Читать книгу IPhuck 10 - Виктор Пелевин - Страница 5

Ma astusin sisse. See nägi välja nii, et ma sulgesin akna ja tekkisin järgmisel silmapilgul tervenisti ekraanile.

„Mul on au…”

Ma võtsin vormimütsi peast ja tegin kannusega kerge kõlksu – miks lasta heal asjal kaotsi minna.

„Oh kui baironlik te välja näete,” naeratas Maruha. „Koguni parem kui kataloogis.”

„Kas teie, aulik proua, valisite minu kataloogist?”

„Kuidas siis teisiti. Mul on nõrkus hirmuäratavate vuntsiliste ja baironlike meeste vastu.”

Ma kulutasin sekundi murdosa, et leida võrgust termini „baironism” kõik võimalikud tähendused. Ootamatu hinnang, tõepoolest. Nii polnud mind veel kunagi nimetatud – arvatavasti ei ole kuritegelik element selle väljendiga tuttav.

„Minu välimus on kõigest kooskõlas mu tegevusvaldkonnaga,” ütlesin ma kuivalt. „Selle ülesandeks on sisendada inimestele lugupidamist seaduse ja selle teenrite vastu.”

„Olete juba sisendanud,” noogutas Maruha. „Ma värisen, hubisen ja lausa voolan üle.”

Ma mõtlesin, et kui ta kord juba tahab nii kangesti baironismi, siis mul seda leidub – ja mu huuli kõverdas põlglik kibe muie.

„Nagu ma aru saan, aulik proua, olen ma teil nüüd jooksupoisi eest?”

„Just nimelt. Tööd tuleb meil teha tõsiselt ja palju, seepärast on mul ettepanek „sina” peale üle minna.”

„Nagu arvate, aulik proua.”

„Ja pole tarvis prouatada, pole üldse tarvis. Kutsu mind Maraks. See on muide minu õige nimi.”

Ta rääkis tõtt (kuigi lepingu järgi ei saa ma ise tema nime nimetada, võin ma siiski korrata tema sõnu ja tunnistada neid õigeks).

„Hästi, Mara,” ütlesin ma. „Kuid „sina” asjus… Minul kui vana kooli inimesel oleks raske niimoodi äkitselt…”

„Aga sa proovi. Otse siinsamas. Ütle: „Mara, sa oled nii tore.” Ja naerata.”

„Mara,” kordasin ma ja tegin näo, nagu oleks mul suu haavleid täis, „sa oled… nii tore.”

Tema näol vilksatas rahulolematuse vari. Ma keerasin igaks juhuks baironismi kokku peaaegu märkamatuks vaibakeseks – ja naeratasin päikeseküllaselt.

„Suurepärane, Porfiri,” naeratas ta vastu. „Kas sa kujutad ette, millega me hakkame tegelema?”

„Kunstituruga.”

„Jah. Kas sa tead midagi kunstist? Eriti kaasaegsest?”

„Kaasaegsest – mis perioodi see umbkaudu hõlmab?”

„Noh, ütleme, et viimased sada või poolteistsada aastat.”

„Ausalt öelda – ei tea,” vastasin ma. „Kuid ma võin iga hetk kõik välja selgitada.”

„Ma räägin sulle parem ise. Et sa teaksid, kuidas mina seda näen. Võta istet, see nõuab aega… Kuidagi nagu piinlik on rääkida, kui sinu ees seistakse.”

Ma projitseerisin ekraanile oma kujutise töölaua taga. Ta kõõritas irooniliselt Valitseja portree poole, kuid ei öelnud midagi. Arukas inimene.

„Niisiis kuula, Porfiri. Kaasaegset kunsti ei ole võimalik määratleda, seda saab ainult kirjeldada. Meie eesmärkidest sõltuvalt võib kirjeldus olla väga mitmesugune. Ma ei hakka teooriasse süvenema, vaid üritan seletada, mida see tähendab isiklikult minu jaoks.”

Ma manasin näole ülima mõttepinge.

