Читать книгу Iga mehe unistus - Virginia Sands - Страница 4

“Ma ei sõida Savannah’sse. Ja, palun, ei maksa mulle nii visalt peale käia. Jätke järele, te mõlemad! Kas teis siis tõesti pole kübetki osavõtlikkust? Kuidas te ei mõista, et ma ei saa sõita sellesse neetud linna? Lihtsalt ei saa ja kõik!”

Põrutanud jõuetust raevust jalaga vastu maad, pööras Viola vanematele selja. Ta õlad vappusid ja silmad täitusid pisaraist. Üksnes suure tahtejõu abil hoidis ta end vaos, et mitte paisata isale ja emale näkku õiglasi etteheiteid. Kuigi Viola mõistis, et see ei muuda olukorda. Esiteks olid ta vanemad taoliste etteheidetega ammu harjunud, aga teiseks suhtusid nad ellu liiga pragmaatiliselt, et muretseda mingite kuue aasta taguste sündmuste pärast. Kui tütar poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud, oleksid Robert ja Sheridan Parker juba ammu tolle kahetsusväärse loo unustanud. Nad lihtsalt ei mõistnud, miks Viola ei suuda seda kuidagi peast välja heita.

“Kuule, väikseke,” hakkas Robert Parker lipitsevalt rääkima, vahetades naisega pilgu, “palun sind, rahune. Tõepoolest, sa võtad kõike kuidagi liiga emotsionaalselt. Istume nüüd kenasti maha ja arutame veel kord rahulikult kogu olukorda.”

“Mida siin veel, tont võtaks, arutada?” lajatas Viola südametäiega. “Ma vist juba ütlesin, et ei kavatse Savannah’sse sõita! Ja sellega paneme kogu loole punkti.”

“No mis punkti me saame panna, kui sul tuleb pärand vastu võtta ja kõik tähtajad hakkavad juba lõppema?” segas end vestlusesse Sheridan Parker. “Lõppude lõpuks, kes meist kolmest on see, kellele vanaema Cynthia jättis oma maja ja säästud? See oled sina. Ta pärandas kõik sulle, mu armas! Seepärast tuleb just sinul tegeleda paberite vormistamise ja kinnisvara müügiga. Ja pealegi,” laskis missis Parker käiku kõige kaalukama argumendi, “sina ju oled jurist, mitte mina ega su isa. Või sa tahad öelda, et oleme asjata kulutanud raha sinu haridusele?”

“Isa pangateenistujana taipab neid asju sama hästi kui mina. Ja sina, ema, kes sa kogu elu oled töötanud sekretärina, orienteerud ka väga hästi ametlikes paberites.”

“Mida sa siis välja pakud? Et me jätaksime töö ja hakkaksime tegelema sinu pärandusasjadega?”

“Oled väga taibukas, emme. Jah, just seda ma tahangi.”

“No, mu kallis, see on võimatu!” protesteeris Robert. “Maja müük võib pikale venida, sa ei taha ometi, et meid emaga töölt vallandatakse? Siis läheb meil kõigil halvasti.”

“Aga kui mina sõidan Savannah’sse, läheb halvasti minul.”

“Milline egoist sa oled!” hüüatas Sheridan etteheitvalt. “Sa mõtled alati, absoluutselt alati ainult endale! Ah, tegelikult… mis me üldse raiskame siin aega keelitamisele, Robert? Kui talle vanaema pärandust vaja ei ole, ärgu sõitku kuskile. Mis meil sellega pistmist!”

“Jah, tõepoolest,” toetas Robert teda. “Kui Viola ei vaja raha, jäägu siis Philadelphiasse. Lõppude lõpuks, me elame vabal maal…”

“Jumala pärast, isa!” Viola krimpsutas nägu. “Niisiis, nagu ma aru saan, te keeldute kategooriliselt mind aitamast? Mis siis ikka, tore. Lihtsalt suurepärane! Midagi muud ma teilt ei oodanudki.”

Sheridan tõi kuuldavale piinarikka ohke.

“Siin see siis on, tütre tänu! Tead, mu kallis, võib-olla mu sõnad kõlavad kohutavalt, sest eks meile, põhjaameeriklastele, heidetakse ju nii sageli ette jahedat suhtumist oma lastesse, kuid, ausalt öeldes, ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal sa mu ämma raha kätte oled saanud ja kolid meie juurest omaette korterisse.”

