Читать книгу Viirastuspiraadid - William Hope Hodgson - Страница 7

Järgmisel hommikul alumise vahikorra ajal vaatasin üle kohad, kus see kummaline asi oli pardale tulnud ja laevast lahkunud, kuid ei leidnud midagi eriskummalist ning ei ühtki vihjet kummalise mehe müsteeriumi lahendamiseks.

Järgnevad päevad olid rahulikud, kuid öösiti hiilisin tekkidel, üritades avastada midagi värskemat, mis asjale valgust võiks heita. Nähtust ei kõnelenud ma kellelegi. Olin kindel, et mind naerdaks välja.

Nii möödus mitu ööd ja ma ei olnud juhtunu mõistmisele sugugi lähemal.

Ja siis juhtus midagi, keskmisel vahikorral.

Oli minu kord tüürivahis olla. Tammy, üks esimese reisikorra jungadest, määras aega, kõndides ahtriteki leipardas üles-alla. Teine tüürimees kummardus suitsetades eetsis ahtriteki luugi kohal. Ilm püsis ikka ilus ja kuu, kuigi kahanev, suutis heita nii piisavalt valgust, et ahtritekk paistis selgelt kätte. Kolm kella olid möödas ja tunnistan, et olin unine. Tõesti, usun, et olin jäänud tukkuma, sest vana küna, kui üksikud tõuked välja arvata küna, liikus kergesti ja mul oli väga vähe teha. Siis tundus mulle äkitselt, et keegi hüüab vaikselt mu nime. Ma ei saanud olla kindel ja vaatasin esmalt eetsisse suitsetava teise tüürmanni poole ja sealt kompassijalale. Laevanina oli kursil ja ma tundsin kergendust. Äkitselt kuulsin seda jälle. Seekord polnud kahtlustki ja ma kiikasin leiparda poole. Seal nägin Tammy’t üle tüüripiirde, käsi õieli minu poole sirutatud. Pidin just küsima, mida pärglit ta tahtis, kui ta tõstis vaikuse märgiks sõrme ja näitas ahtriteki leipardast mööda vööri poole. Hämaras valguses paistis ta nägu kahvatuna ning ta tundus olevat ärritunud. Mõned sekundid vaatasin tema näidatud suunas, kuid ei näinud miskit.

"Milles asi?” küsisin vaikselt pärast paarihetkelist tulemusetut piilumist. ”Ma ei näe midagi.”

"Tasa!" pomises ta kähedalt, minu poole vaatamata. Siis korraga kargas ta üle roolijala ja jäi värisedes minu kõrvale seisma. Tema pilk järgis millegi minu jaoks nähtamatu liikumist.

Pean ütlema, et olin ehmunud. Tema liikumises oli näha niisugust õudu ja see, kuidas ta leiparda poole vaatas, pani mind mõtlema millegi ebaloomuliku nägemisest.

"Mis põrgu sinuga lahti on?" küsisin teravalt. Siis meenus mulle teine tüürimees. Vaatasin eetsisse, kus ta logeles. Tema selg oli meie poole pööratud ja ta polnud Tammy’t näinud. Siis pöördusin poisi poole.

"Taevas hoidku, mine leiküljele, enne kui teine tüürmann sind näeb!” ütlesin. "Mida öelda soovid, ütle üle tüürijala. Ära unista siin."

Kuni kõnelesin, krabas vennike ühe käega minu käisest, näitas teisega üle logirulli ja karjus: "Ta tuleb! Ta tuleb..." Sel hetkel tuli teine tüürimees ahtrisse, joostes ja hüüdes: ”Mis toimub?” Ootamatult nägin logirulli lähistel reelingu all midagi inimesesarnast kükitamas. See oli nii udune ja ebamaine, et võisin vaevu öelda, et üldse midagi nägin. Kuid mu mõtted lendasid kohe tagasi vaiksele kujule, keda olin nädal tagasi kuuvalgel märganud.

Teine tüürimees jõudis minuni ja ma näitasin juhmilt. Seda tehes teadsin, et ta ei näe seda, mida mina näen.

(Kummaline, kas pole?) Järgmisel hingetõmbel kaotasin selle silmist ning taipasin, et Tammy oli haaranud mu põlvedest.

Teine tüürmann vaatas hetke veel logirulli poole ja pöördus siis irvel minu poole.

