Читать книгу Meretäht - Villem Grünthal-Ridala - Страница 5

Oh Meretäht, Estrellamar,

Kesk igavikku, siniööd,

Nii imelik kui silmapaar

All maailmade uduvööd

Ei vaibu sa, ei looja lää,

Mu südamesse paistma jää!

On kõrgus suur, suur sinikumm,

Suur ülev taeva igitelk,

Ta üle igavik nii tumm,

Ja elu, ime, ainus helk

On maailmade keerdudes,

Estrellamar, täht kõrguses.

Küll tormab meri, käivad vood,

Möll mässab, vahtu matab veed,

Täit tormi sööstvad tuulehood,

Pilv must näib neelnud elu teed,

Ei kustu täht Estrellamar,

Täht elu, igirand, ta kaar.

Estrellamar, täht Lootuse,

Oh ära vaju, lasku sa,

Kui öö ka ränk ja pilkane,

Koos kadunud ja vaibund maa,

Jää loitma mulle, ülev pilk,

Kui päästja paak, ta trööstiv vilk.

Ja kuigi jääksid kaugusse,

Kus miljonid on aastat maad,

Sa valgusta mu sõidutee,

Tee heleks minu eluraad,

Estrellamar, täht hiilgav sääl,

Sääl üleval mu päälae pääl.

Ka siis kui mürisevad vood,

Laev, elu hukub, katkeb mast,

Kõik viivad neeljad tormi hood,

Ja põhja sööstab vara, last,

Tee terveks oma säraga,

Estrellamar, mu süda sa!

Ja kui kord murdub kustund silm,

Jääb seisma süda, närbub hing,

Jääb maha maine põrm ja ilm,

Saab täide üürikeste ring,

Jää tuikama mu kohale,

Estrellamar, veel üle vee.

Estrellamar, täht Saatuse,

Täht Valguse, mu Elutee,

Loit imeline, taevasilm,

Mu luule kuju, hing, maailm,

Ei kustu sa, ei looja lää,

Mu südamesse paistma jää!