Читать книгу Vernon Subutex 3 - Virginie Despentes - Страница 4

Kiko ei suuda paigal olla – ta paneb mängima Erykah Badu plaadi, liiga valjult, küsib neilt, kas nad triipu tahavad, tal on uus ülikõva diiler, kelle järel ei pea ootama. Kikol on vajadus tühikuid täita – mine võta kinni, mida ta nii väga kardab, et peab kogu aeg lärmitsema. Vernon on tema pöörasusega harjunud.

„Muide, tead, et Buttes-Chaumont’i puu, see jõhkrate juurtega, seal, kus sa kogu aeg istusid? Nad tõmbasid üles selle. Rääkis keegi või?”

„Millal?”

„Veebruari algul.”

„Kuidas see siis juhtus?”

„Valearvestus.”

„Nii suure puuga? Jäi tagurdamisel kahe silma vahele või?”

„Seal tehti igasuguseid töid. Ma täpsemalt ei tea.”

See häirib Vernoni. Et asjad ei jää nii, nagu nad on, sellega on ikka kõige raskem leppida. Ta mõtleb selle puu peale, mis oli kõrge nagu tornmaja, ja nende tundide peale, mis ta veetis selle tüve vastu toetudes nagu kuningas. Ta ütleb:

„Ma uurin Charles’i käest. Tema teab aednikke hästi, ta ju pikalt seal pargis tiksunud … Polegi Charles’i ammu näha olnud. Ma lähen käin tema poolt läbi …”

Kiko ei kuula enam. Ta on asunud soolotama oma lemmikteemal: Vernonil on anne. Selle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Ja tema loogika järgi seisneb kogu probleem – sest probleem tõesti on – selles, et Vernon ei võta rolli omaks.

„Ei saa olla juht, kui sa ise ei panusta. Okei, mees, sul on toimiv asi. Ja see, kuidas sa konvergentside ajal inimestest eemale hoiad, annab sulle salapärase aura. Hea töö. Instinktiivne, väga hea. Jätad fantaasiale ruumi. Nagu mingi ridadevaheline storytelling. Kuni pidu pole alanud, ei tea keegi täpselt, mis teema selle suure Vernon Subutexiga on. Absoluutselt, see annab asjale juurde.”

Aga see ei ole Kiko meelest piisav. Vernon ei tee kunagi päriselt lahedaid asju, näiteks kätega ravimine või surnutega ühendusse astumine, et nad saaksid elavatega rääkida ja tema oleks nagu mingi kosmiline vahendaja. Ta ei võta ennast piisavalt tõsiselt. Kiko näeb suurt pilti. See on tal loomuses. Ta klõbistab närviliselt küüntega vastu lauda. Tal tuleb uus mõte:

„Sa Konfutsiust tead? See puulugu, minu meelest võiks seda kasutada … Roomlased olid lasknud välja juurida puu, mille all Konfutsius palvetas. Raadiost kuulsin. Ma arvan, et see puuteema – mis see oli, mingi tamm või? sa ka ei tea jah? uuri Charles’ilt, kui külla lähed – võib su prohvetimüüdi loomisel kasuks tulla.”

„Kiko, kas sa oled jälle France Culture’i kuulanud või? Lõpeta ära. Sai ju öeldud juba. See ei sobi kokaiiniga absull kokku. Ma olen DJ, ma ei ole mingi faking prohvet.”

„Kuule ma harin ennast, eks, mina harin ennast ja sina, sitt, tuled sõimama. Nende meelest oli parem tõmmata maha puu, mille all Konfutsius palvetas, et sundida ta põgenema, nii suur mõju oli tal … vot see on tõesti lugu, mis ka lugu on. Võiks ju alustada nii: Prantsuse võimud, kes nägid sinu mõjujõus ohtu, lasid maha raiuda puu, mille all sa istusid …”

„Kiko, sa ju tunned mind, ma olen valmis igasugust jama neelama, aga ma kinnitan sulle, et Konfutsius ja mina, isegi kui nad tõmbasid maha puu, mis talle korda läks… see ei klapi.”

