Читать книгу Patune Budapest - Vilmos Kondor - Страница 6

Gordon raputas Ferenc Józsefi väljaku politseimajja astudes kaabult vett. Juba mitu tundi oli sadanud, seepärast polnud ime, et räsitud ja läbiligunenud ajakirjanikud olid kogunenud pressiruumi radiaatori ümber või suitsetasid kobaras koos mõnes soojemas toanurgas. Selles esimese korruse ruumis oli juba aastaid politseiteateid edastatud. Vale olnuks väita, et ruum oli sisustatud luksuslikult, aga kurtmiseks polnud ka põhjust, sest poodiumi ees seisis kaks rida käetugedega toole, milles istudes sai üsna mugavalt kirjutada. Põrandat kattis vaip, iga kahe meetri järel seisis jalaga tuhatoos, mida korrapäraselt tühjendati; toolide taha nurka olid aga paigutatud tugitoolid ja diivanilauad. Ruumist avanes kaks ust: üks politsei pressiohvitseri kontorisse, teine ühe väiksema toa poole, mille seinal rippus neli telefoniaparaati.

Hea põli oli neil ajakirjanikel, kes olid tänu oma päritolule pääsenud äsja kõrgemalt poolt tulnud korraldusega loodud Pressikotta. Sealt välja jäänud juudi ajakirjanikud aga nägid nüüd näguripäevi, sest kirjutamisega nad enam elatist teenida ei võinud. Gordon tundis paarist vanast kolleegist puudust ja juba mõnda aega ei käinud ta igapäevastel pressikogunemistel enam sellise huvi ja innuga nagu veel aasta varem.

Keskpäevasel pressikogunemisel oli kõige rohkem osalejaid, sest vajadusel jõudis siis veel enne lehe trükki minemist artikli valmis kirjutada. Kellaviiesel oli juba vähem rahvast, kesköisele kogunemisele aga tulid ainult väga pühendunud kolleegid. Pressiohvitser kandis sõltumata kohalolijate arvust alati kohusetundlikult ette kõik, mida ajakirjandusele usaldati. Sellest, mida ajakirjandusele ei usaldatud, ei saanud niikuinii kirjutada, või kui saigi, siis polnud mõtet, sest tsensorid tundsid oma tööd hästi. Pärast seda, kui peaminister Teleki valitsus 2. septembril eriolukorra välja kuulutas, olid paljud märganud, kuivõrd valikuliselt uudiseid edastati.

„Huvitav, kas inspektor Horváth Rákospalota mõrvast ka räägib,“ ütles Gordoni kõrval seisev Andor Radványi, Kella 8 Lehe kriminaalajakirjanik.

„Topeltmõrv Rákospalota linnaosas?“ küsis Gordon noormehelt, kelle sassis juuksepahmakat ei olnud isegi vihm siluda suutnud.

„Nii palju, kui ma kuulnud olen, on see üks täitsa tavaline lugu,“ vastas poiss ja tõmbas välja sigaretipaki, millest pudenes pruuni tubakapuru. Gordon ulatas talle oma karbi, poiss võttis sealt ühe sigareti ja süütas selle Gordoni pakutud tulest põlema. Ta tõmbas sügava mahvi ja puhus aeglaselt suitsu välja.

„Kust te seda oivalist Egiptuse tubakat hangite?“ vaatas ta Gordonile otsa. Too kehitas õlgu.

„Esiteks, ma olen ammu palunud, et sa mind sinataksid. Teiseks, eks ikka tavalisest kohast, Széll Kálmáni väljakult, aga mõnda aega sealt enam ei saa. Räägitakse, et nüüd tasub hoopis suhkrut ja kohvi smugeldada, seal on kasumid suuremad.“

„Ega te neid sigarettegi just odavalt saanud,“ vaatas Radványi talle otsa, ja Gordon nägi, et poisile pole mõtet sinatamisega peale käia. Ta lõi käega.

„Räägi parem, mis lugu selle topeltmõrvaga on.“

„Väidetavalt löödi mehe võlgade tõttu maha nii mees ise kui ka tema naine.“

„Kui Horváth mõrvast juttu ei tee, siis ei saa sa sellest kirjutada, Andor.“ Gordon võttis taskust kahe päeva taguse Kella 8 Lehe. „Sa kirjutasid väga hea artikli tolle tüdruku surmast. Ja täiesti üksipäini. Kust sa infot said? Kas keegi andis sulle vihje?“

Radványi silmis läigatas kummaline helk.

