Читать книгу Möldritants. Üheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 3

Ühel 1812. aasta hallil veebruaripäeval heitis Cornwalli looderannikul Hendrawna ranna lähedal ankrusse mitu laeva. Üks oli prikk Henry ja teine luup Elizabeth. Nende vahel vőis näha praami, millel lebav metallikobakas ulatus mőlemalt poolt üle ääre ja meenutas kuivale jäänud vaala. Neid ümbritses viis-kuus sőudepaati ja paar gikki, millest üks oli Nampara Girl. Rand kihas abilistest ja uudishimulikest.

Tavaliselt poleks ükski omanik tihanud sőita oma laevaga sellele vaenulikule hoovuste meelevallas olevale liivarannale nii lähedale, aga pärast novembris, detsembris ja jaanuaris üksteisele järgnenud suuremaid ja väiksemaid torme oli veebruar tulnud hallane. Külma polnud palju ning keskpäevaks see taandus, et ööseks tagasi tulla – nagu siinkandis sel aastaajal tavaline –, aga see tähendas, et tuul oli viimaks vaibunud ja meri tasane. Korraks jőudis tekkida koguni kartus, et seda stiihiat, mida oli pikka aega olnud liiga palju, pole nüüd ühtäkki üldse, kuid paari päeva pärast oli kirdest puhuma hakanud kerge briis ning sel esmaspäeval enne koitu oligi nimetatud väike laevastik Hayle’ist välja purjetanud. Siia olid nad jőudnud alles keskpäevaks, kui tőus oli haripunktis, aga praegused kvadratuurlooded jätsid ranna ikkagi laialt veevabaks ning liiv oli seal pehme ja vajuv. Meri oli väga tasane, rannale kaarduvad lainelokid olid vaevalt nii suured, et mudilastki ümber lükata.

Hayle’ist, kus masina osad olid valmistatud, polnud maitsi pikem maa kui meritsi, aga vedada sääraseid raskeid seadmeid mööda pőhjatult poriseid teid ja üle konarlike nőmmede oleks vőtnud kolm korda rohkem aega ja oht mutta kinni jääda olnuks suur. Merd mööda sai kiiremini ja kergemalt – tarvis oli üksnes valida sobiv aeg.

Prikk lossiti kőige enne; et see istus kőige sügavamalt vees, tuli kraam sealt paatidesse ja parvedele tősta rannast kaugel – peamiselt kergemad asjad, nagu messingist osad, ventiilid, kolb ja kolvivarras, silindrikaaned, väljalaskeklapid, tiibpoldid ja kőik 45-tollise aurumasina töötavad osad. Luup Elizabeth sai tulla kaldale lähemale ja oli vőetud ennekőike selleks, et vedada kohale paak. Kui tőusuhoovus hakkas pöörduma, juhiti alus lausa sihilikult kuivale – kindlana, et seitsmest tonnist vabanenuna suudab see taas hőlpsasti madalikult pääseda.

Ross Poldark peatus hetkeks, et hammustada suutäis kalapirukat, mille naine talle oli toonud, vaatas ringi ja lausus: „Viimati nägin siin rannas nii palju inimesi pärast Julia surma laevahukkude ajal.”

„Ära räägi sellest,” ütles Demelza. „See aeg …”

„Noh, siis olime noored. Nüüd me enam nii noored ei ole. Kuid tagasi ma seda aega ikkagi ei tahaks.”

„Seda mitte. Ega ka kőike, mis järgnes. Aga kahekümnene tahaksin küll olla.”

„Noh, meie poegki on nüüd juba vanem. Ja rabab täna tööd teha nagu pöörane.”

„Julia oleks praegu kakskümmend kaks. Ei, kakskümmend üks. Maikuus saaks kahekümne kaheseks.”

Ross neelas pirukatüki alla. Kui luup randa kinni jooksis, moodustati vanadest kaevandustaladest kaljude jalami juurest laevani ulatuv lai rada. Liipreid ei pandud maha vahedega nagu rööpmeid, vaid külg külje kőrvale. Suur paak tősteti vintsiga maha puidust raamile, mis omakorda toetus tugedele laotud kaheksale-üheksale siledale ümmargusele telale. Niipea kui paak oli paigal, hüppasid mehed raamile, heitsid köied üle paagi ja sidusid selle kővasti kinni, et koorem kummalegi poole ei kalduks; seejärel kargasid nad kiirelt maha ja hakkasid raami üles lükkama, kummalgi pool neli meest ning teised tassimas vabanevaid telarullikuid tagant ette. See ei nőudnud just teab mis jőudu, küll aga head silmamőőtu, sest kui telasid ei asetatud päris paralleelselt, vőis kogu kupatus kursilt kőrvale kalduda ja liivale prantsatada.

