Читать книгу Kire lainetel - Violet Slade - Страница 5

UNENÄGU OLI OLNUD KUIDAGI IMELIK… Nii imelik, et ta osanuks pärast ärkamist seda ümber jutustada ka pisimates detailides. Harilikult Anna magades und ei näinud. Kui vahel unenägude maailmas isegi midagi juhtus, siis üleelatu ja nähtu ei seisnud meeles ning haihtus kiiresti pärast ärkamist. Järele jäi vaid üldine rõõmutunne olemisest või hoopis kurbus. Sõltuvalt sellest värvisid järgnevat päeva kas unenäo optimistlikult roosakad või hoopis tuhmhallid kurvad toonid.

Kõige salapärasem oli see, et unenägudes ei peegeldunud need unistused, mis olid ilmsi, olles oma iseloomult romantilist laadi. Unistused olid küllaltki standardsed nagu igal normaalsel tütarlapsel ja sisaldasid kolme täiskasvanud naise peamist heaolu ja rahuliku elu soovi. Nendeks soovideks olid – oma maja, oma mees ja oma lapsed. Ettekujutus nendest “kolmest vaalast” muutus pidevalt ja seetõttu ilmselt ei leidnudki vastukaja unenägudes. Eriti muutus ideaalse mehe portree. Tütarlaps ei olnud endale siiani suutnud selgeks teha, kes talle rohkem meeldib. Kas atleetlikud brünetid mere värvi silmadega või blondid mehelikud põhjamaised tüübid. Lisaks sellele tõmbasid teda tihti kõhnad, pisut naiselikud ja elegantsed esteedid, hingestunud, pühalike nägude, unistavate silmade ning õlgadeni ulatuvate laineliste juustega intellektuaalid. Nad oskasid osavalt üle minna müstilise alguse arutluselt Kafka teostes julgete värvigammade juurde novaatorlikus Itaalia moeloomingus. Seejärel jõudsid nad arutleda Austria mägilaste folkloori mõjude üle eelmise sajandi Viini muusikakorüfeedele.

Karjääril Anna unistustes kohta ei olnud. Feminismi ideedesse tööpostil suhtus ta juba lapsepõlvest alates skeptiliselt, orienteerudes tervele mõistusele ja meeldivale meelelahutusele. Tegelikult ei saanudki tema elukutse juures rääkida iseseisvast ja tormilisest karjäärist. Magistridiplom võrdleva lingvistika alal erilist valikut ei võimaldanud, võisid tegelda kas pedagoogika või teaduslike uuringutega. See võimaluste vähesus tõi ta lõpptulemusena Euroopa Lingvistika Uurimise Keskusesse kodulinnas Grazis. Tilluke ja piisavalt omapärane maailm ühtse Euroopa keskel Tirooli Alpides. Väike suletud kollektiiv. Kahjuks – pea kõik kolleegid – ainult naised. Ainus eelis selle töö juures oli see, et ei olnud vaja kusagile kolida. Aga kas see oligi hea sellisele sümpaatsele, auahnele ja energilisele tütarlapsele – minna või kopitama selles ühes ja samas keskkonnas. Sest ta tahtis pidevalt midagi värsket ja eredat, mingeid erutavaid ettekujutusi ja närvekõditavaid elamusi.

Just sellest ta mõtleski, kui suundus mööda hommikust marsruuti oma vanemate korterist Annenstrassel, mis asus roosade seinte ja punase katusega vana kolmekorruselise maja teisel korrusel, oma töökohta Grieskais, neljakandilises, punaseks värvitud seintega kuupmajas.

Maja paistis teiste Muri jõe kaldal paiknevate vanas stiilis ehitiste hulgast tugevasti silma. Seda marsruuti oleks ta võinud läbida ka suletud silmil. Soovi korral oleks olnud lihtne lugeda kokku astutud sammud, mida ta oli teinud viis päeva nädalas kuust kuusse juba kaks aastat. Erandiks olid puhkepäevad, riiklikud tähtpäevad ja puhkus.

