Читать книгу Vernon Subutex 2 - Virginie Despentes - Страница 4

Vernon ootab, kuni öö on käes ja kõik aknad ümberringi pimedad, et ronida üle raudtara ja hiilida kogukonnaaia tahaotsa. Tema vasaku käe pöial tulitab, ta ei mäleta enam, kust ta selle väikese kriimustuse sai, aga paranemise asemel on see hoopis paiste läinud, ja teda hämmastab, et nii tühine vigastus võib niisugusi piinu tekitada. Ta läheb läbi veerja aiamaa, siis piki viinapuude rivi, mööda kitsast rada. Ta jälgib hoolikalt, et ta ümbrust ei häiriks. Ta ei taha kära teha ega seda, et hommikul tema kohalolu märgataks. Ta jõuab kraani juurde ja joob ahnelt. Siis kummardub ja lükkab kukla vee alla. Ta hõõrub kõvasti nägu ja jahutab jääkülma joa all pikalt oma katkist sõrme. Eelmisel õhtul kasutas ta juhust, et oli üsna soe, ja võttis ette põhjalikuma pesu, aga tema riided lehkavad nii vängelt, et kui ta need jälle selga pani, tundis ta ennast veel räpasemana kui enne pesemist.

Ta ajab ennast sirgu ja venitab end. Keha on tina täis. Ta mõtleb pärisvoodi peale. Sooja vanni peale. Aga miski ei haaku. Tal pole sooja ega külma. Temas on ainult absoluutse tühjuse tunne, mis peaks teda hirmutama, ta mõistab seda, pole päris õige hetk ennast hästi tunda, ometi ei valda teda miski peale vaikse ja tuima rahu. Ta oli väga haige. Praeguseks on palavik taandunud ja ta leiab üle mitme päeva jälle piisavalt jõudu, et püsti seista. Vaim on nõdraks jäänud. Küll see äng tagasi tuleb, küll see varsti jälle tagasi tuleb, ütleb ta endale. Praegusel hetkel ei puuduta teda miski. Ta on justkui õhku rippu jäänud nagu ka see veider kant, kuhu ta sattunud on. Bergeyre on mõne tänavaga lavajas küngas, üles viivad trepid, autosid kohtab seal harva, pole foori ega poodi. Ainult kasse, ohtralt. Vernon silmitseb Sacré-Cœuri enda ees, see justkui hõljuks Pariisi kohal. Täiskuu heidab linnale viirastuslikku kuma.

Ta peksab segast. Tal on lüngad. See pole ebameeldiv. Vahel võtab ta kätte ja püüab ennast mõistusele tuua: ei saa ju igavesti sinna jääda, külm suvi on, ta korjab uue tõve külge, ei tohi ennast käest lasta, tuleb alla linna tagasi minna, leida puhtad riided, midagi ette võtta … Aga just täpselt siis, kui ta püüab jälle pragmaatilisele lainele saada, hakkab pihta: katus sõidab ära. Pilvedel on hääl, õhk on tema naha vastas pehmem kui kangas, öö lõhnab, linn kõnetab teda ja ta kuuleb selle sosinat, mis tõuseb ja haarab ta endasse, ta mähkub sellesse ja hõljub. Ta ei tea kunagi ette, kui kaua see magus hullus teda kannab. Ta ei hakka vastu. Tema aju, mis on viimaste nädalate sündmustest šokis, oleks justkui otsustanud läbi mängida narkotrippe varasemas elus tarbitud ainetest. Sellele järgneb iga kord kerge klõpsatus, aeglane ärkamine: mõtted võtavad uuesti normaalse kursi.

Ta kummardub kraani kohale, joob jälle, suurte lonksudega, mis kõrvetavad kõri. Tal on kurk valus, haigeks jäämisest saati. Vernon oli kindel, et selle pingi peal ta surebki. See vähene, mida ta veel jõuliselt tunneb, on kõik füüsilist laadi: selg lõhub ilgelt valutada, käehaav tuikab, kannavillid mädanevad, neelata on raske … Ta korjab aia tagaotsast õuna, see on hapu, aga tal on suhkrunälg. Ta ronib vaevaliselt üles, mööda võret, mis eraldab aeda valdusest, kus ta on hakanud magamas käima. Ta haarab okstest, et oma keha üle hiivata, ja kukub enam-vähem pea ees teisele poole. Teekond lõppeb tal põlvili mullas. Ta tunneks hea meelega enda vastu haletsust, või vastikust. Midagigi. Aga ei miskit. Ainult see absurdne rahu.

