Читать книгу Kui Emma kadus - Wendy Walker - Страница 4

Abby lamas voodis, vahtis lakke ja mõtiskles oma kaotuse ulatuse üle. Oli juuli keskpaik, pühapäeva hommik ja kell oli kuus. Päike oli tõusnud ja valas läbi kardinate tuppa valgust. Abby oli suvises leitsakus riided seljast kiskunud ja need vedelesid nüüd siin ja seal põrandal laiali. Konditsioneer oli hakanud jälle kõlksuma ja ta oli eelistanud jahedale vaikust. Kuid hommikuks oli isegi ainult õhuke lina nagu raske koorem vastu ihu.

Ta pea lõhkus valutada. Suu kuivas. Tühjast klaasist tuli viski lõhna ja see ajas teda iiveldama. Kaks kesköist drinki olid Abby rahututest mõtetest viimaks võitu saanud ja toonud talle paar tundi kergendust. Ja pohmelli, nagu näis.

Voodijalutsis ohkas koer ja tõstis pea.

„Ära vaata mind niimoodi,“ ütles Abby. „See oli seda väärt.“

Tal kulub kolm tundi, et saada ühele poole paberite täitmisega. Ta pidi tegema ettekanded kahe juhtumi kohta ja parandama oma tunnistust, mille ta andis veebruaris – nagu tal oleks meeles, mida ta oli nii palju aega tagasi üldse öelnud.

Ometi polnud sellega alistatud tema meel – meel, mis kontrollis keha, ja mõnikord näis, et oli võtnud nõuks selle hävitada.

Mõtiskluse katkestas öökapil helisema hakanud telefon.

Abby küünitas tühja klaasi kõrvalt ja läbi valu telefoni võtma. Tundmatu number.

„Abby kuuleb.“

Ta tõusis istukile ja sikutas kortsus voodilina endale ümber.

„Hei, lapsuke… Leo siin.“

„Leo?“ Abby ajas selja sirgu ja tõmbas lina kõrgemale. Ainult üks inimene nimetas teda 32aastaselt lapsukeseks ja see oli eriagent Leo Strauss. Nad polnud rohkem kui aasta koos töötanud, sest Leo oli viidud üle New Yorki, et ta saaks oma lapselastele lähemal olla. Ja ikkagi tundis Abby tema häält kuuldes südames jõnksatust. Mees oli olnud nagu pereliige.

„Kuula. Ainult kuula,“ ütles Leo. „Ma tean, me pole tükk aega suhelnud.“

„Mis toimub?“ Abby nägu tõmbus pingesse.

„Cassandra Tanner tuli koju.“

Abby oli juba jalul ja otsis puhtaid riideid. „Millal?“

„Pool tundi tagasi, võibolla vähem. Ilmus täna hommikul välja.“

Telefon õla ja kõrva vahele surutud, sikutas Abby selga särgi ja seejärel jalga teksad. „Kus?“

„Martinite juures.“

„Ta läks oma ema juurde?“

„Läks jah, ma pole kindel, mida see tähendab…“

„Emma?“

„Ta oli üksi.“

Abby nööpis vannituppa komberdades särki. Ta tundis adrenaliinisööstu, tema põlved värisesid. „Ma lähen kohe autosse… Issand…“

Pikk vaikus sundis teda peatuma. Ta võttis telefoni kätte ja toetus vastu kraanikaussi.

„Leo?“

Abby polnud õdesid Tannereid unustanud. Mitte ühekski päevaks ega minutiks. Tüdrukute kadumise uurimise asjaolud olid tema aju varjulistesse soppidesse settinud. Aga see polnud sama mis unustamine. Nad olid temaga isegi pärast seda, kui ta polnud aasta aega juhtumiga tegelenud. Nad olid tema kontides. Tema lihas. Nad olid igas tema hingetõmbes. Need kadunud tüdrukud. Ja see teooria, mida mitte keegi teine ei uskunud. Üks telefonikõne ja tamm murdus. Kõik pääses paisu tagant välja ja pühkis Abbyl jalad alt.

„Leo? Oled sa seal?“

„Olen.“

„Sind toodi New Yorgist tagasi?“

„Jah. Sulle helistatakse New Havenist ja antakse ülesanne. Ma tahtsin kõigepealt veenduda, et sul on kõik hästi.“

Abby tõstis pilgu, vaatas peeglisse ja pidas aru, mida öelda. Kui töö Tannerite juhtumiga vaibus, olid asjad allamäge veerenud.

