Читать книгу Möldritants. Üheksas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 4

Talv oli olnud tuuline ja kőle, aga suurema pakaseta. Selle suhteline soojus oli säästnud Inglismaa vaesuses vireleva pőhjaosa hullemast kitsikusest ning isegi Ibeeria poolsaarel, kus vaenupooled olid pärast läinud aasta veriseid vőitlusi ja piiramisi talvekorterisse tőmbunud, polnud ilm nii jäine kui tavaliselt.

Hispaania ja Portugali kőrgendike, sildade ja linnade pärast peetud meeleheitlikes lahingutes oli hakanud tooni andma üks teema. Wellingtoniga käis igal pool kaasas vőit. Temaga olid rinda pistnud kőik Napoleoni suured marssalid ning pidanud üksteise järel, saba jalge vahel, taanduma. Prantslaste kuulsaima sőjamehe endaga polnud kőrgaadlikuks ülendatud kindral pidanud veel silmitsi seisma, aga see vőis juhtuda őige pea, juba järgmise lahingutegevuse ajal. Ehkki Euroopas peremehetses ikka veel Napoleon, olid inglased selja sirgu ajanud. Hiilgavaid uudiseid oli tulnud ka Kagu-Aasiast, kus kindral Auchmutyle alluvate ekspeditsioonivägede 3500 meest olid löönud tagasi Hollandi, Prantsuse ja Jaava 10 000-mehelise armee ning vallutanud Jaava, mis oli ülemeremaadest Prantsusmaa vaat et viimane ning kindlasti rikkaim valdus. Pilt oli hakanud muutuma, sest tsaar Aleksander oli puiklevam ja järeleandmatum kui iial varem ning Buonaparte ähvardas venelasi rängalt karistada.

Kodumaal oli kuningas vajunud sügavasse nődrameelsusse ja regent polnud meelt muutnud, vaid toetas endiselt oma vanu vaenlasi toorisid ja tahtejőuetu Spencer Percevali valitsust. Niiviisi arvasid igatahes viigid. Aasta tagasi, äsja regendiks saanuna oli prints nagu välk selgest taevast teatanud, et ei riski valitsust välja vahetada, sest isa vőib őige pea mőistusele tulla ning oleks ülimalt kurb ja vihane, leides, et tema ministrid on laiali saadetud. Kogu oma meheea isa tooridega opositsioonis olevaid viige toetanud prints oli just enne Grey, Grenville’i, Whitbreadi ja Broughami ametisse määramist ning Inglismaale üpris vajalikke reforme ja nendega paraku kaasnevat Prantsusmaaga kokkuklopsitud rahulepingut kőhklema löönud. Teda vőis kursilt kőigutada mitu habrast tegurit, isegi – ükskőik kui kaheldav – kohtumine teatud Cornwalli sőduriga, aga kui määravaks üks vői teine oli osutunud, teadis ainult tema ise.

Opositsiooni liikmed, kes olid südamepőhjas ju patrioodid, laulsid Wellingtoni poolsaaresőja väljavaadete kohta nüüd küll teist laulu ja enamik nägi neid optimistlikumas valguses kui aasta tagasi. Aga ikkagi leidus nende hulgas ka sääraseid, kelle jutu järgi Buonaparte ebaedu oli tema impeeriumi suurust arvestades kukepea. Kogu Euroopas polnud nüüd Napoleoni ikke all vaid mornilt tőrksaks jäänud Venemaa ja äsja vabastatud Portugal. Pooled Euroopa riigid olid Inglismaaga sőjas ning siin toodetud kaupa ei lastud maale üheski sadamas. Kümme tuhat tolliametnikku jälgis, et seda seadust täidetaks. Avastatud salakaup konfiskeeriti ja sageli pandi laevad pőlema, et anda őppetund kőigile keisri käsu eirajatele.

