Читать книгу Eksortsist - William Peter Blatty - Страница 5

Põhja-Iraak…

Kõrvetav päike pressis vanamehe laubale higipiisku, ent sellest hoolimata võttis ta klaasi kuuma magusa teega pihkude vahele, otsekui tahtes neid soendada. Ta ei suutnud vabaneda halvast eelaimdusest. See kleepus külmade märgade lehtedena ta selja külge.

Väljakaevamised olid lõppenud. Küngas oli kiht kihi haaval läbi sõelutud, selle sisu põhjalikult uuritud, lipikutega varustatud ja laevaga ära saadetud: helmed ja ripatsid, glüptid, fallosed, ookrilaigulised kiviuhmrid, põletatud savipotid. Mitte midagi erilist. Elevandiluust Assüüria tualettpott. Ja mees. Mehe luud. Kosmilise piina haprad jäänused, mis panid ta kunagi mõtlema, kas mateeria pole mitte selg ees kobamisi oma Jumala juurde tagasiteed otsiv Lutsifer. Ja ikkagi teadis ta nüüd, et see pole nii. Lagritsapõõsa ja tamariski aroom tõmbas ta pilgu magunatega kaetud küngastele, roogu kasvanud tasandikele, kiviklibusele ebatasasele teenoolele, mis sööstis ohtlikele aladele. Loodes oli Mosul, idas Erbil, lõunas olid Bagdad ja Kirkuk ja Nebukadnetsari leegitsev ääs. Ta nihutas jalgu üksildase teeäärse teemaja laua all ja silmitses rohuplekke oma saabastel ja khakipükstel. Ta rüüpas teed. Kaevamised olid lõppenud. Mis oli algamas? Ta puhastas mõtte tolmust nagu värske leitud savieseme, ent ei suutnud sellele lipikut külge panna.

Keegi väljus ähkides teemajast: närtsinud olemisega omanik tuli jalgu järele vedades tema poole, ajades Venemaal toodetud kingadega tolmu üles. Ta kandis neid nagu susse, oigavad tagaosad kanna all maha tallatud. Mehe tume vari libises üle laua.

«Kaman chay, chawaga?»

Khakipükstes mees raputas pead, vahtides paelteta kingi, mis olid kaetud elamise valu jäänuste paksu kihiga. Kosmoseaine, meenutas ta põgusalt: mateeria, ent lõppude lõpuks ikkagi mingil moel vaim. Vaim ja kingad olid tema jaoks kõigest palju fundamentaalsema aine aspektid, aine, mis oli ürgne ja totaalselt teistsugune.

Vari nihkus. Kurd seisis ja ootas nagu vana võlg. Khakipükstes vana mees tõstis pilgu ja vaatas silmadesse, mis olid niiskelt pleekinud, otsekui oleks iiristele peale tõmmatud munakoore membraan. Glaukoom. Kunagi oleks võinud ta seda meest armastada. Ta võttis taskust rahakoti ja otsis kobamisi münte selle kortsus, räbaldunud asukate vahelt – mõned dinaarid, Iraagi juhiluba, kaksteist aastat vana luitunud plastikust katoliiklaste kaartkalender. Selle tagaküljel oli kiri SEE, MILLE ME ANNAME VAESTELE, ON SEE, MILLE VÕTAME SURRES ENDAGA KAASA. Ta maksis tee eest ja jättis pinnulisele, kurbuse värvi lauale viiskümmend filli jootraha.

Ta läks oma maasturi juurde. Süütelukku libiseva võtme krigisev heli mõjus vaikuses kargelt. Ta jäi hetkeks liikumatuks ja vahtis mõtlikult tühjusesse. Kaugel ees, värelemas kuumahägus nagu taevavõlvil ujuv saar, seisis kõrgendikul lameda platoona tunduv Erbili linn, mille katkised katused hõljusid pilvedes otsekui murenenud mudaplekiline õnnistus.

Lehed seljal kleepusid veel tihedamalt ta ihu külge.

Miski oli ootel.

«Allah ma’ak, chawaga.»

Lagunenud hambad. Kurd naeratas ja viipas hüvastijätuks. Khakipükstes mees otsis oma olemuse sügavustest soojust ja tuli toime viipamise ning sunnitud naeratusega. Kui ta pea otseks pööras, hajus naeratus hetkeliselt. Ta lülitas mootori käima, tegi järsu, ekstsentrilise U-pöörde ja suundus Mosuli poole. Kurd seisis ja vaatas ja kui maastur kiirust lisas, tundis hämmeldust hingematvast kaotusevalust. Mis see oli, mis oli kaduma läinud? Mis see oli, mida ta oli võõra juuresolekul tajunud? Ta mäletas midagi turvatunde-taolist, kaitstuse ja sügava heaolu tunnet. Nüüd hääbus see kauguses koos kiirelt liikuva džiibiga. Ta tundis end kummaliselt üksi.

Kui kell oli kümme minutit kuus läbi, jõudis vaevarikas inventuur lõpule. Mosuli antiikväärtuste kuraator, rippuvate põskedega araablane, kirjutas laual lebavasse kausta hoolikalt viimast sissekannet. Ta peatus hetkeks, tõstis pilgu ja vaatas sõbrale otsa, kastes samal ajal sulepead tindipotti. Khakiriietuses mees näis olevat mõttesse vajunud. Ta seisis kõrval, käed taskus, ja vahtis tühja pilguga mingisugust kuivanud minevikusosinat laual. Kuraator silmitses teda mõne hetke liikumatult ja küsivalt, siis jätkas sissekandega, kirjutades kindla käega ja korralikult väga väikeses kirjas, kuni lõpuks ohkas ja kellaaega märgates pani sulepea käest. Bagdadi rong väljus kell kaheksa. Ta kuivatas kuivatuspaberiga lehekülje ja tegi ettepaneku juua teed.

