Читать книгу Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused - Woldemar von Löwenstern - Страница 6

Kui Saksa ordu raugastunud komtuur (liivimaalane kujutab seda pilti endale ette) pärast elu täis ohte, sõjahädasid ning mõõgahoope talle ühes ordulossidest eraldatud tuppa asus, võisid talle soojas vammuses ja laiades pükstes tema kunagised hädad, võitlused, võit ja kaotus piltidena elavnedes tihti meenuda. On kurb mõelda, et ta oleks võinud kergesti kohale kutsuda logeleva lossikaplani, et talle mõned seiklusi täis lehed sule alla anda – ja ta ei teinud seda. Kui meelsasti loeks tänane maailm neist vanadest sündmustest! Kuna ma nende üleskirjutamata ja seetõttu kadunud piltide pärast kurbust tunnen, mõtlen ma sellele, et ka mina, juba ammu sadulast maha tulnud ratsanik, kes majaseinte vahel istub, võiks jutustada nii mõnestki vaprast ja kuulsusrikkast sõjaretkest koos mõne silmapaistva sündmusega. Olen alles hoidnud pilte elust, mida võiks veel mõnuga vaadelda, kuna need, kes neid läbi elasid, puhkavad juba ammu viimsetes kitsastes ja pimedates tubades. Kaplanit mul küll kohale kutsuda pole, aga ma ei vaja teda ka. Sekretär hoiab mu kirjutised korras ja nii lasen ma käel, mis on muidu harjunud mõõka ja püstolit hoidma, trööstituna üle paberi joosta kirjutussulega, mis on samuti terav ja terasest.

Ma nägin ilmavalgust aastal 1777 Raasiku lossis Harjumaal Eestis. Minu noorus ei möödunud üksildasena. Mind ümbritsesid armsad, mulle kallid õed-vennad, vanemad ja nooremad. Ma mäletan neid kõiki varases lapsepõlves ja hilisemates aastates sügava armastusega ja mainin kõiki neid eriti jutustuse käigus, niipea kui mõni sündmus mu jutu ühe või teise peale viib. Kõigi nende meenutuste peale seab end minu isa, vabahärra Hermann Ludwig von Löwensterni pilt, kes Eestimaa provintsi (tollal hertsogkonna) maanõunikuna selle omavalitsuse ühe lugupeetavama eestseisuse liige oli, jõuka mõisnikuna end kõigile külalislahke naabrina näitas ja eriti leebe härrana oma eestlastest maakasutajate poolt kiidetud sai. Tema kõrval kumab mulle ema kallis pilt, sündinud Stael von Holstein, kelle armastavale hoolitsusele ja õrnusele olen tänu võlgu oma mitte ühegi teise õnne läbi üleskaalutavate lapsepõlvemeenutuste eest.

Meie perekond elas algselt Liivimaal, kus enamik selle harudest ikka veel paikneb. Ta on iidsetest aegadest aadellik ja sai 1720 vabahärralikuks. Eestimaale kolis alles mu vanaisa ja päris Raasiku, Kambi ja Alavere mõisad; oma valdused Liivimaal müüs ta ära. Meie vapikilbil on sinisel palgil laiali käppadega punane seisev lõvi, mille kõrval vapipäises kaks punast tähte, kujutatuna hõbedasel väljal. Neljaks jagatud vapikilbi edasise kirjeldamise, millest ma vaid südakilbi koos ülavapiga esile tõin, jätan ma heraldilistele raamatutele ja mainin veel vaid seda, et seal paikneb punasel põikpalgil kuldne sarviline kuu ning kuldne greif sinisel väljal.

Minu kasvatamist juhiti armastuse ja hoolega. Tänuga pean ma mõtlema oma kunagisele õpetajale isamajas, kelle ergutustele ja vaimsele hoolekandele olen ma võlgu selle eest, et mu mõtted ei jäänud rippuma vaid mõõga, hobuste, jahi, võitluste ja elu mitmekesise mürgli külge, et seal killuneda, vaid võisid ka koguneda, kindlustuda ja kõrgema eesmärgi poole suunduda. See oli minu nooruspõlve sõber magister Findeisen, sünnilt saksimaalane, kes suri hiljem Tartus kõrgema kooli teenistuses. Ta on ka kirjanikuna tuntust leidnud.^[1.] Prantsuse keele ning seltskondliku käitumise õpingute eest hoolitses tavapäraselt üks kergemeelne ja muretu, aga muidu hästi haritud prantslane, Monsieur Pourpier, kes saatis mind hiljem ka teatud juhina Peterburis ning leidis viimaks ametikoha Tartus.