Jah, tal oleks vist tulnud valida teine elukutse. Näiteks saada populaarse naistelehe toimetajaks. Muidugi mitte väga ekstravagantse, kuid mõõdukalt jalustrabava ja mõõdukalt snoobliku, naistele kasuliku ja meestelegi loetava ajalehe toimetajaks. Igal juhul mitte sellise, mis meestest pärast paari numbri lugemist naistevihkajad teeks. Teine variant oleks töö koos onu Ferdinandiga, ema vennaga, kuulsas Piberi hobusekasvanduses. Aretada ja treenida helevalgeid lipitsaanereid – kuulsaid tõuhobuseid. Kuulsaid selle poolest, et varsad sünnivad tumeda nahaga, kuid täiskasvanuks saades muutuvad nad helevalgeks. Geneetiline saladus, mida teadlased pole seniajani paljastada suutnud.

Anna unistus oli saada heaks ratsutajaks, et esineda Hispaania ratsasõidukoolis ratsavõistlustel Viini areenil, olles riietatud kooli ratsanike traditsioonilisse univormi. Kardpaeltega kübar nagu Napoleoni marssalil, kohvivärvi redingot, kollased liibuvad seemisnahksed püksid, kõrged mustad ratsasaapad… Väga romantiline ja eneseväärikust ülendav tegevus.

Või saaks kuulsaks naiste moedisainerina. Muide, miks just naiste? Enamik kuulsaid moeloojaid on sündinud mehena, kuid sellegipoolest mõistavad nad hästi naiste maitset ja probleeme. Miks ei võiks olla vastupidi? Miks ei võiks naine meeste moele pühenduda? Kujundada meeste vaateid moes välimuse, riietuse ja jalanõude osas. Las tunnevad ka, mida tähendab pidevalt jälgida moe kõikuvaid puhanguid, põdeda selle pärast, et oled kuidagi teisiti riietatud, et pidevalt oled sammu võrra maas, ajades taga õigust olla arvestatud kaasaegsete hulka. Lisaks veel figuuri jälgimine ja selle piinajalik korrigeerimine, sobitades seda moe uskumatute piruettidega. Las püüavad ka paari nädalaga hästi toidetud laiaõlgsetest Heraklestest muutuda kõhnadeks Twiggi-poisteks, peenikesteks ja sitketeks nagu pajuoksad. Järgmisel aastal just vastupidi. Kui keegi maailma moegurudest julgeb järsku täiel häälel teatada, et vaevatud, kehvavereliste, närviliste ja seksuaalselt rahutute aeg on möödas. Isikliku ja ühiskondliku tervise päästmiseks on tarvis enam kombekat ja heatahtlikku keha. Mida rohkem liha, volte ja põsepuna, seda ilusam ja tänapäevasem…

Muidu on meeste fantaasia liialt kitsarinnaline ja vaene. Kui jutt kaldub isiklikule välimusele ning vajadusele teha selles mõned muudatused, arvatakse, et see on naiste ala – köita nende laiska ja tülpinud pilku. Silmanähtav püüdlus konservatiivsuse ja primitivismi poole, püüd hoida ennast igasuguste sekelduste ja poeskäikude eest. Mida vaid maksab mehe niinimetatud klassikaline äriülikond!

Hmmm, eks vist selliseid sõjakas-kriitilisi mõtteid naiste ja meeste moodidest sisendaski talle see kummaline uni. Ta uitas üksinda mööda kusagil kõrgel mäel just kuristiku äärel asuvat võlulossi. Loss sarnanes väga Herbersteini lossiga, mis asus Stüüri mägede maalilises Feistritzi orus, mida ta eelmisel aastal oli külastanud. Eriti olid talle meelde jäänud rosaarium ja Volfland – kuulsa hundikoopaga kaitseala, kus kiskjad on sinust eraldatud vaid klaasseinaga.

Ta ei kohanud kedagi, kõndides mööda avaraid ja tühje tube. Tumedate tammepaneelidega seintel rippusid vanad gobeläänid ning kuulsate esivanemate portreed. Nurkades seisid tardunud mannekeenid, riietatud poleeritud raudrüüdesse. Mitte ühtki elavat hinge. Vaid suured nikerdatud ja ohtralt kullatud tammepuust uksepooled avanesid tema ilmudes nagu võluväel. Need sulgusid tema selja taga sama vaikselt.

