Читать книгу Kui Emma kadus - Wendy Walker - Страница 3

Me usume seda, mida tahame uskuda. Me usume seda, mida meil on vaja uskuda. Võibolla pole tahtmisel ja vajadusel vahet. Ma ei tea seda. Aga ma tean seda, et tõde võib meid vältida, peita end varjatud paikades, meie eelarvamustes, meie näljases südames, mis igatseb vaikust. Ent tõde on alati olemas, kui avame silmad ja üritame seda näha. Kui me tõesti üritame näha.

Kui me õega kolm aastat tagasi kadusime, ei olnud peale pimeduse mitte midagi.

Emma auto leiti rannast. Tema kott leiti auto juhiistmelt. Autovõtmed leiti käekotist. Tema kingad olid veepiiril. Osa inimesi uskus, et ta oli läinud sinna pidutsema või kohtuma sõbraga, kes välja ei ilmunud. Arvati, et ta oli ujuma läinud. Arvati, et ta on uppunud. Võibolla juhtus õnnetus. Võibolla tegi ta enesetapu.

Kõik arvasid, et Emma on surnud.

Mis minusse puutub, siis – see polnud nii lihtne.

Mina olin kadumise ajal viisteist. Emma poleks mind selles vanuses iial endaga randa kaasa võtnud. Tema oli abiturient ja mina olin tüütus. Minu kott oli köögis. Rannast ei leitud mitte ühtegi minu asja. Minu ema sõnul polnud kodunt kadunud ka mitte ühtegi minu riidehilpu. Ja emad ju teavad selliseid asju. Eks ole?

Aga Emma autost leiti minu juuksekarvu ja mõned inimesed haarasid sellest kinni, olgugi et ma olin tema autos lugematuid kordi olnud. Nad haarasid sellest ikkagi kinni, sest kui ma Emmaga koos randa ei läinud, kui ma tol ööl merre ei uppunud, näiteks õde päästa püüdes, siis kus ma olin? Mõnel inimesel oli vaja uskuda, et ma olen surnud, sest mõistatada oli liiga raske.

Mõned aga polnud nii kindlad. Nende meeled olid avatud kummalise kokkusattumuse võimalusele. Üks õde uppus meres. Teine õde põgenes või vahest ta rööviti. Aga ikkagi… põgenejad pakivad tavaliselt koti kokku. Niisiis pidi ta röövitama. Aga ikkagi… sellised halvad asjad ei juhtu selliste inimestega nagu meie.

See õhtu polnud tavaline ja nii said kokkusattumuste teooriad hoogu juurde. Minu ema jutustas seda lugu nii, et publik oli lummatud, ja kogus sellega oma tähelepanuvajaduse rahuldamiseks piisavalt kaastunnet. Nägin seda tema silmist, kui vaatasin teda rääkimas eri telekanalite uudistes ja jutusaadetes. Ta kirjeldas minu ja Emma vahelist tüli, teismeliste tüdrukute kisa ja karjumist. Ja siis vaikust. Ja seda, kuidas auto ammu pärast kojutuleku kellaaega hoovist välja sõitis. Tema oli näinud auto esitulesid oma magamistoa aknast. Pisarad voolasid, kui ta seda lugu jutustas, ja stuudiopublikust kajas vastu kollektiivne ohe.

Vastuste otsingutel lahati meie elud tükkideks. Sotsiaalmeedia, sõbrad, tekstsõnumid ja päevikud. Kõik harutati üksipulgi lahti. Ema rääkis, kuidas me olime ühe kaelakee pärast tülitsenud. Ostsin selle Emmale kooli alguse puhul. Tema viimane aasta keskkoolis! See on nii eriline aeg. Cass oli kade. Ta on alati oma õde kadestanud.

Voolasid veel mõned pisarad.

See rand on Long Islandi väina ääres. Hoovus on seal nõrk. Mõõna ajal tuleb pikalt kõndida, et vesi ulatuks üle põlve. Tõusu ajal rulluvad lained nii pehmelt, et vett on vastu pahkluid vaevu tunda ja jalalabad ei vaju iga laine järel liiva sisse, nii nagu põhja pool, Atlandi ookeanile avatud randades. Meie rannas on raske ära uppuda.

