Читать книгу Patune Budapest - Vilmos Kondor - Страница 5

Sándor Nemes kummardus kirjutusmasinasse keeratud paberilehele lähemale, kontrollis, mida oli trükkinud, ning jätkas siis pühendunult tööd. Ta töötas nelja sõrmega, kummagi käe kahega, kuid aastakümnetepikkune praktika kandis vilja, sest abikaasal tuli valminud lehekülgi vaid õige pisut parandada. Kui pensionil olev inspektor lehekülje valmis sai, tõmbas ta selle kirjutusmasinast välja ning ulatas naisele, kes võttis punase pliiatsi, märkis vead hoolikalt ära ja näitas parandusi mehele, kes harilikult kõigi parandustega nõus oli. Seejärel istus naine oma kirjutusmasina taha ja trükkis lehekülje puhtalt ümber. Nad töötasid vaikselt ja vilunult. Taustal mängis tasakesi raadio, kuid ega nad õieti kuulanud, mis sealt tuli.

„Sándor, puhka natukene,“ pani naine käe mehe õlale. „Oled juba tükk aega istunud.“

Nemes noogutas, tõusis pikkamisi püsti, nööpis vesti kinni ja astus akna juurde. Puud Szent Istváni pargis olid raagus, aga teda see ei kurvastanud, suvi ei meeldinud talle ja sügiseti paistis Doonau läbi pargi siia ära. Ilm oli sombune, hämardus, lapsed olid pargist juba koju läinud. Nemes võttis prillid peast ja hõõrus ninajuurt. Abikaasa astus tema kõrvale. Parema käega pühkis ta mehe hallidest juustest pudenenud kõõmakübemeid ja ütles: „Tule, Sándor, söö midagi.“

„Teeme selle peatüki lõpuni,“ pööras Nemes ringi ja tahtis just uuesti laua taha istuda, kui helises uksekell. Ta heitis pilgu kogukale seinakellale, kell oli pool kuus läbi. „Kes see veel olla võiks?“ mõmises ta ja läks esikusse. Läbi akna oli näha, et väljas seisab keegi mees. Vana avas ukse, ent külalise ära tundnud, sulges selle taas. Ta oleks juba tagasi töötuppa läinud, aga kell helises uuesti. Nemes pöördus ja nägi, et läbi ukse kirjapilu langeb põrandale paberileht. Ta kummardus ja võttis selle üles. See oli ametlik kiri, päises seisis: „Ungari Kuningliku Politsei Budapesti Peaprefektuur“. Nemes libistas pilgu üle kirja, kuigi teadis, mis seal seisab. Üks eksemplar oli tal kirjutuslaua sahtlis: „…toetan eruinspektor Sándor Nemesi raamatu „Kriminaaluurimine praktikas“ kirjutamist…“, „… sünnib teos, mis esitleb tõetruult, saavutustele ja tulemustele keskendudes Ungari Kuningliku Politsei ja detektiivide kolleegiumi tööd 1876. aastast tänapäevani…“, „…käesolevaga annan eruinspektor Sándor Nemesile vaba ligipääsu kõigi osakondade toimikutele ja arhiividokumentidele …“, „edu soovides…“, „dr Sándor Éliássy…“¹

„Kes seal on, Sándor?“ hõikas naine.

„Kirjuta edasi, Teréz, ma kohe tulen!“

Siis kolksatas kirjapilu uuesti ja nüüd langes sealt paberitükke. Nemes ei pidanud kummardamagi, et näha, mis seal on. Need olid tema käes oleva dokumendi koopia katki rebitud tükid. Tal lõi veri kõrvus kohisema, ta pidi sügavalt hinge tõmbama, et rahuneda. Nemes nööpis pintsaku kinni, silus halle vuntse ja avas ukse. Koridori trepikäsipuule nõjatus muigel näoga mees, sigaret suunurgas tolknemas, kaelaside räpakalt ette seotud, mantel seljas lotendamas nagu mõnel vaateaknale asetatud ilma käteta mannekeenil.

„Kas kutsute mu sisse?“ küsis ta.

„Kui just vaja pole, siis ei kutsu.“

„Vaja just pole, aga ära kuluks küll. Või segan ma teid? Töötate? Kuuldavasti mingi raamatu kallal.“

Nemes jättis ukse lahti ja läks elutuppa. Jäi akna alla seisma ja ootas. Ka mees astus sisse ja räntsatas mugavalt diivanile. Siis avanes köögiuks ja tuppa astus viisakalt naeratav Teréz.

„Kellega…“ alustas ta, kuid abikaasa katkestas teda.

„Ei kellegagi, Teréz!“

Diivanil istuv mees tõusis vihase näoga püsti, pöördus naise poole ja tutvustas end sõjaväelaslikult.

„Tibor Wayand, eradetektiiv. Suudlen kätt.“

Naine silus käega seelikut.

„Rõõm tutvuda,“ ütles ta väljapeetult.

Nemes köhatas.

