Читать книгу Praktiline homöopaatia - Vinton McCabe - Страница 11

Sümptomid on head, halvad ja neutraalsed. Kogeme neid iga päev. Nad on märgiks meie elujõu olemasolust. Nad on elumärgid.

Puutume igapäevaselt kokku reaktsioonide vallandajate ja potentsiaalsete vallandajatega. Kõigel, mis meiega juhtub, on potentsiaal põhjustada muutusi nii meie üldises olekus kui ka sümptomites, mida me sel hetkel kogeme.

Väga lihtsal tasandil rääkides, kui sõidame kiirteel ja teine auto põikab meile ette, on meil tegemist muutuse vallandajaga. Võime otsustada lülitada sisse raadio ja lõdvestuda, olles õnnelikud, et suutsime õnnetust vältida. Samuti võime otsustada seda lurjust jälitada ja sundida teda teelt välja sõitma. Need on ühed paljudest võimalikest valikutest, kuid samal ajal leiavad aset ka teised muutused, mida me nii kergelt kontrollida ei saa. Meie süda taob kiiremini või tekitab napp pääsemine hingeldamist. Ehk on meil isegi tarvis valida järgmine mahasõit ja enne jätkamist pisut lõdvestuda.

Seega on kõik meid ümbritsev muutuse vallandajaks või vähemasti potentsiaalseks vallandajaks. Homöopaadi ja Jungi analüütiku Edward Whitmondi sõnul ei vii haiguseni asjaolud, mida me psühholoogilisel tasandil endasse haarame. Haigust põhjustavad asjaolud, mida meie psühholoogiline tasand hoomata ei suuda. Seda öeldes tuletab ta meile meelde, et homöopaatia seisukohast pole probleemiks pisik ega meist napilt mööduv auto. Probleemiks on see, mida me pisiku või kiirendava autoga silmitsi olles ette võtame.

Niisiis, võttes arvesse nii seda, et kogeme sümptomeid kogu aeg, kui ka Hahnemanni arvamust, et haiguse määramiseks läheb tarvis meeskonda – subjektiivset isikut, patsienti ja objektiivseid vaatlejaid – siis kuidas peaksime mõistma sümptomeid ja kuidas aitavad nad meid patsiendi ravimisel?

Hea küsimus. Sellele vastamiseks peame süüvima filosoofiasse.

Sümptomite mõistmisel peame hetkeks meenutama, et ravitseja vaatenurgast oleme kõik patsientidena ainulaadsed ja terviklikud. See tähendab, et meist igaühe sümptomid tähendavad täpselt seda, mida nad tähendavad meile. Näiteks on patsiendil A ja patsiendil B külmetus. Patsientide sümptomite puhul tuleb meil meeles pidada, et kummagi külmetuse diagnoos on vajamineva aine vaatenurgast praktiliselt tähtsusetu. Homöopaatia apteegis puudub üksainus aine, mida tuleks pidada külmetuse aineks. Selle asemel on meil ained haigetele: külmetusega haigetele, kurguvaluga haigetele jne.

Seega tuleb patsiendi sümptomitest olenemata käsitleda teda kui ainulaadset isikut. Raviplaani ei saa koostada enne, kui oleme vaadanud tema sümptomeid ja kuidas ta neile reageerib.

Patsient A võib olla sümptomitest täielikult muserdunud. Patsient B võib aga end siiski jalule ajada ja tööle minna. Ometi on mõlemal külmetus. Mõlemad on saanud subjektiivsetelt ja objektiivsetelt vaatlejatelt haiguse diagnoosi. Külmetuse erinevus seisneb selle all kannatajate erinevuses. Suures osas seisneb erinevus elujõus. Samas on oma osa ka sellel, milline on inimese emotsionaalne reaktsioon haigusseisundile, kuidas teda lapsepõlves raviti jne.

Seega tuleb sümptomid – hulk asjaolusid, mida tervikuna kutsume haiguseks – asetada inimese kui terviku konteksti. Haigust tuleb individualiseerida. See on üks neist meetoditest, mille poolest on homöopaatiline suhtumine patsienti ja haigusesse peajagu kõrgemal allopaatilisest seisukohast. Homöopaatia patsiendile on individuaalne ravi alati tagatud.