Kusagilt kaugelt kostsid vanaaegse muusika helid. Ta võis eristada klavessiini, harfi, flööti, viiulit, orelit… Helid muutusid aina tugevamaks, nagu oleks ta lähenenud helide allikale – tantsusaalile. Tahtmatult lisas ta sammu, aimates, et varsti avaneb järjekordne uks ja tema ette ilmuski kaugusse ulatuv laitmatult vahatatud parkettpõrand.

Sellel põrandal on sadu menuetti või klassikalist valssi tantsivaid paare. Mees- ja naisfiguurid on riietatud kullaga tikitud rõivastesse ja ohvitserimundritesse, sädelevasse siidi ning lopsakatesse krinoliinidesse. Või siis mustadesse lehvivatesse torujatesse frakkidesse ja helevalgesse lendlevasse pitsivahtu. Tema ilmumisel muusika katkeb, kõik paarid taanduvad ootuses, pöördudes näoga tema poole. Lossi omanik, noor ja kaunis, helesiniste silmade ning varese tiiva värvi lokkis, õlgadeni ulatuvate juustega mees, tuleb tema juurde ja sirutab vaikides ette oma käed, kutsudes teda pidulistega ühinema.

Tema unenäos tantsusaali uks lõpuks tõepoolest avanes. Kuid tantsivate paaride asemel selles tohutu suures ja avaras, valgust täis, sädelevas, helklevate seinte ning lihvitud kristallist laega saalis keerlesid suured mitmevärvilised liblikad. Tõsi, pärast tema ilmumist lõpetasid liblikad õhus hõljumise ja istusid üle saali tõmmatud liikumatutele lintidele. Seal hakkasid nad muutma värvi ja kuju, muutudes tema pilgu all millekski imelikuks...

Musta-, valge- ja punaseruudulise marmorpõranda kohal, erinevatel kõrgustel üle saali olevatel nööridel, just nagu tuuleiilidest liigutatult, moodustasid nad elegantselt oma kirjusid tiibu lehvitades kauneid kujundeid… naiste püksikuid kõikvõimalikes vormides ja värvides, erinevas läbipaistvuse ja erootilisuse astmes. Igale maitsele ja meeleolule, romantilis-mõistlikust kuni kergemeelseteni, meelitav-intrigeerivast kuni väljakutsuvalt erutavani. Klassikaline uni mehele-fetišistile, kes on hull naiste pesu järele… Imelik. Milleks see hea peaks olema?

Kui need oleksid olnud meeste trussikud, oleks kõik selge olnud. Tavaline naiste erootiline fantaasia võimalusega järgnevale. Näiteks – täita kogu see saal meestega, kellele ta peab valima sobiva “ehte”. Ta looks sadu harmoonilisi ansambleid kirjude materjalide tükkidest, tunnetades meeste keha plastikat.

Hiljem valiks ta sellest massist õnnestunumad näidised, mis kaunistaksid tema meestest koosnevat haaremit. Ta paigutaks kõik õnnelikud sellesse lossi, kus nad veedaksid kurnavalt pikki päevi ja veel pikemaid öid, igatsedes tema järele ja oodates kannatamatusega tema ilmumist. Loomulikult on ta nende vastu halastav ja kaastundlik. Kõik valitud saavad vähemalt kord elus tunda tema suudluse maitset ning tema üsa mahlakust, enne kui nad kuristikku tõugatakse... Muide, viimane on juba meeste süngete legendide hulgast amatsoonidest, kes moonutasid matriarhaadi kuldaega. Ta ei ole üldse verejanuline. Tasub ainult äratüüdanud meeslinnuke vabadusse lasta, et ta kuldpuurist välja saades ülistaks oma endist valitsejannat…

Jumal, see oleks küll muinasjutuline! Tuleb vaid ette kujutada ja kohe muutuvad põlved nõrgaks, pea hakkab ringi käima ja isiklikud püksikud muutuvad niiskeks… Kuid kahjuks oli see ainult fantaasia, millest äratuskell ta enneaegu ja halastamatult välja rebis.