Mäletan, et vaatasin ema televisioonis rääkimas, sõnad üle huulte pudenemas, pisarad silmist voolamas. Ta oli selleks sündmuseks muretsenud uued riided, tumehalli rätsepakostüümi ja kingad Itaalia disainerilt, kes – nagu ta meile rääkis – on parim ja kindlustab meile maailmas staatuse. Sain sellest aru kinganina kuju järgi. Ema oli meile kingade kohta palju õpetanud. Ma ei arva, et teda taheti uskuda nende kingade pärast. Aga teda usuti. Ma lausa tundsin seda läbi ekraani.

Võibolla me murdusime oma erakooli surve all. Võibolla oli see mingisugune kokkulepitud enesetapp. Võibolla olime taskud kive täis toppinud ja kõndisime aeglaselt oma märga hauda nagu Virginia Woolf.

Aga kus meie surnukehad siis olid?

Kulus kuus nädalat ja neli päeva, enne kui seda lugu enam uudistes ei käiatud. Minu kuulus ema oli siis jälle lihtsalt Judy Martin – või proua Jonathan Martin, nagu ta tahtis, et tema poole pöördutaks –, endine proua Owen Tanner ja enne seda Judith Luanne York. Asi pole nii keeruline, nagu näib. York oli tema neiupõlvenimi, enne kui ta võttis endale oma kahe abikaasa nimed. Tänapäeval ei ole kaks abikaasat palju.

Emma ja mina olime abielust esimesega, Owen Tanneriga. Emma sai endale nime minu isa ema järgi, kes suri südamehaigusesse, kui isa oli 17aastane. Minu nimi Cassandra (lühidalt Cass) oli pärit ühest lasteraamatust, mis emal oli. Ema ütles, et see nimi kõlas nagu mõne tähtsa isiku nimi. Kellegi, keda imetletakse. Kellegi, keda kadestatakse. Ma ei oska selle kõige kohta midagi öelda. Aga ma mäletan, kuidas ema oma magamistoa peegli ees mu pikki juukseid kammis ja mind rahuloleva naeratusega imetles.

Vaata vaid, Cassandra! Sa ei tohiks mitte kunagi olla ilma peeglita – see meenutab sulle, kui ilus sa oled.

Emmale ei öelnud ema kordagi, et ta on ilus. Nad olid liiga sarnased, et teineteisele kiindumust väljendada. Kui kiidad kedagi, kes näeb välja samasugune või käitub samamoodi või kannab samasuguseid riideid nagu sina, kiidaksid sa justkui iseennast, kuigi tunne pole sama. Selle asemel see justkui vähendab sinu tähtsust, teine inimene oleks justkui varastanud selle kiituse, mis oleks pidanud kuuluma sulle. Meie ema poleks iial lubanud Emmal varastada midagi nii hinnalist nagu kiitus.

Aga mind ema kiitis. Ta ütles, et mul on mõlema genofondi parimad omadused. Ta oli nendest asjadest väga teadlik – et kuidas lapsed saavad endale sinised või pruunid silmad või matemaatika- või muusikaaju.

Selleks ajaks kui sinul, Cassandra, on lapsed, saad sa võibolla peaaegu kõiki nende omadusi ise valida! Kujutad ette? Oh, kui teistsuguseks oleks minu elu võinud kujuneda, kui teadlased oleksid end kiiremini liigutanud! (Ohe.)

Tookord ma ei saanud aru, mida ta mõtles. Olin alles seitsmene.

Aga kui ta niimoodi mu juukseid kammis, minuga oma salajasi mõtteid jagas, kuulasin teda suure huviga, sest rõõm täitis mind jalatallast pealaeni ja ma tahtsin, et ema ei lõpetaks iial. Aga ta tegi seda alati. Meie ema teadis, kuidas panna meid enda järele nälga tundma.

Kui me väikesed olime, küsis ta meilt, kas ta on ilus, kõige ilusam naine, keda me oleme kunagi näinud, ja kas ta on tark, kõige targem naine, keda me oleme kunagi kohanud, ja siis muidugi…

Kas ma olen hea ema? Parim ema, keda endale soovida?

Seda küsides naeratas ta alati laialt ja ajas silmad suureks. Ja kui me väikesed olime, mina ja Emma, vastasime talle oma kõige siirama häälega jah. Ta ahmis õhku, raputas pead ja kallistas meid lõpuks nii tugevasti, nagu poleks erutus oma imelisuse pärast tema sisse enam ära mahtunud, nagu ta peaks selle erutuse oma kehast mingi füüsilise pingutusega välja väänama. Pärast pigistamist hingas ema oma kontidest vabanenud erutuse pika ohkega välja. Erutus väljus tema kehast sooja hingeõhuna, mis täitis kogu toa ja kindlustas emale mõningase rahulolutunde.