„Just sellest tahtsingi ma teiega rääkida.“

„Sellest?“

„Just,“ vastas poiss, tõmbas närviliselt mahvi suitsu ja kummardus Gordonile lähemale. „See ei olnudki Manci Molnár, kelle surnukeha sealt leiti.“

„Kelle oma see siis oli?“ vaatas Gordon talle üllatunult otsa, kuid vastata polnud poisil enam mahti, sest ruumi tagaosas asuv uks läks lahti ja sisse astus pressiohvitser András Horváth, tema kannul nooreminspektor, kellel polnud muud ülesannet, kui seista oma ülemuse selja taga, mapp käes.

Viiekümnendates eluaastates pressiohvitseri vormikuub oli kõhu pealt pingul. Gordonit, nagu paljusid teisigi jahmatas see, kui Horváth aasta alguses üleöö oma konservatiivse halli ülikonna mundri vastu välja vahetas. Küllap ei olnud see tema enese otsus, kuid samas ei paistnud tal ka midagi selle vastu olevat. Mitmed ajakirjanikud proovisid äkilisest meelemuutusest juttu teha, ent Horváth vaatas neile vilksti oma kitsaste terasraamidega prillide tagant otsa ja vastas alati, et: „Vormiriietus kuulub politseitöö juurde.“

Pressiohvitser suundus poodiumil seisva laua poole, talle omane mittemidagiütlev ilme näol. „Tere päevast, härrased!“ tervitas ta ajakirjanikke, kes vastasid vaikse pominaga. Horváth võttis oma kulunud pruuni mapi, avas selle ja alustas: „Täna hommikul, paar minutit pärast kella kaheksat, põrkasid Kerepesi ja Asztalos Sándori tänava nurgal kokku kaks veoautot. Juhtide vahel tekkis esmalt sõnavahetus, seejärel puhkes kaklus. Sündmuspaigale saabunud politseiohvitser János Molnár…“

„Tulge, Zsigmond, mul on hädasti vaja teile midagi rääkida,“ sosistas Radványi. Gordon vaatas talle otsa. Poisi silmaalused olid tumedad ja kui ta sigareti suu juurde tõstis, märkas Gordon, et tema küüned on verele näritud. Gordon tõusis ja järgnes poisile, nad läksid tagapool asetsevate tugitoolide juurde, Gordon võttis mantli seljast ja seadis end Radványi vastu istuma.

„Mis lugu selle Manciga siis on?“ küsis Gordon vaikselt.

„Niisugune lugu, et Manci ei olegi surnud. Ujulast ei leitud Manci surnukeha.“

„Kelle oma siis?“

Poiss ei vastanud.

„Andor? Kelle surnukeha sealt leiti?“

„Mina tean ainult seda, et see ei ole Manci. Ja võib-olla me ei saa mitte kunagi teada, kes selle tüdruku seal ujulas tappis. Ma…“

„Noh?“

„Ei midagi,“ rehmas Radványi.

„Kui see, kes ujulast surnuna leiti, ei ole Manci, siis kus kohas Manci praegu on?“

Poiss vastas nii vaikselt, et Gordon ei saanud aru, mida ta ütles. Ta palus korrata.

„Redutab Svábhegyi mäel,“ sosistas Radványi, käega suud varjates. „Kardab oma elu pärast,“ lisas ta.

„Õigesti teeb,“ noogutas Gordon. Korraks tundus olukord talle uskumatult koomiline. Radványi istus ja sosistas nagu mõne Ameerika gängsterifilmi tegelane, kes kardab, et näitleja James Cagney mängitud võmm ta kinni nabib. Kuid hirm poisi silmades oli tõeline. Nad tundsid teineteist juba kolm aastat ja Gordon polnud teda veel kunagi nii närvilisena näinud.

„Muidugi teeb ta õigesti,“ noogutas Radványi. „Manci arvab, et teda tahetakse tappa, sest ta kuulis midagi sellist, mida poleks tohtinud kuulda.“

„Kes teda tappa tahab?“

„Küll ta ise räägib.“

„Mulle?“

„Kellele siis veel?“

„Mispärast mulle?“

„Sest mina ütlesin talle, et teiega võib ta rahumeeli rääkida. Ja mina…“ alustas ta, kuid jäi siis sõnapealt vait.

