Читать книгу Vernon Subutex 2 - Virginie Despentes - Страница 5

Nagu igal õhtupoolikul, lahkub Charles kella kuue paiku Pyrénées’ tänava totobaarist ja läheb mööda Simon-Bolivari avenüüd ülesmäge, toidupoodi pargi sissepääsu vastas. Poiss, kes leti taga teenindab, pole suurem asi naerataja. Ta pöörab raha tagasi andes vaevalt pilku, mis jälgib ekraanilt kriketimatše.

Vanamees loivab Buttes-Chaumont’i parki. Kiiret pole kuhugi. Mõned lapsevanemad ootavad vaikides Guignoli nukuteatri ees. Seespool lõugavad nende põngerjad „vaata selja taha!” Tema meelispink jääb vasakut kätt, avalikele tualettidele parajalt lähedale. Ta pühib roheliseks värvitud puitpinna lahtise käega üle, alati leidub turakaid, kes jätavad endast maha paksu mudakihi, sest nad tõstavad kätekõverduste tegemiseks jalad pingi peale. Ta avab esimese purgi, tulemasinaga. Tema vastas tiirlevad teineteise ümber kaks kassi, kräunatavad aeg-ajalt ärevalt, lükates aina edasi otsust ägedasse taplusse söösta.

Charles’ile on alati see park meeldinud. Ta teeb siin õhtuooteks joogi, olles ennast plassi päevavalguse eest terve pärastlõuna kodulokaali rüpes varjanud. Buttes-Chaumont’i suur häda on kõrgused: varem või hiljem ta mõnest nõlvast üles turnides otsad annab.

Laurent liitub temaga. Graafik on tal selge. Laurent’i jaoks leiab ju alati ühe õlle. Ta käiab lõputult ühtesid ja samu viit või kuut lugu, millele paneb punkti tema kõmisev naer. Kui kuulda teda juba kümnendat korda sama löömat ümber jutustamas, tekib küll tahtmine plaati vahetada, aga Charles ei nõua oma kaasaegsetelt palju. Ei saa korraga lakkuda ja seltskonda valida. Laurent on osa tema päevakavast. Muidugi eelistaks Charles, et hoopis paks Olga temaga napsu võtaks. Tal on alati hullukeste vastu nõrkus olnud. Ta võiks järjekordse pasarahe välja kannatada küll, kui ühel ilusal suveõhtul lubaks Olga endale mesijuttu ajada. Kui Charles teda esimest korda nägi, olid tal jalas õunarohelised kotad, vana oli teda tögamisi Kloun Bozoks kutsunud, Olga oli teda kohe litakaga kostitanud. Charles oli pidanud vastutasuks kolakat andma. Olga oleks tahtnud samamoodi vastu lüüa, aga no ei oska kohe kuidagi, õrnake on. Tema löögid on nagu musid. See ikka puudutas vanamehe hinge, kui ta nägi teist nii veendunult enda eest seismas, ja Charles tunneb tema vastu ainult lembust. Olga on tema peale ikka veel pahane, selle esimese kohtumise pärast. Charles armastab hulle ja koledaid naisi. Ta on alati vastupidist väitnud. Ta noogutab kaasa, kui sõbrad räägivad mõnest normaalsemast eidest nagu mingist erilisest aardest, mida kätel kanda, Charles on korduvalt väitnud, et unistab väikesest kabedast linnukesest, kes kunagi kära ei teeks ja nõusid ei loobiks, aga see on lihtsalt niisugune jogajutt, mida tema tüüpi sellid omavahel ajavad: kui tal oli võimalust endale mõistlik naine võtta, jäi ta Véro juurde, ja iga naine, kellega ta tiiba ripsutab, on paras peletis. Kõik maitsed on loomuses kinni. Korralikud naised on Charles’i jaoks igavad.

Pargirajad on märjad. Vihma kallas mitu tundi järjest. Keegi enam lokaalides muust ei räägigi, ainult ilmast, et on ikka jõle kevad olnud. Jalutajad ei tule veel niipea tagasi. Ümberringi on ainult jooksjad, kes oleks justkui oodanud, põõsastes varitsenud, et saaks välja karata ja lõõtsutada nagu piinapingil. Neid ikka on, tahaks kohe kinni pidada, tulgu ometi mõistusele, on ju täiesti ilmselge, et see, mida nad ennast tegema sunnivad, on ebatervislik. Laurent vaatab vastikusega oma jalatseid:

„Ega sul jalanumber 40 pole?”

„Number 44 kannan. Miks sa seda küsid?”

„Sul on alati kenad käimad. Otsin omale ka paari … Need mulle üldse ei meeldi.”

„See on sul tööjalats ju. Ongi ebamugav.”

„Ma veel vedasin ennast sotshoolekandesse kohale ja sellised siis leidsin … seal polnud ju midagi. Kriisiaeg on, inimesed ei anna asju käest ära.”

„Täitsa häda sul.”

„Lähen vaatan homme Ramponeau tänavalt, ma loodan, et neil on minu numbrit, need siin hõõruvad kannast, varsti on villid väljas.”

Kõrvalpingi juures piinab hõbedases soojendusdressis must hiiglane äbarikku valget tüüpi, kes tõmbleb lühkarites tema käskluste järgi. Kõmiseval häälel lõugab treener „ei seisa, ei seisa, võtad nööri, ei ole pausi, läheb-läheb, ei seisa!” ja kilu kargleb ühe koha peal, pilk tühjuses, ümber kukkumas, haua äärel. Laurent nendega kaua ei tegele, teda vaimustab üks prulla, kes mööda rada üles ronib, sinine kombinesoon seljas, nagu joobes kosmonaut. Charles ulatab Laurent’ile uue õlle ja ütleb:

„Minu teha oleks, ma paneks sportlastele pargikeelu. Lörtsivad meil olemise ära.”

„Siis sa jätaks meid ilma kõikidest nendest ilusatest tibinatest, kes poolpaljalt ringi jooksevad. Võta või see, kes nüüd tuleb, kas poleks kahju talle meie hullutamine ära keelata?”

