Читать книгу Karjala kauge kutse - Viktoria Tuulas - Страница 2

Tõnu Tuulas, Viktoria Tuulas
Karjala kauge kutse

Raamatu ilmumist on toetanud Estravel

LENNUAGENTUUR, HOTELLIAGENTUUR, REISIBÜROO

24/7 klienditeenindus (+372) 6 266 266

www.reisikaubad.ee

www.estravel.ee

Fotod: Tõnu ja Viktoria Tuulas,

Konstantin Bratsikhin / Shutterstock (lk 104/105),

Wikimedia Commons (lk 117, 118),

Adhele-Meelike Tuulas (tagakaas)

Kaart: Tiit Kaljuste

Toimetanud ja kujundanud Sirje Ratso

Korrektuuri lugenud Eda Posti

© Tõnu Tuulas, Viktoria Tuulas, 2020

ISBN 978-9985-3-4812-3

e-ISBN 9789985348994

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Printon AS

Raamat on pühendatud Eesti Vabariigi Peterburi peakonsulaadi töötajatele ja sõpradele, kelleta seda raamatut poleks sündinud

Enne kannatus katkeb, kui katkeb kord Karjala kannas,

enne ununeb õuka, kui Petseri pettuse jant.

Läevad tunnid ja päevad ja kuud, aga rahu ei anna,

et üks naaber võib olla nii kuradi …

Nii laulab Justament ja kõik me justkui teame, millest on jutt. Aga kas ka päriselt? Ärkamisajal oli see üks eestlust taasäratanud lauludest. Mõistagi samastusime ja paljud samastuvad seniajani selle looga peamiselt Petseri tõttu. Oma nahk on ikka lähemal. Aga mis rolli mängib selles loos Karjala kannas?

Karjala kannas on maakitsus Laadoga järve ja Soome lahe vahel. Enne II maailmasõda oli see maatükk Nõukogude Liidu suurele juhile Jossif Stalinile strateegiliselt niivõrd oluline, et ta alustas sõltumatu Soome Vabariigi vastu peamiselt selle nimel sõda. Kuigi sõja algeesmärk oli kogu Soome vallutamine, käis põhiline sõjategevus lõpuks just Karjala kannasel. Ajaloos tuntakse seda sõda Talvesõjana ning veidi hiljem toimunud alade tagasivallutust ja seejärel omakorda taasloovutust Jätkusõjana. Mõlemad sõjad muutsid nii Soome kui ka Karjala ajalugu põhjalikult. Karjalat külastades kohtab nende sõdade jälgi veel nüüdki – küll siiani varemeis ehitiste näol, küll kohalike inimeste hinges ja lugudes, rohketes mälestusmärkides ning viimasel ajal kahjuks üha valjenevas ametlikus propagandas. II maailmasõja heroiseerimine on meie idanaabri juures jõuliselt hoogustunud. Karjala aladel toimunud sõjad on venelaste jaoks kindlalt „suur isamaasõda“ – seega õiglase sõja lahutamatu osa. Seda arusaama, nagu paljut muudki meie mõistes ebaharilikku, millega Karjalat külastades paratamatult kokku puutub, pole mõtet oma tõekspidamistega murdma hakata. Parem on seda võtta kui eelteadmist, mida saab kasutada oma teadmistepagasi mitmekesistamiseks.

Talvesõja ja hiljem Jätkusõja tagajärjel oli Soome sunnitud Nõukogude Liidule loovutama 13% oma territooriumist ja suuruselt teise linna Viiburi. Nende sõdade jäljed elavad soomlaste hinges seniajani ning mõjutavad nüüdisaegset Soome riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. Sõdade tulemusel kaotas Soome Karjala kannase ja riigipiir, mis enne vallutust oli asunud 32 kilomeetri kaugusel Leningradi (nüüdse Peterburi) linnast, nihutati omakorda Viiburist mitukümmend kilomeetrit lääne poole. Põhimõtteliselt kaotas Soome pea kõik oma Karjala alad.