“Samad sõnad.” Viola muigas. “Ärge kahelge, mu kallid esivanemad, ka mina unistan ainult sellest, et saaks juba kiiremini omaette elama. Pealegi nüüd, kus mul õpingud läbi on ja suudan endale ise elatist teenima hakata.”

“Ja ongi tore!” haaras Sheridan rõõmsalt jutujärje üle. “Nii et ära asjatult aega raiska, vaid sõida sinna võimalikult kiiremini.”

“Eks ma siis sõidan, mis mul üle jääb!”

Vanematele pilku heitmata lahkus Viola võõrastetoast. Jõudnud oma tuppa, vajus ta jõuetult voodile. Ta lamas mõni hetk täiesti liikumatult, hingates katkendlikult ja võideldes sooviga otsekohe nutma puhkeda. Siis tõusis ta aeglaselt istuma.

Miks mulle on sattunud nii tundetud vanemad? lausus ta endamisi kibedalt. Siis ohkas sügavalt ja lisas: ainult vanaema mõistis mind alati.

Jah, vanaemaga oli Violal tõesti vedanud. Cynthia Parker oli oma ainukese poja täielik vastand. Ta oli heasüdamlik, peenetundeline, alati valmis ära kuulama, kaasa tundma ja jagama asjatundlikke nõuandeid. Häda oli vaid selles, et Viola vanemad kuulasid liiga vähe tema soovitusi. Erinevalt Violast endast, kellele vanaema oli juba lapsepõlvest peale vaieldamatu autoriteet. Kuid kahjuks ei olnud Viola oma kõige raskemal eluhetkel pöördunud abi saamiseks vanaema poole. Ja see läks lõppkokkuvõttes talle väga kalliks maksma.

Mitte praegu, tont võtaks, mitte praegu! Viola vehkis isegi käega, et rusuvaid mõtteid eemale peletada. Sul on piisavalt aega, et meenutada seda õudust, kui ükskord Savannah’sse oled jõudnud, praegu aga… säästa end ja püüa tegutsemisega oma mõtteid eemale peletada, kinnitas Viola endale.

Ta tegi end korda, tellis telefoni teel pileti Savan-nah’sse ja takso. Rong, millega ta otsustas sõita, pidi väljuma järgmise päeva õhtul kell kuus. See võimaldas tal asuda viivitamatult asju ajama. Õhtuks püüab ta end võimalikult palju ära väsitada, et kohe uinuda… ja enam mitte meenutada seda, mida oleks tahtnud igaveseks unustada.

Saabunud Savannah’sse, võttis Viola kohe ühendust vanaema advokaadiga, mister Alan Dempsey’ga. Selgus, et too polnud parajasti tööasjadega eriti hõivatud ja nad asusid Violaga viivitamatult pärandit vormistama. Päev möödus asjatoimetustes ja õhtuks suutis Viola väsimusest suuri vaevu jalgel püsida. Nii kestis see ka järgmise päeva ja kogu nädala. Siis lõpuks oli Viola Savannah’ äärelinna kahekorruselise telliskivimaja täieõiguslik omanik, peale selle kuulus talle saja tuhande dollariline pangaarve ja väike maavaldus Atlandi ookeani rannikul.

Rahaga oli kõik selge. Selle summa kavatses Viola kanda oma arvele Philadelphias ja osta selle eest endale korteri. Aga mida teha maja ja maatükiga? Loomulikult tuleb need maha müüa, otsustas Viola kõhklemata. Sel eesmärgil pöördus ta kohaliku kinnisvarafirma poole. Kuid siin ootasid teda ees mitmed üllatused.

