Читать книгу Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused - Woldemar von Löwenstern - Страница 8

Aasta lõpu eel (1786) lahkusin ma vanematekodust, et polku tagasi minna, mis oli asunud oma kantoneerumisalale Lutski (Volõõnia) ümbruskonnas ning kuulus nüüd vürst Prozorovski^[1.] korpusse. Riiga jõudes kuulsin ma paljudest pärast keisrinna Katariina surma sõjaväes toimunud muudatustest ja uutest korraldustest. Üks mulle väga otseselt kordaminev oli see, et kõiki määramata ajaks puhkusele lubatuna oma polkudest eemalviibivad ohvitsere tuli käsitleda ja kohelda kui täielikult teenistusest eemaldatuid. Nii olin ma enne sellesse astumist teenistusest vabastatud ning edasine reis Volõõniasse asjatuks muutunud. Mida siis nüüd teha? Ma olin suures segaduses ja peaaegu meeleheitel; ma ei teadnud, kas pean edasi või tagasi minema. Siis aga nimetati kindral von Benckendorff keisri armust Riia kindralkuberneriks. Ta oli alati minu suhtes end osavõtliku sugulasena näidanud ja ma ootasin lohutatuna ning täis usaldust tema saabumist kubermangu. See toimus peagi ja vaene õepoeg, kelle süü ei olnud suur ning varem tavalise leebe distsipliiniga piirdus, leidis temas abivalmis kaitsja. Benckendorff kirjutas ja soovitas mind kindral Numsenile^[2.], kelle keiser Paul oli ratsaväe inspektoriks määranud. See suurepärane mees võttis mind oma polku, Numseni kürassiiripolku ja kohtles mind peagi nagu oma poega. Numseni polgus ja tema mõistva juhtimise all toimus see, et ma ratsateenistust ja sõjateenistust ülepea tundma ning armastama õppisin. Kõik ratsateenistuse üksikasjad olid talle täpselt teada ja ta jälgis rangelt, et kõik tema inspektsiooni ohvitserid õppusi pidasid ning õppisid seda, mida ta vajalikuks pidas. Tema peakorter paiknes Miitavis. Sinna lasi ta igast oma inspektsiooni polgust ühe eskadroni tuua, õpetas ohvitsere relvi kasutama, oli ratsatundide ajal kohal ja nõudis isegi, et nad oskaksid hobuseid praktiliselt rautada. Samal ajal liikus talle annetatud ja tema järgi nimetatud polk, Starodubi ratsakarabinjeerid, oma senisest asukohast Musta mere kaldal siia ning pidi naabruses asuval Liivimaal dislotseeritama.

Vahepeal nautisin ma noore kürassiirina elu Miitavis, mis ümbritsevaid maid kaasa arvates on alati olnud värske ja rõõmus. Ennelõunal märkilaskmine, vehklemine ja ratsutamine, õhtul tants kasiinos, kui seda oli, või siis äge traav, mis mind mõnda lähedasse Kuramaa lossi viis, kus ei puudunud kaunid lossipreilid. Noor süda, mida sa veel soovid? Klirisevad relvad, hirnuvad hobused ja kui see on möödas, siis jooks ilusate silmade, võimaliku käepigistuse järele. Ma olin tollal pikk, sale sell, pruunijuukseline, sinisilmne, tärkavate karvadega ülahuulel ning suutsin juba etendada mingit kõhetut rüütlit mõnest ballaadist.

Kuna teenistus ja mu hea vana kindral seda lubasid, tegin kiire reisi Tallinna. Oma isa ma siiski ei kohanud. Ta oli Jõhvi postijaamas Eestimaa piiril, et seal Peterburi reisivat Poola kuningat Stanislausi Eestimaa rüütelkonna poolt tervitada ning läbi provintsi saata. Ma reisisin seepeale samuti Jõhvi; nägin oma isa ning kiirustasin tagasi Miitavisse.

Kuna oodatud polk oli vahepeal kohale jõudnud, lahkusime me Miitavist ning liikusime Valka, väikesse Liivimaa linnakesse, kus staap korterisse asus. Kuna mind loeti koosseisu olevaks ohvitseriks, tegi kindral minust platsmajori. See minu plats oli kergesti ülevaadatav. Kus Valgas ka seista, igal pool avaneb vaade linnast välja vabasse loodusse. Sellele vaatamata oli elu Valgas päris lõbus. Ohvitserid olid sisse seadnud kasiino ja panid linna noored naised tantsima, millest vahetevahel ka lähikonna lossipreilid osa võtsid. Peale selle moodustas kindrali maja alati avatud ja meeldiva kohtumiskoha. Peale tavaliste vestluste korraldas ta kaks vestlusõhtut sõjalistel teemadel ning selleks pani ta välja kaardid, plaanid, raamatud ja ajalehed. Tema märkused tollaste sõjaliste operatsioonide kohta olid meie jaoks mõistetavad ja õpetlikud ning ma meenutan veel rõõmuga tema selgitusi Moreau taganemise kohta ja kuidas ta meile kaardil kohti näitas, ainuüksi kustkaudu ta oleks võinud pääseda sellest keerulisest olukorrast, kuhu teda oli viinud ertshertsog Karli võit Jourdani üle.

Numsen elas korralikult, aga tavaliselt lihtsalt, tal oli vaid üks päev nädalas, kui ta oma õigust tollal veel väga tavaliseks karikatõstmiseks tarvitas. See oli reede, mida ta omas etümoloogias vabaks päevaks nimetas. Sellistel vabadel päevadel armastas ta rohket osavõttu oma lõunasöökidest, mis juba kell kaks algasid ja mõnikord alles kell üksteist lõppesid. Šampanjapudeleid toodi keldrist korvide kaupa ja vahel kujunes sellest tõeline prassing. Ma olen sellistel päevadel näinud kindralit – tugevat, suurt ja laiaõlgset meest üksinda kuni kahtteist pudelit šampanjat tühjaks joomas. Seejuures ta ei tuikunud, jäi sellekssamaks imponeerivaks, lauda valitsevaks peremeheks ja vaid ta nägu läks punaseks, eluvaim kasvas ning higistamine ei jäänud päriselt olemata. Ühel sellisel vabal päeval sattus ta tülli ja sõnavahetusse ühe ümbruskonna rikka ja lugupeetud mõisaomanikuga, parun von Ungern-Sternbergiga. Kuna kibedaks muutunud sõnavahetusest ehmunud külalised oma toolidelt üles hüppasid, hüüdis kindral oma püstolite järele, mis alati laetult läheduses seisid, ning tahtis parunit kohapeal maha lasta. Sellal kui tentsikud sõduritena kuuletusid ja kuulidest tiined torud peagi joomalaual lebasid, haarasin mina, keda majas peaaegu pojana koheldi ning kes ma kindralile lapselikult ustav olin, tema kätest ja palusin, et asi ei läheks sellise äärmusliku teoni. Aga siis haaras vana, kes pärast rasket haavatasaamist ikka kargu tuge vajas, oma vaba käega minust ja surus mind nii kõvasti vastu rinda, et ma pidin kõvasti muserdatuna valjusti karjatama ning ta oleks mind peaaegu ära lämmatanud. Selle tugeva jõu kasutamise ajal aga kadus esialgne leegitsev viha ja kuna vahepeal olid teised külalised ka parunist jagu saanud, õnnestus ühendatud jõupingutustega tülitsejaid lepitada ning suurema tähelepanuta ehk mõrva ennetada.

Numsen oli päritolult taanlane ja heast perekonnast. Veel noores eas astus ta Prantsuse sõjaväkke, võitles Seitsmeaastases sõjas marssal Broglio all ja paistis mitmel puhul silma. Keisrinna Katariina, kes oli teda märganud, pakkus talle teenistust Vene armees; ta tuli sellesse kindralleitnandina üle ja juhtis peagi kuulsusrikkalt Soomes korpust rootslaste vastu. Kogult oli ta suur, aga nagu ülalpool mainitud, pidi ta raske jalahaava tõttu karku kasutama. Hobuse selga ronis ta raskustega, aga kui ta juba kord oma inglise mära sadulas istus, kes ainsana oli võimeline seda raskust kandma, näitas ta end suurepärase ja väsimatu ratsanikuna, kellega keegi meist ei suutnud võistelda. Tema kürass oli nii lai, et istusin kord selle sees nagu hällis ja kiigutasin end, kui ta äkitselt ligi astus. Hobustele, oma vabale päevale ja üleüldse muretule sõdurilaadile palju raha raisates oli ta tihti rahahädas ja kui ma lisan sinna tema kareda olemuse, tema sõjaväelised harjumused ning sisemise kokkukasvamise seisusega, mille ta oli valinud, näen ma temas vana, vapra, tugeva keskaegse sõjapealiku kujutist, kellesuguse olen ma hiljem leidnud Walter Scotti romaanides nii täpselt joonistatuna.