Koolihariduse sain ma Tallinna Rüütliakadeemias^[2.], millel oli tookord neli professorit, neli kolleegi-õppejõudu ja veel lisaõpetajaid. Õpetati ladina keelt ja vanaaega, maailma ajalugu, geograafiat ja geomeetriat, füüsikat ja füsioloogiat ning lisaks ratsutamisele ja vehklemistundidele veel palju muud. Minu isa, üks selle õppeasutuse kaheteistkümnest aadlikust kuraatorist, ei hoidnud kuludega kokku. Õppeainetest otsisin ma endale eelkõige need välja, mida ma sõjaasjanduse jaoks vajalikuks pidasin, ning haarasin siis veel eelistatuna neid, mida nimetatakse kauniteks teadusteks. Tuleviku jaoks kujutasin endale ette visandeid, mis olid täiesti vastandlikud sellele, mida nimetatakse tudengieluks.

Oma kolmeteistkümnendal eluaastal olin 14. mail 1790 õnneliku juhuse tõttu pealtnägijaks merelahingule Tallinna all, kus rootslased kaotasid venelastele kaks liinilaeva, millest üks õhku lendas. Kohutavus ja iseäranis selle etteaste suurejoonelisus panid mu noore südame põksuma. Sellest peale mõtlesin tihti lahingutele ja kandsin endas soovi seda taas näha. See soov läks hiljem piisaval hulgal täide. Mida nooruses soovitakse, omatakse vanaduses külluses.

Seitsmeteistaastasena olin ma sale, pikka kasvu noormees, kes ei näinud halb välja. Nüüd mõeldi minu ettevalmistamisele sõjaväeteenistuseks, millega tolleaegsete arusaamiste järele polnud kunagi liiga vara pihta hakata. Ma pidin sobiva ja esindusliku hoole all Peterburi reisima ning seal läbi tegema esmase relvateenistuse kuni ohvitseriks ülendamiseni, nii kiiresti ja soodsalt kui võimalik. Algus selleks sai tehtud ja esimene lahkumine poisiaastate tegevusplatsilt seisis mul ees. Seda aega ei meenuta ma mitte ilma valuta.

Ka üks noorusarmastus hõljub veel mu pilkude ees, kui üks viimastest meenutustest isamajas elatud ajast. Sale, blond tütarlaps, Raasiku majandusametniku tütar, vaid mõni kuu noorem kui ma ise, oli see armas tütarlaps, kes pidi äratama mulle seni tundmatud tunded veel poisilikult rahulikus rinnas. Ta kandis rohelist pihikut, mis istus tihedalt tema saleda kogu ja paisuvate rindade ümber, ikka ja jälle rohelist pihikut, kuna teist tal ei olnud. Kui armas oli mulle edaspidi roheline värv! Ma ise muutusin üha enam ja enam roheliseks nagu siisike; jahikuub, jahitasku rihm ja müts olid rohelised ning vastavalt metafoorile, rohelised olid ka mõtted. Teid ja radu mööda järgnesin ma läbi rohelise metsa ilusale tüdrukule või siis nägin üle aia teda isatalu õuel istumas. Siis kiskusid eespoolnimetatud ettevalmistused mind endaga kaasa. Ma lahkusin Kajast (nii oli armsa blondi tütarlapse nimi kaunikõlalises eesti keeles Katharina lühikujuna) sügava haavaga südames ja rohelist värvi meeles pidades. Kui peagi munder mu noori kõhnu õlgu kattis ja mõnikord rõhus, ütlesin ma tihti: „Ikka edasi, see on ju Kaja värv!” – Ka aastaid hiljem, väsitaval marsil, niiskes ja külmas laagris olen ma vahel kuube vaadates endamisi naeratades lausunud: „Kaja värv!”