Kõigepealt selgus, et vaevalt leiab ta ostja nii kiiresti, nagu soovib. Piirkond, kus maja asus, polnud kohalike elanike seas eriti populaarne. Põhjuseks oli ookeani lähedus, samuti puudusid vajalikud kindlustused, mis oleksid kaitsnud maja võimalike üleujutuste eest. Teine üllatus aga seisnes selles, et rannikuäärne maavaldus oli täiesti hooldamata ja mahajäetud seisundis. See kujutas endast apelsiniistandust, mida ei oldud juba aastaid korralikult haritud. Pealegi polnud maavalduse dokumendid korras, kõik oli vaja uuesti vormistada ja registreerida. See oli põhjus, miks Viola ei saanud Savannah’st ära sõita ega jätta asjaajamist advokaadi hooleks. Volitusest antud juhul ei piisanud, vajalik oli tema isiklik kohalviibimine. See asjaolu kurvastas teda väga. Tal ei olnud mingit tahtmist jääda Savannah’sse, rääkimata juba sellest, et tal polnud seal absoluutselt mitte millegi muuga tegeleda.

“Kas tõesti ei saa midagi teha, et ma võiksin ära sõita?” küsis ta mister Dempsey’lt meelehärmi varjamata. “Mõelge midagi välja, härra advokaat! Ma olen valmis alla kirjutama ükskõik millisele volitusele, isegi kui see kätkeb endas teatud riski. Peaasi, et ma saaksin kiiremini Philadelphiasse tagasi pöörduda.”

“Mul on kahju, miss Parker, kuid see pole siiski võimalik,” lausus mister Dempsey käsi laiutades. “Te peate jääma Savannah’sse vähemalt kuuks ajaks, kuni ma parandan vead maavalduse dokumentides. Seda on aga võimalik teha üksnes kohtukorras.”

“Miks te varem seda ei teinud, tont võtaks?” põrutas Viola südametäiega. “Need õnnetud paberid oleks võinud ju korda teha juba vanaema eluajal!”

“Jah, siis küll, kui missis Parker oleks pöördunud minu poole õigel ajal,” oli advokaat pisut solvunud. “Kuna ta seda ei teinud, siis tuleb sellega praegu tegeleda.”

“Vabandust,” turtsatas Viola kohmetult. “Arvatavasti käitusin ebaviisakalt. Aga ma tahan võimalikult ruttu koju tagasi pöörduda ja sellised viivitused viivad mind lausa meeleheitele.”

Mister Dempsey heitis talle kaastundliku pilgu.

“Mõistan, miss Parker. Noori spetsialiste ei võeta praegu just kõige meelsamini tööle ja on täiesti arusaadav, et te püüate võimalikult kiiresti töö otsinguile asuda. Kuid mulle tundub, et te muretsete asjata. Kui selle kuu jooksul leiame majale ja maavaldusele ostja, lisandub teie arvele kena ümmargune summa ja te võite väga vabalt avada oma firma. Või hakkate mõne advokaadibüroo või notariaalkontori kaasomanikuks. Minu arvates on see palju parem kui peremehe heaks töötada.”

“Teil on õigus,” nõustus Viola. “Ja pealegi, ega olukorda niikuinii muuta saa. Seega tuleb varuda kannatust ja lihtsalt oodata.”

“Nii see on, miss Parker. Ainult, palun vabandust, aga ma ei mõista teie pessimistlikku meeleolu. On Savannah teie jaoks tõesti nii ebameeldiv paik? Seda enam praegu, keset suve, kui siin on nii palju kõikvõimalikke lõbustusi! Ja hulk vallalisi noormehi.”

“Ja kõik nad ihkavad leida oma suvepuhkuse ajaks kergesti kättesaadavat ja mitte liiga nõudlikku sõbratari! Ei, mister Dempsey, tänan alandlikult. Ma eelistan igasugustest sissesõitnud seiklusteotsijatest kauges kaares mööda käia.”

Advokaat naeratas.

“See polegi nii raske, kui arvestada seda, et tavaliselt elavad nad äärelinna hotellides, mitte otse Savannah’s. Linnas võite leida endale viisakama seltskonna. Kas teil siis pole siin sõbrannasid? Niipalju kui ma mäletan, käisite kooli ajal sageli vanaemal külas.”

“Muidugi on mul siin sõbrannasid. Ja kindlasti kohtun nendega,” ütles Viola, teades väga hästi, et ei tee seda.