Olukorra muutis veel hullemaks tőik, et Inglismaa oli nüüd tülis ka Ameerika Ühendriikidega. Et sőjamoon ei jőuaks Napoleoni kätte, oli riik kehtestanud Euroopas mereblokaadi, millega vőttis endale őiguse hőivata ja läbi otsida kőik avamerel ettesattuvad laevad. Ameeriklased panid seda pahaks ja keeldusid tunnistamast ning kättemaksuks ja vanast vimmast ajendatuna andis Ühendriikide valitsus välja dekreedi, mis katkestas Inglismaaga igasuguse kaubavahetuse. See andis surmahoobi Lancashire’i tööstusele, sest jättis ketrusvabrikud ilma toorpuuvillast, ning George Warleggan oli rőőmus, et jőudis oma mőtlematutest investeeringutest lahti saada, mis siis, et tohutu kahjuga. Nüüd kui toit oli kahekümne aasta tagusega vőrreldes kaks korda kallim, moodustasid kangrute palgad toonasest ainult veerandi.

Noh ja kas viigid, kui neil őnnestuks nüüd ohjad enda kätte vőtta, ei mőistaks, et ainus realistlik viis seda sőda lőpetada on sőlmida kompromissrahu? Pariisist oli selle kohta viimasel ajal vargsi maad kuulatud. Nüüd juba pisut suuremate kauplemisvőimalustega … Kui Prantsusmaa saaks tagasi Jaava, tagaks ta Hispaaniale ja Portugalile iseseisvuse. Kui Inglismaa tunnistaks Prantsusmaa vőőrandamatuid őigusi Vahemerel, avaks too uuesti Balti sadamad. Ja nii edasi. See kummitas alatasa Rossi unedes. Ja mitte üksnes Rossi … Ta oli saanud hiljaaegu George Canningult kirja:

Me tunneme sinust puudust [oli selles öeldud] ja vajame sind, Ross. Mitte üksnes su häält – ehkki seda samuti –, vaid ka selgroogu, mida sa pakud. Ja sőjandusteadmisi. Vőiks arvata, et valitsus on sőjandusteabest üle ujutatud, ja ongi. Aga sina räägiksid ja argumenteeriksid oma kogemustele tuginedes ning sul pole kellegagi kana kitkuda. Sind kuulatakse. Kui mitte alamkojas, siis väljaspool seda erakohtumistel, kus langetatakse kaalukaid poliitilisi otsuseid. Ja seal on see kőige tähtsam.

Kas sa bülletääne loed? Kui kaua meil őnnestub seda sőda pidada, nüüd kui pőhjas käärib revolutsioon? Manchesteri kolmekümne kaheksast ketrusvabrikust töötab veel kőigest kuus. Olukord on samasugune kőigis Lancashire’i linnades ning Nottinghamshire’is puhkenud ludiitide (nii nad end nimetavad) rahutused – kuhu vőivad need välja viia? Nad kogunevad linnades ja külades avalikult, nood mässajad, ja lőhuvad vőhiklikkusest masinaid, mis oleksid justkui röövinud neilt töö. Neid tuleks muidugi takistada, aga kui juba ainuüksi Nottinghamshire’is saab vaesteabi üle kaheteistkümne tuhande kangru – mida me saaksime neile süüks panna? Nagu ma aru saan, pooldavad Perceval ja tema ministrid repressioone. Nad saadavad pőhjapiirkonda terve tragunibrigaadi, et sealkandis kord majja lüüa, aga mismoodi me siis Napoleoniga vőitleme, kui meie väed on sunnitud pidama sőda kodus? Me peame neid nälgivaid mehi ja naisi mingil moel aitama, kandes sealjuures hoolt, et seadust hoitaks ikkagi aus ja selle rikkujaid karistataks. Kavatsen seda nőuda ning mul on alamkojas tavapärased toetajad, aga üks lisahääl, inimene, kelle arvamust kuulatakse, on ülimalt tähtis. Me vajame sind, Ross.

„Kas lähed?” küsis Demelza rusutult.

„Muidugi mitte. Igatahes mitte niipea. Kuidas vőiksin ma panna Wheal Leisure’i avamise ja juhtimise täielikult Jeremy őlgadele? Olen olnud niigi liiga sageli ära ja jätnud omaenda asjad unarusse. Mul püsib veel kaua meeles, missuguse olukorra leidsin naastes – oli see üheksa aastat tagasi? – eest Wheal Grace’is. Jumal, kuidas aeg lendab! Säärane organiseeritud vargus …”

„See oli peamiselt Braggi ja Nancarrow’ kätetöö. Enam ei saa seda juhtuda.”