„Ja sina? Kuidas sa üldse sellise supi sisse sattusid? Miks sina selle artikli kirjutasid?“

„Toimetusse helistati ja küsiti mind. Kas tohib?“ sirutas ta käe Gordoni sigaretikarbi järele. Gordon noogutas. „Ühesõnaga, mind kutsuti telefonile ja öeldi, mida ma kirjutama pean.“

„Aga miks, Andor? Kuidas on võimalik, et sulle lihtsalt öeldakse, mida sa kirjutama pead?“

„Küll ma räägin sellest ka… võib-olla, aga mitte praegu. Kõigepealt peate Manciga rääkima.“

Gordon noogutas. Ta ei pidanud eriti kaalumagi, kas ta selleks aega leiab. Gordon teadis, et õhtuks tal plaane pole.

„Sa ütlesid, et Manci redutab Svábhegyi mäel?“

Radványi noogutas.

„Hea küll! Kohtume siis kell seitse Széll Kálmáni väljakul.“

„Széll Kálmáni väljakul. Kell seitse.“ Poiss tõusis ja asutas end minema.

Gordon ütles talle järele: „Andor! Katsu seni puhata ja ennast natukene koguda. Sa näed päris räbal välja.“

„Tervitused Krisztinale,“ vaatas Radványi üle õla tagasi.

„Annan üle, kui ta Londonist tagasi tuleb. Kui üldse tuleb.“

„Õige jah,“ noogutas poiss. „Tal veab, et ta on Londonis.“

„Veab, et ta on Londonis,“ kordas Gordon aeglaselt, kuid Radványi oli juba pressitoast väljas.

Gordon süütas sigareti, tõusis ja läks tagumise toolirea juurde.

„Juhin taaskord kõigi tähelepanu sellele,“ ütles parasjagu Horváth, „et tsensorid lubavad ilmuda ainult sellistel artiklitel, mis tuginevad politseiallikatele.“

Mitmed puhisesid pahaselt, paar ajakirjanikku rehmasid tasakesi käega. Horváth pani pruuni mapi kinni, tõusis püsti ja läks ruumist välja. Gordon vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kellega oleks tahtnud juttu ajada. Väljudes tervitas ta paari kolleegi ning nööpis enne politseimajast tänavale astumist palitu kinni. Ta pööras Gróf Tisza Istváni tänaval vasakule ja läks Deák Ferenci väljaku suunas. Tänavaid uhtus tõeline Budapesti hoovihm, selle eest ei olnud võimalik varjuda. Tuule suund muutus igal nurgal ja ristmikul, nii et oli võimatu ennustada, kustpoolt vihm parajasti piitsutab. Ta laveeris kõnniteel mööda suurematest ja väiksematest lompidest ning mõnest vaprast jalakäijast, kellel olid pakilised asjad ajada. Keegi hõikas tema selja taga: „Laske ometi mööda!“ See oli umbes kümneaastane poisike, kes lükkas käsikäru, mis oli üleni kaltse täis laotud. Gordon astus tee pealt eest ja kui poiss käru vaevaliselt temast mööda rükkis, nägi ta, et kärus, kaltsuhunniku all lamab üks laps, vististi tüdruk. Ta ei paistnud haige, tõsi küll, terve samuti mitte. Ta oli selline nagu mitu tuhat teist tänavalast, kes päeval elavad tänavatel, öösel aga kössitavad Józsefvárosi ja Ferencvárosi linnaosa räpastes keldrites, ubrikutes ja hurtsikutes.

Gordon vaatas Doonau poole. Hallikasmustad pilved rippusid jõe kohal nii madalal, nagu oleksid nad sinna maalitud. Paistis, et kusagil Buda Kindlusemäe kandis ladistab päris korralikult, üks suuremat sorti pilv oli mäega vaat et kokku põrganud. Gordon pöördus ja kiirustas Deáki väljakule, kus jõudis täpselt bussi peale, et sõita Mussolini väljakule. Aknad olid reisijate hingeõhust udused, üks kolmeaastane poiss ronis ema sülest vastas olevale tühjale istmele ja hakkas udusele aknale joonistama. Bussijuht helistas kella, poisike kilkas rõõmsalt ja valjusti, ema manitses teda range näoga. Gordon pistis pileti konduktorile pihku ja võttis kaabu peast. Bussi aknal rippus sõiduplaan: Deák Ferenci väljak – Gróf Tisza Istváni tänav – Opera – Mussolini väljak – Vörösmarty tänav – Hitleri väljak – Bajza tänav – Hősök téri väljak. Konduktor teadustas valju hõikega peatusi. „Mussolini väljak!“ Gordon vangutas koos teistega pead. Nad võivad seda kutsuda, kuidas tahavad ja ikkagi jääb see Oktogoniks.