Mõnel teisel korral, kui ta oli kurb või vihane – sest maailm, mis ei näinud, kui eriline ta on, oli tema vastu kuri –, olime meie ainsad, kellele ta sellest rääkis, sest ta teadis, et ainult see toob ta pimedusest välja.

Sa oled maailma parim ema!

Ja me uskusime seda, Emma ja mina, kui me alles väikesed olime.

Mäletan neid hetki kildudena, mis enam omavahel kokku ei klapi, nagu klaasikillud, mille servad on siledaks kulunud. Tugevate käte tugev pigistus. Ema naha lõhn. See oli Chanel No. 5, mille kohta ema ütles, et see on väga kallis. Meil polnud luba seda pudelit puudutada, aga mõnikord hoidis ta seda meie ees ja lasi meil pudeli pihusti otsast lõhna nuusutada.

Teisteks kildudeks on ema hääl, kui ta karjus ja oma voodis püherdas, pisarad voodilinu niisutamas. Olen Emma selja taga peidus. Emma vaatab vaikselt, uurib pingsalt ema ja peab arvet. Peab arvet ema vaimustuse üle. Peab arvet tema meeleheite üle. Mäletan veel seda tunnet, mis mul oli. See pole seotud ühegi kindla hetkega. See on lihtsalt mälestus tundest. Kuidas teen igal hommikul silmad lahti hirmunult, sest mul pole aimugi, mida päev tuua võib. Kas ema kallistab meid? Kas ta kammib mu juukseid? Või ta nutab oma voodis? See oli sama, kui sa pead valima, milliseid riideid selga panna, teadmata, mis aastaaeg väljas on, kas talv või suvi.

Kui Emma oli kümnene ja mina kaheksane, hakkas ema lummus tuhmuma ereda valguse kõrval, mida tulvas välismaailmast – päris maailmast, kus ta polnud nii ilus või tark või hea ema. Emma oli hakanud tema juures midagi märkama ja rääkis sellest mulle, kui tahtis.

Muide, emal ei olnudki õigus. Polnudki tähtis, millega tegu: kas sellega, kuidas ta suhtus mõne meie koolikaaslase emasse, või mõne faktiga George Washingtoni kohta või sellega, milline koer oli üle tee läinud. Tähtis oli see, et tal polnud õigus, ja iga kord, kui tal õigus polnud, muutusid meie hääled talle vastates üha ebasiiramaks.

Kas ma polegi hea ema? Kas ma pole parim ema, keda endale tahta?

Ma ei lõpetanud selle sõna ütlemist. Jah. Aga kui mina olin kaheksane ja Emma kümnene, siis ta teadis, et me valetame.

Tol päeval olime köögis. Ta oli isa peale vihane. Ma ei mäleta, miks.

Tal pole õrna aimugi, kui hullupööra tal vedanud on! Ma võiksin endale ükskõik millise mehe saada. Teie, tüdrukud, teate seda! Minu tüdrukud teavad.

Ta toimetas taldrikutega. Kraan lahti. Kraan kinni. Käterätik kukkus põrandale. Ta võttis selle üles. Emma seisis teisel pool hiiglaslikku köögisaart. Mina seisin tema kõrval, mu õlg puutus tema vastu ja ma kallutasin end tema poole, et saaksin vajaduse korral tema taha peitu pugeda. Emma paistis mulle nii tugev, kui ta seal jälgis, millist aastaaega on oodata. Kas tuleb suvi või talv.

Ema hakkas nutma. Ta vaatas meie poole.

Mida te ütlesite?

Jah. Vastasime, nagu me alati vastasime, kui ta meie käest küsis, kas ta on maailma parim ema.

Läksime tema juurde ja jäime ootama kallistust, naeratust ja ohet. Aga ühtegi neist ei tulnud. Selle asemel tõukas ta meid mõlemaid eemale, üks käsi minu, teine käsi Emma rinnal. Ta uuris meie ilmeid uskmatult. Siis ahmis ta õhku ja jäigi hinge kinni hoidma.

Minge oma tuppa. Kohe!

Tegime, nagu meile öeldi. Läksime kumbki oma tuppa. Üritasin Emmaga rääkida. Mäletan, et kui me trepist üles läksime, Emma tormates, mina vudides, siis küsisin: mida me tegime? Aga Emma rääkis emast ainult siis, kui tahtis – siis, kui tal midagi öelda oli. Meie emast kirjutaks loo ainult tema, mitte keegi teine. Ta lükkas mu käe oma käsivarrelt eemale ja käskis mul vait jääda.