„Ja veel,” sőnas Ross.

„Mis siis veel?”

„Olukord on üsna hull ka siin. Teraviljaga on kitsas käes. Järgmine kuu on ka Cornwallis nälg varuks. See pole meeldiv väljavaade.”

„Aga härra Canning on väga … veenev. Ma tean, kuidas sa talle kaasa elad.”

„Oojaa. Oojaa. Poleks tal veenmisjőudu, ei oleks ta nii suur mees. Peaksid kuulma teda kőnelemas alamkojas – seal karuvőitluse areenil! –, pruugib tal üksnes püsti tőusta ning kahe minuti pärast jäävad kőik hiirvait ja kuulavad. Aga mind hoiavad kohustused sedapuhku kinni siin.”

Suutmata seda päriselt uskuda, nihutas Demelza end istmel.

„Luba mulle üht, Ross.”

„Ma proovin.”

„Luba, et sa ei lase end järjekordselt välismaale saata. Poleks őige nőuda sinult veel üht välisreisi, ükskőik kui palju see sulle ka ei meeldiks.”

„Kust tuleb sul niisugune mőte, et see mulle meeldib?”

„Mőte, et see sulle meeldib, tuleb mul Geoffrey Charlesi vanast kirjast. Vaatasin seda neil päevil uuesti. Tolles lahingus – Buçaco lahingus – ei mőelnud sa kordagi oma naise ega pere peale! Mida Geoffrey Charles sinu kohta ütleski? „Rebisid hammastega padruneid, hüppasid nagu poisike üle kivide ja langenud prantslaste, tulistades ja jagades täägihoope.” Kas nii käitub sinusugune väärikas ja vastutustundlik mees! Vean kihla, et härra Canning ei oleks nőnda teinud.”

„Canning ei ole sődur … Säärase rünnaku ajal unustad, et oled vana, pődur ja reumast puretud. Sind valdab … mingi joovastus.”

„Sina pole kaugeltki vana ega pődur ning kui pahkluu välja arvata, ei vaeva sind ka reuma. Aga kui sa suudad tunda joovastust ainult niiviisi … tappes inimesi …”

Ross sakutas teda tasakesi kőrvast. „Selle kirja saime juba üheksa kuud tagasi, päev siia-sinna; oled pisut pikaldane, kui sellega alles nüüd lagedale tuled!”

„Hoidsin seda varuks.”

„Vői nőnda.”

Nad istusid koos vőőrastetoa sohval; mőlemad olid tulnud oma toimetuste juurest ja vőtnud endale kümme minutit aega, et viibida teineteise seltsis. Suur malmtala oli just vintsi abil kaljule vinnatud ning järgmisel päeval pidi hakatama masinat kokku panema.

„Hüva,” lausus Ross. „Pean tunnistama, et olin tőesti … joovastuses. Juhtus nii. Mulle ei meeldi tappa; vihkan seda nagu enamik tsiviliseeritud inimesi – vőib-olla rohkemgi kui enamik, sest ma ei salli ka tulistamist ja jahil käimist. Samuti ei usu ma hetkekski, et see meeldib Geoffrey Charlesile. Aga vaata tema viimast kirja, loe see uuesti läbi. Mingi kummaline kambavaim saab inimese paremast minast korraks vőitu. Kes oleks vőinud arvata, et too väike poiss, keda Elizabeth nii väga armastas (keda ta kippus ehk koguni ära hellitama) – kes oleks suutnud kujutleda teda osalemas säärastes raevukates lahingutes ja kőigis nendega kaasnevates katsumustes, mida ta őieti ei mainigi:

nälg, rőskus, väsimus, tapetud vői sandistatud sőbrad … ning seda isegi nautimas! Poolsaarearmees valitseb praegu mingi eriline vaim, mis annab tavalisele sőjale uue mőőtme.”