Advokaadi kontorist sõitis ta koju autoga, mille ta oli rentinud kohe, kui Savannah’sse jõudis. Nagu kõik selle tänava elamud, oli ka vanaema Cynthia maja punastest tellistest. See oli ehitatud juba üheksateistkümnenda sajandi lõpul viktoriaanlikus stiilis, mis polnud Georgia osariigis just eriti populaarne. Need, kes olid siia elama asunud enne Kodusõda, eelistasid niinimetatud koloniaalstiili ehk valgeid, kollaste ja roosade sammaste ning varjuliste rõdudega kaunistatud elamuid. Sellised villad olid säilinud linna vanades kvartalites ja seal elasid nüüd kohalikud rahajõmmid. Kuid tervikuna oli Savannah siiski igati kaasaegne linn. Keelepeksjad, kes oma nina teiste asjadesse toppisid, elasid tavaliselt äärelinna piirkonnas, nagu see, kus Viola praegu viibis.

Muidugi oleks ta võinud minna mõnda hotelli uues elamurajoonis. Kuid saanud teada, millised hinnad seal on, loobus Viola sellest mõttest. Tal oli kahju raha lihtsalt tuulde loopida. Pealegi arvas Viola, et ega temaga pea seepärast veel midagi hirmsat juhtuma, kui ta mõnda aega vanaema majas elab.

Tõepoolest, mis saab minuga juhtuda? arutles ta koduteel. Vaevalt, et keegi kipub mind tülitama. Aga mälestused… need saadan põrgusse, kui need julgevad mind kiusama hakata!

Kahjuks polnud sugugi kerge vihatud mälestusi eemale tõrjuda. Kuni Viola tegeles asjatoimetustega, sundis ta end mitte mõtlema sellele, mis kuus aastat tagasi oli juhtunud. Jäänud aga õhtul üksi ja tegevuseta, ründasid mälestused teda nagu parv moskiitosid, kes juba sajandeid olid lõunaosariiklasi piinanud. Ja Viola ei saanud enam midagi parata.

Mõistes, et iseenda eest ei põgene, keetis Viola suure kannutäie kohvi, võttis välja sigaretipaki, sättis end istuma lahtise akna alla tugitooli ja andis mälestustele voli.

Viola mõtted kandusid sellesse õnnetusse suvesse, kui ta oli alles seitsmeteistaastane. Ta oli jõudnud viimasesse klassi ja kavatses järgmisel aastal ülikooli astuda. Oma viimase koolivaheaja otsustas Viola veeta vanaema juures. Muide, ta oli peaaegu igal suvel tema juures olnud, seda sel lihtsal põhjusel, et vanemad eelistasid tütart oma puhkusereisidele mitte kaasa võtta.

Tol aastal juhtus olema imeilus suvi. Soe, mitte liiga kuum ilm, rahulik ookean, kahe kuu jooksul mitte ühtki tormi. Vaheaja esimese nädala jooksul jõudis Viola isu täis ujuda ja ta keha kattus kuldse päevitusega. Tol ajal armastas ta väga päevitada, ehkki päevitus talle tegelikult eriti ei sobinud, nimelt oli ta rohesilmne brünett. Üldiselt on Lõuna-Georgia kliimas võimatu säilitada heledat nahka, vahest ehk ainult siis, kui istutakse päevade viisi luku taga ega käida kordagi rannas. Kärsitu ja väsimatu Viola Parker aga ei kavatsenudki suletud ruumis istuda. Tema tahtis puhata, lõbutseda ning muidugi… kohtuda sümpaatsete ja lõbusate noormeestega. Nagu iga normaalne seitsmeteistaastane tütarlaps.

Kuna Viola käis Savannah’s tihti, olid tal siin ka mõned lapsepõlveaegsed sõbratarid. Ühe sõbratari juures toimunud peo ajal kohtus ta Kevin Guilfordiga. Tegelikult teadis Viola seda noormeest nägupidi juba varasemast ajast. Ta elas koos vanematega samal tänaval, kus Viola vanaema. Kuid enne seda suve polnud nad omavahel tuttavaks saanud. Peol aga sai tutvus teoks ja noortel arenes käigupealt romaan.

