavat vihma. Iidset nõge, mis oli kas tõepoolest seintel säilinud või siis dekoraatorite maalitud, kattis läbipaistev läikiv lakikord ja ümbritsesid raamid.

Seintel rippus mitu mulle arusaamatu sisuga maali – eredate teravate joonte põimingud, nurgelised geomeetrilised kujundid, milles vaevu aimus midagi antropomorfset… Maalid ei tundunud mulle kuigi huvipakkuvad.

See-eest köitis kohe mu tähelepanu raamitud foto laual perenaise kabinetis. Päris ehtne paberfoto fotobutiigist, ultraviolettkiirguse eest kaitsva klaasi all. Sellel oli jäädvustatud mingi lustlik rannaseltskond – viis meest ja üks naine, kõik üsna noored. Nad istusid liival kollase kanuu ümber.

Naine… Jah, see oli Maruha, ainult noorem, mitut värvi kirjud juuksed õlgadeni. Põiki üle foto oli sulepeaga kirjutatud: DOMINICANA! Ma kopeerisin igaks juhuks kõik näod – kui peaks vaja minema, saab kontrollida, kes on kes.

Foto kõrval oli laual elektronraamis noore neiu 3D-GIF.

Neiul olid lühikesed lokkis juuksed, sirge nina ja tohutu suured tumedad silmad. Tema pead kattis kuldse võruga juuksevõrk. Kõrvades helkisid kuldkõrvarõngad. Ta sarnanes vägagi Pompeist pärit iidse portree, niinimetatud Sapphoga (kui ma nägin tema kätes kirjatahvleid ja stiilust, sain aru, et see pole lihtsalt sarnasus, vaid kuju kehastamine). Küllap oli see perenaise virtuaalarmuke, e-chan, nagu nüüd öeldakse.

Sappho astus vihmamärga aeda, pööras näo ülespoole, naeratas ja pani midagi kirja oma tahvlitele… Siis see kordus. Küllap on ikka väsitav niisuguse portreena töötada.

Raamil oli kiri Žanna. Imelik nimi antiikaja luuletajale.

Võib-olla näitas raam ka teisi e-chane peale Sappho? Või oli selle Sappho tegelik nimi Žanna? Väheinformatiivne tekst igal juhul. Võib-olla viitab lesbilistele kalduvustele, kuid munadega muttide puhul on see üsna tüüpiline. Kuigi niisuguste järeldustega ei tasu meie ajal kiirustada – pole ju veel teada, mis võib sellel Žannal peplumi all olla.

Teine portree kaunistas seina. Selle halli habemega näo tundsin ma kohe ära – Saul Reznik, California tuntud guru ja programmeerija. Polnud mingit põhjust imeks panna, et ta siin ripub. Seda fotot, mis kujutas Reznikut niudevööga kõhna mustanahalise vanamehena, kaks viskoda seljal, olin ma palju kordi näinud – programmeerijatel on see ikooni aseaine. Kiri selle all näeb tavaliselt välja nõnda: Lincoln Snoop Mazaphaka (Saul Reznik), California-3.

Etnodownshifting on tänapäeval väga moes, kuid Reznik oli ilmselgelt liiale läinud. Eriti selle hiigelsuure savikettaga väljavenitatud ülahuules. Initsiatsiooniarme õlgadel ja rinnal oli ka väheke ülearu – see peaks ju valus olema…

Maruha istus köögis. Seal mängis hingekriipivalt kaunis muusika – üks neid uusi õigeusu imesid, mürri tilkuva ikooni analoog helides: laul, milles aastakümnete järel tuli äkki esile Kristuse varem märkamata jäänud nimi. Seda võib sageli kuulda Moskva kirikutes, eriti paastupäevadel:

Taevaarm…

Naatsaretlane…

Hääled kutsuvad mind…

Oli huvitav, et Maruha kuulab seda kodus üksinda.

Ma ühendasin end mikrolaineahju kaameraga (mõned idioodid küsivad koguni, et misjaoks see kaamera seal on) ja kulutasin kaks minutit vaatlemisele, kuidas Maruha närib soolaküpsist selleri, tooreste krevettide ja krabivõiga. Sain aru, et vaatluse jätkamine ei too kaasa mingeid järeldusi tema iseloomu ja hingeomaduste kohta, ning initsieerisin ühenduse.

Ta vajutas vastuvõtunupule.

Tema kanal osutus turvatuks. Ja ei mingit visuaali, ainult audio. Kuid visuaal, he-he, oli mul juba endal olemas.

„Tervitus,” ütlesin ma. „Olen teie uus… e-e-e… assistent politseivalitsusest.”

„Porfiri Petrovitš?”

„Just nii, aulik proua. Tema ise. Saabusin teenistust alustama.”

„Astuge sisse. Kood üksteist – nelikümmend kaks – maruha – koma – nelikümmend kaks – ef. Avan.”

Tema avatud kanal viis…

Ohhoo. On alles lugu.

See viis otse iPhuck-10-sse, mis lebas tema magamistoas voodis. Hirmkallis tumepurpurne iPhuck, naisteformaat (s.t koos külgenööbitud dildoga), suu tüüp kaks-kuusteist ehk tegelikult üsna samasugune nagu minu ekraaniprojektsioonil. Sealsamas kõrval vedelesid augmentprillid.