Sellistelt kõrvalepõigetelt Valka tagasi pöördudes pean ma veel meenutama, et seal oli peale kõne- ja vabade päevade joomaõhtute ka kaardiõhtuid, mis toimusid polkovnik Schiray, krahv Bezborodko õepoja juures. Mängiti küll vaid bostonit, aga virtuooslikult ja väga kõrgete panustega. Seal tegin ma läbi selle peene ja väga kõrge mängu kursuse ning saavutasin kindluse ja väljaõppe, mis ei jäänud mõju avaldamata elusuundade ja otsuste peale. Mängus on noortel jõududel vaatamata kergele tormakusele enamasti õnne. Selles näib olevat saatuse kummaline müstika, mis nagu näkk kogenematut poissi igavese võidu ja kullamägedega ahvatleb, et teda siis mängu sügavatesse voogudesse ahvatleda ja tihti sinna mattagi.

Enne 1797. aasta jõule kandsid vahused posthobused mind keerlevates lumepööristes taas Eestimaale. Seekord kohtasin ma omakseid oma õe, krahvinna Stenbocki juures. Ma olin rõõmus ja õnnelik selle kohtumise üle, kuna mis oleks suurem rõõmutundest selle üle, et olude tõttu üksikuksjäänu ei ole perekonnaringi jaoks võõraks jäänud!

1798. aastal, pärast Valka tagasipöördumist pidin sealt peagi lahkuma. Nüüd polgu enda juurde määratuna suunati mind koos mulle antud 4. kompaniiga^[3.] püsiasupaika Ruhjas. See märkimisväärne mõis, mis on jagatud mitmeks eraldiseisvaks omandiks koos pastoraadi ja postijaamaga, asub suurel sõjateel, mis viib Tallinnast Riiga ja on viimasest umbes 21 miili kaugusel, kui suurele teele jääda. Kui minna kerge vankri ja kiirete hobustega otse mõisast mõisa, on see oluliselt lähemal. Ruhja on seega hea asukohaga garnison, täis elu tänu möödaviivale sõjateele ja mitme maamõisa lähedusele. Ka näeb seal künkal asuvaid vana saksa ordulossi varemeid, millest maarahvas räägib, et sinna on maetud suur varandus kulda, hõbedat ja kalliskive, mida valvab must võlukoer.

Ma oleksin ehk koerale jahti pidama hakanud, aga ma jõudsin Ruhja sügise alguseks, mul oli oma ratsanikega mõnevõrra muret, kuna nad pidid uue reglemendi järgi teistmoodi ratsutama, teistmoodi marssima ja teistmoodi drilli tegema kui siiani, ning sain lisaks detsembri lõpus käsu 24 tunni jooksul teele asuda, et polguga ühineda. 1. jaanuaril 1799 lahkusin ma seega Ruhjast ja leidsin Valgas ülema ja ohvitserid olevat väga hõivatud sellega, et polk liikuma hakkamiseks ettenähtud korda seada. Kuna sellal kogu varustus muudeti ja ümber kujundati, puudus meil vajalik arv uusi ettekirjutatud jäiku ratsasaapaid, et kõiki mehi nendega varustada. Me asusime seega teele täies koosseisus, aga paljude puudujääkidega, mis jäiku saapaid puudutas. Puhkepäevadel töötati küll saabaste kallal tugevdatud jõududega, aga Riia oli selleks liiga lähedal, et sellega valmis saada; ja siiski pidime me täie paraadiga läbi selle linna ratsutama, et sõjaliste inspektorite pilke rahuldada. Sellises hädas valmistati igale ratsanikule salgas jäik saabas väljastpoolt nähtava jala jaoks, sellal kui sisemises jalas oli vana lühike saabas ning niimoodi liikusime me hästikaetud tiibadega defileerides läbi Riia.

Meie marss läks edasi Leedu Breszi^[4.], kus me pidime liituma korpusega, mis seisis kindral vürst Sergei Golitsõni^[5.] käsu all ja oli osa vägedest, mida Suvorov liidus austerlastega prantslaste vastu juhtima pidi. Teel olles jõudis vürst meile järele ja laskis meil endast mööda marssida. Me olime juba täiesti preisi mustri järgi korrakohaselt riietatud. Ratsanik istus hobusel napis kangast kolleris^[6.], nahkpükstes, puuderdatud juustega, katmata kõrvadega, peas suletutiga kübar, mida tuli tuule käes hoolikalt kinni hoida. Meie, ohvitserid, pidime ühtlase riietusega head eeskuju andma. On kirjeldamatu, mida alamväelased pidid 1799. aasta karmil talvel selles riietuses marssides välja kannatama.

Aga see oli kiirete muutuste aeg; enne kui me Breszi jõudsime, oli vürst Golitsõn oma ametikohalt tagasi kutsutud ja kindral Numsen tema järeltulijaks määratud. Ta läks kohe posthobustega korpuse ülalnimetatud kogunemiskohta, meie aga jõudsime alles märtsis sinna kohale ja asusime korterisse piki Bugi. Oli just kevad ning aeg, kui see jõgi üle oma kitsaste kallaste tõuseb. Vägede kuhjumise tõttu ümbruskonnas polnud täielikult võimalik vältida ohustatud alasid ja üleujutus toimus säärase äkilisuse ning ebatavalise jõuga, et hobuseid ja rakendeid oli võimalik vaid suure vaevaga päästa. Mul oli seejuures ebaõnn end kõvasti külmetada ja ma lebasin palaviku käes värisedes ühe rusnakist^[7.] talupoja armetus hütis, küll arsti külastatuna, aga enamasti üksi, kuna Bugi üleujutus andis kamraadidele tegevust ja hoidis neid minust eemal. Sellisel tunnil üksi haigetoas istudes sain ma kirja, mis oli Breszist järele saadetud. Aadress, kodune pitser, aga see oli must. Suures ärevuses avasin ma selle: millist vapustavat teadet see sisaldas! Minu hea, veel tugevas vanuses ema oli Tallinnas ootamatult pärast lühikest haigust surnud. Seda teatati mulle osavõtu ja leevendusega, aga kui hävitavalt tabas leinateade vaevalt taastunud jõudu! Ma langesin tagasi voodisse ning haigus muutus ohtlikuks närvipalavikuks.

Mu isalikult meelestatud Numsen lasi mind pärast minu seisundist teate saamist Breszi tuua ja hoolitses hea ravi eest. Ma sain terveks pärast kuut rasket nädalat, oht oli möödas, aga endine jõud pöördus vaid aeglaselt tagasi. Kõhna ja otsajäänuna hulkusin ma, vaene terveneja, mööda Bugi lagedaid kaldaid. Sünged mõtted täitsid rinda; ema surnud, kodumaa kaugel! – Samal ajal seisin ma keisririigi piiril. Bugi vastaskallas oli austerlaste käes ja ma nägin vahetevahel valges mundris sõdureid võõrapäraste kiivritega peas. Sinna välja võõrale maale pidin ma lähemal ajal minema, veel kaugemale kodumaast, ilma ema hauda nägemata, aga kindlasti võitlust, lahinguid, võib-olla surmale vastu. Need sünged pildid avasid peagi aga trööstiva, lõbusama poole. Mehine vaheldus, kirju ja tundmatu elu, lahingu ja võidu ärevad tunded seisid ees ja asusid üksteise järele ritta. Ma vaatasin taas lootusrikkalt saabuvatele päevadele, olles olnud kui orb tühjaks jäänud maailmas.

Viimaks saabus marsikäsk üle piiri, aga koos sellega üks teine, mis kõiki mu kamraade ja eriti mind sügavalt kurvastas. Kindral Numsen vabastati ootamatult oma ametikohalt ja korpus anti kindral Rimski-Korsakovi^[8.] käsu alla. Sellised ootamatud muutused olid tollal, nagu juba öeldud, sagedased; sellele vaatamata oli meil raske oma suurepärast ülemjuhatajat kaotada, eriti meil, tema polgu ohvitseridel; ta kaotas ka polgu ja oli seeläbi ka majanduslikust küljest keerulises olukorras. Sarnastel juhtumitel pole see ainult palga ja seniste positsioonieeliste kaotamine, mis ilma omandita sõjaväelase raskesse olukorda paneb, vaid peamiselt arve, mille ta peab oma järglasega omatud polgu osas klaariks tegema. Numsen polnud mingi raiskaja, aga ka mitte arglik peremees ega kindlasti mitte range rehkendaja, kelle bilanss on alati tasakaalus tema silme ees. Kes kujutab nüüd selgelt ette ühe ratsaväepolgu rasket ja laiaulatuslikku valitsemist, mille remondid samuti šefi ülesandeks olid, kujutab ette, kui okkaline töö on selle üleandmine, kui järglane selle kallihinnalise, aga raudse inventari osas urgitsema ja vigu otsima asub. Õnneks oli uus šeff kindral Voinov^[9.] aumees ja suuremeelse mõtteviisiga, omades lisaks rikkalikke rahalisi vahendeid. Tema omakasupüüdmatu sooviga arveteõiendamist kergendada ühendasime ka meie, ohvitserid, oma püüded meile tuntavaid puudusi mitte avalikuks teha, vaid tulevatel aegadel koos omapoolsete ohverdustega salajasse jätta. Nii sai teoks arveteõiendamine ja üleandmine, mis ei viinud mu tublit vana Numsenit lisaks tema muudele ebameeldivustele veel ka äärmisesse rahahädasse.