Nagu eespool märgitud, on patsient tervik. Tema olemuse moodustavad kolm omavahel läbipõimunud tasandit – keha, meel ja hing. Kui teataval patsiendil on külmad jalad, kuum pea ja valus kurk, peavad need olema omavahel seotud. Tema ravimisel tuleb kõiki nähte ühel või teisel viisil arvesse võtta. Kõik sümptomid tuleb asetada konteksti. Kõik nad on terviku osaks.

Teoses “Thorson’s Encyclopedic Dictionary of Homeopathy” kirjutatakse sümptomite kohta järgnevat:

Sümptomid ja nähud aitavad homöopaadil valida individuaalsele patsiendile sobiva homöopaatilise aine. Niisiis valib ta aine sümptomipildi, mis tekitaks sellega identse sümptomipildi, kuigi mõned (või isegi enamik) sümptomid võivad olla subjektiivsed. Siinkohal omistatakse omapärastele, ootamatutele, silmatorkavatele või seletamatutele sümptomitele väljapaistev tähendus.

Homöopaat William Boericke sulest pärineb termin homöopaatilisele meetodile, mis asetab patsiendi kogetavad individuaalsed sümptomid selle patsiendi üldise ja ainulaadse olemuse konteksti. Sarnaselt teistele klassikalistele homöopaatidele, nimetab ta seda “sümptomite tervikuks.”

Boericke kirjutab:

Sümptomite tervik seisneb raviva aine määramiseks vajalike sümptomaatiliste faktide süstemaatilises tuvastamises. Sümptomite terviku hulka kuuluvad kõik keha ja meele muutused, mida suudame tuvastada/märgata või millest on ravitsejat teavitatud; seega kõik kõrvalekalded tervisest. Terviku hulka kuuluvad kõik subjektiivsed sümptomid, mida haige suudab korrektselt kirjeldada ning kõik objektiivsed sümptomid, mida ravitseja tuvastab oma meeli ja kõiki aine määramise vahendeid kasutades. Patsiendi uurimisel tuleks järgida selget ja süstemaatilist plaani.

Kui oleme end eelnevast keerulisest keelekasutusest läbi närinud, näeme, et sümptom on alati osa suuremast olekute rühmast. Seega peaksime arvesse võtma, et reaalsuses on kaht tüüpi sümptomeid: olekud (mille puhul on inimeste vahel alati erinevusi, näiteks on mõned inimesed janused ning higised, samal ajal kui teised ei ole) ja haigusnähud. Mõlemad on ühtaeguobjektiivsed ja subjektiivsed, sest meil on enda kohta teavet, mis teistel puudub ning meie kõigi enesetunnetuses on tühi koht, mis on kõigile teistele kergesti ligipääsetav. Muutused meie olekus esindavad tegelikult meie haigusnähte.

Teoses “The Dictionary of Homeopathic Medical Terminology” leidub sümptomite kohta mitmeid lehekülgi teavet, kuid definitsioon on lühike ja meeldiv: “Põhimõtteliselt on sümptom ebaloomulik aisting, mida inimene kogeb kogu kehas või ühes kehaosas.”

Need “ebaloomulikud aistingud” võivad olla valulikud või meeldivad. Energiataseme tõus kindlal päeva- või aastaajal on sama oluline sümptom kui pea- või kurguvalu. Õpime teadvustama end ja meie meeles, kehas ja emotsioonides toimuvaid muudatusi.

Õppides töötama sümptomitega, esindagu nad konkreetset valu või mitte, õpime parandama patsiendi üldist tervist ja ennetama tulevasi haigusi. Kuna ravitseja on patsiendi elus suur ja võimas vallandaja, olenemata sellest, kas ta seda rolli tahab või mitte, peame alati püüdma olla paranemise vallandajad ja mitte kunagi patsienti üldiselt nõrgendama ega kahjustama.