Читать книгу Iga mehe unistus - Virginia Sands - Страница 5

Nii kummaline kui see ka polnud, kuid rusuvates mälestustes veedetud õhtu tuli Violale kasuks. Järgmisel päeval tundis ta end palju rahulikumalt ja mineviku varjud ei ärritanud teda enam nii tugevasti kui päev varem. Mädapaise oli avanenud. Ja kuigi haav polnud veel kinni kasvanud, oli saabunud siiski mõningane kergendus.

Pealegi oli ilm lihtsalt suurepärane. Päike paistis, taevas oli pilvitu, mere poolt puhus kerge jahe tuul, mis leevendas palavust. Lõpetanud hommikutualeti, kastis Viola kõigepealt voolikuga aias lilli ja need hakkasid kohe meeldivalt lõhnama. Lillede aroom kütkestas Violat sedavõrd, et ta otsustas hommikust süüa lehtlas, mida ümbritsesid roosi- ja jasmiinipõõsad. Siis pani ta selga supeltrikoo, tõmbas peale rannamantli ja suundus ookeani poole, mis asus majast umbes kilomeetri kaugusel.

Kogu ülejäänud päeva veetis Viola diivanil lesides, raamat käes. Ta lootis, et keegi helistab maja ostu pärast, kuid terve päeva jooksul ei tulnud ühtki kõnet. See tegi neiu pisut kurvaks, sest kuulutus maja müügi kohta oli juba kaks päeva keerelnud kohalikus televisioonis. Kuid Viola rahustas end mõttega, et sedasorti asjad kiiresti ei käi. Pealegi oli ta lubanud müügiagendile hea protsendi kinnisvara hinnast, järelikult pidi too varem või hiljem siiski ostja leidma.

Õhtupoolikul otsustas Viola sõita kesklinna. Sellisel kaunil õhtul polnud lihtsalt mingit tahtmist niisama kodus istuda, nii võis veel uuesti depressiooni langeda.

Viola pani selga kergest siidist sirelililla pükskostüümi. Meeleolu tõstmiseks kähardas ta oma pikad juuksed ja jumestas end kergelt. Siis istus autosse ja sõitis oma majavaldusest välja.

Autost välja tulnud, et väravat sulgeda, kavatses ta juba rooli taha istuda, kui äkki kuulis, et keegi hüüab teda. Mõttes kirudes pöördus Viola ümber. Ja tundis, kuidas ta keha kattub külma higiga. Otse tema ees seisis Kevin Guilford!

“Tervist, kaunitar,” lausus mees rõõmsa naeratusega, mis Viola võpatama pani. “Kuidas sul läheb? Kuulsin, et tegeled siin vanaema päranduse müügiga.”

“Ja sina oled ostja?” küsis Viola külmalt.

“Ei, seda mitte. Mul üks maja juba on, teist osta pole vaja. Lihtsalt sain eile teada, et oled siin ja otsustasin sulle külla tulla.”

“Milleks?”

“Et tutvust uuendada.”

“Kuidas? Tutvust uuendada?” ei uskunud Viola oma kõrvu. “Kevin Guilford, ega sa juhuslikult mälukaotuse all kannata? Teistsugust selgitust sinu kummalisele käitumisele on lihtsalt raske leida!”

“Sellele on olemas väga lihtne selgitus. Ma nägin sind täna, kui sa parajasti rannast tulid, ja minus tärkasid vanad tunded. Muide, need polnudki lõplikult kustunud, aga…”

“Aitab, Kevin!” katkestas Viola teda külmalt. “Ma mõistsin sind suurepäraselt, kuid hoiatan kohe, et raiskad asjatult aega, kui otsustad hakata mulle külge lööma. Meie vahel ei saa olla mitte mingisuguseid suhteid, sest mina pole… jalamatt, millel sa võid oma jalgu pühkida!”

“Jumal hoidku, Viola, millest sa räägid!” hüüatas Kevin ehmunult. “Kas ma… kas ma olen kunagi kahelnud su korralikkuses? Ma olen alati sinust lugu pidanud, alati suhtunud sinusse kui daami! Ja teisiti see ei saakski olla, sest sa oledki daam.”

“Jah,” lausus Viola kuivalt. “Mina olen daam. Aga sina, Kevin Guilford, oled ennasttäis lurjus. Sest kui sul oleks kas või grammigi südametunnistust, mööduksid sa minust miili kauguselt!”

“Aga miks ma peaksin sinust miili kauguselt mööduma?” oli Kevin siiralt imestunud. “Mida ma sulle teinud olen?”

“Nagu sa ei teaks, tõbras!”

“Kas pead silmas seda ammust lugu oma rasedusega? Viola, me olime siis ju veel päris lapsed! Kuidas võib nõuda ühelt seitsmeteistaastaselt noormehelt, et ta võtaks enda kanda sellise koorma hakata kasvatama alailma röökivat rinnalast? Ja võta või iseennast… sina ei tahtnud ju samuti seda last, muidu poleks sa aborti teinud.”

“Ma tegin aborti, sest sina jätsid mu maha, ja seepärast, et mul tekkisid probleemid tervisega. Kuid neid probleeme poleks olnud, kui ma ei oleks pidanud nii palju närvitsema. Ja kelle pärast ma närvitsesin, kui mitte sinu pärast?”

