Читать книгу Vernon Subutex 3 - Virginie Despentes - Страница 3

Charles: Buttes-Chaumont’i pargi ja ümberkaudsete õllekate püsiasukas, kohtub Vernoniga esimese osa alguses, kui too on lääbakil pingi peal, haige ja palavikus. Charles hoolitseb Vernoni eest ja saab tema sõbraks. Sai kunagi ammu riikliku loterii peavõidu ja otsustas sellest mitte kellelegi rääkida.

Kiko: Endine börsimaakler, kokaiinisõltlane, elab Pariisi 8. linnajaos. Olles veendunud Vernoni geniaalsetes DJ-võimetes, võttis Kiko ta mõneks ajaks enda juurde elama, viskas välja, siis leppis temaga ära.

Alex Bleach: Rokklaulja, suri esimese osa alguses oma hotellitoas üledoosi. Vernoni vana sõber, lindistas kaks videot, milles ta jutustab oma elust, põhiliselt sekeldustest Dopalet’ga, kes väidetavalt tappis Vodka Satana, kellesse Alex oli pööraselt armunud.

Véro: Charles’i elukaaslane, esineb põgusalt teises osas. On Subutexi kambast alati eemale hoidnud.

Pamela Kant: Ekspornostaar, arvutinohik. Oli Vodka Satana sõbranna. Lõi teises osas kaasa Vernoni otsingutel, hiljem said neist sõbrad.

Marcia: Brasiiliast pärit transnaine, elab Pariisis, teeb moefotode jaoks soenguid. Esimeses osas elas ta Kiko korteris. Kui Vernon temasse lootusetult armus, kadus Marcia ära.

Laurent Dopalet: Produtsent, viiekümnendates eluaastates, Antoine’i isa. Esimeses osas palkab ta Hüääni otsima Alex Bleachi salvestatud ja teda kompromiteerivaid kassette. Teise osa lõpus ründavad Dopalet’d tema kodus Aïcha ja Céleste, kes tahavad kätte maksta Vodka Satana mõrva eest.

Hüään: Põrandaalune eradetektiiv, töötas Dopalet’ heaks, kuid reetis ta ning liitus Subutexi pundiga.

Olga: Teises osas kodutu, plahvatusohtliku iseloomuga. Kiindus hullupööra Vernoni, kellega tutvus, kui mees oli omadega plindrisse sattunud.

Xavier: Viimased kakskümmend aastat edutu stsenarist, MarieAnge’i abikaasa, tal on tütar, ta armastab koeri ja on liitunud Vernoni pundiga.

Marie-Ange: Xavier’ abikaasa, neil on ühine tütar.

Sylvie: Alex Bleachi eks, esimeses osas majutas Vernoni, semmis temaga põgusalt, asus raevukat nõiajahti pidama, kui mees sõnagi lausumata kadus. Liitus Vernoni ümber kogunenud Buttes-Chaumont’i pundiga. Sylvie’l on poeg Lancelot, kes lahkus esimese raamatu alguses kodust ja kolis pruudiga kokku.

Émilie: Vernoni nooruspõlve sõbranna, oli noorena bassist, kuid katkestas sidemed muusikamaailmaga. Ta majutas Vernoni põgusalt, siis osales tema otsingutel ja liitus hiljem Buttes-Chaumont’i pundiga.

Laurent: Vernon tutvub temaga pärast tänavale sattumist. Kindla elukohata Laurent on staažikas plindrimees. Tema tutvustabki Vernonile heidikuelu põhimõtteid.

Patrice: Teeb juhutöid, elab äärelinnas, on tätoveeritud, torssis, vahel vägivaldne. Armub teise osa lõpus Pénélope’i ja liitub Buttes-Chaumont’i pargis Vernoni seltskonnaga.

Antoine: Näitusekuraator, Dopalet’ poeg. Hoiab seltskonda oma isa tegemistega kursis.

Sélim: Ülikooli õppejõud, ateist, tal on Vodka Satanaga tütar Aïcha. Sélim ei olnud tütrele tema ema pornokarjäärist rääkinud. Aïcha saab sellest teises osas teada. Sélim kuulub Subutexi ButtesChaumont’i seltskonda.

Aïcha: Juuratudeng, noor praktiseeriv moslem, sai Alex Bleachi lindistusest teada tõe oma ema surma kohta. Kättemaksuks ründas Dopalet’d tema kodus. Läks teise osa lõpus Hüääni korraldusel maapakku, et pääseda karistusest.