Jälle peab minema sinna neetud ja surmani ära tüüdanud töökohta. Iga kord pärast piinarikkaid mõtisklusi – kas ta väärib seda? Nõnda igal hommikul viis korda nädalas. Pisikene põrgu maa peal tillukeste vaheaegadega selleks, et laadida katlad uuesti keeva väävliga ning vahetada välja läbipõlenud pannid.

Nende mõtete saatel tibutava vihma all läbis ta tee veelgi märkamatumalt kui harilikult.

Mehaaniliselt nägi Anna vihmavarju alt silmanurgast, et parajasti möödus ta kaldapealsel asuvast küllaltki suurepärasest mälestusmärgist piiskop Nikolaile, mis nähtavasti sümboliseeris vaimuliku vähenõudlikkust ja lihtsust. Tähendab, ta on juba peaaegu kohal ja nagu alati, väikese hilinemisega. Õnneks oli šeff täna ära ja tütarlapsel õnnestus vältida järjekordset etteheitvat peanoogutust sellelt enesearmastajalt ja upsakalt prantslaselt, kellele meeldis hommikuti sissepääsu juures oma alluvaid oodata, käes kummaline Šveitsi kronomeeter. Ta oleks võinud karjast eksinud lambukeste kasvatamiseks mõne teise võimaluse leida. Ja räägitakse veel gallialaste galantsusest. Austerlasest ülemus niimoodi ei käituks. Tegelikult, kui olla täiesti objektiivne, on tal selle üle raske otsustada, sest see on tema esimene töökoht pärast ülikooli ja ka esimene ülemus. Praegu ei ole kellegagi võrrelda.

Anna sisenes teise korruse kõige suuremasse, riiulite ja laudadega täidetud tuppa. Lauad ja riiulid olid koormatud raamatute, dokumentide ja kontoritehnikaga.

Peale tema töötas selles avaruses kolm inimest, kuid praegu oli kohal vaid Gretchen, kes oli jõudnud juba peadpidi paberihunnikusse sukelduda. Vaene Austria Tuhkatriinu, keda loodus kiirest taibust ja sümpaatsest välimusest ilma oli jätnud! Ta tillukesed lahked silmad olid peaaegu kulmude ja ripsmeteta ning nahk nahahooldusvahendite ebaõige kasutamise tõttu kaunikesti rikutud. Liiga püüdlik töökoha jaoks, kust ei astu läbi printsid päritud varanduse ja vakantse südamega, kellest ta kindlasti salamahti unistab. Naine jääb ikka naiseks, isegi siis, kui ta iga päev näeb end tõtträäkivas peeglis.

Ta tuleb tööle kõigist varem ja lahkub kõigist hiljem, arvates siiralt, et sellega aitab ta kaasa tsivilisatsiooni arengule. Ta arvab end kaasa aitavat suhtlemisele ja üksteisemõistmisele inimeste vahel meie paljukeelsel planeedil. Nii nagu probleemid suhtlemises seisneksid vaid keelebarjääris. Annal näiteks on suur hulk kaasmaalasi, kellega ei ole absoluutselt võimalik ühist keelt leida. Kuigi mingeid lingvistilisi tõkkeid ei tohiks olla.

Armas lollike Gretchen, märganud Anna tulekut, väljus kohe oma urust temale omase sooja, heatahtliku naeratusega.

“Tere, Anna! Kuidas on? Kas kohvi tahad? Vesi läks just keema. Pärast vihma käest tulekut ei oleks halb end soojendada.”

“Tere hommikust, Gretch! Aitäh pakkumise eest, kuid ma joon vist hiljem. Mu tee pole ju kuigi pikk, ma ei jõudnudki märjaks saada. Kahjuks pean kiiresti ühe asja korda ajama.”

Anna riietus laht ning pani mantli ja vihmavarju kuivama. Seejärel vahetas ta jalatsid, päevinäinud välisjalanõud sama palju kantud kingade vastu.