„Mina näen kunsti nagu mõnesugust sündmuste välja, mille ühel poolusel paiknevad ajuvaba noorsoo lustlikud salasepitsused eesmärgiga teha tõsimeelsest maailmast ha-ha-ha või ohhoo või natuke raha, ja teisel professionaalsete ajuloputajate äriprojektid püüdlusega emiteerida uusi investeerimisvahendeid…”

Ma hakkasin sulepeaga üle paberi vedama, just nagu teeksin märkmeid. Ülekuulamise ajal aitab see inimestel keskenduda.

„Esimene poolus – kus on ajuvaba noorsugu – on peaaegu alati sümpaatne. Ja teine – nutikad ärimehed – on peaaegu alati eemaletõukav. Peale nende olukordade muidugi, kus ta juhtub olema homeeriliselt naermaajav, mida tuleb ette kaunis sageli. Kuid seejuures piirduvad esimesele poolusele kogunenud noorsoo strateegia ja eesmärgid tavaliselt sellega, et ajapikku teisele poolusele trügida ja see hõivata, ning teise pooluse hõivanud vanade peerude strateegia seisneb selles, kuidas oma pooluse üle võimalikult pikaks ajaks kontrolli säilitada…”

Ma noogutasin ja joonistasin oma paberile nähtamatu aamori koos vibuga. Vaade seegi. Ilmaaegu sai siis hommikul vaadet sepitsetud, hakkas tööle mu assotsiatsiooniloogika. Sellesse iPhucki, Porfiri Petrovitš, teid ilmselt ikka ei kutsuta.

„Huvitav on see,” jätkas Mara, „et nii mõndagi sellest, mis esimesel poolusel kokku käänatakse, osutub aja möödudes hoopis tõsisemaks investeerimisvahendiks kui see, mis on teisel sihtotstarbeliselt ja püüdlikult loodud. Ning jõuab pärastpoole kaanonissegi. Seepärast püüab teine poolus kõigest väest mimikreeruda esimeseks ja esimene omakorda teiseks. Ning see vastastikuse sissetungi ja maskeeringu keeruline dünaamika kujutabki endast kaasaegse kunsti elusat elu, aga ka selle kunsti olemust, telge ja salapäevikut. Said sa aru?”

„Sain,” vastasin ma. „Siin pole ju midagi aru saada.”

„Siis pidi sul tekkima küsimus.”

„Minul?”

„Jah,” vastas Mara. „Kui sa tõepoolest said aru.”

Ma ei hakanud muidugi selgitama, et minu puhul on väljend „said aru” puhas kõnekujund ja tähendab umbes järgmist: „sooritas lingvistilise materjali analüüsi, tuvastas mõtteliste seoste tuumad ja asus genereerima seostatud repliike, mis toetaksid näilist dialoogi”. See poleks soodustanud usalduslikkust. Selle asemel pilgutasin ma paar korda rumalalt silmi ja küsisin:

„Missugune küsimus?”

„Niisugune,” vastas Mara. „Kes annab sanktsiooni?”

„Prokurör?”

Mara hakkas naerma.

„Kunstimaailmas, Porfiri, ei ole karu prokurör. Et sa teaksid.”

„Hästi,” ütlesin ma. „Aga missuguse sanktsiooni siis?”

„Seletan sulle kohe minu monograafiast pärit näite varal. Vaata nüüd. Möödunud sajandi lõpp. Tunnelisotsrealism, nagu me seda tänapäeval klassifitseerime. Nõukogude Liit on hinge heitmas. Noor Peterburi kunstnik, moe lemmik, on hoolega savu tõmmanud ja läheb sõprade kambaga prügikasti juurde, sikutab sealt välja mingi läikiva rauakolaka – on see siis jalgratta lenkstang või mõni väntvõll –, tõstab selle pea kohale ja annab teada: „Kutid, veame kihla: ma müün selle riistapuu hommepäev ärituusadele maha kümne tuhande dollari eest.” Tollal olid käibel dollarid. Ja müübki. Ning küsimus seisneb selles: kes ja millal oli andnud sanktsiooni arvata see riistapuu kunstiobjektiks, mille hind on kümme tuhat dollarit?”