Vodka Satana: Aïcha ema ja Sélimi eksnaine. Alex Bleachi kallim. Töötas pornoalal, oli Pamela ja Danieli sõbranna. Suri vaevu kolmekümneselt üledoosi. Alexi süüdistuse järgi oli tema tapjaks Laurent Dopalet, kes kartis, et naine võib nende suhtest skandaali teha.

Céleste: Tätoveerija ja Rosa Bonheuri baaridaam. Tema politseinikust isa oli püsikunde Vernoni plaadipoes, Vernoniga kokku sattudes tunneb Céleste ta ära. Sõbruneb teises osas Aïchaga, läheb temaga koos Dopalet’le kätte maksma. Hüään saadab Céleste’i peitu, et kaitsta teda Dopalet’ võimaliku vastulöögi eest.

Lydia Bazooka: Rokikriitik, oli Alex Bleachi tõeline fänn. Lydia majutas Vernoni, siis liitus tema otsijate salgaga. On endale pähe võtnud kirjutada põhjalik biograafia Alex Bleachist.

Daniel: Pamela Kanti lähedane sõber. Transmees. Vaimustuses Céleste’ist, kes ei ole tema lähenemiskatsetele vastanud.

Bordeaux’ rongijaamas käivad renoveerimistööd, tema keret täidab tellingute mets. Perroonil marsib edasi-tagasi noor kutt, kes teeb ühe suitsu teise järel, jalas ilma sokkideta tossud, kannaosad lömmi tallutud, nagu oleks need sandaalid. Ta heidab akendesse tigedaid pilke. Ta nagu ootaks, et keegi kobisema hakkaks, siis saaks rongi peale hüpata ja lõuga anda. Kontrolörid on teda märganud ja iga ukse ees valvel, et kutt viimasel hetkel peale ei saaks. Vagunis kõlavad raudteeameti neli kõllinooti, järgmiseks läbilõikav väljasõidusignaal. Poiss jääbki perroonile, Vernon tabab tema pilku ja kohkub tema viha ägeduse peale. See oleks nagu isiklikult Vernonile suunatud. See on midagi rohkemat kui tapahimu, hävitamissoov – see on vimm, mis tahaks ajas tagasi kaevuda ja tal sisikonna välja kiskuda, seitse põlve järjest.

Vernon toetub mugavalt istme seljatoele, sirutab jalad välja. Ta oli unustanud, kui väga talle meeldib rongiga sõita. Teda valdab tüüne eufooria. Ta vaatab aina kiiremini liikuvat maastikku. Rongireisil valitseb spetsiifiline meeleolu, kollektiivne nõusolek mitu tundi järjest häirimatuks jääda, õnnis üleminek ühest olekust teise. Vernonile meenuvad läbisegi jõulueelsed päevad ja puhkusele sõidud, seltskondlikud festivalitripid või korrad, kui ta üksi kuhugi väikelinna pruudiga kokku saama sõitis. Pildid sõidavad üksteisele sisse, neid kannab nostalgia, mis on Vernoni hinnangul pigem malbe. Tema mälus möllavad mälestuste killud, ei mingit kronoloogiat. Kõik, mis seondub tema varasema eluga, on saanud kummalise varjundi, segunenud vormituks ja kaugeks kaoseks. Ta ei saa seda segadust ainete arvele panna: Vernon pole neid juba mitu kuud tarbinud. See juhtus iseenesest. Nii kui trippima hakkas, läks asi tüütuks, ta hakkas ootama, et see üle läheks, imestas ise ka, et mis lõbu ta selles nüristavas lühises küll näinud oli. Ainete mõte on igavust peletada, need lisavad kõigele vürtsi nagu törts Tabascot magedale toidule. Aga Vernon ei karda enam igavust ega üksindust ega vaikust ega ebamäärasust. Ta on palju muutunud. Ainetega pole tal enam midagi peale hakata.

Ehkki nüüd viimastel päevadel on Vernon kohutava hambavalu küüsis neelanud meeldivalt laksivat opioidset valuvaigistit ja vati sees kulgemise vastu pole tal väga midagi. Ta hulbib tuhmis valguses, justkui kaela vajunud pilves, mis võtab tema keha kuju ja mässib ta endasse, kuhu ta ka ei lähe. See on nii ilge olnud. Vernon on alati arstileminekut edasi lükanud, kuni hambaaugud enam magada ei lase. Aga see pauk ületas kõik. Nii kui haige hammas alumist riivas, käis temast nagu mõõk läbi, tõstis ta õhku ja virutas vastu maad. Ta lõugas ohjeldamatult. Olga soovitas tal kange alkoholiga suud loputada ja Vernon, kellel polnud midagi kaotada, kasutaski suuveena viina, mis tuimestas esialgu küll edukalt, aga siis vajus sigalakku täis Vernon ära. Järgmisel päeval segunes tema pohmell põletikuliste valusööstudega ja ta sai tunda põrgupiinu. Vernon tõmbus nurka nagu haige loom, kössitas ja vahutas valust.