“Aga mina… ma ju ei keeldunud! Lihtsalt esialgu sattusin veidi segadusse. Ja milline noormees poleks minu asemel segadusse sattunud? Sellises olukorras? Niisugune saatuse kingitus lööb ükskõik kelle rivist välja!”

Jõudnud juba veidi rahuneda, lõi Viola käed puusa ja heitis Kevinile jäise pilgu.

“Olgu peale, Kevin Guilford,” lausus ta kuivalt. “Sina olid noor, sa kartsid vastutust, sattusid segadusse. No ja mis edasi? Mida sa minust nüüd tahad?”

“Ma tahan, et sa mulle andestaksid… ja et me alustaksime kõike uuesti.”

“Mit-te iial-gi!” rõhutas Viola põlglikult.

Ta istus kähku rooli taha, mootor hakkas möirgama ja auto sööstis paigalt nii järsult, et Kevin jõudis suuri vaevu kõrvale hüpata.

Viola kihutas midagi ümberringi nägemata ja oleks kurvis peaaegu kalluriga kokku põrganud. See tõi ta mõistusele ja sundis käituma ettevaatlikumalt. Ta vähendas kiirust ja sättis end pikka autode ritta, mis venis aeglaselt kesklinna poole. Kuid vaatamata sellele ei suutnud Viola siiski täielikult rahuneda ja autojuhtimisele keskenduda. Seepärast keeras ta peagi inimtühjale kõrvaltänavale ja seiskas mootori.

Alles siin toibus Viola lõplikult. Seljatoele toetudes koukis ta välja sigaretid ja hakkas närviliselt suitsetama. Viola tundis end nii, nagu oleks just äsja jooksnud läbi terve maratonidistantsi. Ta süda tagus rinnus kõvasti ja kiiresti, mööda nägu voolas külm higi. Kõrvaltänava vaikuses aga erutus vaibus ja mõtted selginesid.

Ta oli just äsja kohtunud oma verivaenlasega. Inimesega, keda ta oli vihanud nii, et silme ees must. Ja siin polnud arvatavasti ka midagi imestada, et ta tundis end hirmus räbalasti. Kuid kas võis nimetada kohtumist Keviniga nii väga ootamatuks? Muidugi mitte. Viola oli arvestanud sellega, et võib Savannah’s mehega kokku põrgata. Kuid ta ei osanud ettegi kujutada, et see mees julgeb tulla temaga rääkima! Vastupidi, ta arvas, et Kevin püüab ta silme alla sattumist igati vältida. Aga ei, tema otsustas selle asemel teha talle hoopis “sõbraliku visiidi”! Sel inimesel puudub tõesti igasugune au ja südametunnistus. Ennasttäis tõbras, kes arvab, et talle on kõik lubatud.

Jäi üle vaid loota, et pärast sellist vastulööki, mille ta talle täna andis, ei ilmu Kevin enam ta maja lähedalegi. Pole kahtlustki, et ta on harjunud kergete võitudega ega hakka jõudu raiskama ligipääsmatu kindluse vallutamisele. Ometi Viola kahtles, et tal õnnestub südamerahu tagasi saada. Sest juba ainuüksi see, et Kevin Guilford viibis Savannah’s ja veel nii lähedal, tegi ta pööraseks. Ja Viola ei teadnud esialgu veel, kuidas sellega võidelda. Arvatavasti peab ta leidma endale mingi tegevuse. Aga millega ta võiks siin tegeleda peale raamatute lugemise, televiisori vaatamise ja rannas lebamise?

Ootamatult köitis Viola tähelepanu valjuhäälne vestlus. Ta vaatas autoaknast välja ja märkas päris lähedal kummalist paarikest. Umbes seitsmeteistaastane valges kleidis linalakk tütarlaps ja neljakümnendates aastates habetunud tüüp, lühikestes pükstes ja määrdunud maikasärgis. Algul tundus Violale, et nad vaidlevad millegi üle, kuid kuulatama jäädes taipas, et see lodeva hoiakuga tegelane tikub tütarlapsele ligi. Ta hoidis tüdrukul käest kinni ja käis peale, endal himur irve näol, et tütarlaps “kingiks talle kas või ühe suudluse”.

“Noh, lase käia, pisike, justkui lunarahaks või nii,” kandus Violani tema järjekordne lause. “Aga muidu ma ei lase sind minema. Kõigest üksainuke suudlus ja sa võid kepsutada oma papakese ja mammakese juurde. Sest eks nad, vaesekesed, vist juba ootavad sind, ah?”

“Laske mind lahti, palun teid!” anus tütarlaps, püüdes asjatult oma kätt lahti rebida. “Kuidas teil häbi ei ole, te olete täiskasvanud inimene!”

“Ära karda, lapsuke, ma lasen sul minna… kohe, kui olen proovinud su magusate huulte maitset,” teatas häbematu tüüp küünilise muigega. “Aga kui sa nõus ei ole,” lisas ta ähvardavalt kulme kergitades, “tassin su oma autosse ja viin kaugele-kaugele, sinna, kust su papake ja mammake sind enam iialgi üles ei leia!”