Kohvik Abbáziat⁵ ei olnud ümber nimetatud, menüüd polnud muudetud, vana kokk oli ametisse jäetud ja ülemkelner samuti, nii et see tervitas Gordonit oma tavapärase naeratusega: „Toimetajahärra, mis asju teie sellise Siberi ilmaga ajate?! Palun, olge lahked!“ juhatas ta Gordoni tema laua juurde. Ta aitas Gordonil mantli seljast ja viipas ühele noorele kelnerile, et see mantli kahhelahju ette kuivama riputaks. Poiss sirutas käe kaabu järele, kuid ülemkelner laksas talle vastu sõrmi: „Märga kaabut ahju peale panema?! Oled sa peast segi?! Seda kuivatame õrnalt, ahjust pooleteise meetri kaugusel, tooli peal, iga kümne minuti järel külge keerates. Kas suvatsete siia jääda, kuni teie kaabu ära kuivab?“

Gordon noogutas. „Ma jään siia. Mida te lõunaks soovitate?“

Kelner mõtles hetke ning kummardus siis usalduslikult lähemale: „Ma ei hakka teile midagi soovitama, toimetajahärra, te olete juba küllalt kaua siin meie juures käinud, aga kukepraad võiks olla selline, milles te ei tohiks pettuda.“

„Tooge siis kukepraadi, Oszkár. Kartulitega.“

Kelner raputas sõnatult pead. „Suvatsege ikka riisiga tellida.“

Nüüd raputas Gordon pead. „Sel juhul suvatsen ma saiaga tellida, Oszkár!“

Mees naeratas niisuguse aruka otsuse peale ning loivas köögi suunas. Ta peatus korraks, et anda võmm kuklasse poisile, kellele oli Gordoni mantli ja kaabu usaldanud, sest tool koos kaabuga seisis ahjust ainult meetri jagu kaugemal.

Tund aega hiljem suundus Gordon, kuiv mantel seljas, enam-vähem kuiv kaabu peas, kõht täis, toimetuse poole. Ja kohale jõudes oli ta sama heas seisukorras, sest ajalehe Ungari Rahvas toimetus asus kohvikust Abbázia vaevalt kahe tänavavahe kaugusel. Bulvaril majaseinte lähedusse hoides jalutas ta Aradi tänavani ja pööras Csengery tänava juures sisse suurest väravast, mis seisis nii ööl kui päeval avatuna. Uksehoidja ei tulnud oma kambrist väljagi, vaatas ainult aknast ja viipas Gordonile oma podagrahaige käega.

Kõik toimetused on ühesugused. Kõikjal lauad, toolid ja kirjutusmasinad, telefonid, närvilised inimesed, suits ja üleskääritud särgikäised. Vahest üksnes öösel kella kahe ja viie vahel tühjenevad need mõnevõrra, sest vaid vähesed toimetused saavad endale lubada öist valvetoimetajat. Uksehoidjaga on teine lugu, tema praktiliselt elab oma kambrikeses. Kui Gordon Õhtulehe juures koha üles ütles ja ajalehes Ungari Rahvas tööle asus, küsis ta peatoimetajalt, mis ajast peale on toimetusel see podagrahaige uksehoidja. Varastes kuuekümnendates peatoimetaja Ernő P. Ábrahám laiutas käsi ja raputas pead.

„Tead, terve see maja on vist tema ümber ehitatud. Räägitakse, et mees sai ilmasõjas haavata ja töökoht anti talle selle eest hüvitiseks. Rohkem ei tea me Szvetozárist midagi.“

„Szvetozárist?“

Ábrahám noogutas aeglaselt, nagu oleks sellega kõik öeldud. Gordon rohkem ei pärinud ja edaspidi viipas ta alati uksehoidjale, kui tema kambrist mööda juhtus minema.