Laurent’i-suguste tüüpidega, ja neid on terve armee, on see häda, et nende reaktsioone võib alati ette näha. Blondis viksis tudengiplikas, kes väikeste sammukestega nõlvast alla sibab, pole absoluutselt mitte midagi huvitavat. Selline lõhnab ju isegi joostes seebi järele. Mitte et Charles’il endal oleks kõlblusskaala, millega teiste libiidot hinnata. Aga mehed on kõik nii ühte auku läinud, võiks arvata, et nad käivad õhtuti kursustel, et võimalikult üksteise moodi olla. Kui Laurent’i aju lahti võtta ja sealse masinavärgiga tutvuda, siis leiab täpselt samasuguse mögaarsenali nagu selle hädalise valgekrae ajust, kes nende kõrval istessetõuse teeb: rasvavabad linnukesed, Rolexi vidinad ja suur maja mere ääres. Kõik puha oinaunenäod.

Tema ja Laurent’i põlvkondade vahel on ikka vaks vahet. Tema generatsioon kodanlust ei imetlenud. Öelgu nad, mida tahes, tänapäeva proled tahaks kõik, et nad oleks õigesse leeri sündinud. Lessines’is, kus Charles üles kasvas, kulges aeg karjääride vile rütmis. Ülalinna kodanlusse suhtuti põlgusega. Ülemusega koos ei joodud. Seadus oli selline. Lokaalides räägiti ainult poliitikast, klassiviha toitis tõelist proletaarset aristokraatiat. Pealikku osati põlata. See kõik on kadunud, niisamuti armastus hästi tehtud töö vastu. Töölisklassi teadvust enam pole. Nende poiste ainuke huvi on olla pealiku moodi. Kui Laurent’i-sugusele vabad käed anda, ei sooviks ta sundida rikkureid oma vara jagama, vaid ise nende klubisse pääseda. Ühesugused huvid: võta üks ja viska teist. Neist saab hea kahuriliha.

Kaugemal raja ääres, lillepeenra kõrval, teevad neli pargivahti hallis ülikonnas mehe seltsis suitsu. Jässakas ja naerusuine asiaat, sage külastaja, kellel on alati kaabu peas, ronib nõlvakust üles, selg ees. Ta teeb alati nii, kui parki tuleb, kellegagi ei räägi. Vana ja hall, lühikeste käppadega pikakarvaline koer tiirutab tema ümber. Charles küsib kamraadilt:

„Sina tead, miks need hiinlased sedasi teevad?”

„Selg ees üles ronivad? Kust mina tean. Teine kultuur.”

„Ega jah, me üldiselt nii ei tee.”

Laurent seadis ennast kevade hakul sisse mahajäetud raudtee ääres, all kanalis, mis pargist läbi jookseb. Ööbijaid on seal vähe ja pargivahid pigistavad silma kinni, niikaua kui keegi öösel platside peal ei jõlgu.

Keegi naine jääb nende pingi kandis pidama, otsiks nagu õiget teed. Tal on seljas pikk punane mantel, eest kinni nööbitud, plikakese riideese, mis rõhutab vananevat nägu. Ilmselt on õpetaja. Kui ta täiskasvanutega tihedalt läbi käiks, kannaks ta teistsugust mantlit. Laurent tõstab teda nähes käe, lehvitab kaugelt. Naine paistab üllatunud, siis tunneb teise ära ja tuleb lähemale:

„Tere! Teil läheb kenasti?”

„Vinks-vonks. Väike lonks?” küsib ta naisele ballooni ulatades.

Naine põrkab tagasi, nagu hakkaks Laurent talle vägisi pudelikaela suhu toppima.

„Ei-ei-ei, aitäh. Otsin kohta nimega Rosa Bonheur, oskate öelda, kuhupoole ma minema pean?”

„Teie ikka muudkui otsite midagi …”

Laurent mängib seelikukütti. Charles’il on tema pärast piinlik. Kulla inimene, mismoodi peaks sinu arust üks kenasti riides korralik naisterahvas nagu tema tahtma sinu pudelist juua ja su jauru kuulata?

„Rosa Bonheuriga on asi lihtne, lähete mööda seda teed, otseotse, kuskil viissada meetrit. Te oma Subutexi olete üles leidnud või?”

„Ei. Kas teie ei ole teda rohkem näinud?”

„Mitte kordagi … aga võin teilt kontakti võtta, kui ma midagi kuulen, siis hoian teid kursis …”

Laurent tulistab oma mula administraatori toonil. Ta ajab rinna kummi ja tõmbab oma paksu khakikarva gabardiinjaki luku lahti, võtab põuest välja päevinäinud oranži märkmiku ja küsib naisterahvalt hambutu naeratuse saatel pastakat. Valus on vaadata, kuidas Laurent üritab näidata, et ta oskab tsiviliseeritud olla. Daam punases kirtsutab vastumeelsusest kergelt nina ja sikutab masinlikult silmade vahel turritavat karva. Laurent räägib edasi, nagu tal kombeks on – kui ta uue kuulaja leiab, siis ega see naljalt minema ei pääse:

„Vernon kukkus sellepärast supi sisse, et ta jõlkus vale mutiga … Tüüpiline algaja: liiga seltsiv. Kui ma teda Olgaga nägin, oleks pidand hoiatama, et vaadaku ette. Eks ta petab kõik ära. Tundub tore alguses, aga nii kui tiksuma jääd, oled nägupidi pasas … Tänav pole tüdrukute koht. Ega neil pole sealt ka nii raske eemale hoida. Oleks see Olga lasknud omale kolm räbalat taha teha, kui vanus veel lubas, oleks naksti toetused peal, ja pane tähele, et küll sulle sotskorter ka leitakse, kui sa üksikema oled. Meie, lasteta matsid, võime maha kärvata … aga pered, vot see on aamen kirikus! Nii, aga tema ja mingi pesakond, unista edasi … meister-perssekukkuja, nagu ta meil on. Tema peab tegema kõike nagu mees … kui löögid välja arvata, neid norima on ta küll mees, aga kui on vaja vastu võtta, siis ülla-ülla, see jääb ikka ja alati kõrvalseisja peale …”

„Kui te teda nägema peaksite, siis öelge kindlasti, et me otsime teda, onju? Öelge talle, Émilie, Xavier, Patrice, Pamela, Lydia … Me kõik otsime teda. Öelge, et me muretseme ta pärast … ja et meil on talle midagi öelda, midagi tähtsat …”

„Ma siis võtan teilt numbri, jah? Mis see nimeke teil nüüd oligi?”