„Kunstnik?” oletasin ma. „Ei. Vaevalt küll. Siis töötaksid kõik kunstnikena. Arvatavasti… see, kes ostis?”

„Justament!” Maruha tõstis sõrme püsti. „Küll sa oled tubli – näed asja tuuma kohe ära. See, kes ostis. Sest temata me näeksime selle kunstniku ümber ainult minusuguste näljaste kuraatorite summa. Ühed karjuksid, et see pole mingi kunst, vaid lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja teised jälle, et see on kunst just nimelt sellepärast, et see on lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja veel käiks kisa, et kunstnik on pervert ja et talle maksavad teised rikkad perverdid. Ja ilmtingimata öeldaks, et niinimetatud perestroika ajal investeeris Luure Keskagentuur nonkonformistlikesse nõukogudevastastesse trendidesse, et tõsta nende sotsiaalset staatust noorsoo hulgas – lõppeesmärgiks oli NSV Liidu lagundamine ja sellepärast makstigi igasugustele lollidele kümme tuhat peo peale prügikastist pärit rauakolaka eest… Ühesõnaga, öeldaks ühte ja teist, võid kindel olla. Ja kõigis nendes väidetes võib leiduda ka mingi tõetera. Kuid enne müügiakti teostumist oli see kõik lihtsalt loba. Ent müügi järel sai sellest refleksioon asetleidnud kultuurifakti üle. Kaasaegse kunsti räpane saladus seisneb selles, et lõpliku eluõiguse annab talle – või ei anna – das Kapital. Ja ainult tema üksi. Kuid enne seda peavad kunstnikule andma formaalse sanktsiooni need, kes astuvad üles kunsti ja kapitali vahetalitaja rollis. Inimesed nagu mina. Kunstieliit, kes otsustab, kas pidada prügikastist pärit rauakolakat kunstiks või mitte.”

„Aga see on ju alati nii olnud,” ütlesin ma. „Kui rääkida kunstist ja kapitalist. Rembrandt näiteks. Või mõni Tizian. Nende maale osteti. Ja sellepärast võisid nad joonistada veel ja veel.”

„Nii see oli, kuid mitte ainult,” vastas Mara. „Kui metslane joonistas koopa seinale piisoni, tundsid kütid looma ära ning jagasid oma saaki kunstnikuga. Kui Rembrandt või Tizian näitasid oma maali võimalikule ostjale, ei olnud nende ümber kuraatoreid. Iga valitseja või rikas kaupmees oli ise kunstiteadlane. Objekti väärtuse määras vahetu mulje, mida see avaldas kliendile, kes oli valmis maksma. Ostja nägi portreel imeväärselt iseendaga sarnast inimest. Või naist samasuguste roosade tselluliidivoltidega, nagu olid tema naisel. See oli ime, see vapustas ega vajanud mingeid kommentaare ning rahvasuu rääkis just nimelt sellest imest. Kunst esitles silmapilkselt ja pingutuseta mitte ainult oma objekti, vaid ka iseennast kui meediumi. Otse võõra tajumuse elava akti kaudu. Ta ei vajanud elluastumiseks kunstiteadlase saatekirja. Saad sa aru?”

Ma noogutasin kõhklemisi.

„Kui rääkida laiemas mõttes, siis kaasaegne kunst algab seal, kus lõpeb loomulikkus ja näitlikkus – ja tekib vajadus meie ja meie sanktsiooni järele. Viimased poolteistsada aastat on kunst tegelenud peamiselt selle esitlemisega, mis ei ole vahetult tajutav. Sellepärast vajab kunst ise esitlemist. Kas said aru?”

„Ähmaselt. Ma vaatan parem võrku, ja…”

„Pole tarvis, sealt ujub sulle igasugust sitta kokku. Kuula mind, ma seletan kõik lihtsalt ja asjakohaselt ära. Kui uues paradigmas töötava kunstniku juurde tuleb ostja, ei näe ta lõuendil mitte omaenese molli, mis on talle peeglist tuttav, või oma naisukese tselluliidivolte. Ta näeb seal…”

Mara vajus silmapilguks mõttesse.