Kui meie polk oma uue šefi kindral Voinovi juhtimisel Leedu Breszist liikuma hakkas, oli selle polkovnikuks krahv de Lambert. Vaid veidi varem oli selleks küll lühikeseks ajaks olnud mu eestimaalasest kaasmaalane krahv Igelström. Ma olin oma läbitehtud haiguse järelmõjude tõttu veel nii nõrk, et järgnesin polgule vankris. Mu seisukord ei paranenud aeglasel kehvi teid mööda loksumise ja kehvades korterites elamise tõttu üldse, nii tundis krahv Lambert viimaks vaesele mahajääjale kaasa ja soovitas mul Krakovisse jääda, et lasta mul end rahulikult arstil terveks ravida ja siis etteliikunud polgule omal ajal järele jõuda.

Ma oleksin siinkohal võinud mõne fantaasiarohke poola arsti kätte langeda, kes oleks mind ravinud imeliselt seikluslike vahenditega, mis on poola eskulaapide jüngrite juures nii omapärased, aga israeliidist üürilakei, keda siin faktoriks nimetatakse ja kelle ma saatsin tema lendlevas mustas rüüs arsti järele, tõi mulle ühe õpetatud israeliidi, kelle juba halli pead oli aegu tagasi katnud saksa doktorikübar. Ma pidasin teda ka kaugeks veidi kummalise hääldusega saksa kaasmaalaseks ja usaldasin end ilma muret tundmata tema kätesse. Kui ma siis hilisemal ajal tema mooseslikest usuvaadetest ja ümberlõigatusest teadlikuks sain, oli minu usaldus tema vastu juba nii suur, et need asjaolud ei avaldanud mulle enam mingit muljet. Ja mul hakkas parem. Suurepärane vanur suhtus minusse soojalt, istus tihti mu hooletusse jäetud asupaigas ja kohtles mind kindlasti mõistmise ja truudusega, kuna ma tervenesin täielikult ja lühikese ajaga. Veel enam: kui ma talle tema vaeva eest tasuda soovisin, lükkas ta mitte ainult minu raha tagasi, vaid pakkus mulle rahalist avanssi, kuna ta arvas, et olen haiguse ja polgust eemaoleku tõttu ilma vahenditeta jäänud. Oli aga just vastupidi: mu isa oli mind eesseisva marsi puhuks rikkalikult rahaga varustanud ja minu haigus oli olnud hoiukarbiks, kuhu oli langenud kõik see, mida ei olnud suutnud neelata lõbus elu sõjaretkel Breszi kehvades korterioludes. Viimaks õnnestus mul oma suuremeelsele arstile tema väljateenitud hüvitis tasuda ja kui ma oma faktorilt tasu maksmisel küsisin, miks ta polnud mulle siis, vastavalt minu ootustele kristlikku arsti toonud, vastas ta mulle oma krakovi saksa keeles: „No mis, me mõtsime, härra ei maksa, raha pole ja siis oleks poolak mind kõvasti klobinud, kui raha ei saa.”

Punased postiljonid tõid mind postijaamast postijaama keiserlikkuningliku postikorralduse tavalises tempos hästi hoituna Olmützi^[10.], kus ma polgule järele jõudsin ja nüüd hobusel oma nooruslike kamraadide rõõmsas seltskonnas teed jätkasin. Me liikusime läbi Böömimaa, puhkasime veidi mugavates öömajades Praha lähistel ja jätkasime siis marssi Regensburgi poole. Siin värskendasid meid taas mitu puhkepäeva, enne kui me Augsburgi liikuma hakkasime. Mulle meeldis see endine riigilinn. Krahv Fugger võttis sõbralikult vastu noore ratsaväelase, kes küll käsutas raskeratsaväe eskadroni, aga kelle kaal oli veel kerge kogemuste ja teadmiste osas. Ta viis mind seltskonda ja kandis hoolt, et ma näeksin vana kummalist Augsburgi. Nii imetlesin ma ka niinimetatud „Sissepääsu” juures Augsburgi kodanike sõjakunste varasemaist sajandeist. See „Sissepääs” on võimas rauast masinavärk jäikade kõrgete tornimüüride vahel, vaimukalt välja mõeldud ja kindlasti mitte ilma oluliste kuludeta valmis tehtud, et üht käskjalga öösel või muul keeluajal üle valli ja müüride linna lasta ilma väravat või uksekest avamata. Selleks puhuks on rakendatud nii palju ettevaatust, et isegi kõige otsustavam kakleja ja rauasööja lebaks linnas vahti pidava vürtskaupmehe või rätsepa jalge ees, kui ta oleks sel kombel linna tunginud. Vaadates sääraseid „Sissepääse” ning siis ka raskeid turviseid ja plaate, millega keskaegsed uljaspead end vähkide kombel kaitsesid, võib peaaegu jõuda arvamusele, et alles hilisemate aegade erutav püssirohusuits tegi inimesed taas vaprateks.

Ma elasin Augsburgis koos krahv Lambertiga võõrastemajas Zum weissen Lamm ja tutvusin seal emigrant Dupuis’ga, kes asjaolude tõttu Prantsusmaalt ja oma sissetulekutest eemale tõrjutuna elas välismaal mängust kui ainsast sissetulekuallikast. Ta aimas seda igal pool ning vedas seda endaga kaasas nagu ronk oma toitu. Ka meid tutvustas ta Augsburgis kohtadega, kus me end sel kombel lõbustada ning oma õnne proovida võisime. Küll aga oli Dupuis’l oma hüpohondrilisi või moraalseid silmapilke, kui ta mängu needis, sellest eemale hoidis ja ka mind kui nooremat saatuslikust lauast eemal hoida püüdis. „Mäng,” armastas ta ütelda, „on võitlus kahe poole vahel. Võitlust alustatakse nagu iga teist naturalistina ja jätkatakse kui üha rohkem väljaõppinud vehkleja. Sellega on seotud see, et mõeldakse endale välja omapäraseid rünnakuid ja omapäraseid kaitseid, aga lõpuks langetakse võtete ohvriks, mida ise on õpitud. Millisel kahemõttelisel moel need võtted mängus võivad olla, võin endale kergesti ette kujutada. Seepärast, armas parun, soovitan ma teil mängimine jätta, kuna kuigi ma ei söanda ka kõige vähemal määral mõelda, et te midagi viidatud võtete sarnast kunagi kasutada võiksite, ei soovi te ju just seetõttu siiski selliste võtete kergeks ohvriks langeda.” – Ma olen sellest peale tihti Dupuis’ peale mõelnud, aga pika aja jooksul endast siiski mitte kuulekalt jagu saanud.

Polkovnik krahv Lambert, kellel oli Augsburgis olnud asju ajada, oli mind enda ligiduses hoidnud ja me jõudsime polku alles Stockachis. Kohe pärast seda asuti ümbruskonnas laagrisse, et hobuseid pärast pikka marssi puhata lasta. Mulle määrati korter Neukirchis, külas mitte kaugel Lindaust, mis kaunil rohelisel Švaabimaal Bodeni järve lähistel näis mulle justkui imelises aias asuvat. Me seisime siin neliteist päeva ja liikusime siis Schaffhausenisse, kus me Reini ääres Laufeni lähistel laagris olime. Kas oli võimalik oodata lahingute algust pärast paarisaja miili läbimarssimist romantilisemas kohas kui Reini koskede lähistel? Tihti seisin ma kukkuvaid veemasse vaadeldes, kuulates mürisevat langust, nägin vahutavaid vooge edasi rullumas ja mõtlesin lähenevale suurtükikõminale ja tormavale lahingule, mille voogudes mind nagu mõnda murtud lainetest edasi veeretataks. Ma olen tihti tagantjärele mõelnud Reini kärestikele, mille tormamine näis mulle olevat selle lärmaka draama suurepärane eelmäng, mis peagi lähikonnas etendus.

Selle algus oli aga siiski üllatav. Ma olin ühel päeval, mis algas jõude nagu eelnenugi, ratsutanud koos kamraadidega Schaffhausenisse ja me istusime just pärlendava veiniga täidetud roheliste röömerklaaside juures, kui Zürichi kandist võis kuulda midagi suurtükilaadset. „See on kärestik!” ütlesid ühed, „Äike!” hüüdsid teised, aga suurtükikõmin muutus üha äratuntavamaks. Me hüppasime hobustele ja kihutasime tagasi polku. Öö oli saabumas ja just oli tulnud käsk Eglau juures üle Reini minna ja ühineda 4000 baierlasega, et tugevdada Korsakovi jõudusid, kellele kindral Massena oli just mitmes kohas kallale tunginud. Kindral Voinov kutsus eskadroniülemad enda juurde, andis neile käsud öiseks marsiks ja me läksime liikvele.