„Leo, ma võtan selle juhtumi…“

„Okei… Ma lihtsalt ei teadnud, kus sa omadega oled. Mulle öeldi, et sul on mingi nõustamine…“

Raisk. Abbyl oli piinlik. See oli ikka veel alles – see viha või võibolla masendus või pettumus. Oli mis see oli, Leo murelik hääl lükkas kõik liikvele.

FBI oli pakkunud talle nõustamist ja ta oli selle vastu võtnud. „Sinu tunded on täiesti normaalsed,“ öeldi talle. Jah, mõtles Abby toona. Ta teadis, et tema tunded olid normaalsed. Mõni juhtum puges naha vahele.

Kõik olid nõus, et see juhtum ajas lausa hulluks. Keegi ei teadnud siis, kuidas seda nimetada. Mõrv, rööv, õnnetus. Kadumist käsitleti ka kui võimalikku põgenemist seksuaalkurjategijate, terrorivõrgustikku värbamise või veebijälitamise eest. Kõike võeti arvesse. Auto mererannas, ainult ühe õe kingad kaldal. Ei leitud ühtegi tõendit selle kohta, et noorem õde oli samuti seal viibinud, välja arvatud Cassi juuksekarvad, aga need võisid autosse sattuda muul ajal. Mitte miski ei viidanud sellele, et nad oleksid kavatsenud koos põgeneda. Ja mitte miski ei viidanud millelegi kahtlasele, ei mõrvale ega röövimisele, mitte kummagi tüdruku puhul. Polnud surnukehasid, mitte ühtegi kahtlusalust, mitte ühtegi motiivi, mitte ühtegi võõrast tüdrukute sotsiaalmeedia lehekülgedel või telefonilogides või tekstsõnumites või e-kirjades. Viimaste aastate jooksul ei olnud midagi silmale nähtavat muutunud. Õieti oleks võinud kohale kutsuda NASA ja nimetada juhtum tulnukate kätetööks.

Aga see polnud põhjus, miks Abby psühhiaatri juures käis. Ta oli seda tööd teinud juba peaaegu kaheksa aastat, alates magistrikraadi saamisest. Tal oli olnud ka teisi keerulisi juhtumeid, mis tal silme eest läbi jooksid, kui ta nende peale mõtles. Prostituudi jõhker peksmine. Naabruskonna narkodiileri tapmine. Koera poomine puuoksa külge. Loetelu muudkui jätkus – juhtumid, mis ei leidnud lahendust või ei jõudnud süüdistuseni, ohvrite perekonnad ja mõnikord ellujääjad, kes jäeti ebaõigluse piinade kätte lämbuma.

Teise professionaaliga rääkimine pakkus kergendust. Kuigi Abby polnud terapeudina töötanud – „Mul pole patsientide jaoks piisavalt kannatust,“ oli tal kombeks naljatleda –, ei tähendanud see, et ta poleks uskunud. Rääkimine võib aidata kõrvalt vaadata. Rääkimine võib nüristada lõikavat tera. Kuid isegi pärast aasta jagu rääkimist ja rääkimist, lõputut rääkimist, jäi Tannerite juhtum temasse. Et see lugu enam nii teravalt ei kriipinud, ei tähendanud, et ta poleks pidanud öösiti maadlema kogunevate deemonitega.

Ja nüüd maksid need teraapiaseansid talle justkui kätte.

„Leo, ma tegelen selle juhtumiga…“

„Olgu, olgu…“

„Mis meil teada on? Kas ta on midagi öelnud?“

Lühikest ohet kuuldes pööras Abby peeglile selja ja läks tagasi tuppa, et kingad üles leida.

„Mitte midagi, lapsuke. Ta käis duši all. Sõi natuke. Nüüd ta puhkab seni, kuni me sinna jõuame.“

„Duši all? Kuidas see juhtus?“

„Tüdruku ema. Ta ei mõelnud. Ta oleks äärepealt pesumasina käima pannud…“

„Koos Cassi riietega? Enne kohtuekspertiisi? Issand!“

„Ma tean… Hakka juba tulema. Helista mulle autost.“

Teisel pool jäi vaikseks, aga seekord tähendas see kõne lõppu.

Raisk! Süda rinnus tagumas, sikutas Abby saapad jalga ja hõikas koera, kes käis väikeses majas tal kannul, ning läks kööki. Abby valas koerale krõbinaid. Sügas koera kõrvatagust. Avas tagumise ukse, et koer saaks välja minna.