Me ei saanud õhtusööki. Ega ühtegi kallistust. Ega ühtegi head ööd musi. Nende asjade, meie ema kiindumuse, hind keris selle õhtu ja järgnevate aastatega kalliks. Need asjad, mida pidime ütlema ja tegema, et emale oma imetlust tõendada, kaotasid oma väärtust, mida rohkem me neid ütlesime ja tegime – kaotasid väärtust ja muutusid, nii et ema armastus muutus väga napiks.

Mõni aasta hiljem, kui olin üksteist, vaatasin ühest müütide raamatust oma nime Cassandra kohta järele. See nimi on tegelikult pärit kreeka mütoloogiast. Trooja kuningal Priamosel ja kuningannal Hekabel oli tütar: „Kassandral oli võime tulevikku ennustada, aga tal lasus needus, et keegi ei usu tema ennustusi.“ Vahtisin tükk aega neid sõnu. Pea oli täiesti tühi. Äkitselt muutus universum mõistetavaks ja kõik koondus minu ümber – kuidas ema oli mulle selle nime pannud, aga kuidas see tegelikult pidi olema saatus. Saatus – või jumal või mis tahes – oli sisenenud minu ema teadvusesse ja pannud selle nime tema pähe. See miski oli teadnud, et ma tulen. Ta teadis, et ma ennustan tulevikku, aga mitte keegi ei usu mind. Lastel on komme uskuda fantaasiaid. Nüüd ma tean, et see, et ema pani mulle nimeks Cassandra, ja see, mis hiljem juhtus, polnud midagi muud kui juhuslike sündmuste koosmõju. Aga sel hetkel, kui olin üksteist, tundsin end vastutavana kõige eest, mis juhtuma hakkab.

Sel aastal mu vanemad lahutasid. Sel aastal rääkisin inimestele, mida ma tean – et ma suudan näha, mis juhtuma hakkab. Rääkisin inimestele, et Emma ja mina ei tohiks ema ja tema kallima härra Martini ja tolle ainukese poja Hunteriga koos elada.

Vanemate lahutus ei üllatanud mind. Emma ütles, et teda samuti mitte, aga ma ei uskunud teda. Kui see oleks tõsi olnud, siis poleks ta nii palju nutnud. Kõik arvasid, et Emma on tugev, et talle ei lähe miski korda. Inimesed eksisid Emmas alati, sest ta suutis ärritavatele asjadele reageerida rahutuks tegeva rahuga. Tal olid tumedad juuksed nagu meie emal ja tema nahk oli väga pehme ja kahvatu. Teismelisena avastas ta erkpunase huuleläike ja süsimusta lauvärvi ja selle, kuidas nende taha peituda – see oli justkui värviga kaetud sein. Ta kandis lühikesi seelikuid ja liibuvaid sviitreid, mis olid peamiselt kõrge kaelusega ja musta värvi. Ma ei saa vaid ühe sõnaga kirjeldada seda, kuidas ma teda nägin. Ta oli ilus, tõsine, piinatud, haavatav, meeleheitel, halastamatu. Ma imetlesin ja kadestasin teda ja ahmisin endasse iga hetke, mil ta mulle palakese endast poetas.

Enamik paladest olid tillukesed. Paljud neist olid mõeldud, et mulle haiget teha või mind kõrvale jätta või ema silmis plusspunkte teenida. Aga mõnikord, kui ema magas ja maja oli vaikne, tuli Emma minu tuppa ja ronis minu voodisse. Ta puges teki alla ja lamas mulle hästi lähedal ning mõnikord võttis ta mind oma kaissu ja surus oma põse vastu minu õlga. Just siis rääkis ta mulle asju, mis mind toitsid, andsid sooja ja turvatunnet, isegi kui ma ärkasin ema talvisesse meeleollu. Ühel päeval, Cass, oleme ainult meie kaks. Sina ja mina ja mitte kedagi teist. Ma mäletan ta lõhna, tema hingeõhu soojust, tema käsivarte tugevust. Me läheme igale poole, kuhu tahame, ja me ei lase teda kunagi ligi. Ta ei lähe meile enam korda. Mäletan siiani tema häält. Minu õde öös mulle sosistamas. Ma armastan sind, Cass. Kui ta minuga niimoodi rääkis, siis mõtlesin, et oleme igavesti puutumatud.