Naine punases mantlis ei oska öelda „ei”. Tema nimi on Émilie, ta annab ebaleval toonil oma numbri, siis kiirustab minema. Tema puusad on laiavõitu, kõnnak ebakindel. Charles küsib „kust sa sellist tunned?” ja Laurent praalib:

„Neil on täitsa oma kambake selline. Otsivad Vernon Subutexi, aga mul pole halli aimugi, kuskohta ta ennast sokutanud on …”

„Mis kuju see on sihuke?”

„Asunik. Uustulnuk. Pole seda soont tal. Liiga pehme. Liiga nõrk. Ma ei tea, kuhu ta sai, aga seda oli näha, et vabaõhuelu jaoks ta küll küps pole. Vanadel narkaritel on vähemalt natuke tänavakogemust, aga tema … liiga õrnake. Sattus ühest löömast teise, kuni tal üks sõber hullusti tappa sai ja ripakile jäi. Ja siis see tegelane kaduma läkski. Sõbrad otsivad teda siiamaani taga …”

„Piiga vihane küll ei paistnud.”

„Ei paista jah sedaviisi, et nad teda kolkimise mõttega taga otsiks … nad on rohkem nagu kamp topakaid, kolistavad juba kolmandat päeva mööda parki ja otsivad Subutexi …”

„Mis ta siis kujutab endast?”

„Prantslane, kekats, ilusad silmad, rokipede olemisega, pikad juuksed ja … Ei miskit erilist, aga vähemalt pole mingi kurjam.”

Kirjeldus meenutab kangesti poissi Bergeyre’i künkalt. Charles jääb ettevaatlikuks. See sell oli ikka nii kole haige, vana mõtles juba, et kärvabki teine tema pingi peale ära. Kui ta ennast varjab, siis küllap on tal omad põhjused. Igaühe saladused on igaühe enda asi.

„Ja sul pole mingit aimu, mis see naisterahvas temast tahtis?”

„Miks see sind nii õudselt huvitab?”

„Seda ei juhtu iga päev, et temasugune daam mingi kodutu järel jookseb …”

„Naistega tuleb alati ette vaadata. Need ju varjavad kogu aeg midagi … siin peab mingi surnu mängus olema.”

„Surnu?”

„Nad jahuvad meile vahetpidamata, et nende ainuke huvi on lapsed … tittede tegemine, laste eest hoolitsemine ja kõik selline värk … eks me ju tahame seda nende juttu uskuda. Aga sa mõtle järele. Ainuke asi, mis emastel peas tiirleb, on surnud inimesed. See on nende kiiks. Nad ei unusta neid. Naised tahavad nende eest kätte maksta, nad maha matta, olla kindlad, et nad rahus puhkavad, tahavad, et nende mälestusest lugu peetaks … naised ei lepi surmaga. Nad ei suuda. See ongi see päris vahe meie ja nende vahel.”

„Ma ei tea, kust sul nihuke lollakas teooria tuleb, aga vähemalt on see originaalne …”

„Mõtle selle peale, kui õhtul selgeks magad. Küll sa näed. Siin on oma iva.”

„See ei seleta küll, mida tema poisist tahtis.”

„Ei. Aga ma lobiseks selle daamikesega meeleldi maast ja ilmast. Ma olen abivalmis inimene. Mulle väga meeldivad sedasorti naised, häbelikud ja nii, sellisele tuleb kohe isu sadulasse ronida …”

Charles laseb tal rahus oma nilbusi edasi jahvatada. Teda siiralt üllatab, et naine punases nende poole pöördus. Charles näeb ju samuti välja nagu paadialune. Inimesed ei kipu teda kõnetama. Kui tal tuleb aga tahtmine kellegagi juttu ajada, siis oskab ta läheneda küll. See käib samamoodi nagu tuvide ja ronkadega, tuleb järjepidevalt väikestes kogustes tähelepanu puistata. Charles teeb nii nagu see eideke, keda sealkandis mullu suveni näha võis. Ta elas Belleville’i tänaval ja nii kui ta kell neli kodunt välja astus, tundsid tuvid ta kohe ära. Nad kogunesid hiiglama suurtesse parvedesse, nii taevas kui maa peal, ja käisid tal järel. Eideke poetas puude alla peoga väikeseid saiapuru- ja seemnekuhjakesi. Lindude toitmine on keelatud. Inimeste jaoks, kes tema asjatamist tähele ei pannud, olid korraga piki Simon-Bolivari alleed tuhisevad linnuparved kõheduse tipp. Ühel päeval panid lapsed ta hooldekodusse. Charles kuulis sellest baarileti ääres, pargiväravatest üle tee. Eidekesel oli oma korter. Ilmselt haistsid lapsed uusi tuuli, peatset kriisi, ja tahtsid müügiga ühele poole saada, enne kui hinnad kukuvad. Head kärvamist! Eideke oli krapsakas ja polnud iial pudelisse vaadanud, tema ainuke rõõm hullu vanamutina seisnes jalutuskäigu ajal tuvide söötmises … ta ei käinud suurt kellelegi põie peale. Charles’i ajavad naerma inimesed, kes teevad lapsi mõttega, et siis on vanaduspõli kindlustatud. Temal on vanust piisavalt, et näha, kuidas inimesed toidavad lihtsalt tulevasi kärsituid raisakotkaid, muud midagi. Vanad ei meeldi kellelegi, isegi mitte nende endi lastele.