"Magasite mõlemad, jah!" Minu eitust ootamata käskis ta Tammy’l kaduda ja vait jääda või ta viskab ta üle ahtriteki.

Pärast seda sammus ta ahtriteki luugi juurde, süütas uuesti oma piibu ning kõndis iga mõne minuti tagant edasi-tagasi, mind vahel, mõtlesin, kummalisel, poolkahtleval ja poolüllatunud pilgul jälgides.

Hiljem, kohe pärast vahetust, kiirustasin alla junga koi juurde. Tahtsin hirmsasti Tammy’ga rääkida. Hulk küsimusi vaevas mind ja mõtlesin, mida tegema peaksin. Leidsin ta meremehekastil, põlved lõua alla tõmmatud ja pingsalt ukseava jälgides hirmunult kükitamas. Torkasin pea ruhvi ning ta ehmatas, nägi, kes see on, ning tema ilme muutus natuke rahulikumaks.

"Tule sisse," sõnas ta vaiksel häälel, üritades end rahulikuks sundida. Astusin üle veelaua ning istusin meremehekastile tema vastas.

"Mis see oli?” küsis ta jalgu tekile asetades ja ettepoole kummardudes. ”Jumala pärast, ütle, mis see oli!"

Ta hääl oli valjenenud ja ma tõstsin hoiatuseks käe.

"Tss!" ütlesin ma. "Ajad teised üles."

Ta kordas oma küsimust vaiksemalt. Kõhklesin enne vastamist. Tundsin korraga, et parem oleks kõike eitada, öelda, et ma ei näinud midagi ebatavalist. Mõtlesin kärmelt ja otsustasin hetke ajendil öelda:

"Mis oli mis?” küsisin. "Just seda küsima tulingi. Päris kenakese mulje jätsid meist ahtritekil oma hüsteerilise lollitamisega.”

Lõpetasin märkuse vihasel toonil.

"Ma ei lollitanud!" vastas ta ägedal sosinal. "Sa tead seda. Tead, et nägid seda ise. Näitasid seda teisele tüürimehele. Nägin sind seda tegemas."

Väike vennike peaaegu nuttis hirmust ja tusast minu eeldatava uskumatuse pärast.

"Möla!" vastasin. "Tead väga hästi, et jäid tööpostil magama. Nägid und ja ärkasid äkitselt üles. Olid veel unine."

Tahtsin teda rahustada, kui võimalik, kuid taeva päralt! Ma vajasin ise rahustamist. Mis siis, kui ta teaks sellest teisest, keda peatekil nägin?

"Ma ei maganud, täpselt nagu sinagi mitte," sõnas ta mõrult. "Ja sa tead seda. Lollitad mind. See laev kummitab."

"Mida?" küsisin teravalt.

"Ta kummitab,” kordas ta. "Ta kummitab."

"Kes seda väidab?" uurisin uskumatul häälel.

"Mina! Ja sa tead seda. Kõik teavad seda, kuid nad ei usu seda poolenistigi... Ka mina ei uskunud, kuni tänaseni."

"Hülgemöla!" vastasin. "See on kõik üks merekarude loba.

Ta ei kummita rohkem kui mina."

"See pole hülgemöla," vastas ta uskumatult. "Ja see pole ka merekarude loba... Miks sa ei tunnista, et nägid teda?" hüüdis ta pisarateni ärritunult ja häält tõstes.

Hoiatasin teda magajate äratamise eest.

"Miks sa ei tunnista, et nägid teda?" kordas ta.

Tõusin kastilt ja läksin ukse poole.

"Noor narr!" ütlesin. "Soovitan sul sellest mitte lobiseda. Kuula mind ja mine magama. Räägid segast juttu. Homme ehk mõistad, millise narrusega oled hakkama saanud."

Astusin üle veelaua ja jätsin ta. Usun, et ta järgnes mulle ukseni, et veel midagi öelda, kuid olin siis juba poolel teel eetsisse.

Järgnevad paar päeva vältisin teda ja hoolitsesin selle eest, et me kahekesi ei jääks. Tahtsin teda veenda, et ta eksis, eeldades, et nägi tol ööl midagi. Kuid nagu sa varsti näed, ei olnud sellest mingit kasu. Teise päeva ööl leidis aset juhtum, mis muutis minu eitamise kasutuks.