Keegi võttis ja helistas Kikole. Et tal on teistest rohkem raha, tundub ta justkui kamba kõige täiskasvanum liige. Ta vastas hoobilt, mul üks hea sõber on hambaarst, kohe helistan talle. Doktor faksis siis lähimasse apteeki retsepti, Pamela käis autoga antibiotse ja valuvaigisteid toomas. See oli esimene hädaolukord, mis sundis neid välismaailmaga ühendusse astuma.

Pärast seda võttis Vernon pikema jututa sisse kõik, mida pakuti. Ta oli kindel, et mitte ühegi toote jõud ei käi sellistest piinadest üle. Aga pool tundi hiljem oli ta liiga sodi, et valu tunda. Ta nägi asja justkui eemalt. Valuvaigistitest parem sai tema silmis olla ainult morfiinipump. Hambaarst, kellel on voli nii tõhus ravim välja kirjutada, tundus Vernonile igati usaldusväärne. See oli nii suur kergendus, et ta oma hammast enam ei tundnud, ta läks pikutama ja puhkas kolm päeva jutti, lastes antibiootikumidel mõjuda ja valuvaigistil teda aegluubis unenägudesse lohistada.

Samal ajal käis Vernoni ümber tema Pariisi-sõidu planeerimine. Talle meeldib, kui teda kantseldatakse. Asjad liiguvad, lööb ta siis kaasa või mitte. Ta ei pea haige olema, et mitte midagi teha. Kui vooluga kaasa minna, eeldab kommuunielu, et kogu aeg tehakse „midagi” – alati on vaja rehvi vahetada, kotte maha tõsta, juurvilju külma veega loputada, kuskil mingit tooli parandada. Vernon ütleb „ma lähen vaatan pleilistid üle” ja viskab voodisse pikali. Olukorra teeb imeliseks see, et kellelgi pole ütlemist. Vastupidi, juba ainuüksi mõte, et saaks Vernonile kuidagi kasulik olla, talle head teha, teda aidata, teeb kõigile rõõmu. Nii ta siis viskaski külili ja äratuseks öeldi talle jaam, kust välja sõita, rongiaeg, hambaarsti nimi ja koodid, millega saada sisse Kiko juurde, kes teda majutama pidi.

Vernon lahkub laagrist esimest korda üle aasta. Teised, vähemalt enamik neist, käivad aeg-ajalt ikka tsiviilelu väisamas. Aga temal pole vaja ei arveid klaarida, peret külastada ega tööle ilmuda … Nii et ta ei käigi linnas. Tal pole seal midagi teha. Kui öeldi, et ta läheb Pariisi hambaravile, oli mõte pealinna nägemisest talle meeltmööda. Aga Vernon tunneb, et on hullemini rütmist väljas, kui ta arvata oskas.

Tema vastas istub kõhn, pikkade sirgete, kodanlikult blondide juustega naine. Tal on seljas taljesse õmmeldud vihmamantel, jalas kõrge kontsaga saapad. Tal on väga ilusad silmad, sügavsinised. Ta võib vabalt olla kuuekümnene. Kortse on ilmselt silutud, aga käed reedavad vanuse ära. Sõrmes on briljant-, võib-olla ka abielusõrmus. Ta läheb hinge. Vernon läkitab põgusaid naeratusi, millele naine armulikult vastab. Vernon tahab teda. Tema nahk on kuidagi ligitõmbav. Vernon tahaks teha talle ettepaneku järgmises peatuses maha minna ja lähimasse hotelli sisse astuda.

Ta pole enam harjunud nägema naisi, kes tema peale pöördesse ei lähe. Laagris poputavad ja moosivad teda isegi sellised tüdrukud, kes ei kavatsegi temaga magada. Tal on eriline positsioon, teda peetakse guruks. See on muutnud tema suhteid naissooga – nüüd on kõik tüdrukud tema sõbrad. Nad tahavad teda ja tema on vastutulelik inimene.