Ross vaatas taevasse. See oli tinakarva ning tähti polnud neil täna loota. Meri oli mőistagi ettearvamatu: umblaine vőis hakata kőrgelt käima, ilma et oleks ette hoiatanud, see ei järgnenud tuulele, vaid kuulutas seda ette. Aga päevavalgust pidi jaguma veel kaheks tunniks ning kui seadmed olid kord lossitud ja kaljude jalamile toimetatud, polnud enam kiiret. Läheb veel vähemalt kaks päeva, enne kui tőusuhoovused muutuvad jälle nii kőrgeks, et hakkavad uhtuma nende kaljut. Neil on piisavalt aega, et vinnata kogu kraam selleks ettenähtud kohta.

„Joo őlu ära, enne kui minema jooksed,” lausus Demelza, nähes, et mees kibeleb juba minekule.

„Kus Clowance on?”

„All teiste juures. Vőimatu oli teda sealt täna eemal hoida. Näed … hele pea paistab.”

„Ma näen tema kőrval veel üht heledat pead.”

„Jah, nad on viimasel ajal jälle sageli koos …”

Hetke viibis Ross mőtetes ja mälestustes ikka veel 1790. aasta 7. jaanuari öös, kui torm oli kandnud sellesse randa kaks laeva ning kui peaaegu tuhat inimest, neist enamik kaevurid, olid need üheainsa mőőna ajal laiali tassinud. Kaldale jőudnud meremehed olid pääsenud hädavaevu eluga ning rannavalvuritest ja sőjaväeüksusest polnud piisanud, et rüüstajaid vaos hoida. Näljast meeleheitele aetud ja leitud joogist hullunud kaevurid vőtsid, mis vőtta andis, ja kes neid takistada proovis, oli surmalaps. Rannal leegitsesid suured lőkked, mille ümber lőid tantsu purjus inimesed nagu pőrguaugust välja roninud kurjad vaimud. Meri oli kihanud taglasest, purjedest, peeltest, siidirullidest, brändivaatidest ning kisklevatest ja kähmlevatest meestest ja naistest. Olid need samad inimesed – kas vői mőnigi nendest –, kes toimetasid nüüd rahulikult kaldale aurumasinat, et oleks vőimalik taas avada kaljuserval seisev Wheal Leisure. Vői nood sajad teised, kes olid kőndinud oma külakestest kohale, et seda kőike pealt vaadata? Ross ise oli tol kaugel ööl olnud kurbusest poolsegane, sest tema ainuke laps oli just surnud ja naine, ise samuti pooleldi laps, vaakus voodis hinge, pősed lohku vajunud ja silmis tühi pilk.

Nüüd, enam kui kakskümmend aastat hiljem ei olnud ta enam pankroti äärel ega murtud südamega; viiskümmend kaks aastat vana, polnud ta toonasest pőrmugi tüsedam (kui, siis ehk hoopis kőhnem), Ameerikas kunagi ammu kuulihaava saanud jalg valutas aeg-ajalt ja pani ta lonkama, aga muidu oli ta üsna hea tervise juures ja mőődukalt heal järjel; parlamendiliige, kes polnud teinud alamkojas küll poliitilist karjääri, kuid omandanud see-eest teatud reputatsiooni, nii et oli näiteks alles läinud reedel saanud kirja koguni George Canningult; ta oli pankur – tősi küll väikese isikliku osalusega, aga ometi Truro Cornwalli panga tunnustatud partner, kes ammutas pikkamööda kasu teiste partnerite suuremast jőukusest; kaevanduseomanik – talle kuulus üks kaevandus, Wheal Grace, mis oli vőimaldanud Poldarkidel peaaegu kakskümmend aastat lahedasti ära elada, kuid hääbus nüüd pikkamisi, ajal kui teine, Wheal Leisure, alles ootas avamist; osanik väikeses Looe laevatehases, mida juhatas tema nääl Drake Carne; peale selle hoidis ta aktsiate kaudu tules veel mitut rauda. See kőik andis küll kenakese sissetuleku, aga paraku pärines sellest kolmveerand hinge vaakuvast Wheal Grace’ist.