Siis võttis ta sisse oma koha, kaitstes end välismaailma eest arvuti sisselülitamisega ja plastkaante hunnikuga. Ta võttis sisse sellise inimese asendi, kes on täielikult süvenenud oma töösse. Tegelikult oligi tal palju tööd. Töö hulka kuulus ka Keskuse järjekordse väljaande toimetamine, mille eest ta isiklikult vastutas. Pärast nii salapärast und aga võis toimetamine pisut oodata. Ta on ju ometigi sündinud ja elab maal, kus elas ja töötas kuulus psühhoanalüütik Sigmund Freud, inimese alateadvuse salapäraseid protsesse avastanud ja uurinud mees. Selles kontekstis oleks arutu jätta tähele panemata oma isiklik ego ja mitte süveneda omaenese minasse.

Paar kuud tagasi oli ta läbi vaadanud ühe uue moodsa psühhiaatri-naistevihkaja artikli, millest õnnestus aru saada, et uute teaduslike avastuste valguses ei seisne meeste ja naiste vahelised erinevused mitte selles, et… Lühidalt – mitte seksuaalsfääris. Põhiline erinevus on mõtlemises ja üldse närvitalitluses. Igal juhul on teada, et väljend “aju hallollus” käib ainult meeste kohta, naiste mõtlemisorganid asuvat “valges olluses”, mis on nagu hoopis teine närvirakkude kogunemise koht kui meestel. See karvane šovinist andis teada, et meeste mõtlemisprotsess kestab kauem, sest ta läbib loogikakeskuse, mis naiste ajus hoopiski puudub. Anna võttis seda nagu rünnakut, mis nuhtleb autorit ennast ja tema pooldajaid.

Äärmisel juhul selgitab see halearmetu teooria, miks tundub enamik mehi nii halli, standardse ja arusaamatuna, erinevalt eredatest, omanäolistest, intuitiivse spontaansusega ja veetlevalt ettearvamatutest naistest.

Tegelikult, jumal temaga, selle meeste aeglase ja reguleeritud mõttemaailmaga! Igal juhul ei olnud tal plaanis mitte ühegagi oma meestuttavatest seda naiste püksikutega seotut arutada. Kahju, et probleemi ei olnud võimalik arutada ka samasooliste kaastöötajatega. Kõigi Keskuses viibitud kuude jooksul ei olnud tal õnnestunud ühegagi neist nii lähedaseks saada, et ta oleks võinud kedagi oma sõbrannaks pidada. Kui võtta või näiteks seesama Gretchen. Püha naiivsus! Loomulikult kuulab ta sind ära ja viisakusest isegi ei haiguta. Kuid tema apaatsete tühjade silmade pilgust on näha, et kõik sinu hinges tuhnimised on talle täiesti arusaamatud ja sügavalt ükskõiksed. Helistada ühele oma tõelistest, veel kooliaegsetest sõbrannadest oleks olnud mõnus, kuid mitte eriti mugav. Nad on ju kõik praegu tööl. Liiga palju kõrvalisi isikuid ning pahasoovlikke kõrvu ja keeli võib olla kõrval nii ühel kui ka teisel pool traati.

Ideaalis oleks võinud pöörduda professionaalse ennustaja poole. Või lehitseda päevinäinud unenäoseletajat. Olgugi et viimane on tulemuste suhtes kahtlane. Vaevalt, et möödunud sajandil tuli kokku puutuda naiste pitsilist pesu puudutavate probleemidega, kommenteerides neid trüki- või käsikirjas kivitahvlitel või pärgamendil. Ehk pöörduda interneti poole, kas või uudishimust? Teha paar-kolm päringut?

Kindlasti leidub seal midagi kasulikku.

Tegelikult on vist kõige parem tuhnida oma isiklikes tunnetes. Vaadata oma alateadvuse kaugeimatesse soppidesse ja selgitada välja isiklikud soovid. Eriti just salajased. Naisterahvas peab ennast paremini tundma kui mõni diplomiga psühhiaater.

Alustagem sellest, et tal ei ole kunagi olnud probleeme aluspesu valikuga, nii et otsesed analoogid on välistatud. Nii maitset kui ka vahendeid on piisavalt. Aitab sellest, kui jalutada mööda Herrengrassi või Rauchensteini tänava butiike ning kõik sinu mõistlikud soovid saavad täidetud. See, et nööridel hõljusid vaid intiimansambli alumised osad, on ka selge. Isikliku huvi puudumine. Ta ei ole kunagi armastanud rinnahoidjaid ja on võimalust mööda alati püüdnud nende kandmisest kõrvale hiilida. Loodus ja regulaarsed harjutused rinnalihastele andsid talle sellise vabaduse.