Lasin Emmal end veenda, et ma lahutuse ajal ema reedaksin. Ta oskas kõigi mängus osalejate järgmist käiku ette näha. Ta oskas nad oma kurssi muutes kursilt kõrvale kalduma panna. Ta oli tundlik, kohanduv. Ja ta ei keskendunud kunagi mingile konkreetsele tulemusele peale enese ellujäämise.

Cass, me peame koos issiga elama. Kas sa ei saa aru? Ilma meieta on ta nii kurb. Emal on härra Martin. Isal oleme ainult meie. Saad aru? Me peame midagi tegema ja kohe! Või on lootusetult hilja!

Emma ei pidanud mulle seda ütlema. Ma sain kõigest ise ka aru. Ema peigmees härra Martin kolis meie isa majja otsekohe pärast seda, kui isa oli välja kolinud. Tema poeg Hunter läks internaatkooli, aga elas meie juures siis, kui oli vaheaegadel ja nädalalõppudel kodus käimas. Ja ta tegi seda palju. Härra Martini endine naine oli kolinud Californiasse juba ammu enne seda, kui meie nendega tuttavaks saime. Härra Martin oli „eelpensionil“, mis tähendas, et ta teenis kõvasti raha ja mängis väga palju golfi.

Ma sain aru, et meie ema ei armastanud kunagi meie isa Owen Tannerit. Ema ignoreeris isa nii silmatorkavalt ja sellise ükskõiksusega, et isa poole oli raske isegi vaadata, näha seda valu, mis temast välja kiirgas. Nii et jah, isa oli kurb.

Ütlesin Emmale, et näen muidugi, kui kurb isa on. Jätsin aga Emmale ütlemata, et ma näen ka muid asju. Nägin seda, kuidas härra Martini poeg koolist kodus käies Emmat vaatas, ja millise näoga härra Martin vaatas, kuidas tema poeg Emmat vaatab, ja seda, kuidas ema härra Martinit vaatas, kui too neid kahte vaatas. Ja ma nägin, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga võimel tulevikku näha pole mingit väärtust, kui sul pole võimu tulevikku muuta.

Nii et kui see naine kohtus minu käest küsis, ütlesin, et tahan elada isa juures. Ütlesin, et minu meelest on meie kodus asjad halvasti, nüüd kui seal on härra Martin ja tema poeg. Ma arvan, et Emma oli minu julgusest üllatatud või isegi ehmunud sellest, mida ta pidas oma mõjutustöö tulemuseks. Igatahes kui mina tegin selle käigu, muutis tema oma kurssi ja asus ema poolele, kindlustades endale sellega igaveseks lemmiklapse staatuse. Seda ei osanud ma oodata. Kõik uskusid teda ja mitte keegi ei uskunud mind, sest mina olin alles üksteist ja Emma oli kolmteist. Ja sellepärast, et Emma oli Emma ja mina olin mina.

Ema oli raevus, sest inimesed, kellega ma olin rääkinud, oleksid saanud teha nii, et me poleks saanud enam ema juures elada. Kuidas ta oleks saanud olla maailma parim ema, kui tal poleks enam lapsi olnud? Alles siis, kui ta lõpuks võitis, sain aru, kui vihane ta oli.

Pärast kõike seda, mida ma sinu heaks olen teinud! Ma teadsin, et sa pole mind kunagi armastanud!

Selles ta eksis. Ma armastasin teda ikka. Aga tema ei kamminud enam kunagi mu juukseid.

Ära ütle mulle enam kunagi ema! Sulle olen ma proua Martin!

Pärast seda, kui lahutusega kaasnenud torm oli vaibunud, tantsisid Emma ja ema koos köögis ja tegid šokolaadikooki. Nad vaatasid YouTube’ist videoid mängivatest kassidest ja kogemata ninaga vastu seina jooksvatest väikestest lastest ning naersid hüsteeriliselt. Nad käisid laupäeviti kingi ostmas ja vaatasid pühapäeviti „Tõelisi koduperenaisi“. Ja nad kaklesid peaaegu iga päev valjusti, kisades ja vandudes – need tülid tundusid mulle lõplikud, kuigi olin aastaid sellist tülitsemist kõrvalt näinud. Aga järgmisel, mõnikord juba samal päeval naersid nad jälle koos, nagu poleks midagi juhtunud. Keegi ei palunud andeks. Kordagi ei arutatud, kuidas omavahel paremini läbi saada. Mitte ühtegi piiri tulevikuks. Kõik lihtsalt jätkus.