Ja Rossi kőrval, tumedad juuksed tuules lehvimas ja hőljumas, seisis tema naine, tema küljeluu ja, uskumatu küll, tema armsam, mehest kümme aastat noorem – ehkki mitte tarkuse ja vaimuteravuse poolest –, välimuselt ja figuurilt üksnes vähe muutunud, aga meelekohtadelt hallinev, kuigi püüdis seda reetlikku märki iga nädal hoolega varjata St. Ann’sist ostetud juuksevärvi abil ja Ross tegi näo, nagu ei märkaks.

Rannas närvilise proua Kempi hoole all oli nende noorim ja lärmakaim laps, kümneaastane mustajuukseline, ülevoolavalt valjuhäälne ja vitaalne Isabella-Rose. Praegu oli juhtumisi tema juures ka nende seitsmeteistkümneaastane tütar Clowance, riides täna nagu kaltsupundar; seljas sinine parhkuub ja jalas pőlvedeni üles kääritud sinised püksid, liikus ta sabasse seotud heledate juuste őőtsudes ühe abiliste rühma juurest teise juurde. Vanim laps, nüüd juba peaaegu kahekümne ühene Jeremy oli parasjagu praamil ja arutas, niipalju kui žestidest aru vőis saada, Harvey valukojast kaasa tulnud Simon Pole’iga vintside tugevust ja paigutust. Alus, millele pidi paigutatama hiiglaslik malmtala, oli Zacky tütrepoja, arvatava tulevase kaevandusülema Ben Carteri hooleks.

Teine heledajuukseline pea, mida Ross Clowance’i kőrval oli täheldanud, kuulus viikingit meenutavale Stephen Carringtonile. Pooleldi juba vee all ja hinge vaakuv, oli see merest päästetud madrus end nende keskel sisse seadnud ja saanud ümberkaudsetes külades tuntud kujuks. Veel enam: ta viskas kővasti silma Clowance’ile ning Clowance näis omakorda tundvat huvi tema vastu.

Eelmisel aastal, olles sőitnud ootamatult Londonisse ning viibinud hiljem külalisena Wiltshire’is Bowoodi mőisas, oli Clowance lükanud tagasi Lansdowne’i markii noorema venna lord Edward Fitzmaurice’i abieluettepaneku. Et tüdrukul lubati seda teha, oli asjast kuulnute meelest selge märk, et vanemad on andestamatult ja ravimatult nődrameelsed. Näiteks proua Pelham oli öelnud oma vennatütrele Caroline Enysele nőnda: „Ja oleks ta siis veel podagrahaige kőhukas haige pőiega vanamees; ta on kőigest kahekümne kuue vői kahekümne seitsme aastane, parlamendi liige, mőjukate tuttavatega ning – imede ime meie aristokraate arvestades! – korralike elukommetega. Mitte just kőige ladusam ja vaimukam vestleja, aga igati vastuvőetava välimusega ning tugev ja terve. Selle, et tüdruk ise vőib olla nii ennekuulmatult rumal, saab kanda tema nooruse arvele, aga et need su sőbrad, tema vanemad, tütart sugugi ei sundinud, on sulaselge kuritegu, mis vääriks karistust.”

„Armas tädi,” oli Caroline vastanud, „sa tead, et kaks mu kőige armsamat sőpra seisavad minu silmis igasugusest kriitikast kőrgemal, aga aeg-ajalt – ja see pole esimene kord – tunnen täiesti ebadaamilikku tungi neil päid vastamisi koksida. Palun jätame selle teema.”