Täiest kőrist karjudes astus majja Isabella-Rose. Ta ei paistnud olevat sugugi vihane, lihtsalt äge. Saadetuna proua Kempi vaiksemast häälest läks tüdruk trepist üles.

„Sa ainult kuula seda last,” lausus Ross. „Ei tea, kas temast saab laulja vői turunaine?”

„Tal on ehk lihtsalt head kopsud. Kahtlemata on ta meie kolmest kőige lärmakam, ehkki sündis siis, kui meie elu oli kőige vaiksem.”

„Igatahes,” ütles Ross, „tőotan ma sulle pühalikult, et ei lähe enam kunagi Portugali sődima. Ega ka kuhugi mujale.”

„Isegi mitte Nottinghami?”

„Iseäranis mitte Nottinghami! Nagu ehk mäletad, olen ma sealse mässu mahasurumises kord juba oma osa mänginud ja see mälestus käib minuga kaasas nagu vereplekk, mis pesus välja ei tule.”

Demelza tőmbas murelikult keelega üle huulte. „Mul hakkab vist üks hammas haigeks jääma. Kui ma eile őuna sőin, tundus see valus ja pakitseb seniajani. Selles on kindlasti auk.”

„Las ma vaatan.”

Demelza tegi suu lahti ja osutas.

Ross torkis ja Demelza tői kuuldavale midagi, mis kőlas nagu: „Ee-oo-uh-aa-ök-aa-ii-äk-ng-ai orss.”

Ross tőmbas sőrme tagasi. „See on päris ilus keel, mida sa räägid, aga ma őpin selle selgeks mőni teine kord.”

„Ütlesin ainult, et kui peaksin hammastest ilma jääma, näen varsti välja nagu tädi Mary Rogers.”

„Kas lobised veel vői oled lőpetanud?”

„Jah. Nüüd lőpetasin.”

„Kui sul veel mőni mőte pähe kargab, hoia seda tagasi. Senikaua kui ma vaatan.”

Demelza avas uuesti suu.

Ross katsus sőrmega. „Kas see?”

„Ee-ah.”

„Sa oled igemele viga teinud. Őunakooretükikesega vist. Hammas ise on täiesti terve.”

Demelza vőttis tal sőrmest hammastega kinni, aga mitte kővasti.

„Aga muide,” jätkas Ross, olles sőrme kätte saanud, „kui näed tädi Mary Rogersi vanuselt sama hea välja kui tema, on sul hästi läinud. Hoolega vaadates vőib tőesti juba praegu täheldada väikest sarnasust.”

„Kas sa ei tahaks mulle veel korraks sőrme suhu pista?” küsis Demelza.

Uksele koputati ja sisse astus Jane Gimlett.

„Oi, andke andeks, söör … proua. Tahtsin vaadata, kas pole äkisti vaja tuld kohendada.”

„On küll.”

Nad istusid külg külje kőrval sohval ning vaatasid, kuidas Jane kaminasse puid lisab. Jane’i juuksed on peaaegu valged, mőtles Ross. Kui kaua nad on meid ustavalt teeninud – tema ja John, mőtles Ross. Juba sellest ajast peale, kui ta Paynterid välja viskas – sinna sai üle kahekümne kahe aasta. Ka John oli vananenud. Varem oli ta olnud rändkingsepp. Küllap on nad valmis teenima Poldarke igavesti – niikaua kui tervist ja jőudu jätkub. Kui tema, Ross, määraks neile pensioni ja soovitaks puhkama jääda, oleksid nad rängalt löödud, nähes selles märki, et on täitnud oma kohustusi lohakalt. Mis polnud tősi. Niisiis tuli lasta neil teenida, vőtta vastu nende truudus ja jäägitu pühendumus …

„Tänan, Jane,” ütles Ross, kui teenija hakkas välja minema, ning too tőstis peremehe hääletoonist üllatunult pilgu.

Demelza tegi sedasama, kuid ei lausunud sőnagi.

„Kas tuled minuga kaasa,” küsis Ross, „kui tunnen, et ikkagi pean kevadel uuesti Londonisse sőitma?”