Järgmisel hommikul (15./26. septembril) algas tugevam kanonaad. Me saime teada, et Massena on Limmati forsseerinud ning Zürichi ära võtnud ja et Korsakov tõmbub tagasi. Peagi tuli meile käsk traavis edasi liikuda, et taganemist toetada ja katta. Ei kestnud kaua, kuni meile tuli vastu hingeliselt häiritud näoga kindral Korsakov, saadetuna oma kindralstaabi ja käputäie ulaanide poolt. See vahva polk oli mõnda aega tapva suurtükitule all olnud ja palju mehi kaotanud, eriti kahetseti taga selle šeffi, vaprat kindral Likošinit, keda oli tabanud kahurikuul. Sellal kui me lakkamatult edasi läksime, liikusid jalavägi, suurtükivägi ja voorid pidevalt meist mööda ja tagasi. Me põlesime kannatamatusest vaenlasele kallale tungida ja lõpuks ka nägime teda. Kuna aga vahepeal lähenes öö, peatusime ja piirdusime mõnede vangide võtmise ja vaenlase edasiliikumise takistamisega.

Öösel võeti pooled hobused rakmeist lahti; kürassiirid süütasid lõkked ja puhkasid nende ääres, aga mina olin kogu öö ärkvel, istusin oma hobuse juures õlekubu otsas või hulkusin ühe lõkke juurest teise juurde. Minus käis mõtete ja tunnete torm või pigem ajujaht. Homme on esimene lahing! Võitlus elu ja surma peale kaua otsitud ja vihatud vaenlasega! Võimaliku võidu hurmav ahvatlus! See oli mu pea ja mõtted. Siis aga muutusid kuuldavaks süda ja tunded. Võib-olla pidasin ma täna oma elu viimasel ööl vahti! Nägin viimast korda oma pea kohal helkimas tähti, mis säravad ka kaugel kodumaal! Sinna jõuaks mu surmateade ustavate südamete kurvastuseks, mina aga ei näeks neid enam! Nii vaheldusid minus mõtted ja tunded, kui hommik hahetas ja sarvesignaal mind hobuse selga heitis.

Me liikusime edasi lahingukorras, mille peale tegi vaenlane taanduva manöövri. Vahepeal oli Korsakov saanud teate, et mõned jalaväepolgud ja üks suurtükipark on sideme armeega kaotanud ja et tee Eglisausse on neile ära lõigatud: ta käskis seepeale kindral Voinovil nad üles otsida ja tugevdas teda lõpuks Astahhovi kasakapolguga. Me hakkasime niisiis (16./27. septembril) piki vaenlase liine liikuma ja suundusime Winterthuri, arvates, et äralõigatud korpus on asunud teele Diessenhofeni poole. Vaevu Winterthuri lähistele jõudnud, nägime end vaenlastest ümbritsetuna, aga kuna meie ilmumine oli väga äkiline, ei läinud too kohe rünnakule ja meie tegime endale hiilgava rünnakuga ruumi, kusjuures me võtsime veel vange. Aga peagi olime sunnitud üle Thuri ujuma, et üle keeruliste kõrvalteede Eglisau teele jõuda. Seejuures ratsutasime kiires traavis läbi küla, mille olid hõivanud prantslased, kes üllatunute ja ebakindlatena meid akendest põrnitsesid ilma meie vastu midagi ette võtmata. Alles viimase eskadroni pihta tehti mõni lask. Vaatamata kiirustamisele ja otsustavusele ning meiega ühinenud kasakate osavusele jõudsime me vaid vaevaga, tihti väikesi rünnakuid tagasi lüües Eglisausse, kuhu tagaotsitud pataljoni osad olid läbi murdnud. Reini sild pidi just siin vastavalt Korsakovi käsule maha põletatama. Me asusime nüüd paremal kaldal viinamägedel laagrisse ja leidsime õnneks kohe läheduses kohaletoodud kaeravarud, mida me suure rõõmuga kasutasime, et korralikult värskendada oma vapraid ratsusid, keda raske päev oli kõvasti kurnanud.

Siin jõudis meieni käsk Schaffhausenisse tagasi tõmbuda ja sillapea taga laagrisse jääda, mis oli moodustatud Büsingeni juures Paradiesi kloostri lähistel. Varsti pärast seda sai kindral Voinov käsuõiguse vasaku tiiva eelpostide üle. Me läksime Diessenhofeni juures jälle Reini vasakule kaldale tagasi ja pidasime seal koos Uurali kasakatega eelpostiteenistust, mille juures üks jäägripolk meid toetas. Päev päeva järel oli meil mingi jagelus vaenlasega. Kuna too oli aga äkitselt meil silmist kadunud, sain ma ühel päeval kindral vürst Gortšakovilt^[11.] (hilisem kindral en chef ja sõjaminister) käsu oma eskadroni ja saja kasakaga ettepoole luurele minna. See oli esimene kord, kui ma tohtisin iseseisvalt ja omaenda äranägemise järgi tegutseda. Ma tunnistan, et see näis mulle palju raskemana, kui olin endale varem ette kujutanud. Kaugelt üle ühe miili olin ümbervaadates ratsutanud ilma midagi avastamata, kuni ma nägin, kuidas vaenlane üle Thuri läks. Mul oli kindel käsk lahingusse mitte astuda, vaenlast ja tema liikumisi ainult vaadelda ning hinnata tema võimalikku tugevust. Nii piirdusingi ma vaid sellega, aga kuna avanes võimalus, ei suutnud ma kihelusele vastu panna paar punast Pariisi husaari koos ohvitseriga vangi võtta, mille juures ma kerge saablihoobi sain.

Koos oma punasesse riietatud ja tohutute habemetega sõjasaagiga jõudsin ma vastu ööd surmväsinuna ja valavast vihmast läbimärjana taas meie laagrisse. Kuna eelpostidel polnud võimalust riideid vahetada, heitsin märjana lõkke äärde, aurasin nagu kuum puder potis ja kallasin veel ühe kuuma punši sisse. See oli ennetav Priessnitzi vesiravi, enne kui see veel metoodiliselt ja igasuguste piirangutega külmades Sudeetides leiutati. Kõik läks ilma mingi kahjuta minu jaoks mööda, kuna nooruse õnnelik arst istub inimeses endas ja on alati käepärast.

Kui mu eskadron oli teenistuses eelpostide juures, kandsin ma igati hoolt selle eest, et säästa Püha Katariina kloostrit, mis minu piirkonnas asus. Andsin abtissile salvaguardia ja olin igati hooliv vaga maja suhtes, mille eest head kloostridaamid võimalikku tänulikkust osutasid. Nad saatsid mulle suurepärase lõunaeine, kanget kohvi ja maitsvat likööri koos igalaadi muude värskendustega. Kui me pärast 7. oktoobri tulist lahingut pidime Reini vasaku kalda prantslastele jätma, nägin ma kurvastusega vagasid naisi uusaegsete paganate jumalavallatutesse kätesse langemas ega saanud kunagi teada, kuidas neil nonde käe all läks.

Eelnimetatud päevadel ründasid meid Oudinot’ ülekaalukad massid Schlatti juures ning tõrjusid kuni Diessenhofenini ja kuigi meie ratsavägi nii mõnegi hiilgava rünnaku sooritas, minu eskadron nelja Prantsuse suurtüki meeskonna hävitas ja need ära võttis, kui üldine äraspidine liikumine seda lubas: nii pidime me siiski lahingu tulemusel ja prantslaste survel Reini vasakult kaldalt lahkuma ja põletama silla meie taga.