Vernon ei saa kunagi teada, kas blond naisterahvas oleks tema lähenemiskatse vastu võtnud. Ei saagi tunda tema imelist, tänutundest pakatavat paaritumisjärgset pilku. Vernon ei maga selle naisega: Mariana on reisil kaasas. Ta on olnud Vernoni tüdruksõber juba mitu nädalat, mis on omamoodi rekord. Vernonil on raske kellegi juurde pidama jääda: nõudlus on liiga suur. Tal võib mõne tüdrukuga sujuda, asi võiks kesta, siis aga saabub teine, paneb ta kahtlema, ajab segadusse, ja ta hakkab kõrvale vaatama. Noored ütlevad selle kohta polüamooria. Vernoni arusaamise järgi on asja mõte magada kellega tahes, muretsemata selle pärast, mida eelmine arvab. Aga Mariana tõmbas tal hoo maha. Ta asus tüdruksõbra rolli sundimatusega, mis võtab nii tagasihoidliku tüdruku puhul nõutuks. Vernon ei hakka vastu, sest Mariana mõjub talle pigem leevendavalt kui lämmatavalt. Ta meeldib Vernonile. Kõigepealt hakkas ta tüdrukut tahtma, kui nägi teda Axl Rose’i imiteerimas, Mariana tõmbles ringi nagu deemon, vehkides nähtamatu mikriga. Edasi tekkis kerge armumine, kui Mariana tantsis Tina Turneri järgi, kelle jalatrikke ta hullutavalt hästi valdab. Vernon teadis, et don Juanina pole tast enam asja, kui tüdruk kandis ette Missy Elliotti järgi tehtud tantsukava. Tal on ka Madballi või Korni jaoks liigutused varuks – muusikas pole registrit, mille koode ta oma eriskummalise nõiaväega ära ei tabaks. Tüdruku keha ja heli vahel on kooskõla, mis tuleb tema laiast silmaringist, kui arvestada tema noorust. Mariana pole veel kolmkümmendki. AC/DC on talle sama hästi tuttav nagu M.I.A. Mariana kuulab asju, millega Vernon juba kursis on, samuti neid, millele ta polnud varem tähelepanu pööranud, ja oskab leida loo, mis temas lõpuks huvi äratab. Nad kuulavadki vabal ajal plaate ja Vernonile tundub, et ta on leidnud ühtaegu nii sõbra kui ka armastaja, kes mõjub kepi ajal nagu merineitsi – kogu ta keha voogab, võrgutab, naudib ja sütitab. Mariana paneb seksi- ja tantsukeelde kõik selle, mida ta sõnadega ei väljenda.

Kui seda sõitu korraldati, ütles Mariana, et ta tuleb kaasa ja et nad võiksid bussiga minna, see polevat üldse kallis, aga Bordeaux’st minek tähendab automaatselt üheksatunnist sõitu ja Kiko küsis, mis te vaesed elate mingi keskajas või? Prantsusmaal on kiirrongid olemas, ma võtan kohe piletid ära. Mariana kaasaminek oli enesestmõistetav. Ta ütles, Vernon on liiga sodi, et kuhugi üksi sõita, ta paneb platvormiga mööda ja lõpuks on kuskil Frankfurdis mingi ulme põletikuga. Ta armastab Vernoni. Vernon tunneb seda. Talle sobib. See poeb talle otse rinda. Ta alistub. Mariana on klapid pähe pannud, kuulab Amy Winehouse’i ja ahmib netist jama sisse. Talle ei meeldi laagri kodukord, mis sunnib teda võrgust eemale. Mariana ütleb, et see on mingi vanade tehnofoobide kelbas. Ta kuuletub, sest teisiti ei saa. Vernon peab talle ikka väga korda minema, et ta endale sellist asja teeb, ja kohe kui Mariana Bordeaux’sse jõudes oma telefoni tagasi sai, lõi ta särama. Lõpuks ometi oli ta jälle maailmaga ühenduses.

Üle tema õla vaatab Vernon Instagrami pildivoogu, põrsabeebi, tüdruk rannaliival, roheline milkshake, palja torsoga Paul Pogba hämaras, Soko ärkamas, joonistus kättemaksuinglist, pomm käes, vaigust tilkuv rammus savukäbi … Mariana pistab Vernonile käe pihku, silmi ekraanilt tõstmata. Vernon tunneb, kuidas soojuse võrk ronib peopesa keskelt õlani, siis haarab endasse terve rinnakorvi. Ta võib seda tunnet visualiseerida, ta võib isegi öelda, mis värvi see on – smaragdroheline. See ei ole ravimi mõju. Ta ongi kainena niisugune. Miski tema sees on nihkesse läinud ja pole enam paika loksunud. Vernon on muutunud.