Hiitola ätt ja Petseri tsura on ühte laulu kokku pandud Karjala ja Petseri ühiste läänemeresoome juurte ja nende paikade sarnase saatuse tõttu. Laadoga järve loodekaldal asuv Hiitola oli kuni Talvesõjani Soome Vabariigi vald. Jätkusõja tulemusel läks see Nõukogude Liidule. Hiitolas elas enne Talvesõda üle 8000 inimese, tegemist oli suure ja elujõulise omavalitsusega. Nüüdseks on osa valda Karjala Vabariigi koosseisus ja osa Leningradi oblasti territoorium. Enamik küladest on tühjad; kus on elu sees, seal elavad peamiselt venelased.

Loo alguses tsiteeritud Justamendi lugu annab meile hea suunise Karjalast raamatu kirjutamisel. Me ei tohiks olla kinni tänapäeva Karjala Vabariigi territooriumis, sest Karjalana määratletav maa-ala on ajalooliselt palju suurem. Tinglikult ulatub Karjala piir lõunas Peterburi linna lähistele. Seda ala nimetatakse Lõuna-Karjalaks. Laadoga järvest põhja pool asuvat osa tuntakse Laadoga Karjalana. Sellest omakorda veel põhjapoolsemat ala nimetatakse aga Põhja-Karjalaks. Ida-Karjala hõlmab Aunuse (nüüdne Olonets) ümbrust, mida tuntakse kui Aunuse Karjalat. Viena Karjala alad ulatuvad põhjas Valge mere rannikuni.

Eks piirid olegi suuresti kokkuleppe küsimus. Kultuurilised piirid asuvad tihtilugu hoopis teistes kohtades kui riigipiirid või muud kokkuleppelised haldusterritoriaalsed jooned. Aegade jooksul on Karjalas tundmatuseni nihkunud nii kultuurilised kui ka etnilised piirid. Tundub, et Karjala nägu ja ka süda on nüüdseks jäädavalt muutunud.¹

Talvesõda ja Jätkusõda mõjusid Karjala põliselanikele laastavalt, oma kodu pidi lühikese ajaga maha jätma üle 200 000 inimese. Ilma kaastunde ja kurbuseta ei ole võimalik ette manada pilti hästi toimetulevast soome perekonnast, kes elas turvaliselt ja muretult kusagil Viiburi või Sortavala kesklinnas, kaunis rahvusromantilises stiilis ehitatud majas, kõigi mugavustega korteris. Lapsed läksid enne sõja algust 1939. aasta sügisel kooli, novembri lõpus algas aga sõda. Järgmisel aastal tuli kooli minna juba kusagil hoopis teises Soome linnas, kodust sadade kilomeetrite kaugusel. Ilus Karjala-kodu püsis ilmselt terve järgneva elu selle pere unenägudes.

Puitskulptuurid Äänisjärve promenaadil

Päris kindlasti ei ole aga raamat Karjalast läbivalt valuliku alatooniga. Tegemist on ikkagi nii kultuuriliselt kui ka looduslikult väga rikka maaga. Karjala aladel paiknevad Euroopa kaks kõige suuremat järve – Laadoga ja Äänisjärv ehk Onega, mille looduslik keskkond on väga heas seisukorras. Karjala üheks peamiseks loodusrikkuseks peetakse puidu kõrval heade ehitusomaduste ning ilusa struktuuri ja omapärase kauni värvusega kivimite rohkust: aegade jooksul on Karjala aladelt rohkesti kaevandatud graniiti, marmorit, dolomiiti ja muid väärtuslikke kivimeid. Need kaunistavad kuulsaid Peterburi ehitisi, aga ka Pariisis asuvat kirikut, kus hoitakse Napoleoni sarkofaagi. Siinsetelt aladelt kogutud runode põhjal on sündinud maailmas ainulaadseks peetav soome rahvuseepos „Kalevala“, mis on tõlgitud 61 keelde. Elias Lönnrot kogus „Kalevala“ eepose runod peamiselt Viena (Valge mere) Karjalast. Omamoodi paradoksina peetakse tänapäeva Karjala Vabariigis „Kalevalat“ uhkusega ka oma rahvuseeposeks.