Peterburi sõitsin ma (1793) oma väärika ja õilsameelse onu, kindral Christoph von Benckendorffi^[3.] hoole all. Ta oli hiljem tuntuks saanud vendade, krahv Alexanderi ja Konstantini ning veel elus oleva vürstinna von Lieveni isa^[4.]. Juba varem olid Tallinnast tehtud sammud ette valmistanud minu seersandina vastuvõtmise Semjonovskoje kaardiväerügementi. Meie kohalejõudmise järel esitles kindral Benckendorff mind selle ülemale, krahv Nikolai Saltõkovile kui tolle alluvat. Krahv kohtles mind sõbralikult ja võttis mind oma seersantidest käskjalgade hulka. See oli esiletõstmine, mille eest olin tänu võlgu oma hea onu eestkostele. Peale minu oli krahvil veel vaid kolm käskjalga-seersanti, vürst Mestšerskoi ja kaks noort krahv Tolstoid. Meil oli tema majas umbes säärane positsioon, nagu ammumöödunud aegadel aadlikest paažidel võimsa feodaalhärra majas ning õukonna- ja sõjamajapidamises. Kas ei olnud ka Wallenstein teatud liiki paaž Burgau lossikrahvi juures?

Krahvinna Natalja Vladimirovna Saltõkov oli minu tädi, kindraliproua Benckendorffiga sõbralikes suhetes ja sel asjaolul oli minu jaoks see hea tagajärg, et temast sai ka minu jaoks heasoovija, kes mind paljudel juhtudel aitas. Siiski ei päästnud see mind juhuslike tujude eest, milliseid tal oli palju ja mis tegid ta teatud viisil kuulsaks. Nii ei tohtinud talle läheneda keegi, kelle juuksed olid võitud lõhnava pumatiga või siis temaga sama laua taha kolmeteistkümnendana istuda: oli oht äkilise meelepahaga minema saadetud saada. Kui aga mille-fleurs’i järele lõhnav või õnnetu kolmeteistkümnes oli nii tähtis, et tuli end tema järgi painutada, lahkus ta ise selgeltnähtava nördimusega toast või lauast. Minuga on juhtunud mõlemat, nimelt minema saadetud saada, kuna olin heliotroobipalsamit oma juustele määrinud ning kuna olin kolmeteistkümnenda ning kõige nooremana tema laua taha istunud.

Minu teenistus krahv Saltõkovi juures tõi kaasa selle, et ma saatsin teda suurtele kogunemistele ja pidudele, mis õukonnas toimusid. Nii õppisin ma vähehaaval kõrgeid isikuid tundma, vähemalt näo järgi. Esimese tähena, mis teistest eredamalt säras, helkis toona vürst Platon Zubov. Tema ümber kogunesid parvena väiksemad tähed. Aga nende hulgas oli mõningaid, kes tahtsid peatähe juurest lahkudes omaenda teed mööda rännata. Meie, noorte inimeste hulgas hüüti neid mittepuuderdatuteks järgmisel põhjusel. Erilise soosingu ja autasu märgina tohtis vürsti ärkamise ja tualeti tegemise ajal juures viibida. Vürst aga lasi end nagu minister Kaunitz nii priiskavalt puudriga puuderdada, et tuba oli sellega täidetud, ise ta loomulikult kandis puudrimantlit. Ei saanud muidugi teisiti, kui et hulk puudrit ümberseisjate peale langes, kes juba oma galaülikondi kandsid. Aga kui nad nüüd selle tulemusena kandsid rinnal ja õlgadel valget pulbrit, ei tähendanud see mitte hooletust, vaid tõendas seda, et nad olid vürsti läheduses seisnud ning pugejahinged kadestasid neid.