Kevin hakkas Viola ümber keerlema nende tutvuse esimesest hetkest peale. Pärast pidu saatis ta tüdruku koju ja tegi ettepaneku kohtuda järgmisel päeval linnapargis. Selle kohtumise lõpul tegi Kevin Violale ettepaneku saada tema tüdrukuks ja too oli muidugi rõõmuga nõus. Või veel! Kevin Guilford oli kõige ihaldusväärsem noormees kogu ümbruskonnas. Ilus, sundimatu käitumisega, enesekindel, lisaks kõigele sõitis ringi vapustava autoga – punase Toyota Land Cruiseriga, mis maksis enam kui sada tuhat dollarit. Nii kallist ja luksuslikku autot polnud sealkandis ühelgi teisel seitsmeteistaastasel noormehel. Aga Kevinil oli. Selle auto oli kinkinud talle vanaema, kellel polnud oma ainsa lapselapse jaoks millestki kahju. Seda enam, et ta oli niiöelda pere hiline laps – Kevini ema oli juba üle neljakümne, kui poiss sündis.

Umbes kolm nädalat kandis Viola ja Kevini romaan platoonilist iseloomu, kui mitte arvestada süütuid suudlusi. Igal hommikul said nad kokku ja läksid siis koos mereranda. Seejärel läks kumbki oma koju, et õhtul uuesti kohtuda ja minna mõnda baari või restorani. Kevin tellis kõige kallimaid toite, tasudes helde käega, kusjuures mitte ainult toidu, vaid ka jookide eest. Alkohol oli küll alaealistele keelatud, aga Kevin oskas kelneritega kokku leppida. Ja ega nad kõiki baare ka külastanud, ikka ainult neid, kus klientide vanusele vaadati läbi sõrmede.

Nii proovis Viola esmakordselt elus alkoholi. Vein, brändi, viski, kokteilid… Iga kord tellis Kevin midagi uut. Tõsi, Viola püüdis neid tarvitades piiri pidada, et vanaema mitte kurvastada. Aga too oli niigi mures juba ainuüksi seepärast, et lapselapse valik oli langenud Kevin Guilfordile. Kevin ise ega kogu ta perekond ei meeldinud Cynthia Parkerile. Ta pidas neid upsakateks, egoistlikeks ja mitte eriti korralikeks inimesteks ega väsinud Violat hoiatamast liigse läheduse eest Keviniga.

“Mis siis ikka, eks kohtu temaga, kui ta sulle juba kord nii väga meeldib, kuid kõigi pühakute nimel – ära tee rumalusi,” tuletas ta iga kord meelde, kui Viola järjekordseks kohtamiseks valmistus. “Loodan, et sa mõistad, millest ma räägin?”

“Millest?” tegi Viola end mitte taipama, ehkki mõistis suurepäraselt, millele vanaema vihjab. “No selgita siis, vanaema, ma ei saa sinust päris hästi aru!”

“Ma räägin seda, et sa ei teeks rumalusi ega kaotaks oma süütust sellele nadikaelale. Selgemalt öeldes – ei mingit seksi! Ära lase sel poisil endale kärbseid pähe ajada ega meelitada end tegema saatuslikku sammu, mida võid hiljem kibedasti kahetsema hakata.”

Muidugi oli vanaemal õigus. Ja ka Viola ise mõistis väga hästi, et ei tohiks Kevinile liiga palju lubada. Ta oli veel noor ja tundis Kevinit liiga vähe selleks, et otsustada nii tähtsa sammu kasuks. Pealegi ei tundnud Viola vähimatki vajadust intiimsuhte järele. Kevin oli tal esimene poiss, enne temaga kohtumist polnud ta isegi kellegagi suudelnud. Ja ta ei vajanud midagi rohkemat, kui lihtsalt suudlusi ja sõbralikke kallistusi.

Kevin seevastu aga vajas. Ja ühel ilusal päeval, õigemini õhtul ütles ta seda otse välja. Ta teatas, et pole ammu enam poisike ega saa kohtuda tütarlapsega, kes keeldub rahuldamast tema ürgseid vajadusi. Lihtsamalt väljendudes polnud ta võimeline elama ilma seksita.

“Lõppude lõpuks, ma ei mõista, mida sa kardad,” lausus ta pahaselt. “Mul on sellistes asjades suuri kogemusi ja ma garanteerin, et sa ei jää vahele. Aga kui see peaks siiski juhtuma – ehkki seda ei saa juhtuda –, siis ma abiellun sinuga otsekohe. Seepärast, et,” lisas ta tüdrukule silma vaadates, “ma armastan sind meeletult, mu pisike. Ega taha isegi mõelda sellele, et me peaksime kunagi lahku minema!”