Toimetuses oli suur sagimine, nagu varasel pärastlõunal enamasti. Peatoimetaja Sándor Pethő seisis särgiväel oma kabineti uksel. Pikka kasvu, jaheda pilguga, väljapeetud olekuga mees luges parasjagu mingit artiklit, lehe vastutav toimetaja Gyula Hegedűs seisis ootavalt tema ees. Pethő kriipsutas midagi punase pliiatsiga maha, Hegedűs heitis sellele pilgu, vangutas pead ja siis läks nende vahel vaikseks sõnavahetuseks. Gordon astus oma laua juurde, mis seisis Aradi tänava poolses küljes, ja viipas tervituseks enda vastas istuvale sporditoimetajale. Toimetuses klappiski ta kõige paremini Drippeyga, sest nad mõlemad olid suured poksihuvilised. Géza Drippey Kissile meeldisid muidugi ka ülejäänud spordialad, kuid poks kuulus tema lemmikute hulka. Gordon tahtis talt midagi küsida, ent mees tõstis tõrjuvalt oma parema käe ja tippis kirjutusmasinal edasi, kulm kipras.

Siis istus Gordon oma laua taha, võttis märkmiku välja ja luges läbi, mida oli Szolyvas kirja pannud. Hegedűs oli ta piirile saatnud ülesandega kirjutada mitte rohkem kui kahe veeru jagu, sest enamaks ei jätkuvat ruumi. Ja kui võimalik, siis kirjutagu ta teemast nii üldsõnaliselt, et tsensoril mingeid vastuväiteid ei tekiks. Gordon tõmbas kirjutusmasina lähemale ja asus tööle.

„Ajalehe Ungari Rahvas korrespondendilt. Alates Saksa-Poola sõja puhkemisest on Taga-Karpaatias Szolyvas Ungari-Poola piiri ületanud aina rohkem inimesi. Kui kahe nädala eest lasti üle piiri veel ainult passi ettenäitamisel, siis juba neli päeva ei nõuta saabujatelt mitte mingisugust reisidokumenti – peaminister Teleki valitsuse määrusega avatud piiri ületamiseks pole dokumente enam tarvis. Möödunud nelja päeva jooksul on lakkamatult saabuv Poola põgenike vool nõudnud Szolyvas, Aknaszlatinas, Fenyvesvölgyis, Husztis ja Kőrösmezős töötavatelt politseinikelt palju rasket ja vastutusrikast tööd. Vaid väike osa mitmest tuhandest põgenikust on tsiviilisikud, kes paigutatakse valitsuse pagulasasjade voliniku Antall Józsefi büroost saadud info põhjal ümber Budapesti ja Keszthelysse. Reeglite-kohaselt, rahumeelselt ja viisakalt saabuvaid põgenikke…“

Gordon peatus ja pidas aru, kas kirjutada ka salapärastest Punase Risti veokitest, kuid seda polnud mõtet teha enne, kui ta pole asja kohta täpsemalt järele uurinud. Ta läks välispoliitika toimetaja György Parragi juurde ja küsis, kellega Poola saatkonna töötajatest võiks põgenike asjus rääkida.

„Palun Jozef Bankowskit,“ ütles ta juba paari minuti pärast telefoni.

„Ja kes teda küsib?“ päris teisel pool liini keegi vanem naisterahvas.

„Zsigmond Gordon, ajalehest Ungari Rahvas.“

„Üks hetk.“

Gordon jätkas artikli kirjutamist, surudes telefonitoru õlaga vastu kõrva. Kui naine uuesti rääkima hakkas, haaras ta toru kätte tagasi.

„Teda pole praegu kohal.“

„Ja millal oleks võimalik teda tabada?“

„Palun proovige homme.“

Gordon pani toru hargile ja kirjutas artikli lõpuni. Tõmbas siis paberi masinast välja, luges läbi, tegi paaris kohas parandused ja viis teksti Hegedűsile. Toimetaja lehitses eelmise päeva ajalehenumbrit, mille esiküljel oli tsensor kolm veergu maha tõmmanud.

„Pethő kirjutas paar päeva tagasi juhtkirja.“

„Patriotismist nõretava juhtkirja.“

„Just nimelt!“

„Mis samuti välja praagiti.“

„Jah, aga päev varem kirjutas ta sellest, et Ameerika ülesandeks on Euroopa tsivilisatsiooni päästmine. Ja see sai loa ilmuda!“

Hegedűs vangutas pead.