„Võtmed, võtmed…“ kordas ta valjusti tagasi elutuppa jõudes ja otsides. Ta tahtis pöörase kiirusega ukseni jõuda. Autosse. Cassandra Tanneri juurde.

Abby pea hakkas ringi käima ja silme ees läks uduseks. Kroonilisel unepuudusel olid oma kõrvalmõjud. Ta peatus ja otsis tuge tooli seljatoelt.

Kolm aastat tagasi ei uskunud keegi tema teooriat, isegi mitte Leo, kes oli ometi talle justkui isa eest. Üks asi on lahenduseta jäänud juhtum. Teine asi on see, kui lahendust ei otsita endast kõike andes.

Psühhiaater kuulas, aga ei võtnud kuulda. Ta ütles näiteks: „Ma saan aru, miks sa niimoodi tunned.“ Klassikaline tunnete tunnistamine. Seda õpetati esimese kursuse psühholoogialoengutes. Psühhiaater küsis, mis tegemata jäeti. Ta lasi Abbyl ikka ja jälle sonida perekonnast, ema Judy Martinist, lahutusest, uuest isast Jonathan Martinist. Ja kasuvennast Hunterist. Nad võtsid uurimiskäigu koos üksipulgi lahti ja mingil moel oleks see pidanud tooma Abbyle lohutust.

Psühhiaater: „Sa tegid kõik, mis sinu võimuses oli.“

Abby kuulis siiani naise hääles veendumust. Kui Abby silmad sulges, et peapööritust leevendada, nägi veel nüüdki psühhiaatri siirast näoilmet. Puust toolileenist kõvasti kinni hoides hingas ta sügavalt sisse ja jõuliselt välja.

Selle juhtumi analüüsist oli saanud Abby piibel, mille eri versioonid andsid ainest uitmõteteks ja meeleheitlikuks teeks lunastusse.

Versioon number üks. Tavalise elu kirjeldus kõrvalseisjatelt – sõbrad, õpetajad, kooli nõustaja. Cass oli vanema õe peale kade. Cass käis Emmale närvidele. Cass oli vaikne, kuid otsusekindel. Emma oli vabameelsem. Oli neid, kes kasutasid tema kohta sõna „distsiplineerimatu“. Aga ta oli uurinud ülikoolide kohta, täitnud sisseastumisavaldusi. Kõik viitas sellele, et ta lihtsalt ootas aega, mil kodunt minema saab.

Psühhiaater: „Abby, see kõik kõlab üsna normaalselt. Nad käisid koolis. Väga hea mainega erakoolis. Soundview Academy. Suved veetsid kallites laagrites, mõnikord Euroopas. Tegid sporti. Suhtlesid sõpradega…“

Abby muutus psühhiaatri juures kärsituks.

Versioon number kaks. Abby selgitas, et mis tahes nendega juhtus, nad olid seepärast haavatavad. Ja see haavatavus oli alguse saanud kodust. Nii on alati. Ükskõik kuidas neid lugusid uudistes ka ei esitata, selles, mis teismelisi kodus varitseb, pole mitte midagi müstilist. Mõni väga traumaatiline sündmus. Pidev hooletusse jätmine, vägivald, ebastabiilsus, ebakõla. Rahuldamata vajaduse must auk. Kerge saak seksuaalkurjategijatele, terroriorganisatsioonidele, usufanaatikutele, valitsusvastastele äärmuslastele. Kurjategija leiab viisi, kuidas rahuldada vajadust, kuidas anda seda, mida igatsetakse. Kurjategijast saab meelemürk, teismelisest sõltlane.

Nii et kui esialgne torm oli vaibunud, kui saadi aru, et tüdrukud on tõesti kadunud ja et õdede leidmiseks on vaja nende elu aegamööda ja metoodiliselt üksipulgi lahti harutada, oli Abby pööranud pilgu uuesti perekonna poole.

Kui ta silmad avas, seisis tuba paigal. Võtmed olid sealsamas, tooli kõrval laual ja ta haaras need pihku. Ta läks ukse juurde ja lasi tuppa ereda päikesevalguse koos kuuma ja lämbe õhupahvakuga.

Toona polnud keegi vastu vaielnud. Tegelikult oligi kogu uurimise tähelepanu koondunud siseringile, perekonnale ja eriti just Martinite kodule. Kriminalistid otsisid kodust füüsilisi asitõendeid. Pangakontod, krediitkaardid, telefonikõnede väljavõtted – kõik koguti kokku ja kõike analüüsiti. Küsitleti sõpru ja naabreid.

