Читать книгу Meretäht - Villem Grünthal-Ridala - Страница 9

Jo käes oli sügise jahe,

Kuu lõikuse, rehtede aad,

Tuul lõõtsutas, lääsine, lahe,

Võililled jo peitsivad maad,

Kus meelind kohmetu uitis,

Pilv, paisudes, pää üle luitis.

Ja purjetav pilvede rida,

Mis kihutas vallatu lääs,

Läks hõljudes nii kohe ida,

Tuullaevad hoo hullava käes.

Maad piki roomasid vilud

Ja valguse laigud ja pilud.

Poiss väikene varjusid taotas,

Mis kandis ta mannetu jooks,

Käed pilvesid kohe ta laotas,

Kui lehvitaks tiibu ta hooks,

Ei jõudnud ta pilvesid taota,

Tal varjudki tulivad kaota.

Veel nüüdki püüab ta pilvi

Ja taevaid taotab ta meel,

Täht imelik hurmab ta silmi,

Pilk otsatu kauguse teel.

Ta ea, elu, üürid see täidab,

Ta silmad see õnnega läidab.