„Mina ei saa varsti enam millestki aru.“

„Paljud ütlevad, et tsensuur läheb ajapikku lõdvemaks.“

„Kas keegi seda ka ütleb, millal neil ükskord mõistus pähe tuleb?“

„Selle kohta pole küll sõnakestki kuulda olnud,“ vastas Gordon ja jättis Hegedűsi omapead. Ta istus tagasi oma laua taha ja luges läbi uudisteagentuuri selle päeva sõjateated. Poola president ja sõjaväe ülemjuhataja läksid Rumeeniasse, kus nad vahi alla võeti. Saksa ja nõukogude väed kohtusid Brest-Litovski juures. Sovetid piirasid sisse Tallinna sadama. Gordon ohkas sügavalt, võttis teated ja pani need Parragi lauale, selleks ette nähtud kasti.

Kui ta tänavale astus, oli vihm lakanud. Aga isegi kui oleks sadanud – tema elas toimetusele nii lähedal, et poleks enam läbi ligunenud. Gordon suundus mööda Aradi tänavat Hitleri väljakule, pööras paremale ja astus sisse Andrássy tänava poolse maja uksest. Kojamees pühkis hoovi. Gordonit silmates hüüdis ta: „H-h-h-h-härra Gordon. Oo-oo-oo-da…“

„Tere päevast teilegi, Kocsis!“ Gordon kiirustas trepist üles ega märganud, et kojamehe nägu on tulipunane, nagu ähvardaks sealsamas lõhkeda. Mehel oli nii kange tahtmine talle midagi öelda. Gordon avas korteri ukse, riputas mantli varna, viskas kaabu mütsiriiulile ja läks kööki. Ta avas külmkapi, võttis pudeli mineraalvett, rüüpas ja pani pudeli tagasi kappi. Kapi oli ta vanaisa Mórilt pärinud koos korteriga. Külmkapi oli tema vanaisa soetanud oma hoidistamismaania tõttu ja Gordonile hakkas kapp meeldima. Eks ta üks liigne luksus oli, aga niipaljukest võis ikka enesele lubada. Vanalt oli ta lisaks korterile ja külmkapile pärinud ka sahvritäie kahtlase koostisega moose. Niisiis kolis ta korterisse sisse, kasutas külmikut ja hakkas kohusetundlikult moose sööma.

Gordon võttis magamistoa riidekapi ees seistes seljast märjaks saanud ülikonna, otsis selle asemele kuiva ja puhta, tõmbas püksid jalga ja nööpis just särki kinni, kui uksekell helises. Pahuralt toppis ta särgi püksi ja pusis ukse poole minnes viimaseid nööpe kinni.

Ta avas ukse ja vakatas. Ukse taga seisis sale, sihvakas blondiin, seljas moekas maani ulatuv pruun mantel, peas laia servaga kübar – seesugust oli Gordon vist viimati näinud mingi päevalehe nädalalõpulisa fotodel Greta Garbo peas. Naine piidles Gordonit oma pikkade ripsmete varjust ja kostis: „Ah! Nii et see oletegi siis teie!“ Seda öelnud, lükkas ta Gordoni ukse pealt eest ja astus korterisse. Jalamatile jäid tema kaks suurt ja üks väike fiiberkohver. Gordon lõi ukse kinni ja läks naisele järele.

Naine istus elutoas diivanil, mantel ikka veel seljas, jalg üle põlve, ja tõmbas aeglaste, mõõdetud liigutustega kindaid käest. Gordon nõjatus vastu uksepiita, naine silmitses teda uuesti oma pikkade ripsmete alt.

„Kas tõite mu pagasi sisse?“

„Jah!“ vastas Gordon.

„Ja kus see on?“

„Siinsamas, minu kõrval.“

„Olete teie vast naljamees!“

„Ega teiegi alla jää, naera ennast või puruks! Milline entré! Aga seda poleks vaja olnud nii pikale venitada.“

„Ja Krisztina ütles mulle, et teie pole selline nagu teised mehed.“

„Kas te tahate mind meelitada või soovite mulle teada anda, et tunnete mu sõbratari?“

„Te peate vist mu õde silmas? Või on teil peale tema veel keegi?“

„Teie õde? Krisztina?“

„Vaat, kui taibukas!“

„Kas ta teile seda ei maininud, et mulle ei meeldi ninatargad naised?“

„Niisiis, ma ei meeldi teile.“

„Just seda ma tahangi öelda, kulla…“

„Anna. Anna Eckhardt.“

„Noh, kulla Anna, Anna Eckhardt, mul pole aimugi, mida te soovite ja kes te selline olete…“