Ma nägin magamistuba läbi iPhucki silmakaamerate. Mõnus paigake: infrakamin, kaks tugitooli ja veinikast. Samasugune ringekraan üle poole seina ja lisaks veel eraldi videopaneel. Palju väikesi raame arvutiekraanikassidega. Üks suur raam tollesama Žanna-Sapphoga, kes oli ka kabinetis. Ainult siin oli Žanna hoopis helesinine stjuardess.

IPhuck magamistoas. Esimesel kohtumisel. Eks ta ole, nagu öeldud, otse laevalt e-ballile. Ei saaks just väita, et minuga pole kunagi varem midagi säärast juhtunud, aga siiski… Ju siis on selge, missuguseid kunstiturge me uurima hakkame.

Mu teravdunud ametialane vaist täheldas ometi kaht kummalist asjaolu.

Esiteks tormasid mulle iPhuckis kohe kallale viis või kuus utiliiti, mis kopeerisid mu identifikaatorid ja kredentsiaalid kuni viimaste kontaktideni – ja söandasid koguni torkida minu metadatat oma küpsistega, mis oli mulle kui auastmelt vanemale politseialgoritmile mõneti solvav. Poevad perenaise ees, hiirenärakad… Kuid kõik oli kuidagi seadusega lubatud piirides.

Ja teiseks… Samuti ei midagi ebaseaduslikku, aga ometigi.

IPhuckil on kaks mälu – seiver ja võrgukaust.

Seiveris on tallel ja uuenduvad pidevalt valdaja intiimsed eelistused: see on omamoodi alkeemiline labor ja ta on nii hästi turvatud, et sinna ei murra sisse isegi mitte Kalifaadi terminalimplantaate täis topitud šahhiididest häkkerid, kes eduka rünnaku nimel põletavad läbi oma aju. Sellepärast iPhuck ongi nii kallis, et teie intiimsaladused on kindlalt luku taga.

See-eest on võrgukaust täielik läbisõiduhoov. Sinna võib võrgust tõmmata mõne filmi, mõne popi e-mängu või sarja – ühesõnaga, see on koht just nimelt turvamata transaktsioonide tarvis. Seda mälutsooni soovitatakse formaatida iga kuu, et sinna pahavara ei sigineks. Keegi ei säilita seal midagi isiklikku, sest sinna saab võrgust pilku heita. See on lihtsalt raamatukogu, ja see on sageli liiga täis.

Mara laskis mu mõistagi võrgukausta.

Kuid see võrgukaust oli tühi. Täiesti tühi. Selles oli säilinud koguni vabriku metahõng. Mis tähendab, et seda mäluosa polnud ta mitte kunagi kogu mahus sisuga täitnudki. Niisugune nunnalik vooruslikkus tundus kummaline. Tõsi, tema seiverisse pilku heita polnud mul võimalik.

Oleks võinud tema iPhucki neitsilikkuse üle nalja heita, kuid eksisteeris ka umbes seitsmekümneprotsendiline tõenäosus, et Maruha ise on bioloogilises mõttes neitsi, kel on olnud tegemist üksnes mehaaniliste penetraatoritega. Kuuskümmend kolm protsenti bioloogilisi neitsisid peab nalju sel teemal solvavaks, kaheksateist protsenti annavad asja kohtusse, ja ma otsustasin vaikimise kasuks.

Uks avanes ja magamistuppa astus Maruha Tsho.

Ausalt öeldes ootasin ma, et ta heidab oma nahkrihmad ült ja me asume asja juurde, kuid selle asemel istus ta tugitooli, võttis põrandalt veinikastist pudeli California punaveini – ja kallas endale pool klaasitäit.

Tahab esiteks rääkida, sain ma aru. Häbeneb. Talle oli tarvis öelda midagi peadpööritavat, ja ma ühendasin end seinapaneeli valjuhäälditega.

„Kevad möllab veres,” andsin ma teada meela bassihäälega. „Ma olen tänase päeva jooksul ise vähemalt kaks korda pea kaotanud… Kõik sooned on elektrit täis.”

Maruha hakkas naerma ja lonksas veini.

„Porfiri Petrovitš, andke andeks. Ma ei taha olla valesti mõistetud… Mul oli midagi muud mõttes. Mu iPhuck streigib, ei lase võrgust midagi läbi. Ma tahtsin kontrollida – kas ta teid laseb läbi või ei? Laskis küll. Nüüd võite telekasse üle kolida.”

Või siis nõnda. Minuga kontrollitakse juba iPhucki korrasolekut. Varsti hakkan suitsulõõre puhastama.

„Ta ei lase teil sellepärast sisu läbi, aulik proua, et te olete sinna endale nii palju turvautiliite paigutanud. Mina tulen nendega toime, sest olen ise politseiametnik. Kõiksuguse muu kontingendi kupatavad nad otseteed minema. Eriti kui puudub valiidsuslitsents, ja meie Jumalast mahajäetud pealinnas on ju lood sellega nii, nagu nad on…”

Ma olin juba lõplikult kolinud tema paneelile – ja ilmutasin end. Veel mitte üleni: esialgu üksnes delikaatselt naeratav nägu akna pisut paotunud ruudus. Tegelikult üksnes tumedad näpitsprillid. Vaateava oli küll täpselt samasugune nagu Butõrka vangla kongis, seestpoolt nähtuna. See on mu firmameem – ega kõik sellest aru saa, ja Jumal tänatud. Paistis, et Maruha ei saanud ka aru.

„Astuge aga sisse,” ütles ta. „Täna ma ei hammusta.”