Nii vastukarva kui Stephen Carringtoni käitumise mőned jooned talle ka poleks olnud, pidas Caroline usutavaks, et see impulsiivne heledapäine hakkaja mees, merelt tulnud vőőras, kes aitas ehitada siin kauges Cornwallis Wheal Leisure’i nimelisele kaevandusele masinahoonet, oli olnud tähtsaim pőhjus, miks Clowance Edward Fitzmaurice’i tagasi lükkas. Kahtlemata tuli arvesse vőtta ka teisi kaalutlusi – ennekőike seda, kui väga ta armastas Cornwalli ning looduslapseelu, millega oli maast madalast harjunud. Ta poleks saanud enam kapata hulljulgelt piki randa, käia meres ujumas, kőndida paljajalu kaljudel ega viibida muretuna vabas őhus, vaid pidanuks vahetama need harjumused Londoni kunstliku ümbruse, viisaka seltskonna, umbsete salongide ja ebasiira vestluse vastu; temast oleks saanud perest ja sőpradest eemale kistud noor tituleeritud aadlidaam.

Just neil teemadel oleks Demelza pidanud proua Pelhami ja vähemal määral ka Caroline’i arvates tütart rangelt manitsema, tegema talle selgeks, et isegi Cornwallis pole vőimalik lőpmatult elada mustlaseelu … et on tarvis saada täiskasvanuks, minna tőenäoliselt lőpuks mehele ja sünnitada lapsi; et vara, seisund, mőjukus ja kőrgest soost abikaasa on nüüdse maailmakorra puhul vőrratud hüved ning isegi kui ta enda peale ei mőtle, ei tohiks ta kas vői tulevaste laste pärast säärasest positsioonist loobuda. Paraku polnud Demelza mőelnudki tütart sundida ja see vőimalus oli lőplikult käest lastud.

Jäi üksnes too noor mees Stephen Carrington – hakkaja, nutikas, mehelik ja … ebausaldusväärne. Juba ainuüksi tema juuresolek pani vere Clowance’i soontes raugemalt voolama ja süda hakkas lööma teises rütmis. Edward Fitzmaurice polnud temas sääraseid tundeid tekitanud. Aga kes osanuks öelda, kummast saaks lőpuks parem abikaasa?

Praam oli kaldas – seisis seal juba kolmandat tundi, olles jooksnud otsaga liiva. (Ujuma pidi see päästetama kesköö paiku.) Nii pika viivituse eesmärk oli lasta liival vőimalikult kővaks tőmbuda, enne kui kaljude jalamilt uus tee maha laotakse, vastasel korral vőinuksid talad omaenese raskusest liiva vajuda. See töö ähvardas tulla kőige raskem. Hiiglaslik malmtala kaalus kaheksateist tonni, kaks ja pool korda rohkem kui paak. Teist korda maha laotud teed mööda toodi nüüd kohale suurem puidust alus, samuti telad, mis tuli teele laduda. Meestele poleks see jőukohane olnud, sestap ootas rakkes kaksteist hobust, kuus kummalgi pool. Alus pandi rullikutele viimasel minutil, et teetaladel lasuks vőimalikult väike raskus. Paarkümmend meest olid kottide, labidate ja kangidega tee kőrval ootel, et aidata, kui peaks juhtuma mingi viperus.

Ross ja Demelza vaatasid pealt, kuidas malmtala ümber olevad nöörid vaat et katkemiseni pingule tőmbusid, sedamööda kuidas mehed keerasid kőigest jőust vintsi vänta. Őige pea rippus tala teki kohal, ulatudes sellest mőlemalt poolt otsapidi üle. Siis hakkasid poomid pikkamisi väljapoole pöörduma, kusjuures mehed pidasid silmas praami külge löödud kiile, mis pidid takistama seda őőtsumast. Liikumist sootuks vältida polnud säärase aluse puhul vőimalik, aga see oli aeglane: pargas vajus vasakul paar tolli sügavamale, tala hakati langetama ja varsti lebas see alusel. Siis käis kőik kibekähku: mehed sidusid koorma paika – ehkki erinevalt paagist oli see neljakandiline, mis välistas veeremisohu –, hüppasid siis maha, hobused tőmbasid rakmed pingule ning kogu kupatus hakkas jőnksudes mööda telasid edasi liikuma.

Varem oli pikalt arutatud, kuidas oleks tala kőige parem vedada, ning arvatud, et selle variandi puhul ei saa midagi tősiselt untsu minna; kui Ross ligi astus, tundus talle, et kőik kulgeb tőrgeteta. Minek oli aeglane ja väsitav, aga ikkagi rahuldav; hobustel vajusid jalad liiva ja neid oli raske juhtida, ühel pool tegi seda Cobbledick ja teisel pool Jeremy.