Abby meenutas uurimise algusesse jäänud vestlusi. „Jah, jah, see kõik on vajalik informatsioon. Kõik on vajalik.“ Teismelised tüdrukud olid kadunuks jäänud. Kus suitsu, seal peab olema ka tuld – seega otsisid nad hõõguvaid süsi kodu lähedalt.

Tüdrukute isa Owen Tanner oli enne tüdrukute sündimist õnnelikult abielus. Tal oli esimese abikaasaga väike poeg Witt. Perel oli kena maja ja säästud. Owen töötas New Yorgis ühes nimekas firmas, mis kuulus tema perekonnale. Firma spetsialiseerus gurmeetoidule, mis oli ka Oweni kirg. Mehel oli kopsakas pensionifond ja tal ei tarvitsenud palga pärast tööl käia, aga tema naine arvas, et töötamine teeb mehele head. Iroonilisel kombel kohtas Owen just tööl Judy Yorki, seksikat suurte rindadega vastupandamatut brünetti. Owen palkas ta oma kontorit juhtima.

Pärast armusuhte algust, mehe lahutust ja uut abielu sündisid Judyl ja Owenil kaheaastase vahega kaks tütart. Mehe sõnul ei hoolitsenud Judy tütarde eest just eeskujulikult. Judy sai hakkama, rõhutas Owen. Aga naine polnud innukas. Owen rääkis, et Judy magas igal öösel kaksteist tundi, vaatas televiisorist tõsielusarju ja käis päevad läbi poodides šoppamas. Kella viie ajal õhtul avas naine veinipudeli, millele tegi põhja peale kella kümneks, enne magamajäämist. See vastupandamatu isiksus oli ühtäkki eemaletõukav pehme keelega naine, kes ütles mehele, et tema töö oli sünnitamisega tehtud.

See oli olnud esimene häirekell.

Oma avatud „piibliga“, värsid vahelt pudenemas, tormas Abby auto poole, justkui suudaks ta neid kuidagi edestada. Kõik eelnenu kaotas nüüd tähtsuse. Sest Cassandra Tanner oli kodus. Sest peagi saab ta teada tõe ja selle, kas tal oli olnud õigus või mitte. Sest peagi saab ta teada, kas tal oleks õnnestunud päästa neid sellest, mis oli nendega juhtunud.

Agent Leo Strauss oli olnud uurimise eesotsas. See polnud neil esimene kord koos töötada, nii et nad tundsid teineteist läbi ja lõhki. Leo oli tema mentor töös ja elus. Mehe perekond kutsus Abbyt pühade ajal enda juurde sööma. Leo naine Susan küpsetas Abbyle sünnipäevakooke. Nende vahel oli selline side, et Abbyl oli raske varjata, mida ta mõtles: et Judy võrgutas Owen Tanneri. Jättis oma lapsed hooletusse. Oli suhtes ühe mehega eraklubist. Ja kui valus oli olnud võitlus hooldusõiguse eest. Millise mürgise õhkkonnaga kodu oli Judy loonud oma tütardele koos Jonathan Martini ja tolle poja Hunteriga.

Abby oli arvanud, et uurimine kihutab kindlalt mööda seda teed niipea, kui nad on saanud kätte lahutuspaberid ja eriti selle aruande, mille oli koostanud lapsi esindama määratud advokaat. Kohtu määratud eestkostja, guardian ad litem ehk GAL, nagu Connecticutis teda nimetati. Selle kohta oli olemas helisalvestis – Cassandra Tanneri hääl neli aastat enne tema kadumist. Hääl, mis ütles, et kodus on midagi valesti. Midagi oli valesti Emma ja Jonathan Martini ja Hunteriga. Abbyle oli see vaim minevikust, mis ütles, kuhupoole vaadata.

See aruanne oli olnud teine häirekell. Aga kohtuekspertiisi tulemused ei toetanud tema teooriat.

Versioon number kolm.

Psühhiaater: „Mida oleks sinu arvates pidanud tegema selle aruandega, mis lahutuspaberite hulka kuulus? Pärast seda, kui kohtuekspertiis midagi ei tuvastanud? Ei majast, telefonidest ega rahaasjadest? Muud ju ei leitud kui üks katkine pildiraam – oli nii? Mis läks ema sõnul puruks, kui tüdrukud kaelakee pärast kaklesid?“

Ta arvas, et viiakse läbi psühhiaatriline hindamine. Ta arvas, et tehakse rohkem kohustuslikke ülekuulamisi. Ta arvas, et teised näevad sama, mida tema nägi.