Sellega lõppes ka meiepoolne vaenutegevus selles kandis. Vürst Suvorov oli oma kuulsa ülemineku St. Gotthardist ja veel raskema marsi üle Claruse Churi teoks teinud ning saatis kindral Korsakovile käsu Lindau ja Bregenzi peale liikuda, et temaga ühineda. Positsioonid, kust me lahkusime, võtsid üle Mannheimist tulevad austerlased kindral Nauendorfi juhtimisel. Ma kirjeldasin kogu siinsest sõjapidamisest vaid seda, mida ise nägin. Kuna aga meie ülemkindral Korsakov ka selle hulka kuulub, luban ma endale lõpetuseks ühe märkuse tema kohta. Tema kaotus Zürichi juures pole mitte tema juhitud vägede (nood pidasid end igati vahvalt üleval), vaid tema ülbuse ja hukutava vaate süü prantslaste suhtes. Ta oli kaasa teinud mõne varasema sõjakäigu Madalmaadesse ja Reini äärde Condé korpusega ning tolle ümbritsejate eelarvamused ja arvamused omaks võtnud; seeläbi kinnitas ta: prantslaste uus sõjavägi koosnevat kehvast, sõjategevuseks kõlbmatust rämpsust, kes imponeerivad ebakindlatele üksustele vaid oma massidega, hästi korraldatud ja kindlameelsete sõdurite ees aga jookseb pärast lühikest kära ja vihast rünnakut laiali nagu kari villakandjaid. Ilma suurema sõjaõnneta, aga täis kõrkust ja ülbust, mida ta lasi tunda eelkõige liitlaste ohvitseridel, tõmbas ta enda peale liitlaste vihkamise ja omaenda üksuste poolt ka mitte just armastust. Zürichi juures tegi ta vigu, millest hullemaid poleks ka sõjakunsti õpilane teha võinud; ja kogu püsivus, kogu tema vahvate vägede ennastohverdav vaprus ei suutnud neid vigu heaks teha. Aga kõrkus, kuigi silmapilkselt maha löödud, ei jätnud teda maha: ta ajas kõik austerlaste kaela, kes ka muidugi mitte ilma süüta polnud, ja kiitles veel hilisematel aastatel oma vägitegudega Šveitsis.

Meie lahkumine laagrist Schaffhauseni juures toimus ühel vihmasel ja tuulisel ööl. Enda soojendamiseks ja kehva meeleolu hajutamiseks pistsime enne lahkumist põlema õlgedest hütid, mille peale vaatasid väga kõõrdi austerlased, kes olid arvestanud ettevalmistatud öömajaga. Kehv ilm püsis ja meie marss Stockachi oli vaevaline. Lähemale jõudes leidsime kõik külades olevad öömaja täielikult hõivatud olevat, nii et pidime taas voolavas vihmas laagri üles seadma. Enne kui ratsanikud kaugelt toodud märgadest õlgedest ja niisketest puudest mingi katte ja soojendava tule suutsid teha, ekslesin ma läbimärjana, külmast ja palavikust vappudes ringi, et kuskil mingitki peavarju leida. Siis jättis üks vaene viinamarjakasvataja, kelle koopauksele ma olin koputanud, mulle oma just soojaks lebatud aseme ja ma sirutasin end mõnuga välja nagu patuvoodis. Vähehaaval soojenedes nägin ma magusaid unenägusid: ma puhkasin uhkes raskest siidist baldahhiini ja eesriietega voodis ja kaunid daamid külastasid mind ning tundsid huvi, kas ma olen oma väikestest teisel pool Reini saadud haavadest juba täielikult paranenud, nad valmistasid mulle oma väikeste kätega hõbetaldrikul vahutavat šokolaadi ning osutasid mulle mitmel muul moel oma sooja osavõtlikkust. Kui ma lõpuks üles ärkasin ja silmad korralikult puhtaks hõõrusin, nägin enda ümber hoopis midagi muud. Ma lamasin madalas muldonnis, nagu viinamarjakasvatajad neid ööde möödasaatmiseks viinamägedele ehitavad. Uks sulgus kehvasti, et õhku ja valgust läbi lasta; magamisasemeks olid räpased, kasutatud õled, tekiks vana ja kulunud, vastikult lõhnav lambanahk; põrandal, minu suust umbes ühe jala kaugusel istus vaikselt mutt ja ringi sibas igasugu muid väikesi olendeid, nagu paljude väikeste jalgadega keldrikakandid ning pikkade liigendatud jalakestega ämblikud. Ma hüppasin püsti ja astusin välja. Hea viinamarjakasvataja oli oma naise kohale kutsunud ja too keetis mulle just raudnõus kohvi. Ma jõin seda lahjat, heledat keedust sellise mõnuga, nagu oleks see olnud keiserliku joogiülema poolt hoolikalt ettevalmistatud, tänasin sõbralikku peremeest ja pöördusin tagasi oma vaprate ratsameeste kogunemiskohale. Nood olid sinna ka üht-teist kogunud: õlgkatused seisid, vahituled lõõmasid ja ka katlad pulbitsesid juba.

Me liikusime piki Bodeni järve kallast Lindau ja Bregenzi poole. Ilm oli jälle ilusaks läinud ja ratsutamine kujunes meeldivaks. Oli viinamarjade koristamise aeg; viinamarju oli külluses ja kõikjal oli saadaval ka magus ja joobnustav most^[12.]. Viinamarjakasvatajad ja maainimesed nägid piisavalt rõõmsad välja; tegelik sõda ei olnud neid puudutanud. Ja mis iganes alemanni laulude hõiskavast kõlast selges sügisõhus lõpuks ka puudus, seda asendas vähemalt meie jaoks piisavalt meie kürassiiride vali laul, kes oli magusast most’ist osa saanud. Nii jõudsime me meile ette nähtud laagrisse Lindau juures.

Mind saadeti siit koos kahesaja kasakaga Churi poole, et meie viimaste sündmuste läbi katkenud side vürst Suvorovi juhitud peavägedega jälle taastada. Ma kohtasin vigastatud kangelast ühes Graubündeni külas, kus ta ühest osast kindralstaabist ümbritsetuna ja kantavas tugitoolis istudes oli just tegelemas sellega, et oma läbiseeditust lahti saada. Suvorovi elu oli nii avalik, tema iseloom nii läbipaistev, tema aeg nii hõivatud, et tema üldise vabameelse olemuse ja jämedakoeliste kommete tõttu ei olnud vaja pahaks panna seda, kui ta vastupidiselt kehtivatele kommetele sooritas kõigi silme all oma ihuasju, mida tavaliselt pimedais nurkades ja eraldatuna tehakse. Ta ei mõelnud seejuures midagi halvasti ega tahtnud kindlasti alluvate suhtes üleolev olla. Niihästi kui ma seda tema kommet jutustustest teadsin, oli see siiski kummaline vaatepilt, teda veidi ähkides ja oiates ööpotil istumas näha, sellal kui staap teda tõsiste, vaikivate nägudega ümbritses. Et seda Teniersi maneeris omapärast maali täiendada, seisis tooli kõrval väärika ilmega pikakasvuline kasakas ja hoidis oma vasakus käes pakikest nelinurkseteks tükkideks lõigatud paberit, millest ta siis vastavalt vajadusele parema käega töötegijale ühe eksemplari tarvitamiseks ulatas, sellal kui viimane aeg-ajalt poolvaljusti hüüdis: Hurraa! – torka! – raiu! – kihuta! (ура! Коли, руби, гони!). Raskete toitude juures, mida kuulsusega pärjatud rauk tarvitas, kestis igakordne selline istung mõnda aega ja seejuures aeti mitmesuguseid asju. Minu depešši ei võtnud siiski vastu ta ise, vaid tema adjutant Kušnikov, kes koos riiginõunik Fuchsiga mind Korsakovi korpuse asukoha ja olukorra kohta küsitles. Ma olen hilisemal ajal tihti selle tegevuse üle järele mõelnud ja kuna mulle oli hästi teada, kui meelsasti Suvorov mõningaid oma ütlemisi ja arvamisi sümboolselt väljendas, nii olen ma arvanud, et kui minu ilmumine talle res gestae meie kindralit ja päeva Zürichi juures talle meelde tuletas, tahtis ta sümboolselt oma lugupidamatust selle vastu ööpotil istumisega mõista anda.

Pärast seda, kui lahutatud korpused olid kokku saanud, liikus ühendatud vägi edasi Švaabimaale ning peakorter asus Augsburgi. Mul oli marsi jooksul häid ja halbu öömajasid ning kahte meenutan ma täpsemalt. Üks oli krahv von Königsecki kaunis lossis, kes sõjalist sissetungijat kui armsat külalist vastu võttis ja kohtles. Teine mulle meenuv öömaja oli mul Buchau kloostris, mis asub samanimelises väikelinnas Federsee ääres. Riigivürsti tiitlit kandev abtiss oli tollal krahvinna Stadion, umbes kuuekümneaastane väärika väljanägemisega daam. Teda ümbritsesid Saksa riigi esimestest perekondadest pärit kloostridaamid; nende seas oli kolm krahvinna von Hohenzollernit, üks krahvinna von Königseck, von Truchsess, von Fugger. See kõik moodustas väikese vürstliku õukonna õuemarssali, kammerhärrade ja teiste juurdekuuluvatega. Kloostril oli ka sõjavägi, kuna vürstinna abtiss ütles mulle, et ta peab saatma kaks ratsanikku ja kuus jalaväelast riigi sõjaväkke, mille liitlased ja relvavennad me nüüd olime. Ilmalike asjade jaoks oli tal kantsler, kes oli osav ja haritud mees ning kelles oli heldust jagada minuga hulka oma ajast. Vestlustest temaga sain teada, et Buchau kloostri oli asutanud üks Karl Suure õde, kelle nimi oli olnud Hildegard. Ta oli kaotanud lahingus ungarlaste vastu oma abikaasa ja kolm poega just samal kohal, kus praegu klooster asub. Selle lasi ta siia ehitada ja asus siia esimeseks abtissiks. Ta on siia maetud nagu ka tema abikaasa ja kolm poega. Ma kuulsin teatud hirmuga sellised täpseid teateid 9. sajandist, mis kõik on kantsleri sõnul ürikutes kirjas. Kui noorena tundus mulle seejuures mu eestimaine ääremaa, mille kohta veel kolm sajandit hilisemast ajast õieti ei tea, kas siin elasid vaid metshiired ja konnad või muuhulgas inimesed ka. Siin aga istus lihane vürstinna Stadion mu ees ja siin olid registrid ning ürikud, mis ulatusid abtissilt abtissini kuni Hildegardini, kes oli olnud Karl Suure õde!