„Noh, umbropsu – suurt oranži tellist, selle all punast tellist ja allpool kollast tellist. Kuid selle nimeks pole „Valgusfoor udus”, nagu ütleks mõni lihtsameelne hing, vaid „Orange, red, yellow”. Ja kui ostjale öeldakse, et see valgusfoor udus maksab kaheksakümmend miljonit, siis on eluliselt vajalik, et need mõned tõsiselt võetavad, tuntud ja lugupeetud inimesed, kes seisavad maali ümber, seepeale noogutaksid, sest uues kultuurisituatsioonis ei ole ostjal võimalik oma tundeid ega mõtteid arvesse võtta. Art establishment annab sanktsiooni ja see on väga tõsine asi, kuivõrd tähendab niipalju, et vajaduse korral ostetakse müüdav töö tagasi umbkaudu sama raha eest.”

„Ja ostetakse tõesti?” küsisin ma.

Mara noogutas.

„Maaliga, millest ma räägin, on seda juhtunud juba päris palju kordi. Ta on üle saja aasta vana.”

„Kuidas see sanktsioon tekib?”

Mara hakkas naerma.

„See ei ole enam kaheksakümne, see on juba saja miljoni mõõtu küsimus. Inimesed kulutavad oma elu, et seda sanktsiooni saada – ega saa sellest ise lõpuni aru. Sanktsioon tekib kaasaegsesse kunsti haaratud mõistuste ja tahete Browni liikumise tulemusena, kui need keerlevad investeerimiskapitali ümber, millele mõistagi kuulub viimane sõna. Aga kui sulle on tarvis lühikest ja lihtsat vastust, siis võib öelda nii. Tänapäeva kunst on vandenõu. Ja see vandenõu ongi sanktsiooni allikas.”

„Termin pole just päris juriidiline,” vastasin ma. „Võib-olla oleks parem öelda „eelnev kokkulepe”?”

„Öelda võib kuidas tahes, Porfiri. Kuid kunstiteaduse terminitel peab olema samasugune kapitali sanktsioon nagu kolme eri värvi tellisega lõuendil. Alles siis hakkavad nad midagi tähendama ja väärima seda, et me uuriksime nende arvukaid võimalikke tähendusi. „Kunsti vandenõu” on öelnud Sartre – ja see on muide üks tema elu väheseid selgesõnalisi väljendusi. Sartre on kallilt ostetud. Nii et kui ma neid sõnu tema järel kordan, siis poen ma peitu temale antud sanktsiooni taha ja paistan tõsiselt võetavana. Aga kui Porfiri Petrovitš räägib „eelnevast kokkuleppest”, siis lõhnab see menterie järele, sorry for my French. Ja midagi säherdust ei hakka tema järel keegi kordama.”

„Sina ju kordasid just praegu,” ütlesin ma.

„Jah. Õpetamisotstarbel. Kuid monograafiasse ma seda ei paiguta, aga vanapapi Sartre’i võib-olla küll. Sest ainus viis saada sanktsiooni minu monograafiale on kleepida ta kokku sanktsioonidest, mis on juba varem teistele projektidele antud. Nii see kunsti vandenõu toetabki iseennast. Ja kõik ülejäänud vandenõud täpselt samuti.”

„Just nagu karbonaaride loož,” ütlesin ma.