Meeste hulgas, keda ma tookord õukonnapanoraamis nägin ja kelle mälestus minus iseäranis püsima jäi, oli parun (hiljem krahv) Fersen^[5.]. Tal oli olnud lahkumisaudients keisrinna Katariina juures ja oli nüüd teel Poolaga võitlema, mille ta ka õnnelikult suure diktaatori Kościuszko käest ära võttis. Ta tundis mind juba kodust ja pani mulle ette koos temaga minna. „Seal võid sa end pumatiga võida,” naljatas ta, „püssirohusuitsus pole seda lõhna tunda ning löögi- ja kuulikindel oled sa ka.” – Aga pärast seda, kui sellest veel räägiti, seadis iseäranis krahvinna Saltõkov end selle projekti vastu. „Mis,” ütles ta, „te tahate juba praegu noort verd valada? Ei, seda ei luba mina ega madam Benckendorff kunagi.” – Sellest asjast ei saanud midagi ja see oli kindlasti minu kasuks, kuna sõda oli peagi oma lõpule jõudnud.

Ma pean siinkohal tagantjärele parun Ferseni sõnu selgitama, kes nimetas mind löögi- ja kuulikindlaks. See on seotud järgneva looga. Kui mind sõjaväeteenistuseks ette valmistati ja varustati, tahtis mu hea, õrn ema, nagu ema ikka, mitte ainult ekstrakompsukest ja ekstrapambukest minu jaoks valmis teha, vaid ka teisel viisil kõigi ohtude eest kaitsta. Kes saab seda emasüdamele pahaks panna! Ta oli kindlasti väärikas naine, vaba igasugusest ebausust, süda täis jumalakartlikkust, mis juba üksi hoiab eemale igasugusest nõiavärgist. Aga oht armastatud, ikka veel nii noore poja jaoks, mida saaks ehk süütu, mitte kedagi kahjustava vahendiga ära hoida, miks ei peaks seda katsetama! Üks talunaine oli kuulus haavu ravitsema ja haavade eest hoidma; räägiti, et ta olevat rohkem kui ühele nekrutile imejooki andnud, mispeale need polnud kunagi haavata saanud. Vana naine toodi kohale ja ta pruulis ka mulle joogi, mille ma südikalt ning vastavalt eeskirjale püssitorust ära jõin. Siis ütles nõid mulle veel, et ma võitlen edukalt 25 rahvaga ja valitsen neist kahte. Mu hea ema tasus talle rahuldatud südamest.

Sellele juhtumile viitas Fersen oma mulle suunatud sõnades. Ta oli aga sellest kas minu omastelt või siis kindral Benckendorffilt naljaga pooleks kuulnud. Kummaline on aga see, et ma loendamatutest võimalustest surnuks või siis sandiks lastud või löödud saada vaid nelja vähema lihahaavaga olen pääsenud ja et seejuures pole ükski kont ei kuulist ega mõõgast viga saanud. Kui üks lihtne sõdurist veteran, kes oma tormise elu alguses, olles nagu minagi püssitorust imejooki joonud, lahingu saatuse lõpuks nagu minagi või enamgi säästetuna tunneb, kas pole see siis loomulik, et ta tutvustab oma vana tuttavat nõida või selle järeltulijat noorele nekrutile väga kasuliku abistajana hädas?

Sellise digressiooni järel pöördun ma tagasi oma elu juurde Peterburis. Ma elasin Väikesel Mere tänaval (Morskaja) koos nelja kaasmaalasega – von der Pahlen, von Budberg^[6.] ja kaks venda von Helffreichi^[7.]. Korter oli kenasti sisustatud ja me majandasime seda üheskoos. Teenistus jättis meile küllaga aega, et etendusi külastada, linna vaatamisväärsusi näha ning aeg-ajalt ka teaduslikke suundi järgida. Mäng ja armastus jäid minust veel kaugele; see-eest aga ärkas minus lapselik soov pärast mitmekuulist eemalolekut taas isakodu näha. Ma sain puhkust ja jõudsin nelipühadeks Raasikule. Isa ei olnud kodus, küll aga ema ja õed. Nad leidsid, et olen kasvanud ja mundris väga armas. Millised õnnelikud neli kuud möödusid seal seersandi jaoks, kuigi ka enne ei olnud teenistus tema jaoks raske olnud.