„Too, palun, kohvi. Sigurikohvi.“

„Mis teil viga on, Nemes?“ küsis Wayand irooniliselt, kui Teréz oli kööki läinud. „Kas ma ei ole ehtsat kohvi väärt?“

„Kui te minu arvamust teada tahate,“ vastas vana, „siis ei ole te mitte midagi väärt. Kohvi ma teie peale igatahes raiskama ei hakka.“

„Kuigi ma tõin teile tööd?“

„Mina olen juba pensionil ja töötan ainult oma raamatu kallal. Muuga ma tegeleda ei taha. Teiega veel kõige vähem.“

„Te peate ühe juurdluse käsile võtma.“

„Paistis, jah, sedamoodi, et te ei tulnud siia lauanuge teritama… Mul ei ole niisugusteks asjadeks voli.“

„Minul on. Selle pärast pole vaja muretseda.“

Nemes istus tugitooli, tõstis jala üle põlve ega öelnud midagi.

„Selge,“ noogutas Wayand ja võttis mantli seljast. Ta vaatas elutoas ringi. Toekas tammepuust nõudekapp täis Zsolnay portselani. Kahel pool rõduust tumedad brokaatkardinad. Seintel maitsekad, kuid fantaasiavaesed õlimaalid ja mõni värviline vasegravüür. Diivanilaual niplispitsist linik, akna all lillepostamendil toataimed.

„Kas see on maalikunstnik Ferenc Innocenti töö?“ osutas Wayand puhveti kohal rippuvale naiseportreele.

„On küll.“

„Näen, et rahast teil puudust pole,“ sõnas Wayand.

„Tööst samuti mitte,“ noogutas Nemes.

„Kas ütlete ise oma abikaasale, et ta esikust prahi kokku korjaks, või pean mina seda talle ütlema?“ küsis Wayand korraga teraval toonil.

Nemesil tõmbusid käed rusikasse. „Kui te minuga mu oma kodus veel niimoodi räägite, siis ma…“

Eradetektiiv laiutas käsi.

„Vabandust,“ ütles ta andeks paluval toonil. „Läksin üle piiri.“

Nemes silmitses sõnatult mehe nägu. Korrapärastest näojoontest hoolimata oli selles midagi, mis pani end tema seltskonnas alati ebamugavalt tundma, ehkki nad olid kohtunud vaid paaril korral. Wayand istus diivaniservale ja hakkas sõrmedega lauale trummeldama. Nemes vaikis ikka veel.

„Kui Kolmanda Riigi sõdurid esimesel septembril neid tabanud ülekohtu eest Poolale kätte maksma tungisid,“ alustas Wayand, „siis algatasid Ungaris elavad poolakad oma kaasmaalaste abistamiseks korjanduse. Kokku kogutud raha anti kohalikule Poola Punase Risti esindajale, kellelegi Wytold Podorowskile. See Podorowski ostis raha eest suurel hulgal ravimeid ja uimasteid – lahingutes haavata saanud sõdurite tohterdamiseks. Mitte et neil rohtudest enam mingit abi oleks. Hitlerit ei peata need niikuinii,“ vangutas ta pead.

„Politsei Peavalitsuse loal?“

„Kuna ettevõtmises osales ka saatkond, siis ei saanud see kuidagi teistmoodi olla,“ vastas Wayand. „Nende teadmata poleks niisugune asi võimalik olnud. Uimasteid saab osta ja müüa, riiki tuua ja riigist välja viia üksnes Peavalitsuse loaga. Aga seda teate te isegi.“

Nemes noogutas. Siis astus tuppa tema naine, kandik käes. Ta asetas kummagi mehe ette tassi kohvi, Nemesi ette lisaks veel ühe viiludeks lõigatud õuna. Wayand tõstis tassi suu juurde, lonksas ja lausus tunnustavalt: „Sigurikohvi kohta päris maitsev.“ Teréz vastas mehe komplimendile napi noogutusega ja läks välja.

„Mitmes täna on?“ küsis Wayand.

„Üheksateistkümnes,“ vastas Nemes.

„Saadetis läks Poola kaheteistkümnendal. Kolme veoki peal olid enamjaolt sidemed, valuvaigistid, meditsiiniline kokaiin ja morfiin. Kui olukord halvenes ja sovetid välja ilmusid, sai selgeks, et ravimid Poola ei jõua. Seepärast suunati autod tagasi, kuid ametlikult pole need Ungarisse jõudnud.“

„Ametlikult?“

„Pealtnägijad väidavad, et Punase Risti veokeid on nähtud, kuid need pole jõudnud ei Poola saatkonda ega Poola Punase Risti kohalikku kontorisse.“