Ta läheb läbi tagahoovi mahajäetud majja, kuhu tal on residents püsti pandud. Esimene korrus, millest pidi saama jumaliku pealinnavaatega terrass, on jäänud betoonkattega sisehooviks, mille tagumine sopp on tuule ja vihma eest kenasti kaitstud. Ala raamivad roostes raudtalad. Vernon kuulis alles hiljuti vastas asuva ehitusplatsi kuti käest, et tööd jäeti soiku juba mitu aastat tagasi. Vundament ähvardas laguneda, kandvad seinad pragunesid ja omanik oli ette võtnud suured ümberehitustööd. Aga sai liiklusõnnetuses surma. Tema pärijad pole kokkuleppele jõudnud. Ragistavad notarite vahendusel. Maja sai tabaluku ette ja jäeti laokile. Vernon magab seal juba mitu ööd, ta ei oskaks öelda, kas kümme päeva või kuu – aja mõiste on ähmastunud nagu kõik muugi. Talle meeldib tema peiduurgas. Ta teeb koidikul silma lahti ja jääb pikali, lummatuna ees laiuvast vaateväljast. Pariis avaneb, nii kõrgelt vaadates tundub ta külalislahke. Kui külm liiga kibedaks kisub, tõmbub ta nurka kerra ja surub põlved vastu keha. Tekki tal pole. Ta saab loota ainult oma kehasoojusele. Üks ühesilmne paks punane kass käib tal vahel kõhu peal põõnamas.

Esimesed ööd Bergeyre’i künkal magas Vernon pingi peal, kuhu oli saabudes lääbakile vajunud. Vihma oli sadanud lakkamatult, päevade viisi. Keegi polnud teda seganud. Kõrgest palavikust tingitud hallutsinatsioonide käigus oli ta sealsamas läbi teinud uskumatu retke, tulihingeliselt jampsinud. Ta oli järk-järgult tagasi mõistusele tulnud, deliiriumi mugavast vatipilvest vastumeelselt välja jõudnud. Kui üks vana viinanina ta esimesel päikesepaistelisel päeval oma pingilt eest leidis, oli ta Vernoni alustuseks rikkalikult läbi sõimanud, aga nähes, et teine on vastamiseks liiga nõrk, oli tema seisundi pärast muretsema hakanud, seejärel ära kiindunud. Ta oli toonud Vernonile apelsine ja karbi paratsetamooli. Charles on lärmakas ja napakas. Talle meeldib jaurata ja rääkida oma sünnikodust kusagil põhjapool, kus tema isa raudteetööliseks oli. Ta möirgab mõnuga naerda, rusikatega vastu kintse tagudes, ja tema naeruhood lähevad üle rögaseks köhaks, mis ähvardab ta ära lämmatada. Vernon on „tema” pingi peal. Pärast kiiret analüüsi, mille kriteeriumid olid ainult vanale endale teada, otsustas ta Vernoni sõbraks hakata. Charles hoolitseb tema eest. Käib vaatamas, kas kõik on korras. Ta oli Vernoni hoiatanud: „Ära nüüd hea ilmaga siia küll magama jää,” ja näidanud talle kätte mõni meeter eemal asuva maja. „Aja perse maast lahti kuidagi, mine sisse ja kuhugi tahapoole peitu. Käi mõneks tunniks silma alt ära, muidu tulevad linnaametnikud ja kupatavad su minema nagu naksti. Sul on vaja veel tiba puhata, poiss …”