1. oktoobril 1794 olin ma tagasi Peterburis ja alustasin oma seersanditeenistust, mis ei pidanud aga enam kaua kestma. Sama aasta vana-aastaõhtul jõudis minuni rõõmus teade, et olen kaheksa-aastase teenistusvanusega vahtmeistrina ratsakaardiväkke üle viidud; selle järel uue aasta (1795) esimesel, armuosutamise päeval olen ma kaardiväest erru lastud, armee rittmeistriks nimetatud ja Ukraina kergeratsaväe polku üle viidud. Sellised ülendamised polnud tollal üldse midagi erakorralist, aga ikkagi alati armulisuse akt ning ma tänasin mulle osakssaanu eest oma suurepärast tädi, proua von Benckendorffi. Kes võis olla rõõmsam kui mina! Mu uus munder sai nii ruttu valmis, et ma võisin juba 1. jaanuari õhtul õukonna ballile ilmuda. Mulle sai siin osaks au Tema Majesteedile keisrinna Katariinale esitletud saada ning luba käesuudluseks. Monarh ütles oma leebuses tavalised tervitussõnad ja minul oli tunne, nagu oleks mind rüütliks löödud.

Ma jäin veel kaheks kuuks Peterburi, hankisin endale varustuse, mille jaoks mu isa mind piisavate vahenditega varustas, ja asusin seejärel reisile polku, mis kantoneerus Varssavi ümbruskonnas ning kuulus feldmarssal Suvorovi armeesse. Valisin oma tee sinna Tallinna kaudu, et vanemaid ja õdesid tervitada ning eelkõige viimastel oma uut ratsaväelase mundrit imetleda lasta. Seda nad ka tegid, aga pisaratega silmis. Ma leidsin oma armsa õe Helene haigevoodis ja nägin teda suremas. Ta oli alles kolmteist kuud varem abiellunud ning lahkus nüüd ebaõnnestunud sünnituse tagajärjel, vaevu 19 aastat vana. Ma tunnetasin seda ootamatut ja valusat kaotust väga sügavalt ning oli õnn selles sünges meeleolus, millesse ma langesin, et kohustus ja teenistus mind postvankrile heitsid ning laia lohutavasse kaugusse viisid.

Riiga jõudes raporteerisin oma kohalolekust kindral von der Pahlenile, kes oli siis selle linna kuberner^[8.]. Oma eestimaalasest sugulase vastu poolehoidu tundes kohtles ta mind hästi ja andis mulle kaasa soovituskirja vürst Repninile ning kirjad oma mõlemale pojale. Sellise toetusega jõudsin ma Grodnosse ning leidsin seal heasoovijaid ning sõpru. Mõlemad Pahlenid^[9.], kes teenisid vürst Repnini staabis, võtsid mind sõbralikult oma korterisse elama ning lasid mul Grodno elu oma kõrgpunktides näha.

Kuningas Stanislaus^[10.] viibis tollal seal teatud laadi vangistuses. Vene ohvitserid, sealhulgas oivaliselt ka mõlemad Pahlenid, Peter ja Paul, moodustasid tema maison militaire’i ning võtsid ka mind kuningapaleesse kaasa, kus tagandatud monarh resigneerunult, aga mitte ilma sära ja väärika hoiakuta paremaid päevi ootas. Elati muide päris hästi, vähemalt mis puudutas maison militaire’i ja mis läks mulle muidu korda oma saatusse takerdunud kuningas Władisław Küünrapikkuse^[11.] järeltulija! – Tema kõrval elas rohkem kui kuninglikus hiilguses vürst Repnin. Kaks korda nädalas andis ta hiilgavaid balle. Kaunid poolatarid ilmusid hea meelega ja soovisid siledal parketil hõõguvaist pilkudest ümbritsetutena võita neid võitjaid, kellele nende isad ja vennad olid varem sõjaväljal alla jäänud. Ka see ei puudutanud mind kuigivõrd. Ma näitasin oma ratsaväelasemundrit ja vaatasin vaid, kas mõni kaunis pilk sellele või minu tärkavale lühikesele habemele pidama jäi.