Elasin Buchaus mitu päeva, austades väärikaid kloostridaame ja olles kantsleri poolt tublisti lõbustatud. Ta teadis palju mitte üksnes kloostri ürikutest, aga ka Helvetiusest, Buffonist ja paljust muust. Kui ta märkas minu pahameelt selle üle, et ebaoluline Buchau klooster on kolmsada aastat vanem kui kuulsusrikas Eestimaa, ütles ta ühel päeval: „Never mind, mis on kolmsada aastat vahet ning Buchau tuhat aastat olemasolu üldse maailma arvude kõrval! Seitse tuhat aastat annab inimene maailmale ja loodus osutab vähemalt kaheksakümnele tuhandele aastale. Kuigi seetõttu inimesed nüüd maailmale ilmselt õiget au ei osuta, käivad asjad siiski!” See oli algus tervele hulgale loengutele, mida hea kantsler mulle geoloogiast, kronoloogiast, ajaloost ja ka poliitikast pidas. Ta oli see, keda tänapäeval nimetataks mõõdukaks destruktiiviks, mina seevastu usin konservatiiv ja meie vahel toimus nii mõnigi elav vestlus, mis oli eriti minu jaoks instruktiivne.

Me liikusime edasi üle Riedlingeni, kus me mõne päeva puhkasime, ja seejärel Augsburgi ümbruskonda, kus me saime oma püsiva peatuskoha Mühlhauseni külas. Osa sellest majutas ka Condé korpuse üksusi ja nimelt Enghieni^[13.] hertsogi tragunirügemendi ihueskadroni. Seda juhtis krahv Charles Damas, hilisem Prantsusmaa peer ja ülemkammerhärra ning vanim ohvitser pärast teda oli kolonel parun Grünstein, seesama, keda mõni aasta hiljem hertsogi tuntud likvideerimise juures Prantsuse sandarmid esmalt Enghieniks endaks pidasid. Kahjuks ei olnud tal hingejõudu neid sellele eksiarvamusele ka jätta, misläbi kogu kurikuulus lugu oleks võinud hoopis teise pöörde võtta, kuna vaevalt oleks Grünstein maha lastud.

Toimus lõbus kooselu; ühte eskadroni kuulus kolmkümmend ohvitseri, nende hulgas nimed nagu Bouthilliers, Buffy, Sully, Auteuil, Pracontal ja teised. Enghieni hertsog ise tuli tihti Mühlhausenisse ja võttis oma ohvitseride rõõmudest ning kannatustest osa. Enamasti olid need aga rõõmud. Noortel kergemeelsetel kavaleridel oli veel mõnevõrra raha ja nende lootused olid kustumatud. Kui meil läks Mühlhausenis liiga kitsaks või liiga ühekülgseks, mindi kiire ratsasõiduga Augsburgi, kus sõjaväekoloonia oli sisse seadnud arvukalt mängupõrguid. Seal pidutseti ja prooviti õnne ning aeti kulda ja hõbedat läbi õnnemängu sulatustiigli. Ma nägin juhuseid, kus üks või teine Mühlhauseni kavaleridest oma ratsa- ja sõjahobuse maha oli mänginud ning laenatud üürihobusel või rekvireeritud posthobustel oma öömajja tagasi pöördus.

Pärast mõningaid Augsburgis ja lähikonnas veedetud nädalaid tuli meile marsikäsk Böömimaale. Lahkumist saatis üks minu jaoks eriline asjaolu. Minu kauaaegne teener, eestlane ja minu isa mõisa teomees lahkus minust äkitselt, olles mõned kergesti kantavad esemed endaga kaasa võtnud. Böömimaa, Poola ja kaugelt viipav kodune Eestimaa näisid tema jaoks oma külgetõmbejõu kaotanud olevat ja ta eelistas end kuskil Švaabimaal ära peita, kuni me edasi oleme kihutanud. Kuna kiirustamise juures polnud võimalik teda üles otsida, pidin loobuma kavast talle selgeks teha, kui valesti ta teeb, et vahetab pehme heakõlalise eesti keele karmi ja laia švaabi dialekti vastu.

Nii ratsutasin ma oma vanast teenistusvalmis sõbrast (ta oli olnud mu lapsepõlve mängukaaslane) nii ootamatult mahajäetuna juba tuntud teed mööda Regensburgi poole. Siin oli mul au olla vürstinna Thurn und Taxise poolt lauda kutsutud ning siis edasi liikudes jõudsin ma Ottokari vanasse riiki, kus ma Pilseni^[14.] lähistel Rokiczanis^[15.] öömajale jäin. Selles linnakeses, väljanägemise järgi juba poola väikelinnas, jäin ilmselt külma tuule kätte; ma jäin haigeks ja pidin laskma end Pilsenisse viia, kus võis rohkem abi leida. Sain ka terveks ja mul oli seejärel aega Prahas kaasa teha rõõmsal karnevalil. Seal oli ka peakorter.

Austerlased vaatasid meie taganemist küll pahameelega, aga seepärast ei olnud ballid vähem lõbusad. Kolm kaunist naist olid need säravad tähed, kelle ümber tollal ballide möll keerles: need olid krahvinnad Clam, Schlick ja Kolowrat. Nende ümber tunglesid meie põhjamaise rüütelkonna õied Miloradovitš^[16.], Kamenski^[17.], Šepelev^[18.], Hitrovo^[19.]. Mind viis algne liikumine sellest ringkonnast peagi ühte kõrvalringkonda, kelle keskpunktiks oli samuti kaunis täht, kuigi teise suurusjärgu oma. See oli üks noor israeliit, ülirikka pankuri tütar, kaasavaraks kaks miljonit kuldnat. See võluv Sulamith, tumedalt hõõguvate silmade, kergelt kõvera ninakese, kaunite huulte ja hammastega, väikeste käekeste ja jalakestega ning iseäranis kahe miljoni kuldna uimastava roosiõlilõhnaga, võis vabalt äratada noorte korsaaride südametes vallutamise ja valdamise mõtteid. Ka mina tunnistan, et sellised mõtted mul läbi südame ja neerude käisid, aga veel ei olnud H. Heine oma haaravaid laule laulnud, Börne oma destruktiivseid raamatuid kirjutanud, veel nimetati israeliiti juuditüdrukuks, isegi kui ta oli ristitud. Ma mõtlesin õudusega oma eestimaiste nõbude appikarjetele ja lasin lahti kaunist Sulamithist, kes oma sarmikuses oli vääriline targa kuningas Saalomoni jaoks nagu see varasemgi, kelle võlusid ta kirjeldab.

Selle aja, mida ma Sulamithi ümber keerlemiseks ei kulutanud, veetsin ma kaardilauas. Tollal käis Prahas põrgulik mängimine. Austerlased ja venelased pidid lõpuks omavahel kokku minema. Mina seevastu mängisin õnnelikult. Lisaks sellele rahale, mis isa mulle saatis, lisas Fortuuna veel kaks toredat kullakamakat. Ma ostsin endale kaks ilusat hobust lisaks varasematele ja seadsin oma sõitva majapidamise edevas sädelusihaluses sisse. Sulamithi hõõguvad pilgud pidid langema rikkale, haprale paladiinile. See oli salajane soov, mis viis mind tarbetutele väljaminekutele ja siiski kohkusin ma iga kord, kui kujutlesin võimalikku mustalokilist vallutust eestimaiste lossipreilide ringis. Mitte et ta poleks olnud ilus, see ilus ja noor Sulamith, vaid kuna ta polnud selline, nagu nõod ja tädikesed nõuaksid. Inimese süda on üks vastuoluline ja julgusetu asi!

Marsist kuni Krakovini ei oska ma midagi erilist jutustada, seal aga võttis kindral Rosenberg vägede juhtimise üle ja leidis Leedu Breszis ees käsu vägi laiali saata ja lasta polkudel neile määratud asukohtadesse siirduda. Mulle tuli temalt meeldiv uudis, et olen autasuks majoriks ülendatud.