Vernon polnud hoiatust kuulda võtnud, aga oli nõuande mõttest aru saanud juba teisel ilusa ilmaga hommikul. Linna puhastustöötajad käisid survepesuga kõnniteid üle. Vernon polnud nende saabumist kuulnud. Üks neist oli talle oma vooliku näkku suunanud. Vernon oli püsti karanud ja töötaja oli ajanud laiali papitükid, mis teda külma eest kaitsesid. Tegu oli kiitsaka näoga mustanahalise noormehega, kes vahtis teda vaenulikult: „Kao ära siit. Inimesed ei taha su kuradi mõttetut lõusta näha, kui nad hommikul akna lahti teevad. Tõmba minema.” Ja Vernon oli toonist ära tabanud, et tema enda huvides on otsekohe kuuletuda: jalahoobid olid soolas. Ta tuikus, jäsemed pikast pikaliolekust kanged. Ta oli mööda ümberkaudseid tänavaid ringi kakerdanud. Ta jälgis tänavapuhastusauto häält ja püüdis sellest kaugemale hoida. Olukorra ebaõiglus jättis ta täiesti ükskõikseks. Tol päeval oligi Vernon hakanud aru saama, et tal ei ole kupli all asjad päris korras. Ta mõtles endamisi, kuhu ta sattunud on. Tal oli aega läinud, et aru saada, miks see kant nii veider tundus: ta ei näinud ühtegi autot, isegi mürinat ei kuulnud. Tema ümber olid ainult madalad aiaga majad, sellised vanamoodi. Kui pink, mille ta oli just maha jätnud, poleks otse Sacré-Cœuri poole olnud, oleks ta arvanud, et on palavikuhoos rongi peale läinud ja sattunud kuhugi väikelinna. Või tagasi 1980ndatesse …

Olles edasiuitamiseks liiga nõrk, oli ta naasnud lähtepunkti kohe, kui puhastusauto oli ära sõitnud. Ta hõõrus peopesaga põski ja tundis imestusega, kui habemesse ta on kasvanud. Kogu ta keha oli külmast hell, tal oli janu, ta haises uriini järele. Ta mäletas selgelt viimaste päevade sündmusi. Ta oli jätnud sõbra haiglasse maha, pärast seda, kui too oli tänavakakluses auti löödud, mõtlemata, kas teine üldse teadvusele tuleb. Ta oli vihma käes ekselnud ja otsaga sinna sattunud, ta oli olnud loomamoodi haige ja hullumoodi õnnelik. Aga Vernon võis ootama jäädagi, vastik näriv äng ei andnud ikka tunda. Ehk oleks see ta tegutsema pannud. Olid ainult tema valutav keha ja ta enda lõhn, mis tõttöelda pakkus talle kenasti seltsi. Tavapärased emotsioonid olid ta maha jätnud. Ta oli hakanud taevast vaatlema ja see oli tema päeva ära sisustanud. Charles oli tulnud tagasi tema kõrvale, selle sama pingi peale, veidi enne pimeda saabumist:

„Nonii, üks hakkab oma stuuporist välja tulema, rõõm näha. Oli ka aeg!”

Ta oli Vernonile seletanud, et nad on Pariisi põhjaosas, üsna Buttes-Chaumont’i pargi lähedal. Charles oli talle õlle andnud ja pakkunud nätskeks läinud ja laiaks litsutud poolikut baguette’i, mida ta oli ilmselt juba mõnda aega kotis kaasas vedanud ja mida Vernon oli ahnelt rünnanud. „Kuradi kurat, võta vähe rahulikumalt kuule, muidu hakkab jälle halb. Sa homme oled siin veel? Toon sulle sinki, sul on kosuda vaja.” Papi ei olnud prükkar, tema käed ei ketendanud, jalanõud olid uued. Aga ta polnud ka mitte kõige värskema olemisega. Tal paistiski olevat kombeks kusehaisuste tüüpidega juua. Nad olid natukeseks sedasi istuma jäänud, omavahel suurt midagi rääkimata.

Sestsaati on Vernon kaaluta olekus. Mingi nähtamatu käsi on tal kõiki mikserinuppe kruttinud: kõik sagedused on paigast ära. Ta ei suuda selle pingi juurest ära minna. Kuni teda jõuga minema ei kupatata, jääb Bergeyre’i küngas õhku, tillukese hõljuva saarena. Tal on seal hea olla.

Ta teeb lühikesi jalutuskäike, et jalgu sirutada ja mitte päev otsa pinki hõivata. Ta istub vahel treppidel, mis tema territooriumit raamivad, jõlgub mõnel tänaval, aga tuleb alati tagasi oma lähtepunkti. Oma pingile kogukonnaaia vastas, võrratu vaatega Pariisi katustele. Tal hakkavad omad harjumused tekkima.