Neliteist päeva möödusid sel kombel ja ma pidin seejärel paar miili edasi Białystokki reisima, kus asus minu polgu staap. Seda juhtis parasjagu polkovnik Anrep^[12.], ja väärikamat ning õilsamat ülemat poleks saatus mulle saata saanud. Eelkõige oli vaja teenistust tundma õppida ja saada ülemäärasest ohvitserist, keda ma olin, oma kohta tõepoolest täitvaks saada. Anrep oli mulle seejuures õpetuseks ning eeskujuks ja elavuseta koht, kus me paiknesime, oli minu usinate püüdluste jaoks soodne. Ka meenutan ma Białystokki hea meelega; see oli minu sõjaline ülikoolilinn, kus ma oma rüütelliku õpetaja huulte ja eeskuju küljes rippusin. Tema kõrval oli Białystokis tollal veel teisigi hiljem kõrgeid sõjaväelasi, kelle osalus ja heasoovlikkus mind rõõmustas ja keda ma samuti oma õpetajateks sõjaasjanduses ning ratsaväeteenistuses pidada tohin, nii et ma kaalutletult olen pidanud viibimist Białystokis oma sõjaülikooliaastaks, kuigi see ei kestnud täit kahtteist kuud. Ma nimetan krahv Wittgensteini^[13.], Manteuffelit^[14.] ja von Kurselli^[15.] väärikaid ja osalt kuulsaid nimesid. Nad kõik vaevusid oma kogemuste rikkalikust pagasist jagama värskele kaptenile õpetust ja osutusi, mis talle kasulikud võisid olla.

Polk sai käsu asuda laagrisse Bielski ja Ploski vahel Narewi ääres, milleks me ühinesime polkovnik von Saßi^[16.] käsu all oleva Kiievi ratsajäägrite polguga, polkovnik Žerebtsovi^[17.] juhitud Fanagooria grenaderipolguga ja ühe kasakapolguga korpuseks, mis seisis kindralleitnant Moritz Lacy^[18.] ülemjuhatuse all. Varssavist külastas meie laagrit päevakangelane Suvorov ja ma mäletan imelist, elektrilist mõju, mida tema paljas kohalolek sõdurites tekitas.

Ühel pingutaval õppusel, mida see ülevaatus kaasa tõi, juhtus minu veel mitte karastatud jõudude tõttu õnnetus. Ühel rõhuvalt kuumal päeval, pärast kiiret ratsasõitu ja keset polgu kiiret liikumist kukkusin ma teadvusetult hobuse seljast maha ning tugev verejooks tungis suust ja ninaaukudest välja. Ma lebasin peagi vereloigus, mind tõsteti teadvusetult üles ja toimetati telki. Arst leidis mu seisukorra olevat murettekitava ja lasi mind lähedasse külla kanda, et talumajas rohkem rahu ja hoolitsust saada. Seal külastas mind mu hea polkovnik Anrep ning kuna mu rind näis väga vaevu põhjustavat ja arst leidis mu seisukorra ohtliku olevat, veenis ta mind mõneks ajaks pingutavast ratsateenistusest loobuma ja isamajas kosutust, rahu ja minu vankuvate jõudude taastumist otsima.

Ma ei lükanud isalikuna mõeldud ettepanekut tagasi, sain haiguse tõttu piiramata ajaks puhkust ja reisisin taas Grodnosse, kus ma külalislahkete vendade Pahlenite juures korterisse jäin. Noorem, krahv Peter^[19.] lebas parasjagu samuti haigevoodis ning teda ravis vürst Repnini ihuarst. See andis ka mulle võimaluse tema nõu kuulda võtta ning veidi tugevamana oma teed jätkata. Krahv Paul von der Pahlen^[20.] läks just vürsti ülesandel Peterburi ja me reisisime paar jaamavahet koos; aga ma pidin peagi kiirustajast maha jääma ja oma teed aeglasemalt ja ettevaatlikult jätkama, et Kovnos^[21.] ja siis Miitavis^[22.] oma reisiseltsilise isa, vana krahv von der Pahleni juures välja puhata. Temast oli vahepeal saanud Kuramaa kindralkuberner.