„Mis sa tahad öelda, et sa tead Konfutsiust või?”

„Ei. Aga kõhutunde pealt võin öelda, et pole sama asi.”

„Kõhutunde pealt … tüüpiline võhik. Ei saa aru, kuidas miski toimib, aga juba otsustad ette, et ei toimi. Mina olen ikka pikalt mõelnud, lugu tuleb ära rääkida. Ma arvan, et peaks mingi romaanikirjanikuga ühendust võtma. Hakkasin shortlist’i tegema.”

„Ära kuula France Culture’i. Keegi ei viitsi sind kuulata.”

Kui Kikol on vaba õhtu, ostab ta endale kaks grammi kokat ja podcast’ib nagu hull. Ta kirjutab märkmikud paksult täis sõgedaid ideid. Mida peab järgmisel päeval igati mõistlikeks – ja siin ei räägi sugugi ainult koka, siin räägib ühiskonnaklass, kuhu ta kuulub: mis arvab, et neile on kõik lubatud, ega kannata ühtegi piirangut. Niisiis ajab Kiko oma joru edasi:

„Ma mõtlen, et peaks palkama naiskirjaniku, sellise andeka, kes oskaks asja ära vormistada, aga ka mitte liiga eduka, kes teeb, mis pähe tuleb, ja kolme kuu pärast tuleb nussima mingite oma ideedega, mis meid absoluutselt ei huvita.”

Mariana segab vahele, ta on juba kolmanda šampaklaasi juures ja hakkab ennast vabamalt tundma:

„Miks sa just naist mõtled? Et on tundlikum või?”

„Olgem nüüd ausad ja mitte poliitkorrektsed: meestalentidel on oma eluga muudki teha … ja nad võtaks ropult pappi, samas tüdrukule käid välja kaks miinimumpalka ja vastu saad kolm aastat tema elust… Nii on: teid on kasvatatud teiste eest hoolitsema. See on viimased kaks tuhat aastat nii olnud, ega see ei lähe teil lihtsalt sellepärast üle, et Simone käskis silmad avada. Ja pealegi, ütleme otse välja, omad inimesed, mis me hämame: Vernon on ikkagi piffide prohvet …”

Ta on seda teemat kuude viisi ajanud. Paugutanud arvutiekraani taga küürutades Vikipeediast prohvetite elulugusid lugeda. Tema, kes ta pole kunagi midagi lugenud, on nüüd ahvivaimustuses. Kiko on täiesti kindel: Vernonil on anne ja kui saaks veel ainult kommunikatsiooni paika, oleks asjal meeletu minek. Mariana tühjendab šampanjaklaasi, Kikol on juba teine pudel käes, ta laseb korgi pauguga pealt ja tüdruk küsib:

„See Konfutsiuse stoori, nüüd nad kirjutavad, aga mitu sajandit tema surmast juba on? Prohvetiks saamine võtab suht kaua aega vist?”

„Konfutsius on näide, eks, ta on nagu Mooses, need on vana kooli prohvetid. Mida lähemale tänapäev jõuab, seda rohkem neid jooksvalt luuakse.”

„Ehk siis nagu katedraalid, mida pandi mitu sajandit püsti, samas kui kaubanduskeskus kerkib kolme-nelja kuuga?”

„Täpselt nii.”

„Keda sa näiteks uuema aja prohveti all mõtled?”

„Seda, kes konkreetsemalt meisse puutub: Ron Hubbard.”

Kiko mainib saientoloogia rajajat igal võimalusel, juba mitu kuud. Sellega pole France Culture’il mingit pistmist – põhjuseks on jutuajamine pinginaabriga lennul Pariisist Los Angelesse.

Kiko lähtub eeldusest, et Vernon ei julge guru rolli päriselt sisse elada, kuna heaks prohvetiks saab justkui ainult märtrina.

