Читать книгу Lasnamäe valge laev - Viktoria Ladõnskaja - Страница 6

MA OLEN PÄRIT LASNAMÄELT

2012. AASTA JAANUARIS tsiteeris postimees.ee saates „Õhtusöök viiele” osalenud tüdrukut, kelle senise eluloo kirkaimad leheküljed on Eesti Playboyle poseerimine ja kuumad suhted ühe „staarjuuksuriga”. Neiu teatas telesaates, et Lasnamäe venelased on meie ühiskonnas pehmelt öeldes mõttetud.

Ma olen pärit Lasnamäelt. Selles linnajaos möödus minu lapsepõlv, siin helises minu esimene koolikell, ka esimene armumine leidis aset siin ja just Lasnamäe paneelmaja korteris kirjutasin ma oma esimesed tekstid. Sellest, et lausega „ma olen Lasnamäelt” on midagi viltu, sain ma teada alles siis, kui minust oli saanud Tartu Ülikooli tudeng. Kui üks mu kursusevendadest teatas, et näiteks tema vanaema ei luba tal mingil juhul Lasnamäele minna, sest eesti poistele antakse seal peksa. Raudkindlalt! Teises lauses võrdles noormees venelasi neegritega ning lõpuks võttis ta meie vestluse kokku küsimusega: „Kas ma ei tahaks olla eestlane? Puhthüpoteetiliselt”. See oli naljakas, ja samal ajal jõudis mulle kohale, et minu elukoht kutsub esile mitmemõttelisi emotsioone.

Varases lapsepõlves tundus mulle, et kõige parem koht maailmas on Keila. 1980. aastate alguses elasid mu vanemad selles väikeses Tallinna-lähedases linnas ühiselamus, kus meie ainus tuba muutus dekoratsioonide vahetamisega hõlpsalt köögiks või magamistoaks või elutoaks või lastetoaks. Sellepärast oligi mul seal väiksena imetore olla – ema ja isa olid alati käeulatuses. Minu vanemad aga arvasid, et hea oleks elada Lasnamäel, uues suures elurajoonis, kus on kolmetoalised korterid.

Meie pere kolis Lasnamäele 1986. aastal (ma olin siis 5-aastane). Alguses elasime Kärberi tänavas (see on päris Lasnamäe lõpus), aga siis ostsid vanemad korteri Läänemere teele. 20. sajandi alguse Vene luuletaja Sergei Jessenin on tabavalt öelnud, et kodumaa, see on ennekõike koht, kus me oleme sündinud ja üles kasvanud. Mitte niivõrd riik kui niisugune, vaid konkreetne koht, näiteks tänav. Mina, tähendab, kasvasin üles Läänemere teel. Nii et see ongi minu kodumaa.

Venelastel on ütlus: tüdruku võid külast välja saada, aga vaat küla tüdrukust vaevalt. Lasnamäed või adapteeritud venekeelses versioonis Lasnagorskit ei saa minust enam välja rebida. Mu mäletamise makilintidel liiguvad kahina saatel mälestused sellest, mida ja kuidas õpetati kohalikes vene koolides, mida vaadati televiisorist, millistel teemadel arutleti õues. Siia on salvestatud ka see, kuidas Eesti iseseisvus saabus Lasnamäele ja kuidas sellest linnaosast sai aastate jooksul see niinimetatud riik riigis, mis ei ole Venemaa ega Nõukogude Liit, kuid mis ei ole ka päris Eesti Vabariik. Mõnikord vilksatavad selles kakofoonias eestikeelsed fraasid, kuid need ei soleeri ning jäävad vaid vihjeteks „teistsuguse elu olemasolu” kohta.

Justkui selle näiteks on mu fotoalbumis ülesvõte minu väikesest vennast. Tagaplaanil loodus ja üks võimas rahn. Kivihiiglasel aga huligaani kindla käega joonistatud tekst. Julgen oletada, et mu isa otsustas selles paigas pilti teha ning arvas, et kuna tekst ei sisalda kolme kuulsat tähte, siis on järelikult kõik korras ja kõige ebatsensuursem välistatud. Nüüd aga on minu albumis pilt väikevennast, kelle taustal suur kivi sõnadega „Reelika on loll”.

Olen eri aegadel seoses Lasnamäega läbi elanud isesuguseid emotsioone. Alustasin täiesti neutraalsetega, seejärel olin täidetud kõige helgematega, ülikoolis õppimise ajal häbenesin, hiljem suhtusin koguni põlgusega. Praegu ütlen ma enda kohta Lasnamäe tüdruk isegi teatava uhkusega. Ma olen Lasnamäelt – ja see tähendab, et ma tunnen päris hästi elu, mida elatakse ühes omaette riigis.