„Noh, kui see on sulle niimoodi arusaadavam, siis ole lahke,” naeratas Mara. „Ellujäämisele orienteeritud tänapäevase kunstniku igasugune loominguline tegevus on palve arvata ta vandenõulaste hulka ja kõik tema tööd on kirjatüübilt erinevad vastuvõtuavaldused. Seda libedat ja haisvat rada mööda vantsivad lõbusad noored kunsti esimeselt pooluselt, kaotades juukseid ja hambaid, teise pooluse jäledasse kloaaki – pärale jõuab muide üks tuhandest, ülejäänud joovad end põhja või raugastuvad. Esimesel poolusel puhkevad uued õied, soojendavad meid aasta või paar oma liigutava lollusega ja siis tuhmuvad, närtsivad – ja lahkuvad samale teele. Nii oli see sada aastat tagasi, Porfiri. Ja nii kestab see edasi veel väga kaua. Kunst on juba ammu lakanud olemast maagia. Tänapäeval on see, nagu sa päris õigesti tähendasid, vaid eelnev kokkulepe.”

„Kelle kokkulepe ja kellega?” küsisin ma.

„Just see ei olegi alati arusaadav. Ja kokkuleppe osalistel tuleb sageli improviseerida. Võiks öelda, et sellest ebaselgusest sünnivadki uudsus ja värskus.”

„Ahah,” ütlesin ma ja keerutasin vuntsi. „Aga miks keegi ainumas, kes kaasaegsest kunstist midagi jagab, kuid ei võta vandenõust osa, ei astu ette paljastusega?”

Mara hakkas naerma.

„Sa ei saanud aru kõige põhilisemast, Porfiri.”

„Millest?”

„Kaasaegsest kunstist „midagi jagada” selle vandenõust osa võtmata ei ole võimalik – sest vandenõulase prillid tuleb ette panna juba ainuüksi sellekski, et seda kunsti avastada. Prillideta näevad silmad kaost ning süda tajub meelehärmi ja aimab pettust. Aga kui vandenõust osa võtta, saab pettusest mäng. Näitleja laval ei valeta ju, kui ta ütleb, et on Tšitšikov. Ta mängib – ja toolist millele ta toetub, saab troika. Vähemasti kriitiku silmis, kes on kasus osaline… Saad sa aru?”

„Umbkaudu,” vastasin ma. „Ma ei ütleks, et sügavuti, kuid suudan kõneluses sõna sekka öelda.”

„Ja nüüd, Porfiri, peaks sul tekkima teine küsimus.”

„Milline?”

„Misjaoks ma kõike seda sulle seletan?”

„Jah,” kordasin ma, „tõepoolest. Misjaoks?”

„Selleks,” ütles Mara, „et sind ei paneks imestama see, mida sa näed, kui me alustame tööd. Sul tuleb tegemist üsnagi hinnaliste objektidega. Ja sulle võib tunduda kummaline, et elektrooniline koopia või videoinstallatsioon, mille võib avalikult kättesaadavast kultuurimaterjalist teha ükskõik kes, on arvatud unikaalseks kunstiesemeks ja seda müüakse meeletu raha eest. Kuid usu mind, see on täpselt sama situatsioon, mis maaliga „Orange, red, yellow”. Kui sa seda vaadates näed enda ees valgusfoori udus, siis oled sa võhik, ükskõik kui veenvalt su jutt ka teiste võhikute meelest ei kõlaks. Jäta meelde põhiline: kunstiobjektid, millega sul tuleb tegemist, ei vaja sinu sanktsiooni. Ja kunstikogukonna sanktsioon on neil juba olemas.”

„Mis kujul see sanktsioon on välja antud?”

„Porfiri,” ohkas Mara, „küll sa oled tähelepanematu. Sellisel kujul, et nad osteti ära.”

„Kas nad enne seda käisid läbi ekspertiisist?” küsisin ma umbusklikult. „Kas ekspertiisiakt on olemas?”

Mara naeratas.

„Ekspertiis on kõikide juhtumite puhul väga tõsine. Selle viib läbi kõige autoriteetsem instants, mis tänapäeva maailmas üldse olemas on. Kuid see allikas ei reklaami ennast – ja sinul pole tarvis temast midagi teada.”

„Nõndaks,” ütlesin ma. „Pilt hakkab vähehaaval ilmet võtma. Ja mis hinnalised kunstiobjektid need siis on?”

„Kips,” vastas Mara.

Just siin ta tõigi selle sõna kuuldavale esimest korda. Just nimelt siin.