Pargis käib veel üks niisugune. Üks taat, kes on samamoodi küürus ja annab iga päev näole, ta kuulab midagi kõrvaklappidest. Tal on pikad juuksed ja seljas kulunud must jope. Tema sõbrustab ronkadega. Nii kui ta kohal on, tunnevad need elukad ta ära ja kogunevad tema ümber. Ronkadel paistab asi olevat kõvasti organiseeritum kui tuvidel. Nad on prisked nagu kodukanad, ilusad läikivmustad ja kahtlaselt intelligentsed inimeste jaoks, kes on harjunud arvama, et loomad suurt midagi ei mõika. Pargirongad tabavad kohe ära, kellega tegu on. Söögi pärast neil vanameest vaja pole – nad ju nokivad prügikotid lõhki ja lasevad hea maitsta. Aga tundub, et neile meeldib seltsida. Nad ei ilmu mitte selle peale välja, kui taat oma teradega tuleb: nad ootavad teda. Ja kui ta peab mujale minema, sest pargivahid jälgivad, siis ega see neid elukaid ei kõiguta: nad lähevad talle järele ja annavad teistele rongakeeles märku, et kohtumispaik on muutunud. Vanamees lõpetas varakevadel pargis käimise, Charles pole teada saanud, mis juhtus. Ilmselt sattus otsaga haiglasse. Ta on kindlasti liiga noor, et lapsed teda kuhugi paigutada oleks saanud, isegi kui neil on oma nutsu kättesaamisega kiire, ei ole lihtne vabaneda vanemast, kes on veel heas vormis, eriti, kui tal mõistus lõikab – tuleb osata vaikselt välja kannatada. Charles lasi Vérol arvutist järele vaadata, mida need linnud söövad. Ja hakkas käima iga päev, samal ajal, samas kohas elukaid söötmas. Ta ütles endale, et keegi peab ju vahetuse üle võtma. Ja ta mõistis, miks mõned inimesed seda teevad – rongad pole sugugi kehvem seltskond kui baarikaaslased. Neil on väikesed terased silmad ja nalja saab igal juhul. Charles käib iga nädal Bricorama lemmikloomatarvete osakonnas. See on poe kõige haisvam osakond, putukaid täis, sest seal jäetakse lahtiseid koeratoidukotte vedelema – tema peab siis nende vahel komberdama oma tuikava selja ja põlvedega, mis enam väga hästi ei pea – jalad veavad alt, papi hakkab maha käima, vanust ka juba, see on normaalne. Aga ta peab vastu. Vanusega ongi tal see lahkusemaania tekkinud.

Charles võitis loteriiga. Nii on. Tema, vana kokkukuivanud koeranael. Huumori kool. Hobuste peale mängib ta tihti, aga lotot harva. Nagu kõik totobaari ullikesed, sattus temagi teinekord ruudustikku täitma, ahvatluseks suur peavõit. Kogu asjas polnud kõige suurem ime mitte võit ise, vaid see, et ta lösutas loosimise õhtul teleka ees, ei viitsinud kanali vahetamiseks püsti tõusta, puldil polnud patareisid sees. Oli vaja nende asjaolude kokkusattumist, et ta üldse tulemustele tähelepanu pööraks – ta ei uskunud, et võiks võidumeeste hulka kuuluda. Olgugi et see ju ongi lõppude lõpuks mängu mõte: see võib igaühega juhtuda. Isegi temaga. Ta mängib alati samade numbritega, ema sünnikuupäevaga. Hea lihtne. Loosipallid kolisesid torudest alla – ta pole kunagi aru saanud inimestest, kes regulaarselt mängivad, pole tüütumat asja kui lotovõidu loosimine. Siis hakkasid tema numbrid järjest kukkuma, sellise hirmuäratava täpsusega nagu saatus, mis sulle järele tuleb, nimelt sulle ja mitte kellelegi teisele. See äratas ta uinakust üles. Tal tõmbus rind seda rohkem kokku, mida võimsamaks läksid sügamelöögid. Ei ole eriti tore tunne, kui rõõm liiga suureks läheb. Ta sai hoobilt kaineks. Véro vedeles diivanil, põõnas kui kott, mokk ripakil, veiniplekid suunurgas. Kui ta oleks tol hetkel üles ärganud, oleks Charles talle tema elu kõige kõvema tohlaka andnud – mida iganes, aga mitte üles tunnistanud, et ta on vist võitnud. Sest algul, kuna ta polnud harjunud, et elu talle häid üllatusi teeb, mõtles ta muidugi, et on hulluks läinud, et küllap ujub kusagilt kohe mingi kala välja.

Ta oli komberdanud sahtli juurest jakitaskuni ja pileti üles leidnud. See oli sisuliselt ime, arvestades, et ta oli pileti kokku kärtsutanud ega teinud sellest suurt välja. Kümme minutit varem poleks ta ilmselt suutnud käpuli käimata kemmergussegi minna ja ühtäkki oli ta krapsakas nagu kitsetall. Aju nagu jooksuajal, jumal hoia. Ei suutnud tol hetkel kohe rõõmugi tunda, vapustus oli liiga suur. Ta kutsus ennast mõistusele – sa vana pasakott ei kruti oma aju mingite joomahullustega üles, sa kuulsid valesti, homme on asi selge, sul on võib-olla üks või kaks võidunumbrit, aga no peavõit, mida sa õige mõtled? Kas sul siis omaenda idiootsusest ükskord villand ei saa? Ta oli öö otsa üleval. Heitis voodisse, täies riides, siis vedas ennast tugitooli juurde, üritas Vérod äratada, avas õlle ja ammendas selle akna ääres, siis läks ja puges jälle põhku. Tuhkagi.

Järgmine hommik oli ta punkt kell kaheksa lokaalis. Ta oli oma numbrid hoolikalt välja kirjutanud, kaks korda üle kontrollides, et viga sisse ei tuleks, pööras piletit igatepidi, aga midagi kahtlast ei paistnud. Ta oli ennast istutanud leti äärde, kõige tagumisse otsa, hämarasse nurka – ega ta sel kellaajal nagunii seal ühtegi tuttavat ei näinud ja hiina abielupaar, kes oli äri üle võtnud, kui Ahmed, eelmine omanik, oli üks õhtu teleka ees aneurüsmi saanud ja sussid püsti visanud, ei kippunud temaga vestlust aretama: nad olid Charles’i mitu korda välja visanud, kui ta liiga tongis oli, ega suhtunud temasse just soojalt. Aga see oli tal kodulokaal ja ta läks igal hommikul tagasi.