Siinne raamat on sündinud mitme aasta jooksul toimunud reiside tulemusel. Soome lahe ääres paiknevast väikesest Repino alevist (soome keeles Kuokkala) jäävad kaugel põhjas Valges meres asuvad Solovetsi saared üle tuhande kilomeetri kaugusele. Läbitud vahemaadest olulisemaks osutusid aga kohtumised Karjala rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandiga, kohtumised kohalike inimestega. Kohtumised väga eripalgelise ja lummavalt kauni loodusega. Kuna Viktoria töö tõttu Eesti peakonsulina Peterburis elasime seal mitu aastat, algasid meie reisid alati Neevalinnast. Nii oli kogu korraldus ja kohalejõudmine mõnevõrra ladusam, ent seetõttu ei saa me anda täpseid soovitusi, kuidas Eestist lähtudes oma Karjala-reise planeerida. Karjalat tasub aga kindlasti külastada ning loodame siiralt, et see raamat on hea teejuht selle määratult suure ja rikka maa avastamisel.

VAJALIKUD EELTEADMISED KARJALAST

Vabadussõjas aastal 1918 ütlesin Soome ja Viena karjalastele, et ma ei pane oma mõõka tuppe enne, kui Soome ja Ida-Karjala on vabad. Vandusin seda soome talupoegade armee nimel, lootes selle vapratele meestele ja ennast ohverdavatele soome naistele … Kakskümmend kolm aastat on Viena ja Aunus oodanud selle lubaduse täitumist, poolteist aastat on Soome Karjala austusväärse Talvesõja järel lagedana oodanud hommiku koitu … Karjala vabadus ja Suur-Soome sädeleb me ees maailmaajaloo sündmuste suurtes keeristes.²

Tegemist on tsitaadiga Soome sõjaväe ülemjuhataja marssal Gustaf Mannerheimi 10. juulil 1941 peetud nn mõõga tupestvõtu päevakäsust. Soome oli ajaloos esimest korda astumas mitte kaitse-, vaid ründesõtta, millele oli vaja leida kõigile soomlastele arusaadav õigustus. Mõistagi ei ole ajaloos asjad alati mustvalged ning nii tuleb ka selle kõne taustana teada, et Soome oli just sõlminud Hitleri Saksamaaga lepingu, mille kohaselt kavatseti ühiselt Nõukogude Liitu rünnata koordineeritud ründeplaani alusel. Soomel olid selgelt oma huvid, plaanid ja taktika. Peamine eesmärk oli tagasi vallutada Talvesõja tulemusel kaotatud Karjala alad. Saksa toe eest Põhja-Soomest lähtuvatel idasuunalistel rünnakutel oldi koos sakslastega nõus osalema ka Leningradi blokaadi korraldamises. Mannerheim nimetab Suur-Soome ideest kantuna oma kõnes eraldi Viena ja Aunuse karjalasi. SuurSoome liikumise ettekujutuse kohaselt tuli üheks suureks nn Suur-Soome riigiks ühendada kõik Soome ümbruses asuvad alad, mis olid asustatud läänemeresoome rahvastega (sealhulgas ka Eesti ja Ingeri alad). Suurriik pidi endasse haarama isegi Peterburi linna, ammugi siis Aunuse (vene Олонец), põhjas aga kogu Koola poolsaare; idapiiriks oli mõeldud Valge mere rannik ehk siis soomepäraselt Viena rannik. Karjalas ringi reisides on hea seda tausta teada. Kuigi Suur-Soome idee hääbus pea täielikult Jätkusõja lõppedes, leidub teatud heiastusi sellest Karjalas seniajani. Üheks näiteks on kindlasti soomlaste jonnakas tava nimetada Karjala linnu, külasid ja looduskohti jätkuvalt oma nimedega.

Seega ei kuule soomlaste suust ega näe nende kirjutatud raamatutes pea kunagi Onega järve, vaid selle nimeks on ikka Ääninen või Äänisjärvi, mitte Belomorsk, vaid Soroka, mitte Olonets, vaid Aunus, mitte Petroskoi vaid Äänislinna jne. Eestiski on kombeks järgida pigem hõimuvendade eeskuju. Tulevaste rändurite vaeva vähendamiseks on ära toodud ka venekeelsed vasted.