Väheke ettevaatlikuks teeb meestepesu puudumine läheduses. Sigmund Freud hindaks selle kindlasti seksuaalseks disharmooniaks isiklikus elus. Tuleb endale kiiremas korras partner soetada. Keeruline küsimus. Kõik oleneb sellest, mida selle partneri all mõista. Segu Don Juanist, Zorrost ja Robin Hoodist? Või piisab sellest, kui ta on seltskondlik, mitte eriti ahne ja seksuaalselt kogenud? Mõtelda mehest kui perekonnapeast ja isast on vist veel vara. Vanatüdruku probleemid teda veel ei ähvarda, austajaid on piisavalt, et mitte mõtelda möödavoolavale ajale.

Hmmm, ehk ei tasu asju keeruliseks ajada? Ehk oli see lihtsalt vihje, et on aeg korraldada ekskursioon mere äärde? Kanda end talvest üle suvesse, karmide ja jalamini läbi külmunud mäetippudelt soojade ja hellalt siniroheliste lainete juurde. Ülestõusmispüha puhkuse ja vaheajani ei olnudki enam kuigi palju aega. Tulekski hakata plaani pidama, kus pühad vastu võtta. Ja kellega. Loomulikult oleks jälle võinud ära kasutada isa venna küllakutset ja suunduda mägisuusakeskusesse Dachsteini Tauernis. See oleks kõige lihtsam variant, seda enam, et varustusprobleeme seal ei teki. Onu Gustav on kaupluse omanik piirkonna keskuses Schladmingis. Kauplusest saavad varustust osta need, kes järskudel mäekülgedel slaalomit ja vabastiili harrastavad. Kuid millegipärast sinna ei tõmba. See on vist lõpp pärast sinnasõitusid seitsme aasta jooksul. On aeg talvine ümbrus koos ühetaolise eksterjööriga, mis koosneb valgest vaikivast lumest ja igihaljaste kuuskede tippe kõigutavast tuulest, lainete kärarikka laksumise ja vahuse, vee poolt siledaks limpsitud rannaliiva vastu. Ega siis ilmaasjata liblikate esimesed read unenäos koosnenud ainult rannatoodetest. Selle jõudis ta enne äratuskella helinat meelde jätta.

Kuid mida teha isikliku eluga? Kellega koos see kauge merereis ette võtta? Ja kuhu? Ehk pöörduda tagasi idee juurde, mis talle pool aastat tagasi ekstreemtingimustes mägede kohal lennates pähe torkas? Võib-olla mõjub see olukord vähehaaval tema praegusele valikule? See kutsub temas esile instinktiivse vastikuse mägedes viibimise vastu. Loomulikult jääb Türgi samal põhjusel otsekohe ära.

Noh, mis siis! Mõtetes võib käia mööda mere kallast, Vahemere äärt ida poole. Iisrael ühemõtteliselt ei sobi. Aasta lõpus ei kujune see sõit mitte puhkuseks, vaid hoopis jõuludeaegseks palverännakuks mööda pühasid kohti. Siis… Egiptus? Seal on samuti probleeme, kuid see on täpselt see, mis talle selles nirus lennukis marsruudil Zürich–Graz lennates kangastus. Aegade käigus teravaks kulunud Cheopsi püramiid ja sfinks oma äralöödud ninaga, Nofretete kuninglik profiil, kookospalmid ja viigipuud, laisalt mööda Niilust ujuvad krokodillid…

Loomulikult võib valida ka teise tee. Kohe Väike-Aasia rannikult ületada kaardil helesinine laiuv pind vasakult paremale ja minna liigendatud läänerannikule. Kreeka, seejärel Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania. Esmapilgul ahvatlev, kuid tundub väga proosaline. Erinevalt Idamaadest mitte mingit salapärasust. Mitte mingeid muinasjutte “Tuhande ja ühe öö” stiilis, ei mingeid tuhandeaastasi mõistatusi. Standardne euroopalik teenindus, pealetükkivad tülitajad rannal, kes pakuvad puhkajatele tasulisi teenuseid.