Charles oli ajalehe lahti teinud ja veel korra üle kontrollinud. Hommikul kaine peaga tundus asi talle veel peletum kui eelmisel õhtul. See jõhker katkestus tema elurütmis tekitas temas hulga rohkem segadust kui rõõmu. Palju polnud puudu, et ta oleks juba halama kukkunud, kuidas saatus teda ikka kunagi rahule ei jäta. Nagu näha, tunneb inimene ennast vähe: ta oleks võinud vanduda, et vihkab oma elu ja et ta oleks andnud kõik võimaluse eest seda otsast otsani muuta. Aga nüüd, kus see talle sülle kukkus, klammerdus ta oma harjumuste külge, nagu ähvardaks keegi omast kodust jalaga persse anda. Kaks miljonit. Mis sa, vana ront, selle peale kostad? Ja üleöö oli Charles’i muretul olemisel lõpp. Üle kuuekümne aasta oli ta oma vagu kündnud, elades alkohoolsest koomast aperitiivini, pasundades leti ääres kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas temal on jumalast kama, kõigest, ja ärgu, kurat, tuldagu üldse mölisema. Otsa sai see jõudeelu.

Ometi oli tal juba mitmeid elusid olnud. Ta oli näinud, kuidas ema hammastega maad kaapis, et neile miskit söödavat saada, ta oli näinud, kuidas isa ära kaob, üleöö, üritamata kordagi ühendust võtta ei oma abikaasa ega jõnglastega, Charles oli õpipoiss, kui Belgias kuuekümnendal streigid puhkesid, ta oli olnud petankikuningas ja rekkajuht, paberimäärija ja väsimatu tarokiladuja, plakatikleepija ja sarvekandja, kraakleja ja krohvija. Tema elu suurteks kirgedeks jäävad ilmselt pudel, baarid ja ööpäevaringselt avatud nurgapoed. Tema läheb juues lõbusaks. Ilmaski pole pudel teda alt vedanud ega maha jätnud. Ta on maltsadele lilli kinkinud ja käitunud kenade mannikestega nagu imbetsill, tal on olnud kümneid armukesi, üks sõgedam kui teine. Kõige hullem mõrd oli üks aadlipartikliga keskklassi preili, tema perele oli jäänud üks lagunenud loss ja talle meeldis ennast baarides alandamas käia. Ta sünnitas Charles’ile tite. Charles oli talle öelnud, ma ei taha isaks saada, olid kaheksakümnendad, naine oli vastanud, et siis teen selle üksi ära ja kui see sulle ei meeldi, siis oma viga, et vasektoomiat ei teinud, mölakas selline. Ega ta vale polnud. Charles polnud seda last omaks tunnistanud. Ta pole kordagi üritanud ühendust võtta. Véro jäi samuti käima peale. Aga kui Charles talle ütles, ma ei taha isaks saada, siis tema kaotas tite ära. Küll ta tuuritas, küll pidas viha, aga ära kaotas. Täitsa üksi, kusjuures, ei kutsunud Charles’i kaasa ega küsinud mitte üht franki toetust. Ta on kange naine. Käitus nagu õige prole. Miski ei liida nii nagu katsumused, proled on õppinud kokku hoidma. Véro on ikka vanamoodi, sündinud õpetajast, kes oli talupojale mehele läinud, sihuke oma meest juba alt ei vea. Charles nägi ju kõrvalt, kui raske oli Vérol titemõte maha matta. Ja ega see talle endalegi, mingis mõttes, nüüd päris niisama lihtne polnud. Aga tuleb realist olla, kaks sellist kõri koos, see vaene räbal oleks võinud öö otsa röökida, keegi poleks üles ärganud. Ja veel niisuguste lõustadega, nagu neil on, mihuke see vänts neil veel tulnud oleks? Véro oli ta ära kaotanud. Mitte nagu see teine, partikliga lehm. Kui Charles’i hea õnn selle võltsparunessi kõrvu jõuaks, küll see juba isadustestiga viuhti platsis oleks. Ja meesterahval pole ju mingit sõnaõigust, tema on seaduse sunnil isa. Eit nõuaks oma osa kõlisevast ja kütaks talle põrgut. Véro kukuks räuskama ja märatsema, eks ole mooril selleks ka õigus.

Tegelikult polnud tal plaanis ka Vérole rääkida. Mitte nii ruttu. Ta tahtis asja korralikult läbi mõelda, enne kui suu lahti teeb. Ta oli läinud Pyrénées’ tänavale, astunud sisse postkontorisse, et telefoniraamatut küsida. Ta tahtis otsida Française des jeux’ numbrit, aga teenindaja, noor, paks ja õel neegrinaine, oli talle näkku irvitanud. Postkontorites polnud enam ei telefoni ega telefoniraamatut. Charles läks üleolevaks, „see on nüüd küll hea nali, et sidejaoskonnast helistada ei saa”, ja teenindaja oli ta naeratades paika pannud, „jätke nüüd, te olete liiga noor, et ikka veel sidejaoskond öelda!” Polnudki teine nii juhm, kui välja paistis. See oli Charles’il suu kinni pannud, ta oli ohanud ja suurema skandaalita minekut teinud. Ta oli jõudnud Gambetta väljakule, aga kõrts, kus pidi tema mälu järgi olema telefoniputka, keldrikorrusel, oli ära renoveeritud. Nad ikka ei suuda ennast tagasi hoida. Süsteem toimib kenasti, kõik on rõõmsad, teostus töö- ja lollikindel – ja siis on neil vaja korralik asi maha lammutada, et panna püsti nihuke kaadervärk, millest keegi midagi aru ei saa. Viimane moeröögatus on avada baare, kus tinutajatel on ebamugav olla. Oma põhituumikule annad sina jalaga persse. Pärast nad kõik nutavad, kui tuleb kinni panna. Aga üks baar ei saagi püsida kolme turisti najal, kes grillvõileiba mekutavad. Püsimajäämiseks on vaja raudvara, omi poisse, kes on valmis joomise nimel kodud maha müüma. Kui sa juba müüd alkoholi, siis on sul vaja tulihingelist klientuuri, mitte mingeid maasika-kir’i limpsijaid.