Mul kulus tükk aega, et nende suhtest aru saada. Olin valmis ema armastuse eest maksma sellist hinda, nagu tema määras. Aga Emma teadis midagi sellist, mida mina ei teadnud. Ta teadis, et meie ema vajas meie armastust sama palju, kui meie vajasime tema armastust, vahest isegi rohkem. Ja Emma teadis, et kui ta ähvardab oma armastuse ära võtta, oma helluse hinda tõsta, on ema valmis läbi rääkima. Nende kauplemine käis edasi-tagasi ja peaaegu iga päev vaadati tingimused üle. Ja kogu aeg püüti leida viise, et oma positsioone kauplemisel tugevdada.

Minust sai autsaider. Ma võisin ju olla ilus, nagu ema ütles, aga ma olin ilus nagu nukk, nagu elutu asi, mida inimesed vaatasid, selleks et siis edasi minna. Emmas ja emas oli midagi muud, midagi sellist, mis inimesi ligi tõmbas. Ja oma salaklubis olid nad ägedad konkurendid, võisteldes teineteise ja kõigi ümbritsevate armastuse pärast. Minul ei jäänud üle muud, kui eemalt vaadata, ent mitte nii kaugelt, et ma poleks näinud, kuidas lumepall veeredes muudkui suurenes. Kaks riiki lakkamatus sõjas võimu ja kontrolli pärast. See ei saanud kestma jääda. Ja nii kestiski sõda minu ema ja õe vahel kuni selle ööni, mil me kadusime.

Ma mäletan seda tunnet, mis mind valitses, kui ma tagasi tulin. Kui jõudsin viimaks proua Martini maja juurde – tegelikult vist oma kodumaja juurde (kuigi ma ei tundnud pärast nii pikka eemalolekut enam, et see oleks olnud minu kodu) –, ühel juulikuu pühapäeva hommikul. Seisin liikumatult metsatukas. Olin kolm aastat mõelnud järelejätmatult oma tagasituleku peale. Öösiti nägin unenägusid, mida täitsid mälestused. Lavendliseep ja värske piparmünt jäätee sees. Chanel No. 5. Härra Martini sigarid. Niidetud muru, langenud lehed. Tundsin isa käsivarsi enda ümber. Sel päeval oli hirm koos mu mõtetega põgenenud. Nad kõik tahavad teada, kus ma olnud olen ja kuidas ma kadunuks jäin. Ja nad tahavad teada Emma kohta.

See öö, mil me kadusime, kummitas mind. Iga pisiasi keris end mu peas üha uuesti ja uuesti. Kahetsus elas minu sees ja sõi mind elavalt. Olin mõelnud, kuidas neile sellest rääkida, kuidas selgitada. Oli kulunud aega, liiga palju aega, et mõelda välja lugu, nii et nad oleksid suutnud aru saada. Olin loo läbi mõelnud, siis laiali lammutanud, siis uuesti läbi mõelnud – enesekahtlus ja enesepõlgus stsenaariumit üha kustutades ja uuesti luues. Lugu on enamat kui sündmuste ülelugemine. Sündmused on visand, kontuur, kuid värvid ja maastik, vahendaja ja kunstniku käsi on need, mis lõpuks loevad.

Ma pidin olema hea kunstnik. Pidin leidma ande sealt, kus seda polnud, ja rääkima loo nii, et mind usutakse. Pidin oma tunded mineviku suhtes kõrvale lükkama. Ema ja Emma kohta. Proua Martini ja härra Martini kohta. Enda ja Emma kohta. Armastasin oma ema ja õde oma isekatest ja väiklastest tunnetest hoolimata. Aga inimesed ei saa sellest sugugi aru. Ma ei saanud olla isekas ja rumal. Ma pidin olema selline inimene, nagu nemad tahtsid. Mul polnud muud kui need riided, mis mul seljas olid. Mul polnud tõendeid. Mitte kübetki usutavust peale tõsiasja, et olin olemas.

Seisin liikumatult väljas metsatukas, täis kabuhirmu, et ma põrun. Kaalul oli nii palju. Nad pidid mu lugu uskuma jääma. Nad pidid Emma üles leidma. Ja selleks, et teda üles leida, pidid nad teda otsima. Minu õe leidmine sõltus ainult minust.

Nad pidid mind uskuma, et Emma on ikka veel elus.