Читать книгу Viirastuspiraadid - William Hope Hodgson - Страница 8

See juhtus esimesel valvekorral kohe pärast kuuendat kella. Istusin vööris eesluugil. Peatekil ei olnud kedagi. Öö oli äärmiselt ilus ning tuul pea täiesti vaibunud, nii et laev oli väga vaikne.

Äkitselt kuulsin teise tüürimehe hõiget.

"Hei, grootmasti taglas! Kes seal üles läheb?"

Tõusin luugil istukile ja kuulatasin. Järgnes pinev vaikus. Siis kõlas uuesti tüürimehe hääl. Ilmselgelt oli ta raevu äärel.

"Kas sa, pärgli päralt, ei kuule mind? Mida põrgut sa seal teed? Tule kohe alla!"

Tõusin püsti ja sammusin tuulepoolsele. Siit võisin näha ahtriteki luuki. Teine tüürimees seisis tüürpoordi redeli juures ja paistis vaatavat midagi, mis minu eest topsli varju jäi. Kuni jõllitasin, tõstis ta uuesti häält:

"Tuhat ja tuline, sa igavene maarott! Tule kohe alla!"

Ta trampis ahtritekil ja kordas metsikult oma käsku. Vastust ei tulnud. Hakkasin ahtrisse sammuma. Mis oli juhtunud? Kes oli üles läinud? Milline narr sinna käsuta läheks? Ja siis korraga mulle koitis. Kuju, keda olime Tammyga näinud. Kas teine tüürimees nägi kedagi või midagi? Kiirustasin edasi ja peatusin siis järsku. Samal hetkel kõlas tüürmanni kilav vile. Ta vilistas vahtkonda välja, ma pöördusin ja jooksin neid ruhvi äratama. Veel üks minut ja me kiirustasime kõik koos ahtrisse.

Ta hääl vastas meile poolel teel:

"Mõned teist kohe kärmelt grootmasti mööda üles. Uurige välja, kes see narr seal on ja mis pahandust ta teeb."