Psühhiaater: „See naine, kes lahutusprotsessi ajal aruande kirjutas – kohtu määratud eestkostja –, ei võtnud ju Cassi kahtlustusi Martinite suhtes arvesse, ega?“

Võttis küll. Aga ta oli ebapädev paberimäärija. Ta jättis kõrvale 11aastase tüdruku hirmud ja uskus selle asemel tüdruku ema – uskus, et tüdruk valetas oma isa abistamiseks. Psühhiaater: „Kuna isa Owen oli naise armusuhte ja lahutuse tõttu niivõrd endast väljas, eks? Lapsevanemad teevad selliseid asju hooldusõiguse pärast võideldes. Kasutavad lapsi…“

Jah, kasutavad küll. Aga Owen oli nõus kokku leppima, et tüdrukuid säästa. Igaüks, kes on selles vallas töötanud, teab, et tavaliselt kaotab see pool, kes lastest rohkem hoolib. Ja Owen kaotas. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta oleks käskinud oma tütrel valetada.

Ja siis oli veel lugu kaelakeest.

Versioon number neli.

Psühhiaater: „Ja siis sa otsustasidki õhutada psühhiaatrilise hinnangu andmist? Millal sa kaelakeest teada said?“

Judy Martin rääkis seda lugu meediale. Et ta ostis Emmale kaelakee, lendava ingli medaljoni, millel oli hõbedast kett, ja et Cass oli kibestunult kade – ja et tüdrukud olid oma kadumise õhtul selle pärast kakelnud.

Ainult et see polnud tõsi. Leo küsitles naist sellest kauplusest, kust Judy kaelakee – kahekümnedollarise nipsasja – ostis. See naine oli poe omanik. Tegemist oli pisikese kauplusega, mis varustas teismelisi tüdrukuid ülehinnatud teksade, miniseelikute ja trendikate, viletsa kvaliteediga ehetega. Naine teadis tüdrukuid ja nende ema. Nad olid seal aastaid ostlemas käinud ja ema ei lasknud kunagi käest võimalust väljendada kauba suhtes oma põlgust sosinaga, mis üle poekese kostis.

Naine meenutas kahte korda, mis olid seotud Judy Martini ja kaelakeega. Esimesel korral olid Judy, Cass ja Emma kooliriiete ostmise käigus kaelakeed põgusalt uurinud. Noorem tüdruk Cass võttis kaelakee kätte ja ohkas. Ta palus, et ema selle talle ostaks. Judy Martin võttis kee tütrel käest, nimetas seda odavaks rämpsuks ja ütles, et tütrel jääb puudu heast maitsest. Tüdruk palus uuesti ja ütles emale, et see kaelakee meeldib talle nii väga. Ingel meenutas talle Tinker Belli Peeter Paani raamatust – ja see raamat oli olnud tema lemmikraamat väikesest peale. Isa oli talle igal õhtul seda raamatut ette lugenud, nagu välja tuli. See argument tüdrukule kasuks ei tulnud. Judy Martin noomis teda seepeale veelgi karmimalt ja hakkas siis eemalduma. Mõlemad tüdrukud järgnesid talle. Vanem tüdruk Emma nügis õlaga nooremat, et õde liikuma hakkaks. Ta tõstis käe oma laubale, sõrmed L-tähe kujuliselt. Luuser.

Järgmisel päeval tuli Judy Martin tagasi, et see kaelakee ära osta. Poeomanik mäletas, et tal oli selle üle hea meel, kuna ta arvas, et ema ostab kaelakee tütrele, kes oli seda palunud – nooremale. Leo küsis kahte pilti näidates: „Kas olete kindel, et kaelakeed uuris lähemalt just see tüdruk, Cass Tanner, mitte teine tüdruk, Emma Tanner?“

Omanik oli veendunud. „Kui ma nägin seda intervjuud, mille ema Judy andis, ei uskunud ma oma kõrvu. Ta rääkis, et ostis kaelakee oma vanemale tütrele Emmale. Ja ma arvan, et nii vist oligi, jah? Kinkis kee Emmale, aga mitte teisele õele, kes seda tegelikult endale tahtis?“

Emmal oli kaelakee iga päev kaelas. Sõbrad kinnitasid seda. Isa kinnitas seda. Kool kinnitas seda. Polnud kahtlustki, et Judy Martin läks poodi tagasi ja ostis kaelakee Emmale. Mitte Cassile.