Charles oli niisiis telefonikaardi ostnud. Ai raisk, kui siis oleks välja tulnud, et kogu asi on tema enda vaimusünnitis, et ta polnudki midagi võitnud, oleks ta just pannud hakkama kümme eurot kaardi peale, mida ta enam kunagi ei kasutaks. Charles hoiab telefonidest eemale. Ta ei kuule enam väga hästi, ei saa aru, mida talle räägitakse. See on jõle tüütu, ta vastab täitsa huupi, lõugab midagi. Ta oli asunud otsima avalikku putkat kusagil rahulikus kohas, kus poleks ohtu, et keegi ukse lahti lööb ja ta ära tunneb: mis asja sa vana oinas siit otsid? tule teeme ühed klõmakad parem.

Ta ei teadnud, kuidas sõnastada seda, mis tal öelda oli. „Minu valduses on võidupilet” või „ma helistan sooviga saada täiendavat infot seoses peavõiduga” … Nagu teistegi prolede puhul, oli ka tema jaoks ametiasutuse poole pöördumine üks rist ja viletsus. Charles ei tahtnud kõlada nagu maakas ja samas teadis, et mida korralikumalt ta rääkida üritaks, seda läbinähtavam ta oleks.

Mannike teiselpool toru oli sellega harjunud. Ta rahustas Charles’i maha. Ta polnud nähtavasti esimene ega viimane mats, kes Française des jeux’sse helistab. Ega ka kõige hullem, mine tea. Piiga oli ruttu ära tabanud, kuhu ta oma jutuga tüürib – võidupilet, tema jaoks oli see niisugune asi, mida tuleb ikka ette, palun oodake, Charles oli ära kuulanud Raveli „Boléro”, siis oli üks teine asjapulk lasknud tal kenasti oma umbmäärase mula ette vuristada, palunud tal korrata numbreid, mille ta piletilt maha luges, ja öelnud, tulge kohe, vaatame koos üle, Charles oli paanikasse läinud, see oli tal ametnike puhul refleks – ei, ma nüüd praegu kohe küll ei saa, mul on väga tihe graafik, mispeale oli teine kannatlikult öelnud, siis esmaspäeval, tulge esmaspäeval, aadress on see, olge mureta, anonüümne jah täielik anonüümsus on ei ärge üldse muretsege keegi ei varitse meil ukse juures lotovõitjaid, ei, teate meie ruumides liigub väga palju inimesi, võimatu on vahet teha, kas te olete võidusummat taotlev mängija või töötaja – mõni meie töötajatest saab tõesti teie isiku teada, aga meil on äärmiselt ranged konfidentsiaalsusnõuded, mõelge, te pole ju oma olukorras ainuke, ei, isegi kui te olete meie juures töötamiseks liiga vana, siis mitte keegi ei tule ukse juurde teid pildistama, üks nõuanne, kui tohib, ärge püüdke ennast liiga kavalasti maskeerida, vahel võib ka parim kavatsus kohmakalt välja kukkuda, hoiduge prillidest, parukatest … Tõepoolest, Charles ei olnud mitte esimene persevest, kes on peavõidu saanud.

Koju jõudes oli ta kahetsenud, et kohtumise esmaspäeva peale lükkas. Ta ei julgenud isegi sitale minna, mis siis, kui aken sel hetkel lahti läheb ja ajab ümber transistori, mis oleks lükanud lahti sahtli ja siis oleks piisanud kergest tuulehoost ja puhh: pilet läinud. Oi jaa, naljast ja muretust meelest oli asi kaugel … Ta võttis isegi peediga rahulikult, et poleks ohtu mingit lollust korda saata. Mis näitab ära, kui hullus seisus ta oli … Ja asi polnud ainult hirmus saatuse vingerpussi ees, mis on tema klassi inimestele tüüpiline, mingi konks, mis sind ikka ja alati maa küljes kinni hoiab, kõige uskumatumal moel, saatus, mis leiutaks ükskõik mida, et proled oma pasa sisse edasi jääksid … Oli ka üks suurem pidur. Mis asja ta kogu selle nodiga peale hakkab? Jumal issand jeesus küll, kolm päeva ja kolm unetut ööd oli tal olnud aega seda probleemi läbi ja lõhki nämmutada: maja? Mis kuradi jaoks talle see maja? Maja kuhu? Kuhugi karupersse, kus ta kedagi ei tunne? Lõunasse, nende fašistinärakate juurde? Kus lokaalid on täis jahimehi, kes räägivad ainult nutriate hävitamisest? 16ndasse, kus õllekate külalislahkus jätab isegi vanglaga võrreldes soovida? Normandiasse? Mida kuradit tal siis üldse väljaspool kodu teha oleks? Maja. Kah mul asi! Kas tal oli tahtmist endale maja osta? Kinnisvara omamine tundus nagu ora perses. Ja mõte notari juurde minekust ja kõigest sellest paberijurast … Oi ei, ei. Seda veel vanaduspäevil vaja.

Ta ilmus, nagu kokku lepitud, Française des jeux’sse. Oodati, et ta mõtleks investeerimise, projektide, pikema perspektiivi peale … Kuni ta kuulas, stoilise rahuga, alama astme töötaja palavikulist tiraadi, tundis Charles, kuidas tal tuleb ette Jean Gabini ilme, ja ta võiks suvalisel hetkel teatada „Kulla sõbrake, kaua sa mulle niimoodi ajudele käia ei saa”. Aga ta vaikis, oodates, et tal lubataks tšekiga jalga lasta. Ta polnud ju ometi selleks eluaeg põlanud neid, kes ilma tööta raha teenivad, et oma eas veel börsil spekuleerima hakata.