Nii kinnistuvad ju esimesed jüngrid: on vaja ebaõigluse momenti. Ideaalis traagilist surma. Kui loos esineb natukenegi võigast piinamist, annab see ainult juurde. Samas, eks Kiko mõistab Vernoni soovi jätta vahele etapp, kus tema peale sülitatakse kõik see aeg, kui ta tarib seljas kaheksakümnekilost risti, et lõpetada agoonias, keha haavu täis, kätes naelad, selle sama risti peal. Kui vaadata, mis seisundisse viib Vernoni üks hambavalu, on juba selge, et talle pole antud väärikalt kannatada. Sellepärast tundubki Hubbard vastukaaluks suurepärane näide:

„Suured purjekad, valges minis mimmikesed, vaevalt täisealised, viimase peal toit … ja ta ju oli algul veits nagu sina: kolmekümneselt vaatad, et tüüp on lihtsalt sitane luuser – kogu austuse juures, ega sa ka kolmekümneselt väga midagi väärt polnud. Põhiline erinevus teie vahel on see, et tüübil oli motti. See ongi sul puudu, Vernon. Häälestus. Võta mis tahes spordisaavutus ja pea meeles, et häälestus moodustab sooritusest 80%. Kui sa parandad oma häälestust, ongi meil kõik olemas, mis vaja: konvergentsid lähevad järjest kreisimaks. Pärast seda, kui need kaks Bordeaux’ tšikki sulle Bleachi infrahelid ära miksisid, et saaks neid foonina lasta, on meil uus tase käes … Vot Bleachist oleks küll hea guru saanud. Ilus mees, temast on sadu jumalikke pilte ja, mis põhiline, ta on surnud, kannatades, üksinduses, kui lugu natuke timmida, võiks isegi allakäigust rääkida. Ta on ideaalne. Kui me selle kirjaniku oleme paika saanud, siis minu ettepanek oleks lasta tal Bleach pildis hoida, teha veits mingi selline Ristija Johannese ja Jeesuse variant, põhimõtteliselt saad aru eks … nagu veits vihjav, et rahvas saaks mõelda, oota kumb siis päriselt prohvet on?

„Jälle France Culture?”

„Ei, ma kuulan Courtoisie’d ka … Ainult et, mees, sa pead ise ka panustama. Potentsiaal, anne, asja reaalsus … see teeb heal juhul kümme prossa projekti edust.”

„Pane raadio kinni, hoia raamatutest eemale. Mine tantsima. Osta motikas. Mitte ükski intellektuaalne töö, sa tead seda ise ka, ei ole sinu pärusmaa …”

Kiko pole laagris ainuke, kellele tundub, et asi susiseb, et varsti tuleb pauk, et peab „midagi tegema”, midagi suurt. On neid, kes tahaks kolida Detroiti, neid, kes tahaks moodustada midagi tsirkusetrupi laadset, neid, kes on käinud Itaalias mingit kommuuni vaatamas, neid, kes tulevad Notre-Dame’i ZAD-i² juurest … kõigil on mõtteid, mida edasi teha. Kõigil peale Vernoni, kes tahaks lihtsalt, et kõik jätkuks samamoodi – nagu jumal juhatab, kindla formaadita, jamadeta.

Charles, see vana viinanina, plaanib hakata filmi väntama. See mõte tekkis tal siis, kui kampa tulid mõned Pamela kolleegid, kes tal pea segi ajasid. Kohendatud rindade, lakitud küüntega blondiinikesed, kes teda algul hirmutasid, aga osutusid tema huumorile ja elufilosoofiale oodatust avatumaks. Pungiplikad, kes on sattunud pahelistesse kehadesse. Charles käis välja utoopiateemalise filmiprojekti: üksikule saarele sattunud tüdrukud, ümberringi valged jänkud ja nunnud puudlikesed … projekti, mille nemad üheainsa õhtuga zombifilmiks väänasid. Ja Charles kuulaski, mokk imetlusest töllakil, ühe tüdruku kirjeldust stseenist, kus ta trukiks laiba pead, abiks pirakas lilla strap-on.