Me olime Breszi jõudnud keset talve ja rõõmustasime soojade majutuspaikade üle, mille ma enda jaoks olin veel eriti hästi leidnud oma vana sõbra ja kaasmaalase major von Helffreichi juures. Meie rõõm oli aga lühike, kuna juba esimesel ööl pärast kohalejõudmist puhkes tulekahju, mis muutis maja, kus ma elasin, ja veel poole linnakesest tukkideks ja tuhaks. Me olime jälle sama hästi kui bivakis ja meil polnud mingit põhjust oma lahkumisega viivitada. Eesmärk, kuhu poole me püüdlesime, oli vana majutuskoht Valgas Liivimaal ja sinna me ka õnnelikult jõudsime, minnes üle Wilna^[20.] ja Riia.

Ülesanne oli pärast just harrastatud eluviisi tagasi tänapäeva ühetoonilisusse sobituda. Vahepeal pakkus jahipidamine mõningat meelelahutust. Liivimaal ei olnud sellel säärast metoodilist korraldust, nagu see on Saksamaal. Loomi ei aeta julma strateegiaga ja laskmiseks valmitena õnneliku taktiku ette, kes peab nad maha laskma; jahti peetakse rohkem loomulikul viisil, seades seejuures oma elu rohkem ohtu. See annab jahirõõmule Liivimaal vürtsi, mis Euroopa läänepoolsemates maades puudub. Teistlaadi meelelahutuse eest kandis hoolt küsitud ja lubatud puhkus, mis mind Eestisse viis.

Ma veetsin mõne päeva oma venna Karli juures tema kaunis Voore mõisas^[21.] Virumaal; siis kohtasin oma õde Amaliet, kes oli just abiellunud parun von Tiesenhauseniga, elades suures ja ka ajaloost tuntud Kose-Uuemõisa^[22.] lossis, kujutades endast kõige ilusamat ja õrnemat lossiprouat, keda kuskil kohata võiks. Parun, minu õemees, oli vanaaegse rüütli tänapäevane kujutis. Nii võis välja näha Engelbert von Tiesenhausen, kui ta suure piiskop Alberti õemehena Liivimaale tuli ja risti teenistuses olles suured valdused omandas, mis tema järeltulijad kõige võimsamaks suguvõsaks siinmail tegi^[23.], kuni pärandi jagamised, Poola konfiskatsioonid ja Rootsi reduktsioonid võimu raputasid ja vana hiilgust mitmes sihis tumestasid. Näha Kose-Uuemõisa lossihärrat koos oma kaasaga liikumas lossi ruumides, mille ümber sõda nii tihti möllab, pargis ja väljadel ümbritsetuna arvukatest, aga rahulolevatest talupoegadest, rõõmustas mitte ainult vennasüdant, vaid oli ka erapooletutele ja võõrastele ligitõmbav vaatepilt. Et see olukord allus mitte ainult kõikehävitavale ajale, vaid ka muutustele ja inimeste tahte muutlikkusele, on minu jaoks üks sünge mälestus, mille jutustamise juurde ma pöördun ajal, kui tunded mul sõnu leida lubavad.

Oma auväärse isa leidsin eest kurva ja rusutuna minu õe Julie lühikese aja eest toimunud surma tõttu. See kaunis ja üliõrn lill oli jõudnud vaid 17. eluaastani. Minu kohalolek tõi isale leevendust tema valus ja rohkemat tõi mõne päeva pärast minu venna Hermanni täiesti ootamatu saabumine. Too oli 14-aastasena otsustanud mereväeteenistuse kasuks, oli mitšmanina ühel Vene sõjalaeval paljudel retkedel Lääne- ja Põhjamerel osalenud ning leidnud seejärel võimaluse üle minna Inglise mereväkke ja Inglise laevadel külastanud sadamaid kaugetel meredel. Ta oli seejuures õppinud quite perfectly inglise keelt rääkima, harjutanud külge inglise viltuse suunurgahoiaku ning nägi umbkaudu välja nagu ploomipudingi austaja ja soodavee jooja. Selle eesmärgi saavutamiseks oli ta olnud kuus aastat kodust kaugel ja mina polnud teda just nii kaua näinud. Selle peale korraldasid majakondsed, nende hulgas ka Kose-Uuemõisa reibas lossiproua, järgneva naljakese kui variatsiooni maaelu ühetoonilisusse.

Ma olin läinud natukeseks ajaks maale käima, arvatavasti selleks, et Kaja kohata, kui võõrsil viibinud vend kohale jõudis. Pärast esimest taaskohtumise rõõmu läks jutt minu kui vaid juhuslikult ja korraks eemalviibija peale. Mõistetavalt tekkisid küsimus ja kahtlused, et kas me üksteist ka kohe ära tunneksime? Kohe mõeldi välja lõbus eksam. Hermanni ootamatust saabumisest otsustati minu ees vaikida ja ta pidi esinema kui inglise mereväeohvitser, kes olevat just soovituskirjaga Tallinna jõudnud, et tundma õppida rõõme ja elu eestimaises countryhouse’is. Kui ma siis oma retkelt tagasi jõudsin, istus seal üks militarylooking gentleman, kes ajas daamidega viltuse suuga juttu. Inglise keeles nendega, kes seda oskasid, vigases saksa keeles ja murdesõnu vahele pistes nendega, kes tema keelt ei mõistnud. Meid tutvustati üksteisele ja järgnes shake-hands. Ma ei tundnud oma tuuldunud välimusega venda ära, aga me tutvusime peagi lähemalt, hommikusöök oli valmis, madeirat ja šerrit külluses. Naised olid aga veel ühe lõksu välja mõelnud, et mind proovile panna. Kui jutuajamine oli elavalt käimas, hiilisid nad toast välja; džentelmen viis jutu just lõppenud sõjakäigule ja lubas endale mõne mõõdutundetu sõna päeva kohta Zürichi all. Hermannile oleksin ma need andestanud, aga military-looking englishman oli teine asi. Lühidalt, nagu Kose-Uuemõisa vaimukas lossiproua selle oli seadnud ja oletatavat inglast põhjalikult instrueerinud, olin ma peagi enesest väljas ning kuna isa külalise pihta laskmine Raasikul oleks olnud eksimine igasuguse külalislahkuse vastu, andsin enda oma ja võtsin tema sõna peagi sobivas kohas Koplis Tallinna lähistel kohtuda ning asi lahendada. Selline sissejuhatus sai tehtud, enne kui vennad pärast kuueaastast lahusolekut üksteist rinnale surusid.

Õnnelik kuu isa kolde juures, ühe katuse all lähedaste ja truude südametega oli mööda läinud; siis pidin taas minema, rüütli raudrüüd kandma ja habemike sõdalaste ridu ning rühmi drillima. Vältimatu toimus ja ma leidsin end peagi Smiltenes, kuhu eskadron oli vahepeal paiknenud. Smiltene on üks küllaltki suur mõis, mis asub umbes seitse miili Valgast lõuna pool ja 20 miili Riiast idas. Kuulus varem peapiiskopile ja seal oli kindlustatud loss, mida oli tihti piiratud ja korduvalt purustatud. Vanu müüre on veel näha. Siis kingiti Smiltene Poola kuningate ja seepeale taas Rootsi kuningate poolt oma truudele alamatele, kuni möödunud sajandi keskpaigas keisrinna Jelizaveta selle oma vanale ja teenekale iirlasele, Liivimaa kindralkubernerile krahv Georg Browne’ile annetas. Tolle mees- ja naissoost pärijate kätte oli see kuni hiljutise ajani jäänud, kuni pärandi jagamised ja saatus selle pandina rikaste Riia kaupmeeste kätte andis. See on Liivimaa mõisade, mõõga ja piiskopisaua vanade vallutuste kuri saatus. Üles ja alla, paremale ja vasakule, aga lõpuks ikkagi Riia kaupmeeste rahakasti, kus nad aja jooksul ehk kõik endale koha leiavad.

Tookord, kui ma sinna jõudsin, oli Smiltene veel brigadir^[24.] krahv von Browne’i, vana kangelase poja omandus, aga ümberringi olid juba paljud mõisad Riia börsimeestele panditud. Kuna elav vaim on alati kavatsustega seotud ja mul oli pärast ettekirjutatud tundide sadulas veetmist spekulatsioonide ja nendega seotud tegevuse jaoks piisavalt aega, tulin ma mõttele mõni vana kuulsusrikas mõis kodanluse vangistusest taas vabastada ning mõõgale võita. Oli üks tuntud, aga raske tee, et omandada raha kotitäite kaupa, terve hunniku jagu. Põgus idee, millel minu fantaasia põhines, põrkas kohe alguses selle ees tagasi. Oli ka teine tee, mille noor, sale, uhkes riides ratsanik võis kergesti läbida ja ma nimetasin seda vaikselt endale, aga ma usun, et mu palgeile tekkis seejuures sügav puna – see oli abielu.

