Читать книгу Kire lainetel - Violet Slade - Страница 4

LENNUKOMPANII LUFTHANSA LENNUK sooritas maandumist, püüdes läbi murda paksudest, vett ja elektrit täis pilvedest. Hiiglasuur lainer rappus perioodiliselt õhuaukudes, olles valgustatud kaugetest välgusähvatustest. Kõik muutus üha süngemaks, optimismi ei sisendanud miski. Salongis oli samuti nukker ja rõõmutu, põles vaid avariivalgustus.

Igaks juhuks kinnitas Anna ohutusrihma kõvemini ning haaras tugevamini käetugedest, tõmbudes vaistlikult kerra. Justkui garanteeriks oma isikliku ümbermõõdu vähendamine pääsemise.

Peas vilksatasid just mitte eriti rõõmsad mõttekatked. Missugune suurepärane puhkus Vahemere rannikul… ja selline kontrastne finaal. Anna isegi ei kartnud mitte niivõrd lendu halbades ilmastikutingimustes madalal üle mägede, kuivõrd ta pelgas probleeme seoses eelseisva ümberistumisega. Poolteise tunni pärast peab ta jälle lendama sellesse mitte eriti külalislahkesse Šveitsi taevasse. Tal tuleks justkui maksta mingi talle endale teadmata pahateo eest. Kõige hullem, kui Zürichi lennuväli ei saa neid halva nähtavuse pärast vastu võtta.

Nad võidakse seetõttu saata kusagile kaugemale sobivasse tsooni, kust koju – Grazi – on hoopis keeruline jõuda. Või lastakse neil ikkagi maanduda selles tehniliselt hästi varustatud lennujaamas, kuid ümberistumist ei toimu. Piisab ühest pilgust Austria provintsikompanii armetule lennukile, millega ta poolteise tunni pärast edasi peab lendama, et sellisele järeldusele jõuda. Tuleb jumal teab kui kaua oodata, et äikesepilved haihtuksid. Kuidas ikka ei vea! Eks vist mõni taevaelanik hakkas kadestama tema magusat elu suurepäraselt varustatud Alanya kuurordikompleksis Club Starlise, mis on orienteeritud saksa keelt kõnelevatele külastajatele, ning otsustas ebameeldivustega kompenseerida tema kümnepäevase mesimagusa meelelahutuse, et inimese elu oleks tasakaalus.

Muidugi on väljend “mesimagus” liialdatud. Tema ajutine sõber rannal, kes talle juba teisel mugavuse sulusalas viibimise päeval tekkis, võis vaevalt pretendeerida ideaalse kaaslase kohale.

Asjalik, sihikindel, täpne ja arvestav, siiralt veendunud, et päeval tuleb tegelda äriga ja öösel magada. Seksi jaoks tuleb aega leida kusagil vahepeal, kui päevaplaan selleks võimaluse annab. Tegelikult, kurat temaga! Põhimõtteliselt tuli ta oma ülesandega kenasti toime. Ta kindlustas alalise saatmise rannal, naabruse laua taga ja täisväärtusliku öö “armastuse loožis kahele”. Franz ei olnud veel jõudnud välja hüperseksuaalsuse east ja demonstreeris püüdlikult oma erootilisi võimeid. Jäi selgusetuks, kas ta tegi seda iseloomuliku harjumuse tõttu teha kõike südametunnistuse järgi või selleks, et mitte kaotada isiklikku väärikust “suure isamaa” esindajana saksa partneri ees väikesest Österreichist.

Ootamatult kargas lennuk välja pilves moodustunud “aknakesest” täpselt kitsa rohtunud aasa kohal, sööstes püüdlikult edasi, eemale uutest pealetükkivatest pilvedest. Võitlus lõppes nüüdisaegse lennutehnika võiduga. Lainer suutis end looduse stiihia vangist vabastada, ennetades seda mõne minutiga. Seejärel katsid pilved jälle taeva lennuvälja kohal.

Lennuk veeres reisijate aplausi saatel kindlalt mööda maandumisraja betooni.

