Читать книгу Filosoofilised jutustused - Voltaire - Страница 10

Ühel päeval tuli Azora jalutuskäigult tagasi hirmus vihaselt ja avaldas valju häälega oma nördimust.

„Mis teil viga on, kallis naine?“ küsis Zadig. „Mis on teid niiviisi endast välja viinud?“

„Oh, teiega oleks niisamuti,“ vastas Azora, „kui te oleksite näinud seda, mille tunnistajaks mina olin. Ma käisin lohutamas noort lesknaist Cosrou’d, kes kaks päeva tagasi oli oma noore mehe matnud oja lähedale, mis nurme veeres voolab. Oma ahastuses oli ta jumalatele tõotanud, et jääb haua juurde nii kauaks, kuni oja selle kõrval voolab.

“Tõepoolest austusväärne naine,“ ütles Zadig, „kes oma meest tõeliselt armastas!“

„Ah, kui te teaksite, mida ta siis tegi, kui ma teda vaatama läksin!“

„Mida siis, mu kaunis Azora?“

„Ta püüdis oja voolusängi kõrvale juhtida.“

Azora sõitles nii pikalt, süüdistas nii ägedalt noort lesknaist, et see vooruseparaad Zadigile sugugi ei meeldinud.

Zadigil oli sõber nimega Cador, üks neid noormehi, kes tema naise meelest oli ausam ja rohkem väärt kui teised; Zadig võttis Cadori oma usaldusaluseks ja püüdis tõhusa kingitusega võimaluse piirides tema truudust kindlustada. Azora oli veetnud kaks päeva sõbratari juures maal ja tuli kolmandal päeval koju tagasi. Pisarais teenrid teatasid talle, et ta mees oli eelmisel ööl ootamatult surnud: nad polnud julgenud talle seda kohutavat teadet tooma tulla ning olid matnud Zadigi esivanemate matmispaika tagaaias. Azora nuttis, katkus oma juukseid ja vandus, et ta ei ela seda üle. Õhtul palus Cador luba temaga rääkida ja nad nutsid koos. Järgmisel päeval nutsid nad vähem ja sõid koos lõunat. Cador pihtis talle, et sõber oli suurema osa oma varandusest temale, Cadorile, jätnud, ja andis Azorale mõista, et ta oleks õnnelik, kui võiks Azoraga oma varandust jagada. Daam nuttis, vihastas, leebus; õhtusöök kestis kauem kui lõunasöök; vestlus oli palju usalduslikum: Azora kiitis kadunut, aga ta tunnistas, et Zadigil oli olnud puudusi, millest Cador on vaba.

Keset õhtusööki kaebas Cador ägedat põrnavalu; murelik ja abivalmis daam laskis tuua kõik parfüümid, millega ta end lõhnastas, et proovida, kas vahest mõni aitab põrna- haiguse vastu; ta kahetses südamest, et kuulsat Hermest enam Babülonis ei olnud; ta söandas isegi katsuda kohta, kus Cador teravat valu tundis.

„Kas te väga kannatate selle piinarikka haiguse käes?“ küsis Azora kaastundlikult.

„Ta viib mind mõnikord haua äärele,“ vastas Cador, „ja on ainult üks arstim, mis võib mu piina kergendada — tuleb peale panna eelmisel päeval surnud mehe nina.“

„Imelik arstim,“ ütles Azora.

„Mis ta imelikum on,“ vastas Cador, „kui isand Arnou kotikesed ajurabanduse vastu^[1].“

See kaalutlus ja noormehe ülisuured väärtused panid daami otsustama.

„Lõppude lõpuks,“ ütles ta, „kui mu mees läheb eilsest maailmast üle Tšinvati^[2] silla homsesse maailma, ei hakka ingel Asrael^[3] teda ometi sellepärast tagasi ajama, et ta nina oli esimeses elus pisut pikem kui teises?“

Ja ta võttis habemenoa ning läks mehe hauakambrisse; ta kastis seda silmaveega ja astus ligemale, et ära lõigata Zadigi nina, kes täies pikkuses hauas lamas. Zadig tõusis, varjas ühe käega oma nina ja haaras teisega habemenoast.

„Proua, ärge tõstke nii väga häält noore Cosrou vastu,“ ütles ta, „minu nina lõikamise kavatsus on võrdväärne oja kõrvalejuhtimisega.“

[1]Tol ajal elas babüloonlane nimega Arnou (Arnou all mõtleb Voltaire Pariisi tolleaegset apteekrit Arnoult’d, kes hakkas esimesena ravimeid reklaamima (Tõlkija.)), kes ajalehes kuulutas, et ravib ja väldib ajurabandust kaela riputatud kotikese abil (Autori märkus.)

[2]Tšinvati — vanairaani usundis sild, kust surnute hinged üle pidid minema.

[3]ingel Asrael on surmaingel, kes võtab vastu surnute hinged.