Ja Viola andis alla. Aga kuu aega hiljem avastas ta õudusega, et on rase. Viola teatas “rõõmsast uudisest” Kevinile ja pärast seda jutuajamist ei näinud ta poissi enam kunagi. Kevin Guilford kadus tema elust jäljetult. Viola aimas, et ta sõitis sugulaste juurde New Orleansi, aga tal polnud mingit võimalust temaga ühendust võtta. Ja kas sellel olekski olnud mõtet? Kevini ema, kellega Violal oli üsna ebameeldiv jutuajamine, teatas, et ta ei luba, et tema poeg abiellub “sellise tütarlapsega nagu Viola, kes on kergemeelne, vastutustundetu ja kellel puuduvad igasugused moraaliprintsiibid”. Muide, see naine oli nõus maksma abordi eest mõnes kallis haiglas ja eraldama Violale tuhat dollarit tervise kosutamiseks. Viola saatis ta kuradile ja sõitis Philadelphiasse, söandamata vanaemale oma patuteost rääkida.

Vanemate reaktsioon oli kohutav. Robert ja Sheridan heitsid tütrele kaela terve laviini etteheiteid ja süüdistusi, kuulutades lõpuks üksmeelselt, et perekonna juurdekasvust ei saa juttugi olla. Kuid Viola ilmutas kindlameelsust ja keeldus kategooriliselt aborti tegemast. Loomulikult ei saanud vanemad teda väevõimuga haiglasse vedada. Kuid tütart “töötlesid” nad edasi. Ja mõne aja möödudes ilmnesid Violal terviseprobleemid, arvatavasti ei pidanud närvisüsteem vastu. Teda hakkasid vaevama kõhuvalud ja tekkis väike verejooks. Arstid panid diagnoosiks “nurisünnituse oht”, öeldes, et ta võib sünnitada mitte päris terve lapse… kui üldse seitsme kuuni välja venitab. Siis ütlesid Viola närvid lõplikult üles. Ta otsustas sellele õudusele lõpu teha ja tegi vanemate nõusolekul abordi.

Varsti pärast seda helistas Violale vanaema. Cynthia Parker oli kuulnud lapselapse rasedusest kelleltki kõiketeadvalt naabrilt. Tundes oma poja ja minia iseloomu, kartis vanake, et nad hakkavad Violale survet avaldama, ja tahtis võtta pojatütre enda juurde. Kuid oli juba hilja…

Saanud teada, et vanemad sundisid Violat aborti tegema, ründas Cynthia neid raevukate etteheidetega. Vastuseks süüdistasid nad omakorda teda, et tema, vana hooletu tobu, ei olnud korralikult lapselapse järele vaadanud. Pärast seda Cynthia Parkeri suhted poja ja miniaga praktiliselt katkesid. Mõned korrad sõitis ta veel Philadelphiasse, et Violaga kokku saada, kuid peatus alati hotellis. Oma viimasel sõidul Philadelphiasse kolm kuud tagasi suri Cynthia Parker südameataki tagajärjel. Pärast seda sõitis Robert mõneks ajaks Savannah’sse mõningaid asju ajama ja majavalvurit palkama. Viola ise polnud aga kuue aasta jooksul kordagi Savannah’s käinud. Ta lihtsalt ei kujutanud ette, kuidas ta suudab sõita linna, kus temaga oli juhtunud nii kohutav õnnetus. Ja ometi, midagi polnud parata, tuli sõita…

Rebinud end välja mälestuste tulvast, ohkas Viola sügavalt, tõusis tugitoolist ja kehitas kangestunud õlgu. Siis vaatas ta aknast välja ja vilistas üllatunult. Väljas oli sügav öö. Soe lõunamaa öö täis salapäraseid sahinaid ja lillede aroomi. Sellisel ööl on hea unistada homsest kohtumisest mehega ja silmitseda tähtedega üle külvatud taevast. Või riietuda õhtukleiti, istuda autosse ja kihutada seiklusi otsima.

Seda nüüd küll ei ole, pomises Viola kõvera muigega. Ei mingeid seiklusi, ei mingeid mehi! Võib-olla mõnes teises kohas, ainult mitte siin, selles neetud linnas!

Nende sõnadega kustutas ta võõrastetoas tule ja läks magama.