Pilk endiselt naelutatud millelegi laual, raputas khakirõivas mees pead. Araablane silmitses teda ja tundis ebamäärast rahutust. Mis see oli, mis õhus väreles? Midagi oli. Ta tõusis püsti ja astus lähemale. Kui ta sõber aga end lõpuks liigutas, sirutas käe amuleti järele ja seda peos pigistas, tundis ta ebamäärast kihelust kuklas. Amulett oli rohelisest kivist ja kujutas deemon Pazuzut, edelatuule kehastust. Selle valitsusvallaks olid haigus ja tõved. Pea sisse oli torgatud auk. Amuleti omanik oli kandnud seda kaitseohutisena.

«Kurjus kurjuse vastu,» õhkas kuraator, lehvitades endale aeglaselt tuult Prantsusmaa teadusajakirjaga, mille kaant määris oliiviõline pöidlajälg.

Tema sõber jäi liikumatuks, ta ei vastanud midagi. Kuraator kallutas pea küljele. «Kas midagi on halvasti?» küsis ta.

Vaikus.

«Isa Merrin?»

Tundus, et khakirõivastes mees ei kuule teda endiselt, olles süvenenud amuletti, oma viimasesse leidu. Hetke pärast lasi ta selle käest, siis tõstis küsiva pilgu araablasele. Kas too oli midagi öelnud?

«Ei, isa. Ei.»

Nad pomisesid hüvastijätusõnu.

Ukse juures surus kuraator vana mehe kätt eriti tugevalt.

«Mu südames on üks soov: et sa ei läheks.»

Ta sõber vastas vaiksel häälel midagi tee kohta, aja kohta, millegi kohta, mida teha tuleb.

«Ei, ei, ei! Ma pidasin silmas kodu!»

Khakiriietes mehe pilk kinnistus araablase suunurgas koha leidnud keedetud kikerherne tükile, ent ta silmad vaatasid kuhugi kaugusesse. «Kodu,» kordas ta.

Selles sõnas kõlas lõplikkus.

«Ühendriigid,» lisas araablane, mõeldes kohe, miks ta seda teinud oli.

Khakiriietes mees vaatas kõneleja mure tumedusse. Talle polnud kunagi olnud raske seda meest armastada. «Head aega,» ütles ta vaikselt, pöördus siis kiiresti ringi ja astus pimedusse, mis oli kogunemas tänavatele ja koduteele, mille pikkus näis kuidagi määramatu.

«Me kohtume aasta pärast!» hõikas kuraator talle ukselt järele. Aga khakirõivastes mees ei vaadanud kordagi tagasi. Araablane jälgis, kuidas ta kahanev kogu ületas diagonaalis kitsa tänava, põrgates peaaegu kokku kiirelt liikuva troskaga. Selle kabiinis istus korpulentne vana araablanna, kelle nägu oli vaid vari musta pitsilise loori taga, mis oli heidetud lahtiselt üle pea nagu surilina. Ta arvas, et naine kiirustab mõnele kohtumisele. Ta kaotas oma kiirelt astuva sõbra varsti silmist.

Khakiriietes mees kõndis endassesüvenenult. Jätnud kesklinna selja taha, suundus ta linna serva poole, ületas kiirel sammul Tigrise, ent varemetele lähenedes aeglustas tempot, sest iga sammuga võttis teda haaranud eelaimdus kindlama ja kohutavama kuju.

Ent ta pidi teada saama. Ta pidi valmistuma.

Üle mudase Khosri viiv laudpurre kriiksus ta raskuse all. Ja siis oli ta kohal, seismas künkal, kus kunagi säras viieteistkümne väravaga Ninive, kardetud Assüüria hordide pesa. Nüüd lebas see linn oma ettemääratuse verises tolmus. Ja ikkagi oli ta siin, õhk temast endiselt tiine, sellest Teisest, kes tema unenägusid laastas.

Khakiriietes mees astus varemete vahel edasi. Nabu tempel. Ištari tempel. Ta tundis vibratsioone, mis teda läbistasid. Assurbanipali palee juures ta seisatas ja tõstis pilgu in situ kõrguvale lubjakivist kujule. Sakilised tiivad ja küünistega jalad. Sibulakujuline eenduv mõhnaline peenis ja kiskjalikku irvesse tõmbunud suu. Deemon Pazuzu.

Äkki tõmbus khakirõivastes mees kühmu.

Ta langetas pea.

Ta teadis.

See oli saabumas.

Ta vahtis ainitisel pilgul tolmu ja kiirenevaid varje. Päikeseketas oli libisemas maailma serva taha ja ta kuulis linnaservas hulkuvate metsikute koerakarjade kauget haukumist. Kui tõusis jahe tuulehoog, rullis ta pluusikäised alla ja pani varrukanööbid kinni. Tuule algpunkt asus edelas.

Ta kiirustas Mosulisse ja oma rongi, südant pitsitamas jäine veendumus, et varsti peab talle jahti iidne vaenlane, kelle nägu ta polnud kunagi näinud.

Aga ta teadis ta nime.