Riias küsisin nõu tuntud arsti dr Stoffregeni käest, kes mind minu rinna orgaanilise olukorra pärast rahustas, samas aga väljendas ettevaatust ja soovitas eriti rahu. Neliteist päeva veetsin ma seejärel Vidrukal, oma tädi proua von Budbergi hea asukohaga mõisas, koduse ümbruskonna üle rõõmu tundes ja haigele rinnale kodumaist õhku pakkudes. Siis jätkus mitte enam pikk tee isakatuseni, kus mind avasüli vastu võeti. Emalik hoolitsus ja islandi sammal tegid tervenejale head. Peagi tundsin end paremini ja kuigi veel veidi nõrgana, aga siiski ohu käest pääsenuna.

Minu isa, kes tahtis mind panna unustama mu olukorda ja haigust, tegi mulle ettepaneku reisida Tartusse, et seal mu liivimaalastest sugulasi tundma õppida. Ma sõitsin niisiis minema ja nimelt koos oma venna Karliga^[23.], kellel olid oma asjad ajada. Tartu, tollal veel ilma ülikoolita, saab talveks ümbruskonnas elava aadli kogunemiskohaks ning ballidest, kaunitest lossipreilidest, kontsertidest ja muust seltskondlikust kärast pole puudust. Mina mängisin sel ajal kahkjaskahvatut rüütlit, kes on turniiril maha visatud, kannatab veel oma nõrkuse all ning vaid jälgib kirjut ja keerlevat ringmängu. Lembelaule oleksin ma võinud laulda, kuna lossipreilid olid kaunid ning oli palju nõbusid ja nõbukesi, aga selleks puudus mul oskus. Niisiis vaatlesin ma vaid, nagu öeldud, ning punusin sõnadest ilusatele kuulajatele lillevanikuid ning pärgi.

Vahepeal ajas mu vend Karl tõsist asja ja saavutas auhinna, rikka lossipreili käe, kes oli korraliku varanduse ainus pärija, mille too pulmapäeval oma käsutusse sai. Keerutamata rääkides, temast sai peigmees; tema pruut oli kindralleitnant parun von Frieseli^[24.], Eestimaa rikka mõisaomaniku ainus järelejäänud tütar. Laulatus toimus mõni kuu hiljem.

Enne seda tähistasime me minu õe Henriette abiellumist krahv Stenbockiga. Mu vaene õde suri pärast mõnda õnnelikku abieluaastat, mida ma veel omal ajal meenutan, aga temast jäi järele tütar, ema kaunis ja noorendatud pilt, ning poeg, kes oma päritolu pöördumatutele ihadele järgnedes võitlusse ja sõtta läks ning Kaukasuse kuristikes karmis võitluses Dargo lähedal^[25.] jala kaotas, nii et ta endast nüüd kangelase torsot kujutab.

1 F. G. Findeisen on lasknud trükkida: Räsonnement über einige Maximen der alten Welt und ihren Einfluss auf die Denkungsart der Menschen der alten und neuen Zeit. Ein Fragment. Riga. Hartknoch, 1777, 152 S. in 8. – see on raamat, kus autor tõestab end oma ajast ees oleva isemõtlejana. Väljaandja. FriedrichGotthilf Findeisen (1742–1796) saksa pedagoog ja literaat. Tlk. [ ↵ ]

2 Tallinna Toomkooli nimi aastail 1765–1819. Tlk. [ ↵ ]

3 Christoph von Benckendorff (1749–1823). [ ↵ ]

4 Vahepeal surnud (1857). Autor. VürstinnaKatharina Alexandra Dorothea von Lieven (1785–1857). [ ↵ ]

5 Hans Heinrich von Fersen (1739–1800). [ ↵ ]

6 Hiljem kindralleitnant ja ühe (kolmanda) husaaridiviisi ülem. Suri 1829. aastal Tür-gis. Hiilgav rünnak, mille ta keisri kürassiirirügemendiga 1813. aasta Kulmi all läbi viis, päästis lahingu. Autor. CarlLudwig Budberg (1775–1829). [ ↵ ]

7 Noorem von Helffreich oli hiljem kindralleitnant ja juhtis 1. korpust. Autor. GotthardAugust von Helffreich (1776–1843). [ ↵ ]