„Te tahate öelda, et kolm Punase Risti veokit on kadunud?“

„Koos saadetisega.“

„Kellele ja milleks peaks nii palju ravimeid vaja olema?“

„Selle peategi teie välja selgitama.“

„Mina? Ei tea, kuidas?“

„Kuidas te Biatorbágyi² atentaadi juhtumi lahendasite?“

„Siis oli minu käsutuses kogu riigi politseiaparaat.“

„Seda ma mõistagi lubada ei saa, aga midagi sarnast küll.“

„Ja kuidas teie sellega seotud olete, Wayand?“

„Teate ju isegi, kuidas see käib. Poola saatkonna sekretär ja Punase Risti esindaja tegid politseisse avalduse.“

„Nii nagu seda sellistel puhkudel tehakse.“

„Ja nendega rääkis üks minu venna sõber.“

„Üks teie venna sõber?“

„Just. Ta soovitas neile, et…“

„…andku asi parem mõnele eradetektiivile,“ katkestas Nemes. „Politsei on üle koormatud ja esialgu ei saa nad midagi teha, sest puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oli kuriteoga.“

„No näete,“ ütles Wayand.

„Te teate ju ise ka, et see pole tõsi.“

„Mina tean, aga nemad ei tea.“

„Ühesõnaga, te panite nad niisugusesse olukorda, et ametivõimude poole nad pöörduda ei saanud,“ nentis vana detektiiv ja küsis siis: „Järelikult ei võtnud nad ühendust ka Politsei Peavalitsusega?“

„Ei,“ raputas Wayand pead. „Niikuinii pole neil seal piisavalt inimesi.“

„Mispeale nad pöördusid teie poole?“

„Jah, minu poole.“

„Sellest kõigest saan ma aru, midagi üllatavat siin ei ole. Aga kas te võiksite mulle selgitada, miks te just minu poole pöördusite?“

„Et miks ma pöördusin legendaarse inspektor Nemesi poole, kes nabis kinni terrorist Szilveszter Matuska?“ proovis Wayand meelitada.

„Niimoodi ei jõua te küll kuhugi,“ vastas Nemes kõlatult. „Miks?“

Wayand nõjatus diivani seljatoele, võttis viiepengöse mündi ja asus seda sõrmede vahel keerutama.

„Sest minu inimesed ei ole asjaga kuhugi jõudnud. Ja meil ei ole eriti aega jäänud.“

„Ja kuna teil on tähtsamatki teha kui niisuguste… volitatud asjadega tegeleda?“

„Saate kõik, mida soovite. Kõik, mis on minu võimuses. Otsige see laadung üles!“

„Kui ma ei eksi, siis uimastid on tänapäeval kallis kaup.“

„Kokaiinisõltlase doos maksab viis pengöt,“ vastas Wayand. „Ja päevas on vaja kolm-neli doosi.“

„Mitu kokaiini- ja morfiinisõltlast linnas on?“

„Mitu tuhat. Ja see on meditsiiniline kraam. Parim. Leidke see laadung üles!“

„Ja kui ei leia?“

„Siis võite oma raamatu ära unustada.“

„Arvate, et raamat on mulle nii tähtis?“

„Ma ei arva, ma tean,“ vaatas Wayand talle otsa ja võttis taskust paberi. „Siin on kaks poola nime ja aadressid. Ja minu aadress. Aru hakkate andma minule, suuliselt. Kirjalikult ei taha ma esialgu midagi näha. Maksame kakskümmend pengöt päevas. Pluss kulud, kui neid peaks olema.“

Seda öelnud, tõusis Wayand püsti, lonksas allesjäänud kohvi lõpuni, tõmbas mantli selga ja astus elutoast välja. Nemes kuulis välisukse kolksatust. Teréz avas köögiukse ja toetus uksepiidale.

„Kes see oli, Sándor? Nimi tundub kuidagi tuttav. Kas ma olen teda raadiost kuulnud?“

„Sa ajad ta ühe lauljaga segi. Tolle nimi on Weygand³. See siin oli Wayand. Tibor Wayand. Tema vend on detektiiv, István Wayand, üks sedasorti mees, kes teeb alati kõik, mis kästakse. Olenemata sellest, kes käsu annab. See, kes siin käis, töötas samuti detektiivina, aga ainult paar aastat, sest teda ei huvitanud miski peale raha. Ja ma ei räägi palgast, Teréz. Tõestada seda ei õnnestunud, aga me kahtlustasime, et just Wayand sepitses ja korraldas mõne aasta tagused libapolitseinike petuafäärid. Ei möödunud nädalatki, kui ta poleks ühe või teise asja pärast kahtluse alla sattunud, aga alati oli vend see, kes tema eest kostis.“

„Kuidas sellel vennal niisugune võim oli, et teda politseist vallandamisest päästa?“ küsis naine.

„Ta on Péter Haini⁴ otsene alluv. Tema parem käsi.“

„Péter Hain? Riigihoidja isiklik detektiiv?“

„Täpsemalt öeldes – riigipea ihukaitse eest vastutava detektiivüksuse ülem.“

Nemes tõusis püsti, torkas Wayandilt saadud paberilehe taskusse ja läks töötuppa, istus laua taha ja hakkas lugema seal lebavat toimikut, mille kallal ta parasjagu töötas.