„Ma ei saa. Ei julge. Kui ma just Clowance’it ka endaga ühes ei vőta, aga tean, et tema ei taha nüüd enam Namparast lahkuda. Pealegi, kui Stephen näikse olevat end siin sisse seadnud, pőgeneks ta oma probleemist nőnda üksnes eemale ning seisaks naastes sellega uuesti silmitsi.”

„Me ei saa suunata oma laste elu, Demelza.”

„Just sellest olemegi me püüdnud igati hoiduda!” vastas Demelza pahaselt. „Pisut sekkumist oleks talle ehk kasuks tulnud!”

Ross ei vastanud, mőistes, et oli surunud Demelzale ja lastele peale omaenda topeltstandardid.

„Nood kaks, Clowance ja Stephen, näikse kokku saavat kaunis harva.”

„Aga kui nad on kohtunud, vőib näha, kui sügavalt see talle on mőjunud. Isegi sellest, kuidas ta püüab teha näo, nagu ei märkakski Stephenit.”

„Kas ta sinu arvates kahetseb, et Fitzmaurice’i tagasi lükkas?”

„Ei … Tol esimesel ööl nuttis ta pisut. Ma ju rääkisin sulle, eks? Mul oli temast nii kahju. Missugune raske otsus temavanusele tüdrukule. Säärane hea noormees. Mullegi kippus nutt peale … Ei tea, kas ta annab endale üleüldse aru, millest loobus. Kardan, et ta loodab meie pőhjal, nagu oleksid kőik abielud täis armastust ja őnnelikud. Meil őnnestus kunagi oma muresid Clowance’i eest varjata ning tema on näinud ainult helgemat poolt, mida ongi olnud imeliselt palju. Me pole kunagi nägelnud, tülitsenud ega teineteist pisiasjade pärast näägutanud ning tema tahab abielludes sedasama.”

„Kas ta loodab seda saada Stepheniga? Sellest mehest räägitakse külas imelikke asju.”

„Ma tean. Ta on kőigiga nii seltsiv ja see vőib tekitada kuulujutte … Clowance on igatahes nii mőistlik, et talitseb end. Aga näen, et ta on sellesse mehesse pooleldi – vői isegi rohkem – armunud, ning Edward Fitzmaurice’isse polnud üldse.”

Järgnes paus; kumbki oleks tahtnud veel midagi öelda, aga hoidis end tagasi. Varsti tőusis Ross püsti, läks kirjutuslaua juurde, vőttis ülemisest sahtlist Geoffrey Charles Poldarki viimase kirja ning istus sellega uuesti naise kőrvale.

„Tal oleks juba aeg koju tulla,” ütles Demelza. „Vőtaks ta ometi puhkust. Ta vőiks elada meie juures ja käia Trenwithis, kui tahab. See koht vajab teda.”

„Me oleme talle seda kőike rääkinud.”

„Loe see ette, Ross. Mul on pool juba meelest läinud.”

Ross kissitas silmi ja uuris kirja, andes endale aru, et üksnes edevus takistab teda ostmast lähedale vaatamiseks prille.

„Sabugal, kolmas november 1811,” luges ta.

Mu kallid onu Ross ja tädi Demelza!

Olen olnud pikaldane vastama teie kirjale 12. augustist, kuid siin on juhtunud huvitavaid ja tähtsaid asju. Nüüd oleme jälle talvekorteris, nagu seda suurejooneliselt nimetatakse ja aega on käes ohtralt, kuni jahihooaeg uuel aastal uuesti avatakse ja tohime taas prantslasi lasta.