8 Hiljem kindral en chef, Andrease ordeni kavaler ja üleeuroopalise kuulsusega. Kindralen chef – vn Генерал-аншеф –18. sajandi Venemaal kindrali auaste, mis paiknes kindralfeldmarssali ja kindralporutšiku vahel ning vastas auastmete tabelis II klassile. Nimetatud kindral oli Peter Ludwig von der Pahlen (1745–1826), tegelikul mitte Riia linna, vaid esimene Kuramaa kindralkuberner, auastmelt siiski ratsaväekindral (1798) (kindral en chef asendati aastail 1796–1797 n-ö väeliigikindrali (jalaväekindral, ratsaväekindral, suurtükiväekindral, insenerkindral) auastmega). Kindral von der Pahlen oli üks tsaar Paul I vastase vandenõu juhtidest. Sattus seetõttu Aleksander I juures ebasoosingusse ja saadeti erru. Tlk. [ ↵ ]

9 Paul Carl Ernst Wilhelm Philipp von der Pahlen (1775–1834) ja Peter Johann Chris-toph von der Pahlen (1777–1864). Tlk. [ ↵ ]

10 Stanisław August Poniatowski (1732–1798), Poola kuningas 1764–1795. Toim. [ ↵ ]

11 Władisław Łokietek, nii hüütud oma kääbuslikkuse tõttu, muidu aga võimas kunin-gas, kelle hauale Krakovis raiuti kiri: Ubi nodus Gordius, ibi ille Macedo et ensis. (Kus Gordioni sõlm, seal makedoonlane (s.t Aleksander Suur) ja mõõk) (Tlk Mart Rummo). WładysławI Łokietek (1260–1333) oli Poola kuningas aastail 1320–1333. Tlk. [ ↵ ]

12 Jäi 1807. aastal kindralina Mohrungeni all Preisimaal prantslaste vastu lahingu-väljale. Kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrep (1760–1807). Kärstna Kabelimäele püstitati 1844. aastal talle mälestusmärk, tuntud kui Anrepi lõvi. Tlk. [ ↵ ]

13 Tollal alampolkovnik, hiljem vürst ja üleeuroopaliselt kuulus. LudwigAdolf Peter zu Sayn-Wittgenstein (1769–1843). [ ↵ ]

14 Tollal premjeermajor; jäi hiljem kindralleitnandina Leipzigi lahinguväljale. Krahv Gotthard Johann Manteuffel (1771–1813). [ ↵ ]

15 Läks erru polkovnikuna. Tõenäoliselt Otto Gotthard Ferdinand von Kursell (1763–1825), oli Starodubi kürassiiripolgu polkovnik. Tlk. [ ↵ ]

16 Tihti nimetatud seoses Türgi sõdadega 1809–1810; suri kindralleitnandina. AndreasBurchard Friedrich von Saß (1753–1815). [ ↵ ]

17 Hiljem kindralleitnant; langes sõjakäigul Hollandisse. MihhailŽerebtsov (1752–1799). [ ↵ ]

18 Silmapaistev osaline Ismaili ja Praga vallutamisel; juhtis hiljem Napoli abikorpust ja suri täiskindralina. Mauricede Lacy, ka Moritz von Lacy ( 1737–1820). [ ↵ ]

19 Hiljem kindraladjutant ja erakorraline suursaadik Pariisis. Üks Vene sõjaväe kõige väljapaistvamaid kindraleid. PeterJohann Christoph von der Pahlen (1777–1864). [ ↵ ]

20 Hiljem kindralleitnant ja ratsaväediviisi ülem. PaulCarl Ernst Wilhelm Philipp von der Pahlen (1775–1834). [ ↵ ]

21 Praegune Kaunas Leedus. Toim. [ ↵ ]

22 Praegune Jelgava Lätis. Toim. [ ↵ ]

23 Karl Johann Ernst von Löwenstern (1774–1805), major. Tlk. [ ↵ ]

24 Georg Johann von Friesell (1727–1788), kindralleitnant, Moe ja Tamsalu mõisade omanik. Tlk. [ ↵ ]

25 Kindraladjutant vürst Mihhail Vorontsovi juhitud Dargo retk Tšetšeenias toimus mais-juulis 1845. Tlk. [ ↵ ]