Psühhiaater kaalus võimalust: „Võibolla poemüüja eksis, Abby.“

Nii arvas ka Leo. Ja nii arvas FBI pärast seda, kui ühtegi kindlat asitõendit ei leitud, ja pärast seda, kui perekond oli asunud vasturünnakule advokaatide ja kaamerate ees valatud pisaratega. Abby teooria perekonna kohta lükati kõrvale.

Aga Abby teadis tõde. Just nii teevad inimesed nagu Judy Martin. Nende pettus on meisterlik. Nad manipuleerivad väsimatult. Abby polnud selliseid asju mitte ainult õppinud, vaid ta oli neid ka oma nahal tunda saanud.

Versioon number viis.

Psühhiaater: „Kas talle pandi diagnoos? Sinu emale?“

Ei. Mitte kunagi. Ja Abby oli olnud ainuke pereliige, kes teadis, et on, mida diagnoosida. Ei teadnud tema isa. Ega kasuema. Ja isegi mitte õde Meg, kes pidas nende ema siiani ülileebeks ja vabameelseks.

Psühhiaater: „Kas sa sellepärast hakkasidki selle valdkonnaga tegelema? Kirjutasid oma lõputöö nartsissismi tsüklist perekonnas?“

Ja mida see tõendas? Ta polnud psühholoogiat teadliku otsusega õppima läinud. Ent kui Abby oli esimest korda lugenud nartsissismi ja nartsissistliku isiksusehäire kohta, oli ta tundnud sellist adrenaliinisööstu, et see võttis põlvist nõrgaks. See juhtus Yale’i raamatukogus otse toakaaslase silme all, kes arvas, et Abby sai rabanduse. Abby oleks tahtnud kägarasse tõmbuda ja maa alla vajuda – et kaoksid need sõnad, mille tõttu ta õpiku lehekülgede kaudu äratundmisele jõudis.

See oli haigus, mida kõik enda arvates mõistsid, nimetades nartsissistiks iga tüdrukut, kes kaks korda peeglisse vaatas, ja iga poissi, kes kunagi tagasi ei helistanud. Raamatud ja filmid tembeldasid kõik isekad tegelaskujud nartsissistideks, aga alati saabus lõpuks lunastus ja lepitus ning tunneli lõpus kumas valgus. Vähesed teadsid, mida see haigus endast tegelikult kujutab. Milline see tegelikult välja näeb. Pole mingit lunastust. Ega leppimist. Mitte ühtegi valguskiirt tunneli lõpus. Just see – valed ettekujutused ja kergekäelisus – teeb selle haiguse nii ohtlikuks.

Versioon number kuus.

Psühhiaater: „Kujutame ette. Oletame, et surve oleks olnud tugevam – et oleks võetud kohtuorder psüühilise hinnangu jaoks; et oleks võideldud kohaliku meediaga, mis oli kindlalt asunud leinavate vanemate seljataha. Oletame, et Judyl oleks avastatud mingisugune isiksusehäire. Ja Owen Tanneril võibolla depressioon. Ja Jonathan Martin oli võibolla alkohoolik ja tema pojal oli ADHD. Ja oletame, et ema oligi psüühiliselt viletsas seisus. See kõik ei tähenda, et tüdrukud oleks üles leitud.“

Ja seal see oligi – päästepaat. Abby oli sinna sisse roninud ja see oli ta iga kord päästnud. Iga kord, kui ta kaelakeele mõeldes üle parda kukkus, kui kolmas häirekell pani teda ühegi kahtluseta uskuma, et tüdrukute kadumise taga oli perekond – iga kord ronis ta tagasi paati ja päästis end uppumisest.

„See poleks neid päästnud.“

See poleks neid päästnud.

See versioon, see päästepaat, oli päästnud tema. Ent see polnud andnud talle hetkegi rahu.

Ta kihutas sissesõiduteelt minema, päike tungis talle silma ja ta pöördus „piibli“ viimase lehekülje, ainsa versiooni juurde, mis oli jäänud tühjaks. Ainsa, mis vajas sõnadega täitmist. Vajas vastuseid. Ta ei suutnud hoiduda lootusest, et nüüd saab see versioon lõpuks kirja pandud.