Aga siis, kui kaljuni jäi veel kőigest kolmkümmend jardi, mängis reetlik liiv neile vingerpussi. Selles rannas juhtus seda sageli; vesiliiva siin küll ei olnud, aga siia-sinna jättis mőőnav meri aeg-ajalt pehmeid kohti, mis erinevalt ümbrusest ei tőmbunud kuivades kővaks. Seal kaldus tee pisut ning niipea kui raami raskus sinnani jőudis, vajusid alustalad liiga sügavale ja rullikutel polnud enam kindlat pinda, kus veereda. Koorem ei liikunud paigast, hobused peatusid järsult ja järgnes täielik segadus, loomad tagurdasid ja ajasid end tagajalgadele. Jeremy ja Cobbledick hoidsid kőigest jőust kinni, aga ei suutnud esimesi hobuseid hästi talitseda; alus kaldus kőrvale ja oleks peaaegu rajalt välja libisenud.

Rossi esimene mőte oli vőtta juhtimine üle, kuid ta hoidis end tagasi. Ben Carter oli juba asunud tegema, mis vaja. Kaheksast sőrgkangiga mehest saadetuna jooksis ta ligi; nad kangutasid koorma uuesti rajale ja hobused hakkasid uuesti korralikult vedama. Kogu kupatus läks aeglaselt liikvele ja lähemal seisvad pealtvaatajad tervitasid seda rőőmuhőisetega. Aga rütm oli rikutud ja minek polnud enam sujuv. Nüüd liiguti jőnkshaaval ühelt libisevalt telalt ja vajuvalt liiprilt teisele. Nii ikka edasi ning kaljud nihkusid pikkamööda, piinavalt pikkamööda lähemale. Jalghaaval, pingutades ja kangutades veeti malmtala kőrguva kalju poole, samal ajal kui puidust liiprid nőtkusid ja käändusid.

Rannal tunglevas inimsummas oli Stephen Carrington vőtnud Clowance’il käest kinni.

„Kus sa eile olid?”

„Kirikus. Ma ikka käin seal vahel. Ja kus olid sina?”

„Otsisin sind.”

„Tundub, et mitte liiga innukalt.”

„Miks nii?”

„Muidu oleksid ära arvanud.”

„Mis mőtet mul sinna oli tulla? Sul ju seal kogu pere ümber.”

„Sa räägid neist nagu nuhtlusest.”

„Seda nad ongi, kui tahan, et oleksid üksnes minu päralt.”

„Noh, nüüd ma ju olen,” sőnas Clowance, vaadates kätt, mida mees oma pihus hoidis.

„Sellest pole kuigi palju kasu. Ümberringi sebib poolsada inimest!”

„Ning kőik vaatavad, kuidas sa mul käest kinni hoiad.”

„Kas ma ei tohiks. Kas see on keelatud?”

„Mitte teiste nähes. Mitte veel.”

„Clowance, ma olen väsinud ootamast. Me ei näe teineteist peaaegu üldse …”

„Reedel käisid sa ju meil őhtust söömas. Kolmapäeval ajasime kaevanduse juures pikalt juttu. Teisipäeval …”

„Aga teised on alati juures. Nagu sa tead, ei taha ma olla sinuga kahekesi teiste silma all. Eelmisel aastal, enne kui ma ära läksin, olime rohkem koos kui praegu!”

Clowance sikutas käe mehe pihust välja. „Jah, vőib-olla küll.”

„Tead ju isegi. Millal me jälle Trenwithis kokku saame?”

„Ma ei tea …”

Rossi juurde astus üks valge kaelaräti, musta sabakuue ja pőlvpükstega ning pőlvikute peale tőmmatud nahksaabastega tüse isand. Nad olid ajanud hommikupoolikul juttu, kui Ross Nampara Girli pardalt Henryle üle läks. See oli härra Harvey. Härra Henry Harvey, kelle järgi prikk endale nime oli saanud. Kolmekümne seitsme aastane ning peamine partner Hayle’i firmas Blewett, Harvey, Vivian & Co., kus kaevandusmasin oli ehitatud. Pőhiliselt just tema energia varal valukoda nii kiiresti laieneski. Kui kohtuasi laheneb soodsalt, saab temast varsti ainuomanik.