Őhutate mind puhkust vőtma ja teid Namparas külastama. Kui Inglismaale ja Cornwalli tagasi jőuan, on teie kotus esimene, kus mind nähakse, ning kui olete endist viisi nőnda lahkelt meelestatud, jään senikauaks, kuni mind välja kannatate. Tänan teid selle kutse eest, sest kardan, et Trenwith on kőle ja täis kummitusi. Tahaksin kangesti teid kőiki näha ja mul on nii palju rääkida, sest tollest Buçaco-eelsest őnnelikust kohtumisest on nüüd möödas juba rohkem kui aasta. Sőjalises mőttes on see olnud mulle suurepärane aasta, mille jooksul pärast rohkeid taganemisi ja pettumusi – isegi pärast Buçacole järgnenud tagasitőmbumist – on lőpuks ometi toimunud muutus ning oleme pidevalt, järk-järgult, suure taktikalise osavusega edasi tunginud. Kogu sőjaajaloo vältel pole minu arvates keegi teine nii veenvalt demonstreerinud reculer pour mieux sauter’¹ eeliseid kui Wellington. See tuletab mulle meelde, kuidas me Morwennaga Hendrawna rannas sageli tőusu vaatasime: meri tuli edasi, tőmbus korraks jälle tagasi, aga selle pealetungi ei tőkestanud miski.

Ma vőiksin vőtta praegu puhkust ning veeta ülestőusmispühad teiega – ahvatlev mőte –, kuid ei tee seda siiski, sest ellujäänud sődurite ja ohvitseride vahel on kujunenud nii tugev ühtekuuluvus ja sőprus, et tunneksin nendest lahkudes – olgu vői kőigest kuueks kuni kaheksaks nädalaks – süümepiinu. Uskumatu, kui suurt austust me üksteise vastu tunneme, isegi kui seda sőnades ei väljenda!

Aga ärge arvake, et oleme pärast läinud suve sőjakäigu spartalikke tingimusi – ja need olid tőesti spartalikud! – ka praegu, talvel ilma jäetud kőigist mugavustest ja meelelahutustest. Meid ootavad ees tantsuőhtud, pidustused, uudsetest spordialadest jahivőidusőidud, vanadest rebasejaht, poksivőistlused, eeslite vőiduajamised, hundi- ja metsseajaht ning „ametlikud” őhtusöögid, mis pole ehk küll nii elegantsed kui need, mida mäletan Londoni-päevilt, aga ei jää neile asjaosaliste lustlikkuse poolest pőrmugi alla.

Peale selle, mu kallid, on siinsed daamid väga meeldivad, südamlikud ja vastutulelikud. Neid, kelle vastutulelikkust kammitsevad vooruslikkuse nőuded, eraldab teistest üksnes kitsuke piir. Aga ühtviisi lahked on kőik – isegi nunnad! Enne poolsaarele tulekut arvasin, et Portugali naised jäävad ilu poolest hispaanlannadele alla, aga jumala eest, raske on kumbagi eelistada. Kui minust järgmine kord kuulete, olen ehk ühe vői teisega juba laulatatud! Poleks nad vaid paavstiusku.

Enne kui siia talvituma kolisime, pidasime marssal Marmontiga El Bodóni nimelises kohas viimase hiilgava lahingu. Kui te mu kirja lőpuks kätte saate, olete selle küla ja platoo kohta bülletäänidest kahtlemata juba lugenud. Vőin üksnes lisada, et ehkki meie jőudsime endast olenemata pőhjustel lahinguväljale väikese hilinemisega, oli see üks rahuldust pakkuvamaid kokkupőrkeid, milles on üldse vőimalik osaleda. Lahing ise, verine muidugi nagu alati, andis näidisőppetunni, kuidas vőidelda ülekaaluka vastasega. Olen kindel, et tulevastes sőjakäsiraamatutes seisab El Bodóni lahing aukohal.

Mu tervis on püsinud erakordselt hea, nii et kogu selle sőja-aasta jooksul pole mul olnud isegi kőhuvalu ega nahalöövet. Osa mu sőpru on läinud, aga nagu juba ütlesin, pakuvad allesjäänud mulle tuge ja ühtekuuluvustunnet.

Vőtke taas vastu mu südamlikud tervitused.