Aga kui see mõte juba kord tulnud oli ja kuna ma ratsutades nägin nii tihti üht sellist vangistatud lossi, ärkas see minus üha suurema jõuga ning sellisel viisil toimuv mõõgaomanduse vabastamine kaupmehe kirjutustoa rõhuva käe alt õilistas minu silmis seda spekulatsiooni. Siiski oleks spekulatsioon ilma läbiviimise alguseta jäänud, kui võimas juhus ei oleks asja enda kätte võtnud. See inimese võimas – vastavalt oma meeleolule sõber või vaenlane – tõi mind ühe säärase Riia pandihoidja kahe kõige armsama käekese lähistele, kes nendes üht väga kuulsat lossi hoidis. Oli võimatu mitte vaadata neist käekestest kõrgemale hästivormitud rindadele, targale suukesele, mis pidevalt rääkis, selgetele ärksatele silmadele, mis sellele kõigele võluva välimuse andsid. See kõik oli aga lugenud inglise raamatuid, ka La Fontaine’i romaane, oli Riia teatris omaenda loožis istunud, tundis ooperit ja balletti, ka Musse^[25.] ja võlgades, aga ikka veel priiskava aadli balle, kes talve Riias veetsid; lühidalt see oli armastusväärne, selge vaatega, targalt rääkiv tervik, mis väga meeldida võis.

Kui linnapreili hetkega maapreiliks muutub ja kivisillutiselt põgenenuna nüüd ratsaretki üle harjumatute põldude ja roheliste väljade armastab, on temaga kurameerival ratsaväeohvitseril suur eelis jalaväelase ees. Selliste lõbustuste korraldamine jookseb talle ise kätte, ta mängib seejuures ühtlasi ratsasulast ja kuidas veel võib säärast vaba liikumist ratsude kergetel jalgadel üle põldude ja läbi metsa kasutada vestlusteks ja armuavaldusteks! Peagi märkasin ma, et kaunis pandihoidja ratsutab meeleldi; Riiast telliti uus, elegantne ratsakleit ning pikad rohelised ja valged voogavad loorid. Kui kiires galopis, mille juures kohe kõrval ratsutav oma ratsut valdav ratsaväelane õhu ja julguse kaotas, kui selles galopis kaunis väike näoke hõõguvana minu poole vaatas, heledad silmad veel säravamateks muutusid ja roheline loor pikalt tuules lehvis, tundus mulle, et nagu lehviks kindel lootus minu poole; panditud mõis on sinu, niipea, kui sa soovid. Veidi aja pärast oli mul selles suhtes veel suurem kindlus, kuna oli jutuajamisi, mis algasid sadulas ja jätkusid tugitoolis, rääkimata käehoidmisest, milleks andis põhjust hobuselt mahatulek või isegi ümberthoidmisest, milleks mõni hobuse ootamatu tuju tihti põhjust andis. Pärast seda, kui asi oli mõnda aega niimoodi kestnud, arvasin end siiski pidavat vanalt isalt, maanõunikult küsima, enne kui alustatud ehitisele oleks juba päiskivi pandud. Ma teadsin tema meelestatust ja teadsin, et ta peaks niinimetatud seisusekohast abielu mitte tingimata vajalikuks, aga väga soovitatavaks ja seda mitte noorpaari enda, vaid sugulaste pärast. Seisuslike erinevuste puhul ei sobiks nende vaated ja harjumused kokku, mis tooks kohe suhetesse jää, millest saaks võitu vaid kasvava soojusega. Seda arvestades eelistasin ma kirjutada mitte otse isale, vaid osavale õele, Kose-Uuemõisa lossiprouale ja teda paluda võimalikuks muutuvast juhtumist isale ette kanda ja tema suhtumisest mulle teada anda; ma ei jätnud kasutamata võimalust nii panditud omandit ega pandi omanikku võimalikult vähe mainida.

Vastus viibis ootamatult kaua; vahepeal jätkasin ma rohelisel lehvival looril nagu kindla lootuse lipul kõigil risti ja põiki retkedel järele ratsutamist. Tihti seltsis meiega ka pandihoidja vend, kes aeg-ajalt Riiast tuli, et panditud lossis rahuliku vana kõrval rõõmsat noort junkrut mängida ja segadust korraldada. Ta võis rääkida steeple-chase’ist^[26.], püssidest ja koertest, rohelisest ja sinisest kaardiväest^[27.], kus ta oli minu meelest rittmeister ja veel paljust muust. Tulenevalt oma pandiomanduse junkurlusest ja linnasõjaväe auastmest astus ta üles sõjakamraadlikult, kasutas musketäri kõnepruuki ja püüdis Riia kodaniku nahka võimalikult seljast heita, vähemalt niikaua kui ta panditud lossis junkerdas.

Aga asi pidi teise suuna saama. Kiri õelt jõudis lõpuks kohale. Ta oli minu järelepärimise üle väga tõsiselt järele mõelnud. Naiste olemuses on pigem abielu kordasaatmisele kaasa aidata kui mitte. Niisiis oli tema esitus isa juures olnud pooldav, aga too, äri ja otsuste tegemisega harjunud, nägi ära, kui kaugele asjad arenenud on ja et – nagu ta öelda armastas – adhuc sub judice lis est: nii otsustas ta, et pandihoidja peale ei tohi mõeldagi. Seda kirjutas nüüd mulle mu hea Amalie, esmalt suure ettevaatusega, siis suure kurvastusega ja lõpuks paljude lohutussõnadega, kuna ta arvas, et ma võiksin seeläbi ohtlikku meeleheitesse langeda. Mina aga võtsin otsuse vastu kerges ratsanikumaneeris. See oli olnud rünnak, piirdudes vaid tulevahetusega, millel puudus surve. Seejärel hakkasin ma taganemissignaali puhuma.

Pandihoidja märkas seda peagi; ka tema võttis seda kergelt. Linnapreilisid kasvatatakse liigagi tihti noorte sõjameeste kurameerimisele mitte üleliia tähelepanu osutama ning ennast kahjude eest kaitsma. Noored daamid, eriti kui nad on rikkad ja näevad rohkesti seltskonda, on sündinud diplomaadid: nad peavad oma läbirääkimisi väga osavalt ja annavad harva ära rohkem, kui nad tagasi võtta suudavad. Niisiis ei tehtud mulle sellest suunast erilisi etteheiteid. Aga päris ilma kärata ei pidanud mu tagasiastumine siiski jääma. Seda kära alustas linnarittmeister, täiesti vastupidiselt ootustele. Ta pidas minu tagasitõmbumist kõigi kommete vastaseks, seega solvavaks ja häbistavaks. Ta rääkis valjusti, et tahab mind vastutusele võtta, nõuda minult satisfaktsiooni. Armas Jumal! Kas ta tahtis mängida venda komöödiast, kus kolmandas vaatuses saavutatakse nõutav murdepunkt läbi kuulide? Ma ei tea seda, aga tema ähvardavad sõnad jõudsid minu kõrvu, nad olid nii seatud, et pidid jõudma. See ei võinud jääda ilma vastuseta.

Tollal oli seal üks immatrikuleeritud aadlisse kuuluv noor mees, kes oli paar aastat sõjaväes teeninud ja siis ohvitserina erru läinud, et rändrüütliks hakata. Ta liikus nimelt mõisast mõisa, millistest enamiku mõisahärradest oli ta kaugelt sugulane, oli igal pool palavalt teretulnud, teadis kõike jahist, hobuste rautamisest, koerte dresseerimisest ja paljudest muudest kasulikest asjadest. Ta sõi, elas, gastroleeris ühes mõisas nii kaua, kui talle õige tundus, ja liikus siis võimalusel edasi. Selliseid rändrüütleid (neid nimetatakse ka sõimerüütliteks) oli aastate eest külalislahkel Liivimaal väga palju ja ma usun, et see tõug pole veel päriselt välja surnud. See mugav mees külastas mind mu ratsaväelasekorteris Smiltenes just neil päevil, kus mul teda tarvis läks. Ma rääkisin talle olukorrast, kus ma olin, venna ülemeelikutest ütlemistest ja palusin teda üle anda sõnum tormakale junkrule. Pärast üht hommikusööki, kus veiniga ei koonerdatud, laenasin ma talle korraliku hobuse ja ta ratsutas panditud lossi. Lühidalt öeldes oli tema ülesanne järgmine. Ta pidi junkrule selgeks tegema, et ma olen tema väljakutse vastu võtnud ja satisfaktsiooniks valmis. Kuna aga mul kui väljakutsutul on vabadus relvi valida, siis võtan ma püstolid, aga teatavatel tingimustel. Me ei kohtu mitte mensuuris või barjääri ääres, vaid vabas õhus eelnevalt kokkulepitud väljal, hobuse seljas, kummalgi käes laetud püstol ja veel kaks sadulataskus. Juures oleksid mitte sekundandid, vaid valitud pealtvaatajad. Kahe või kolme püssilasu kaugusel seistes kihutaksime märguande peale teineteise suunas ja tulistaksime üksteise pihta kumbki kolm kuuli, kusjuures lasu aeg ja kaugus jääksid täiesti igaühe enda otsustada.