Ta ei viibinud sugugi kőigi oma valukojas valminud masinate kohaletoimetamise juures, aga see tellimus pakkus talle erilist huvi. Kőigepealt polnud kapten Poldark mingi tavaline kaevanduseomanik. Teiseks oli tema pojast Jeremyst saanud seltskonna tavasid rikkudes vaat et tehnik, kes oli ühtlasi teinud kőnealuse masina lőplikud joonised.

„Nüüd on vist kőik korras, kapten Poldark. Saak on kenasti salves, kui nii vőib öelda.”

„Jah. Kaljule vinname selle homme.” Päris lőpus oli alus ikkagi üht külge pidi rajalt maha jooksnud ning seda polnud vőimalik enam paigalt liigutada. Aga oma töö oli see ära teinud. Viimased paar jardi vőidi tala edasi liigutada juba kangide abil.

„Nőndapsi … kui lubate, siis jätan nüüd teiega hüvasti.”

„Tulge sööge meiega őhtust, härra Harvey. Me pole ükski täna korralikult söönud. Vőiksite koguni ööseks jääda. See oleks väga meeldiv.”

„Minule samuti, söör. Ja ühtlasi suur au. Aga ma ei suudaks süüa ega magada, kui mu kolm alust on ankrus siin ohtlikul rannikul. Vőib-olla mőni teine kord.”

„Seda küll. Teie vend Francis ööbis kord meie pool enne oma … oma őnnetust.”

„Ta oleks saanud sel aastal nelikümmend neli. Pärast seda olen kaotanud veel kaks venda ja őe. Nemad muidugi loomulikel pőhjustel … Jah, aga kőrgsurveaur peab tulema, riskide kiuste, nagu teie andekas poeg möönab. Ma jälgin selle masina tööd ja vastupidavust erilise huviga.”

Ross vaatas tumenevat taevast. See sinetas nagu pajapőhi.

„Ma arvan, et teil on tőesti targem teele asuda. Täna őhtul ei tule probleeme, kuid homses ei saa kindel olla.”

Nad kätlesid. Osa masina ostuhinnast oli juba makstud, teine pool pidi makstama, kui kaup on üle antud, aga härrasmeeste vahel ei sobinud seda arutada. Higised hobused rakendati lahti ning mere ääres hakkasid mehed juba liiprirada üles vőtma. Ross kőndis Harveyga veepiirini, kus kaks meest ootasid meistri julla juures ja lükkasid selle läbi väikeste vahuharjaliste murdlainete, et sőuda tagasi prikile ja naasta Hayle’i.

„… Homme?” küsis Stephen.

„Mis?” küsis Clowance vastu.

„Läheme Trenwithi.”

„See on ohtlik. Meid vőidakse näha.”

„Las näevad.”

„Ei. Sina pole elanud siin kaua, Stephen. Ma vihkaksin neid sosistamisi, neid räpaseid kuulujutte. Need … rüvetaksid selle … selle, mida ma ei taha lasta rüvetada.”

„Kus siis? Kus siis?”

„Vőib-olla Trenwithis. Aga enne peab hämaraks minema.”

„See sobib mulle.”

„Jah … Aga see tähendab jälle valetamist … varjamist.”

„Ega see minu süü ole. Mina karjuksin sellest kőva häälega, nii et kőik kuuleksid.”

Clowance kehitas pahaselt őlgu. Vőimatu oli seletada mehele oma vastandlikke tundeid: ühelt poolt Stepheni vastupandamatu füüsiline külgetőmme ning teiselt poolt Clowance’i ustavus oma kasvatusele, perele ja sőpradele; teisele poolele lisasid pealegi veel kaalu väikesed kahtlused, millest ta ei suutnud päris vabaks saada: missugused suhted on Stephenil teiste naistega?

„Vőib-olla järgmisel nädalal,” ütles Clowance.

„See on liiga kaugel. Ma tahan näha sind homme.”

„Ei.”

„Siis kolmapäeval.”

„Ei … reedel ma vőib-olla saaksin. Vőiksin minna Payntereid vaatama. Sealt vőime koos edasi kőndida.”

„Mis kell see oleks?”

„Viie paiku.”

„Ma ootan. Ära mind alt vea.”

„Proovin tulla,” ütles Clowance, teades väga hästi, et läheb.