Читать книгу Filosoofilised jutustused - Voltaire - Страница 13

Jõudis kätte aeg pühitseda suurt pidu, mis toimus iga viie aasta tagant. Babülonis oli kujunenud tavaks iga viie aasta järel pidulikult teatavaks teha kodanik, kes oli kõige suuremeelsema teo korda saatnud. Kohtunikeks olid ülikud ja maagid. Peasatraap^[1], kes pidi hoolt kandma linna heaolu eest, kirjeldas kõige kaunimaid tegusid, mis olid tema valitsuse all sündinud. Seejärel mindi hääletama. Otsuse kuulutas välja kuningas. Selleks pidulikuks puhuks tuldi kokku maa kõige kaugematest kolgastest. Võitja võttis valitseja käest vastu kalliskividega kaunistatud kuldkarika ja kuningas ütles talle nõnda: „Võtke vastu suuremeelsuse auhind. Oh annaksid jumalad mulle palju alamaid, kes teiega sarnaneksid!“

Kui mälestusväärne päev kätte jõudis, ilmus kuningas troonile, ümber ülikud, maagid ja kõigi rahvaste saadikud, kes olid tulnud mängudele, kus kuulsust ei toonud väledad hobused ega ihuramm, vaid voorus. Peasatraap kuulutas valjul häälel välja õilsad teod, mille eest nende kordasaatjad võisid pälvida hindamatu auhinna. Ta ei maininud sõnagagi Zadigi üllameelsust, kes oli Kadedale kogu varanduse tagasi andnud: see polnud tegu, mis oleks võinud auhinna jagamisel arvesse tulla.