Ta on kuulanud ära terve rea teooriaid, üks pöörasem kui teine, oma transformeerumise kohta, mida paljud laagriinimesed nimetavad „ärkamiseks”. On neid, kes ütlevad, et põhjuseks on plahvatuslik serotoniinitaseme tõus. Miks mitte. Hormonaalse kaose teoorial on toetajaid küll. Lõppude lõpuks, nagu ütleb Daniel, „arvestades kõiki endokriinseid häirijaid, mis meid ümbritsevad, mine tea – äkki see on sul mingi totaalse reboot’i käima tõmmanud. Mõni pooldab kiirendatud, ootamatu ja kummalisel kombel tervendava andropausi versiooni. Võib-olla … Vernonile ei tundu küll, et ta oleks füüsiliselt nõrgemaks jäänud, aga ega tal pole kunagi mingit puuraiduri vormi olnud. Tema libiido on ehk tõesti muutunud, raske öelda: tal pole varem olnud ümberringi tüdrukuid, kes tema poolehoiu nimel nahast välja poeksid. Liiga suur nõudlus tapab nõudluse – ta pole enam nii ähmi täis nagu varem, aga see on ka loogiline: Vernon kepib ju laagris kõike, mis liigub. Teinekord räägitakse tärkavast kundalini energiast, et seletada neid jaburaid aistinguid, kummalisi nägemusi, kosmilisi seisundeid, mis tal lambist tekkinud on. Järelikult pidi ta olema kas liiga kõvasti või liiga õigesti hinganud – ja siis vabaneski lülisambas energia, mis paiskas ta justkui lõputusse happetrippi. Kõige originaalsemad on jutud inimröövist – et keegi maaväline olend tuli külla ja valis ta oma maapealseks peatuspaigaks. Räägitakse lainepikkuse muutumisest – reaalsus pidavat olema nagu raadiomast, mille on kellegi jumalik käsi ümber häälestanud.

Vernon arvas algul, et laager tõmbab massiliselt veidrikke ligi. Järk-järgult sai ta aru, et maailm ongi täis ulmeliste uskumustega inimesi, kes tunduvad esmakohtumisel pigem mõistlikud. Vernoni anomaalia lubab neil oma totakust välja elada. Nii juhtubki, et salati ja juustu sekka räägitakse talle sageli tema ja suurekristallilise kvartsi vahelisest erilisest võnkeühendusest. See riik kubiseb fanattidest, kes on veendunud, et surnud on meie keskel, et metsas silkavad ringi nähtamatud olendid või et kokkupuutest sobivate helilainetega saab oma magnetvälja taastada … Piisab sellest, kui anda neile võimalus oma teooriad lagedale tuua, ja juba jõutaksegi imelikele radadele …

Väljast tullakse laagrisse kord kahe või kolme kuu jooksul, kui nad korraldavad konvergentsi. Niisuguse nime on nad pannud – keegi ei mäleta, et oleks selle termini leiutanud, aga kõik kasutavad seda – ööle, mille käigus Vernon valib muusikat, et osalejad tantsima panna. Nende elu käib konvergentside taktis – leida koht, kus ennast sisse seada, ette valmistada toimumispaik, üritus, siis jälle kokku pakkida ja kuhugi mujale liikuda. See kujunes ise, keegi pole otsustanud, et nii hakkabki olema. See lihtsalt juhtus, ütleme nii.

Konvergentsidele tekkis korraga nii palju huvilisi, et on omaette orgunn valida osalejaid ja saja piires püsida. Mingi värk sellega on. Inimesed ilmuvad kohale, mõned on sitaks nõmedad, tulevad „vaatama”, suhtumine kahtlustav ja agressiivne, nagu üritaks keegi neile mingit jura ärida, ehkki neile ei ärita midagi, isegi mitte muinasjuttu: asja mõte on hommikuni tantsida, kogu lugu. Erakordne on see, mida tantsijad tunnevad – ilma aineteta, ettevalmistuseta, trikkideta.