Anna tormas kiiresti läbi lennujaama, et ümber istuda. Esimese korruse ootesaal osutus küllaltki kurvameelseks, kuid õnneks ei pidanud ta siin kaua aega veetma. Tütarlapse suureks üllatuseks anti Austria lennukompanii lennukile luba startida lennuplaani järgi, vaatamata uuele tihedale vihmaseinale ja madalatele pilvedele. Vihmavari pea kohal, sammus tütarlaps talle juba tuttava väikelennuki juurde. Meeskond oli sama, kellega ta Grazist Zürichisse oli lennanud. Kaks stjuardessi, mõlemal peas hall ümmargune müts, seljas hall vest ja meresinine miniseelik, noored ja optimistlikud, vaatamata ilmale ja eelseisva lennu ohtlikkusele. Reisijaid oli vähe. Need olid kõik sünged ja elatunud mehed. Inimkonna kaunimat poolt pidi esindama tema üksi, kui pardasaatjaid mitte arvestada. Imelik, et mitte ütelda enamat. Seda peab vist halvaks endeks lugema enne tunniajalist lendu Alpide aasta läbi lumikatte all olevate neljatuhandeliste kohal.

Nii nagu tütarlaps arvanud oligi, osutusid üleelamised teise lennu ajal veelgi suuremaks. Jäi üle vaid silmad sulgeda ja palvetada kaitsepühakute poole ning usaldada oma elu ja saatus Issanda Jumala meelevalda. Kuni Grazini kulges lend pilvedes. Periooditi kõikus vana duralumiiniumist lennuk, pillutas ja tiirutas nii horisondi kui ka vertikaali suhtes, vahel kohe mitmel tasapinnal. Lennuk oigas ja krigises kaeblikult, võpatades stiihialt saadud löökidest, kuid alla ei andnud. Paar korda toimus tema vastupidavuse katse nii halastamatult, et Anna hakkas juba eluga hüvasti jätma. On ju igal inimeste loodud asjal oma võimaluste piir.

Ainuke, mis teda süngetelt mõtetelt eemale juhtis, oli stjuardesside kangelaslik püüe reisijaid teenindada. Esimeseks õnnelikuks teenindamise objektiks oli endale vastavalt staatusele äriklassi pileti ostnud tüse ärimees. Nüüd ta siis maksis selle eest. Kõige eest tuleb kunagi maksta, sealhulgas ka seadusliku õiguse eest olla esimesena teenindatud. Kandik tassi kohviga lendas stjuardessi käest, joonistades õhus korrapärase kaare ning korralikult ja täpselt, pisutki mööda minemata valgus kohvitassi sisu pärlhallile vestiga ülikonnale, millesse ohver oli pakitud. Pärast seda ei hakanud “õhustiihia käskijanna” eksperimenti turistiklassi reisijate peal proovima, otsustades säästa nende odavaid ärikostüüme ja veelgi demokraatlikumaid teksaseid-kampsuneid.

Kui see pisike vahejuhtum välja jätta, lendasid nad kodulinna täiesti probleemivabalt. Viis minutit enne maandumist muutus kõik ootamatult selgeks ja kallis Austria maa võttis neid vastu tähti täis taevalaotuse all. Kodu, kallis kodu… See on nii suurepärane! Ta oli elus ja terve. Lohutusauhinnaks oli ta saanud suure punapõskse õuna, mida stjuardessid lennukist väljujatele saamata teeninduse eest kompensatsiooniks jagasid.

Mööda trappi tühjale öisele lennuväljale laskudes mõtles Anna isegi sellele, et vahel on hea ennast ja oma saatust proovile panna. Pärast niisugust lendu võib arvestada sellega, et tal on ees veel palju elusid. Nagu kassil. Üks asi aga on juba praegu selge: rohkem ta Alanyasse ja üldse Türki vabatahtlikult enam kunagi ei lenda. Ehk oli see asjade juhuslik kokkusattumine, kuid igast juhuslikkusest tuleb teha õiged järeldused. Järgmine kohtumine merega toimub ükskõik kus, peaasi, et kaugel Türgi kallastest.

Mõtetes jooksis Anna silme eest läbi geograafiline kaart ning peatus helesinistel lapikestel. India ookean. Seda on vist vara ette võtta, kuigi ei teeks paha tema kaldaid külastada. Ta ei ole enda jaoks ammendanud ka Vahemerd. Hmmm, aga miks mitte proovida Egiptust? Pühad sfinksid ja püramiidid, krokodillid ja kobrad – see on nii eksootiline. Suure käskijanna ja iluduse Kleopatra maa. Kleopatra, kes edukalt valitses miljonite alamate üle, kuid ei suutnud võita oma tundeid ja kurja ettemääratust…