Kodukööki tagasi jõudes tundis Charles ennast ennekõike veel ebakindlamalt. Mida siis: mis sa selle nutsuga peale hakkad, papi? Hakkad ülikondi ostma? Essugi pole peale hakata. Reisima? Pigem sureks maha. Talle ei meeldinud ei kohvrid, päike ega rand, rutiinist väljamurdmine veel vähem. Mida siis? Probleem või asi … maksab mõned linnukesed kinni. Teda ei segaks üldse, kui mõni nooruke tal ainult raha pärast urruauku lakuks … aga kust ta neid totse peaks üles korjama? Nendes lokaalides, kus tema molutamas käib, silmarõõme just ei voori … Jumal küll, ta polnud seda raha veel kättegi saanud, kui juba terendaski paras sitarida, kohtumine pangas, paberimajandus, uued sõbrad, silmakirjalikkus ja kõikvõimalikud komplikatsioonid …

Ta oli pikalt istunud külmiku ees, nagu nuiaga pähe saanud. Véro oli ärganud ja teinud põrgulärmi – mis tähendab et ta unustas oliiviõli juurde osta, tema kord oli ju. Ta võtab iga päev enne kella neljast napsu suure supilusikatäie õli, see pidavat tal soolikad ära vooderdama, ja siis kannab ta pärast paremini alkoholi. Charles oli ta õiendama jätnud, mantli sõnatult selga tõmmanud ja mõelnud, ma lähen litsidesse. Vot selleks ta oma raha kasutabki. Ainult et kui ta siis Belleville’i tänava massaažiputkani oli jõudnud, selle juurde, mille kohta ta lokaalis nii palju head oli kuulnud, oli ta visanud põgusa pilgu eesruumi, plasttoolid ja seintel ravimassaažiplakatid. Ja kannapealt ringi pööranud.

Charles oli palju litsides käinud, kui neid veel Saint-Lazare’i jaama tagant leida võis. Võis juhtuda, et ta tiirles oma pool tundi mõne tüdruku ümber, enne kui julges küsida, kui palju ta võtab. Ta oli naistega häbelik, kui ta purjus polnud. Mis siis, et tal, täitsa ilma kiitlemata, nende seas lööki oli. Ta on ikka suuri tänavadaame tunda saanud. Selliseid, kellele naljalt pläma ei aetud. Nad polnud sugugi ilusamad kui tänapäevatüdrukud. Nad polnud aga suu peale kukkunud, panid sul ikka noka kinni, targem oli ennast kenasti üleval pidada. Lõpuks, kui neid pidi minema mööda suuri bulvareid taga otsima, polnud asi enam nii mugav. Tal polnud autot. Ta käis jala. Lindudel polnud tuba võtta. Ta jättis asja katki niipea, kui naised olid päris äärelinnadesse kolinud. Ta ei hakanud ju ometi kuhugi rongiga sõitma, et lasta riista imeda … Kui hiinlannad olid Belleville’i üle võtnud, tegi ta ükskord kangi all asja ära, ühe jopes naisterahvaga, kes oli hakkamas ja tore, aga ei rääkinud sõnagi prantsuse keelt ja ega see Charles’i ikka väga ei erutanud küll, kui ei saanud isegi omavahel tere öelda. Ta oli mõelnud „näe, isegi litsidega olid vanasti paremad lood” ega püüdnudki Villette’i tänava tüdrukutega lähemalt tuttavaks saada. Tal polnud sest sooja ega külma ja nii ka tol päeval. Ta ei hakanud ennast sundima lihtsalt sellepärast, et ta mingeid rahasid sai. Ta oli Zorba leti ääres ringi konjakit välja käristanud, siis oli läinud Véro seltsi, nagu iga päev ikka, Pyrénées’ tänava totobaari. Kui keegi oleks talle öenud, et ta saab ükspäev lotovõidu ja on lõpuks ikka oma paksuga karvupidi koos nagu tavaliselt …

Véro on nagu vana käima, Charles täidab ta ära ja istub selle sisse hästi. Ega see niisama pole, kakskümmend aastat ühtejutti sama mooriga, kui kole ja tüütu ta ka poleks, midagi temas ikka on. Charles pole talle siiamaani midagi öelnud. Ta oli otsustanud selle asja enda teada jätta. Ta kartis, et uudis tema loosiõnnest levib nagu kulutuli ja põõsast kargab välja hordide kaupa emaseid, kes väidavad, et Charles on nende laste isa, ja nõuavad tema raha noolides DNA teste.

Vähehaaval oli ta olukorraga ära harjunud ja välja mõelnud, mida rahaga peale hakata: mitte midagi. Teda ennast üllatas see kõige rohkem, aga lähemal vaatlusel tundus tema elu talle parim, mida elada võiks. Ta kavatses seda jätkata, veel palju paremini. Ta käis sagedamini juuksuris, see oli tema edevus. Tema päralt olid maapähklivõi, margiõlu ja viie teraga žiletid … Läbi olid ajad, kui ta Dia lettide vahel küürutas, et kamambeeri hindu vaadata: ta valis, mis talle meeldis, muretsemata selle pärast, mis kõik maksab. Véro hakkas kahtlustama. Ta oli oma peas välja mõelnud, et Charles varjab tema eest mingit pärandust – mõnelt lahkunud onult, kelle maja on ilmselt maha müüdud. Nagu oleks Charles sellisest perest, kus onudel peale omaenda urruaugu veel üldse mingit vara oleks … aga eks Véro nägi ära, et nad üldiselt sõid uhkemini, jõid rohkem, ta haistis, et kuskil on miskit mäda. Ja eks see küttis vanal lehmal uudishimu üles. Charles mõtles teinekord ikka, et tuleks ta õige naiseks võtta – ainult et Vérole ettepaneku tegemine ilma kahtlusi äratamata polnud mitte lihtne ots: millega põhjendada, et ta nüüd järsku tahab selle vana tünni ära kosida? Iga kord, kui Charles kuulis, et see või too oli ootamatult maha surnud, südamerabandusse või mopeedi alla jäädes, tundis ta, kuidas vana mure tema päeva rikub. Ai raisk, mis näo see vaene Véro teeks, kui Charles lusika nurka viskaks, talle pärandust kindlustamata … Paras tsirkus, see lotovõit. Pead sai ikka kõvasti murda.