Alati on käputäis skeptikuid, kes käivad ja kuulutavad, et nemad seda asja ei usu, et nad tahavad oma silmaga näha, et nad oleks ikka väga üllatunud, kui neil öö jooksul midagi juhtuks, sest nad on kõike näinud ja liiga taibukad, et lasta ennast ära hämada. Vernon ja teised ei üritagi neid ümber veenda. Tuleb ainult oodata. Öösel, kui pidu algab, on nad tantsuplatsil, käed ristis, kerge muie näol, kindlalt otsustanud, et nemad ei lase ennast sisse tõmmata, lolliks teha. Ja kaks tundi hiljem on nad sees. Järgmisel päeval ei oska nad enam öelda, mis hetkel nad sulandusid massi, selle aeglasse ja korduvasse liikumisse. Üldiselt löövad koidikuks need samad näod kõige rohkem vankuma. See on üks nendest asjadest, mis konvergentsidel öö jooksul tekib – üleüldine vapustus. Seda tullaksegi laagrisse konvergentsidele otsima. Hella, helget segadust, mis tekitab tahtmise aeg maha võtta ja vaikuses olla. Nahkade vahelt kaovad piirid, inimene saab teiste kehaga üheks, see on laiendatud lähedus.

Ja igal konvergentsil tunneb Vernon ennast nagu ussike võimsa prožektori valguses. Teda tähtsustatakse üle. Teda kutsutakse Šamaaniks. Ametlikult on see nali. Reaalsuses tunneb ta kuklas pilke, ootused ronivad mööda selga üles. Inimesed uurivad teda kahtlustavalt, mõeldes endamisi, kas ta on äkki petis, või vahivad teda armunult, olles veendunud, et Vernon võib nad päästa. Ega ta väga ei teagi, mis valemiga säilitada sõltumatus, kui kõik temale toetub. Õnneks pole tema mõttetegevus piisavalt järjepidev, et seda pikemalt ketrama jääda. Ta mõtleb küll „see stress on liiga hull, ma annan otsad” ja järgmine hetk jälgib ta juba mõnda puulehte ja kaob sellesse täielikult. See seab ketramisele piirid. Aga ikkagi tunneb ta hirmu ilmajäämise ees. Vernon pole elu sees põdenud, et jääb millestki ilma: talle on alati tundunud, et see ei sõltu temast. Nüüd naudib ta aga mittemateriaalseid mugavusi – nad magavad tühjades majades, kui mõni leidub, küte on neis harva sees, veevärgi puudumisel seavad ennast sisse mõne allika juures ja pesevad ennast miinus seitsmega õues, nad söövad plekk-kaussidest – ja ometi elavad nad luksuses. Nad on veendunud, et nende kogemus on midagi erilist, boonuspall, mida elu neile ei võlgnenud, mingi isemoodi kingitus, midagi maagilist. Ja Vernon ei taha, et see lõppeks.

Reisijad on enda ees lauakestel sülearvutid lahti teinud. Nad vaatavad filmi, täidavad tabelit, kirjutavad meili. Mõnel on pilk telefonis kinni. Nad on kõik konksu otsas. Nende seas, kes jaksavad rongipiletit osta, pole enam ühtegi pikenduseta keha. Üks mees ikka on, mõni iste kaugemal, viiekümne tuuris, loeb ajalehte nagu ennevanasti. Tonksab lehte keerates naabrit. Ta on ainuke, kes ei piira oma vaatevälja ekraaniga. Isegi viieaastane laps ei häiri kedagi vahekäigus huilgamisega, sest ta oleks nagu multika hüpnoosi all. Tema kõrval vaatab ema sama asja, mida temagi vaatab, kõrvaklappideta, tal pole hetkegi raisata maastiku, veel vähem oma ümbruse peale.

Vernonil pole enam seda harjumust. Laagris on netiühendus keelatud. See sai alguse Hüääni paranoiahoost, kui ta andis neile korralduse õppida elama väljaspool radarit, mitte jätta elektroonilisi jälgi, ei oma liikumistest ega vestlustest. Pidevalt jääb mulje, et ta valmistab punti ette kolmandaks maailmasõjaks, mille ajal on eriti tähtis, et keegi meile ei saadaks. Alguses täitsid kõik eeskirju nagu mingit napakat rituaali, mille põhiline eesmärk on kehtestada reeglid, mis teevad laagrist omaette mulli. Kuude möödudes tundis Vernon, et inimeste suhtumine muutub. Snowden oli oma jälje jätnud. Korraldus tundub aina vähem folkloorne. Usaldamatus tehnoloogia vastu on kasvanud ja enam ei tule kellelegi pähe võrguvabasse ruumi sisenedes küüniliselt irvitada.

Kui nad Montparnasse’i jaamas maha lähevad, lööb rahvamass Vernonil pea sassi, see on nagu mingi veider vertiigo. Just müra võtab nõrgaks. Mariana nagu tajuks tema meeltesegadust ja libistab ennast talle käevangu. Ise nii väike naine, aga liigutus mõjub rahustavalt, ta oleks nagu täiskasvanu, kes last julgustab.