„Krisztina õde.“

„See kisub juba naljakaks.“

„Kisub või?“

„Krisztina pole mitte kunagi mitte ühegi sõnaga maininud, et tal on õde.“

„Ma ei üritagi väita, et meil on hea läbisaamine.“

„See on küll üks imelik jutt. Ma olen Krisztinat tundnud kuus aastat ja ta pole teist veel mitte kordagi rääkinud. Kuigi talle meeldib oma perekonnast rääkida.“

„Eks ole!“

„Mis „eks ole“?“

„Täpselt nii, nagu ma ütlesin! Ma ei üritagi väita, et me saame hästi läbi.“

„Nii et ta ei räägi teist mitte kunagi mitte kellelegi mitte sõnakestki?“

„Meil oli üks väikene tüli.“

„Mis tüli?“

„Ma lõin temalt peigmehe üle.“

„Ja mis siis?“

„Ja siis jätsin ta maha.“

„Ja selle peale sai Krisztina nii pahaseks, et kustutas teid oma elust?“

„Pärast seda, kui poiss Nagyszebeni jaamas Bukaresti rongi alla hüppas…“

Gordon võttis sigareti ja pani selle põlema.

„Noh, kas toote mu kohvrid sisse?“ küsis Anna.

„Ei, sest kui te varsti minema hakkate, peate need uuesti välja tassima. Ma ei taha, et te kaks korda vaeva näete.“

„Nii et te viskate mu siis välja?“

„Kui te just nii ütlete.“

„Tahate, ma palun ilusasti?“

„Ilusasti? Mida?“

„Et ma võiksin paariks päevaks siia jääda. Ma tulin just Viinist ja mul pole kusagil elada. Raha mul ka praegu eriti pole, mõtlesin, et äkki võiksin natuke aega siin teie juures peatuda.“

„Selge.“

„Ja siis?“

„Te ütlesite, et palute ilusasti.“

„Tahate, et ma paluksin ilusasti?“

Gordon silmitses diivanil istuvat naist, kes oli korraks hüljanud kogu oma vambilikkuse.

„Jah,“ vastas Gordon.

„Ma väga palun!“ ütles Anna.

Seepeale pööras Gordon kannapealt ringi ja läks välja kohvrite järele. Ta tõstis need elutuppa.

„Aitäh!“

„Ärge siin midagi lahti pakkima hakake,“ teatas Gordon.

„Miks mitte?“

„Sest ma saadan Krisztinale telegrammi. Küsin tema käest järele.“

„Mille kohta?“

„Londoni börsiindeksite kohta.“

„Te siis ei usu mind?“

„Miks ei usu! Aga ma ei saa ka öelda, et ma teid usun.“

„Ja sellepärast saadategi Krisztinale telegrammi?“

„Sellepärast jah. Aga see võtab paar päeva aega, kuni ma vastuse saan.“

„Miks?“

„Kas te pole siis kuulnud? Kas uudis, et sakslased ründasid Poolat, pole veel Viini jõudnud?“

„Ja sellepärast kulub teil mitu päeva, et üks telegramm valmis kirjutada? Kas sündmused on teid sedavõrd vapustanud?“

„Helistada saab ainult riigisiseselt, teiste riikide suhtes kehtib nüüd viisakohustus, telegraafiteenused on piiratud, kõik saabuvad ja väljuvad telegrammid loetakse läbi. Nii on lood. Seda nimetatakse eriolukorraks. Teate küll, see, mida on kombeks sõjaseisukorras kehtestada.“

Naine vaatas Gordonile otsa ja tahtis justkui midagi öelda, kuid ohkas siis.

„Ma luban, et hoian teie voodit hästi.“

„Seda kindlasti, sest teie magate diivanil.“ Gordon vaatas kella. „Ma pean nüüd minema.“

Ta läks magamistuppa ja lõpetas riietumise. Sidus lipsu kaela ja astus elutuppa. Anna oli mantli ära võtnud. Naisel oli seljas pikk, kitsas, kõrgele ulatuva lõhikuga seelik, kreemikasvalge siidpluus, kaeluses volang, seeliku peal lai vöö. Tal oli pikk kael ja uskumatult sile nahk.

„Ma panen teid nüüd luku taha. Kui tagasi tulen, siis räägime,“ ütles Gordon. „Sahvrist leiate moosi.“