Tema esimene rõõm rikka vanamehena olid olnud tossud, Go Sporti poest. See oli lihtsalt kuidagi juhtunud: tal oli vanade jalatsitega valus käia, oli mõelnud, et mis seal ikka, ma siis ostan endale uued. Tal olid mõttes peenemad käimad, aga ta ei teadnud, kust selliseid asju otsida, niisiis leidis ta ennast istumast Go Sportis, kus keegi noormees talle erinevaid mudeleid pakkus. Ta oli ühtesid jalga proovinud, puhtast uudishimust. Siis oli tema ees avanenud terve universum: lõpuks ometi valdkond, milles progress polnud lihtsalt sõnakõlks. Täitsa lõpp, jalatsid olid omadega sinnamaale jõudnud ja tema kooserdas ikka oma vanade kotadega ringi. Sest-saati hakkas ta endale iga kuu uusi tosse ostma. Ta võis neid ju peita, Véro hoidis silma peal ja juba ta jälle õiendas „paistab, et sul on palju raha käes – sa vaene vanamees oled puhta sassis”.

Charles ei paigutanudki oma nodi kuhugi. Otsus oli sündinud kiiresti. Oma vanuses ei kavatsenud ta enam küll pätiks hakata. Postipanga vennike, kes tema kontot haldas, pidi uut saldot nähes päris ära lämbuma. Ta oli lausa nii madalale langenud, et hakkas Charles’i kõige prestiižsematele vutimängudele kutsuma, aga temal oli täiesti ükstaskõik. Tölplaste sport. Ei, tal polnud plaanis oma raha edasist saatust üldse mitte kellegagi arutada. See oli üks meeldivatest üllatustest, mis rikkusega kaasas käivad. Enne kui inimesel tekib võimalus „ei” öelda, ei saa väita, et ta on äraostmatu. Charles poleks kunagi selle peale ise tulnud. Ta oli arvanud, et hakkab olema odav, kasu peal väljas, et kaotab tšekil nulle nähes pea. Sugugi mitte. Ta oli endale aru andnud, et „ei” ütlemine ei maksa talle midagi. Ei. Talle ei pakkunud huvi teenida rohkem, kui ta laiaks jõuab lüüa. Siiski meeldis talle näha, kuidas see pangatatikas oma kohalt nagu vedrust püsti kargas, kui Charles tuli kirja posti panema. Charles’ile meeldis temaga õiendada – mis tähendab, et sa mulle keset järjekorda niimoodi ligi tuled, loll oled või? Tahad, et terve kuradi linnaosa hakkaks mul järel käima ja raha küsima või? Vaene poiss oskas sellepeale ainult punastades vabandust paluda. Charles oli kõige tähtsam kunde selles harukontoris, kui mitte terves linnajaos. On alles lugu.

Ühel õhtupoolikul, kui Véro oli telekast mingit prantsuse filmi näinud, oli ta endale tulemasina kannikate vahele pistnud ja jälgis kõndides, et see maha ei kukuks, väidetavalt pidi see tuharalihaseid treenima. Charles oli irvitades vaadanud, kuidas ta ringi kakerdab, siis juhtis tähelepanu, et filmis oli näitlejannal väike pepu, aga tema ahtri puhul, mis ei mahu ustestki läbi, oleks ime see, kui tulemasin maha kukuks.

„Mis mõttega sa seda pekikamakat üritad lihasesse ajada? Enne lihaseid tuleks ikka rasva põletada.”

Véro oli kukkunud kaagutama, kuidas ta olla enne Charles’iga kohtumist olnud sale ja kurvikas, omamoodi nagu Belleville’i kohalik Mariah Carey, ja vanamees ise oli see, kes külmiku mingit magusat jama ja kapid krõpse täis ladus ja palun väga sellepärast ta läkski vormist välja. Kõik need kakskümmend aastat, mis Charles teda tundis, oli Vérol olnud kummuti kehaehitus, aga tema oli kindel, et on mingil hetkel ilus olnud. Kui ta leti ääres mõne kena kehaga õiekese nurka ajas, käias ta lõputult lugusid aegadest, mil ta veel ise heas vormis oli, ja kuidas kõigil meestel tema nägemisest ila voolama hakkas. Linnalegendid. See eit on alati kole olnud. Tema puhul polnud vähemalt vananemise mõttes midagi kaotada.

Véro oli aga täies hoos oma jutuga, kuidas see oli kõik Charles’i süü, et ta üldse trimmis pole, ja et üleüldse tahaks ta teada, otsekohe, kust tema kõik selle raha võtab, ja milline õnnetus on jagada oma elu mehega, kes selja taga susserdab, et küllap Charles mingi päranduse sai, pealegi kopsaka summa, ja häbeneb öelda.

„Sa oled ikka nii kuradima loll, mis asja sa mõtled? Et kui mingi maha kärvanud onu on sulle kümme tuhat eurot pillanud, siis me kargame sulle kõik nagu täid turja kinni või? Sind vaest koonerdist küll, kohe kahju hakkab sust … Lase käia, köhi välja, palju sa siis pärisid?”

„Mida see muudaks, kulla inimene, kui ma ütleks, et ma päranduse sain? Sa oskaks selle rahaga midagi peale hakata või? Riideid sa ju omale ostma ei hakka – su kere on nagu mõlki taotud tünn, mis sa siis tahaksid? Juuksurisse minna? Sul pole kupli külge nelja karvagi alles jäänud. Lasta vuntsi ära ajada? Kui ainult selles on asi, siis ole paigal, ma kohe laenan sulle žiletti. Mis sa mõtled? Et saad rasvaimusse minna? No anna minna, vana vitt, kao rasvaimusse ja lase mul rahus õlut juua!”

Charles kujutas ette, et Véro teeb oma pirtspekist vanamoori maiast nägu ja hakkab rääkima maamajast, kus tal mõnus elu oleks. Nagu kõik proled, kellele on pähe taotud, et parim asi maailmas on omada maja ja aiakest. Kui Véro magamistoa seisukorda vaadata, siis ega talle majakest ikka ei soovi küll … mitte mingil kuradi juhul. See naine on igavene metslane.