Asi pole ainult selles, et Vernon pole enam harjunud, ka linn ise on muutunud. Ühe aastaga on pinge tase pügala võrra tõusnud. Pariis on kalestunud. Vernon tajub otsekohe, et õhus on rünnakut – inimesed on tigedad, üksteise vastu üles keeratud, kõik valmis kõrri kargama. Metroojaama tunnelis ei näe ühtegi naeratust, mitte ühtegi keha, mis ütleks, mul on aega küll. Keegi ei jokuta nii, nagu nemad pidevalt laagris jokutavad. See on täiskasvanud linn – kui tuttavad ei olda, siis üksteist ei kõnetata, või kui, siis selleks, et möliseda. Pildid pommitavad Vernoni, liiga palju plakateid, liiga palju parasiitsõnumeid. Aga alles kai peale jõudes tabab ta ära, mis teda nende saabumisest saati häirib. Lõhn. Pariis on olfaktoorne mülgas – segu roiskumisest läppunud õhust kehalõhnadest parfüümist raua ja masinate, mustuse ja kemikaalide haisust. Vernonile jõuab kohale, et ta hoiab hinge kinni. Mitu kuud on ta tõmmanud õhku sisse kõikjal, kus nad olnud on, igal uuel kohal on oma lõhn, mis teeb selle eriliseks ja ainulaadseks. Siin, esimest korda üle pika aja, ei võta ta kohalikku lõhna omaks.

Kiko juures vaatab Mariana ringi sellise trotsliku näoga, mida Vernon hästi tunneb – sellise näo teevad luksusega silmitsi sattudes inimesed, kes pole sellega harjunud: ta oleks nagu keeva õli sisse visatud. Nüüd on Vernoni kord käsi tema alaseljale panna, lootes talle natuke oma rahu edasi anda. Väga rikkad inimesed teavad, mis nad teevad, kui oma korterit sisustavad, isegi kui nad teevad seda instinktiivselt; iga objekt siin käratab neile, kes pole luksusega harjunud: käi välja kuradi prole. Bobo¹ ja suurkodanlase sisekujundusi eristabki see nüansivahe: esimene kuulutab igaühele „tunne ennast nagu kodus” ja teine tahab välja tõrjuda kõik, kes õigeid koode ei tea. Aga Vernon tunneb Kiko elamist, teda see ei kohuta.

Ka Kiko ise on palju muutunud. Terve laagri peale on ehk just tema kõige radikaalsema pöörde läbi teinud. Vernonist on saanud tema tantsutüdruk, nädalavahetuse hobi. Kiko on börsimaakleri elu pikalt saatnud. Nagu mängija, kes otsustab kasiinost lahkuda just siis, kui tal on kõige rohkem võita. Take the cash and run. Tagasi vaadates ei kahetse Kiko otsust hetkekski – nagu ta ütleb, ainult hull käib rikkana tööl.

Ta pole oma tutvuskonnast ainuke, keda on ilmutus tabanud. Ta teab teisigi vendi, kes ühel päeval, persetades parajasti mullivannivees palmipuude varjus kusagil bangalos Mauritiuse saarel, on vaadanud oma kaaslanna kannikaid ja saanud ilmutuse: neil on sitt elu. Selle ainuke pluss tundub olevat kindel veendumus, et kõik kadestavad neid. Ehkki nende pundi puhul tegi Kiko erakordse avastuse, et mitte keegi ei taha tema nahas olla. Mõni teine oleks lihtsalt seltskonda vahetanud – läinud otsima rahvast, kellega ennast kindlamini tunda. Tema jäi. Ta muutis lähenemist.

Esimestel kuudel haaras Kikot mingisugune anarhiahullus. Tundus, et tal oli pingelangus. Mõne inimese puhul on reaktsiooniline energia see, mis vanusega välja pääseb ja hävitab kõik, mis teele ette jääb. Tema lasi aga välja oma sisima liberaali. Kes oli pikka aega olnud kössis, tsensuuri all, kammitsetud ja nüüd ennast korraliku pauguga kikki ajas. Või isegi mitte liberaali, pigem kristlase. Aga sellisel juhul sõna kõige esmasemas tähenduses: Kristust armastav Kiko – keda hoiti kõik need aastad pehmelt öeldes vaos – võttis järsku juhtimise üle. See asi kestis tal tubli pool aastat. Kiko oli häirivalt helde, ülitüütuks läks.