Ehitajad, kes töötavad Remy-de-Gourmont’i tänaval, sealsamas kõrval, ei teinud temast algul välja. Kuni ükskord tuli töödejuhataja suitsupausile, kellelegi kõnet tegema. Ta kõndis pingi poole ja Vernon tegi talle koha vabaks, liikus juba eemale, et mitte ette jääda, kui tüüp talle hõikas – ma juba teist päeva vaatan sind … Kas sa mitte plaadipoodi ei pidanud? Vernon oli kõhelnud – sekundiks oli tal tahtmine eitavalt vastata ja oma teed minna. Tema kunagine identiteet ei huvitanud teda enam. See oli tal seljast langenud nagu vana, raske ja tülikas mantel. See, kes ta oli aastakümneid olnud, jäi kellegi teise mureks. Aga tüüp ei andnud talle aega – sa mind ei mäleta või? Ma olin pagari õpipoiss, töökoht oli sealsamas kõrval … käisin päris tihti. Tema nägu ei öelnud Vernonile midagi. Ta oli käsi laiutanud – mõistus pole enam päris see, ja sell oli naernud – nojaa, saan aru jah, elu on sulle tõesti vempe visanud … Sestpeale käibki ta iga päev pausi ajal paariks minutiks lobisemas. Tänavaelus on kolme päeva vanune rituaal juba iidne tava. Stéphane kannab šortse ja kobakaid sporditosse, tal on lokkis juuksed ja ta keerab endale ise suitse. Talle meeldib jutustada festivalimälestusi, rääkida oma lastest ja lahata probleeme ehitusplatsi poistega. Ta hoidub igasugustest vihjetest tõsiasjale, et Vernon õues magab. Raske öelda, kas see tuleb tavatust taktitundest või ülimast ükskõiksusest. Ta pakub Vernonile tubakat, vahel jätab krõpse või Coca lõpu … Ja lubab tal päevasel ajal ehitusplatsi tualetis käia. See on suur asi Vernoni jaoks, kes on oma öömaja aia tagaossa juba kaks auku kaevanud, aga pole naljaasi paljaste kätega piisavalt sügavale kaevata ja siis niimoodi kinni katta, et mingit lõhna ei tuleks, ka sooja ilmaga mitte … lähemas tulevikus oleks see talle saatuslikuks saanud. Ümberkaudsed elanikud oleks lõpuks ikka haisu üle kaebama hakanud.

Viimased kolm päeva on Jeanine teda salaja vaatamas käinud. Ta toidab ka mõnda hulkuvat kassi. Ta toob Vernonile söögipoolist Tupperware’i karpidega. Ta käib salaja, sest kohalikud on talle juba öelnud, et ta ei julgustaks kodutuid pikemaks jääma. Vernon pole esimene. Jeanine rääkis talle loo ära: algul oli see kõigi meelest kena tegu ja sooviti kaasinimest aidata, aga tekkis liiga palju probleeme: okserajad, terveks ööks täiel võimsusel mängima jäetud raadio, keegi põrunud lõuapoolik, kes ei tundnud piire ja tahtis inimeste juures kodus lobisemas käia, üks psühhotroopses uimas tegelane, kes rääkis omaette ja hirmutas lapsi … Naabruskonnal polnud valikut: tuli kaastundlikkusele pidurit tõmmata. Jeanine on kindlalt pähe võtnud oma õhtusööki Vernoniga jagada. Ta on tillukest kasvu prouake, kühmus, stiilne, kulmud joonistatud pliiatsiga ja harva ühtlase tõmbega, huulepuna on see-eest alati korralikult peale kantud ja tema valged juuksed raamivad puuderdatud nägu laitmatute lokkidena. „Kodus on mul iga hommik rullid peas, küll ma siis loobun, kui hauda lastakse.” Ta kannab erksaid värve ja tal on kahju, et suvi ometi nii kole peab olema, ilusate kleitide pärast, mida ta ei saa selga panna, „ja ma ei tea, kas mind enam järgmine aasta on, et neist rõõmu tunda”. Jeanine ütleb Vernoni kohta „kukununnu, selle näeb kohe ära, minu vanuses on inimesel silma, te olete kukunnu ja teil on võrratud silmad”. Ta ütleb sama asja kassidele, keda ta toidab. Ta täidab Vernoni veepudeleid ja toob talle riisi, millesse on sulatatud külluslikes kogustes võid. Proualt endalt ei tule ühtegi kommentaari, aga Vernon kahtlustab Jeanine’i arvamuses, et see, mis on hea kassi kasukale, on seda ilmtingimata ka inimesele. Eelmisel päeval oli ta hõbepaberisse kaasa pakkinud mõned šokolaadiruudud. Vernoni üllatas nauding, mida ta nende söömisest sai. Korraks tegid maitsmispungad peaaegu haiget. Ta oli juba unustanud, mis tunne on panna suhu midagi, mis talle maitseb.