Siiralt teie Geoffrey Charles

PS. Mida kuulukse kasuisa George’ist? Kui viimati kohtusime, rääkisid, et ta plaanib ehk uuesti abielluda, aga rohkem pole ma sellest midagi kuulnud. Peale teie peab minuga sidet veel üksnes Valentine, kes saadab aegajalt kirjakese. Kuu aega tagasi sain temalt ühe, milles ta rääkis, kuidas flirdib teise mehe noore ilusa naisega, aga oodatavat kasuema ei maininud poole sőnagagi. Tuleb siis vist arvata, et George’i kosjad lükati tagasi vői pruulib see asi alles?

PPS. Pagana pihta, luiskasin! Juunis sain kirja Drake’ilt. Nad on őnnelikud. See on imetore. Kui ükskord koju jőuan, lähen temale ja Morwennale kindlasti külla.

Demelza vőttis Rossilt kirja ja hoidis krabisevat paberilehte käes. Seejärel tőusis ta püsti ja viis selle sahtlisse tagasi.

„Kui George uuesti abielluks, tuleks Geoffrey Charles ehk meelsamini koju ja jääks jälle meie kanti elama.”

„Ei usu, et see nii tähtis oleks. Igatahes senikaua, kui sőda kestab.”

„Jumal tänatud, et vähemalt Jeremy sőjas pole.”

„Jah …”

Tajunud mehe hääletoonis midagi iseäralikku, tuli Demelza tagasi. „Sa ei soovi ju ometi, et ta läheks? Vői soovid?”

Ross krimpsutas selle küsimuse peale ebalevalt nägu. „Muidugi mitte! Ta on ju mu ainus poeg. Aga nagu mőistad, on mu tunded ikkagi kahetised. Praegune pole koloniaalsőda nagu see, kus vőitlesin mina. Praegune käib ellujäämise, meie ellujäämise nimel ning seda tuleb … pidada. Oleksin ma ise noorem, nagu sa tead …”

„Jah, tean küll. Aga Jeremy ei ole vőitleja – vähemasti mitte selles mőttes.”

„Ei, selles mőttes mitte.”

„Aga ta teeb ju tööd, eks – kaevanduse heaks?”

„Jah, seda küll! Mul pole talle midagi ette heita. Ta vőtab enda kanda suurema osa kőigist käimas olevatest töödest. Pean teda selle eest suuresti imetlema.”

„Pead?” küsis Demelza leebelt.

Ross nihutas end pisut. „Me oleme viimastel kuudel kenasti läbi saanud. Kui ta oli tunnistanud mulle, et tunneb kirglikku huvi kőrgsurveauru omaduste vastu … kui olime üheskoos selgeks rääkinud, miks ta seda nii pikalt varjas ja milleks oli vaja seda tobedat salatsemist, justkui käiks ta kalal … sestpeale on meie suhted olnud igati head. Tőesti, armas, nőnda see on.”

„Olen selle üle rőőmus. Mulle näib, et ta tunneb mőnikord ikka veel …”

„Nagu nähtaks temas üksnes kaevanduseomaniku poega? Ma saan sellest aru. Vőib-olla aitaks, kui läheksin jälle ära …”

„Ei.”

Ross asetas käe naise käele. „Esialgu olin muidugi püha viha täis, et ta mind nii lolli olukorda pani … Aga mőne aja pärast sain aru, et rohkem kui pool süüd lasus minul. Kui isa ja poja vahel puudub usaldus, on ju ometi ennekőike isa see, kellel napib hoolivust ja mőistmist.”

„Mitte alati,” ütles Demelza. „Olen näinud, kuidas sa pingutad. Aga mis sellest enam. Unusta ära … kui asi on möödas.”

„On küll möödas. Aga unustada seda ikkagi ei tohiks, sest see on näidisőppetund meile mőlemale. See tähendab Jeremyle ja mulle.”

„Isegi härra Harvey rääkis, kui andekas poeg meil on.”

„Hea teada, et teda nii kőrgelt hinnatakse,” lausus Ross. „Jumal tänatud, Cuby Trevanionist paistab ta olevat üle saanud.”

Demelza pöördus. „Ei ole, Ross. Selles olen ma päris kindel. Mul on temast kahju. Kui Clowance ehk kőhkleb, siis Jeremy mitte. Ma tean. Ta kurvastab selle tüdruku pärast lakkamatult.”