Ta ei tahtnud enam kunagi tööle minna, vandus, et raha on talle vastik, et ta tuleb nende juurde elama, ta uuris koos Olgaga mikrobusside müügikuulutusi, juba kujutas ette, kuidas ta neile haagisega sappa võtab, ta ei tundnud ennast enam üldse materialistina. Kikol oli iga hommik uus idee. Ta pidi oma Pariisi-korteri maha müüma ja ostma Juura mägedesse mahajäetud külakese, nad pidid kõik sinna kolima ja kommuunis elama. Hipid panid küll pange, aga ega see ei tähenda, et ei peaks uuesti proovima. Asjad lähevadki untsu, kuni ükskord õnnestuvad. Kiko tunneb arste nii et tapab ja tema tutvuste hierarhias on arstid kõrgel kohal – ühe veenaks ta ikka nende külakesse kolima. Nii oleks neil alati võimalik teha vahet, kas on südamerabandus või paanikahoog, vähk või mädapunn. Ei peaks ilma asjata pabistama. Saaks rahus vananeda.

Ajaga tema ind siiski vaibus. Kikol oli laagrielu üle visanud, ta oli Pariisi tagasi läinud, nina jälle kokasse pistnud ja vanad tutvused üles soojendanud. Tema kristlik palang oli raugenud. Ta oli investeerinud mingisse Los Angelese weed’i-bisnessisse. Teda oli laagris vähem näha. Aga ta käis ikka, regulaarselt. Kiko kostitas neid õhtute viisi oma teemapargiplaanidega – ta ootab ära, kuni Prantsusmaal legaliseeritakse, see pidi kohe-kohe juhtuma. Tema ettekujutuses on midagi Jurassic Parki ja Le Bristoli spaa vahepealset, ainult et savukeskne. Kiko luul on nii põhjalik, et hakka või uskuma. Tema pargis oleks mullivannid, videoprojektsioonid, spetsiaalselt stõuneritele mõeldud joogaseansid, natuke kaasaegset kunsti, massaaže, palju muusikat ja kõikjal muffinid, mida munch’ida.

Kiko on küll endise elu juurde tagasi pöördunud, aga temas on avanenud mässaja soon. Ta pole enam valmis endast kõike andma. Kogu oma aega, kõiki mõtteid, soove, veendumusi. Ta pole enam valmis eputama sellega, et tema graafikusse mahub alati mõni lisaülesanne. Tema side süsteemiga ei ole enam täielik. Sellele allumine ei eruta teda enam nagu varem. Ta väljendab seda nii, et tõmbab jälle ära laagrisse, inimeste juurde, kes ei ole tema moodi. Ta ei ole enam päris alguspunktis – ta on leidnud tasakaalu vahelduses, isiksuste vaheldamises.

Ta võtab alati teistest natuke rohkem ruumi, räägib palju. Laagris on vaikus tähtis mõiste. Ainult Kiko jaoks mitte. Aga keegi ei kurda. Tema on see, kes probleeme lahendab. Ta kuritarvitab oma positsiooni ainult sellega, et võtab heli mõttes palju ruumi. Ühes asjas on ta siiras ja mitte ainult hooajaliselt: neid elamusi, mida ta konvergentsidelt saab, ei paku talle ükski aine. Ja ta tahab „lõpuni” minna. Tema viimane sähvatus on see, et Vernon peab guru positsiooni tõsisemalt omaks võtma. Kikol juba ambitsioonist puudust ei tule.

Ta kutsub nad köögilaua äärde istuma, teeb külmiku lahti ja tõstab kompulsiivselt välja kogu selles leiduva toidukraami, nagu oleks külalised nälga suremas. Ta korgib lahti šampanjapudeli ja Vernon ütleb, ei antibiots ja šampa koos oleks kabelimats. Mariana võtab Kiko ulatatud pokaali vastu ja kummutab ühe lonksuga. Ta on kinnine ja vihane. Ta polnud laagri peal trehvates aru saanud, et Kiko nii rikas on. Ta aimas küll, et tüüp ei ela päris sama elu nagu teised, nähes tema maaniat vehkida oma krediitkaardiga iga kord, kui mõni probleem jutuks tuleb. Aga sellist asja Mariana ei oodanud, seda luksust, mis solvab inimesi, kes pole sellega harjunud. Ta niheleb tooli peal, heites ümberringi raevukaid pilke. Isegi punane Smegi külmkapp oma illikuku ümarusega mõjub talle nagu rünnak.