Читать книгу Salatuba - Йорн Лиер Хорст - Страница 7

Herman Wildenvey tänaval tagurdas Wisting maja uksele nii lähedale kui võimalik. Mortensen tagurdas tema järel. Ta oli otsustanud, et panevad kastid keldrituppa. Seda ta ei kasutanud niikuinii. Seinad olid tellistest ja üleval lae all oli vaid kaks kitsast akent.

Iga kasti kandes heitis Wisting pilgu Line maja poole tänava lõpus. Kui tütar peaks välja tulema ja küsimusi esitama, ei saa ta ju normaalset vastata.

Valve paigaldaja tuli täpselt. Wisting valis välja lihtsa sissetungihäirega süsteemi. Koos tulekahjuanduritega oleks asi olnud liiga keeruline ja aeganõudev. Ta selgitas mehele, kuhu ta keldritoa ustele ja akendele magnetkontakte tahab ja et ruumi tuleb panna ka kaamera. Juhtpaneel olgu ukse taga seina peal. Turvafirma silti Wisting ei soovinud. Lisaks häiresireenile ruumis sees peab teade tulema ka Wistingu ja Mortenseni mobiilidele.

Mortensen jäi valve paigaldamist jälgima. Wisting läks rahalugeri järele.

Talle anti kiire ülevaade, kuidas seda kasutada. Tema peab valima, mis valuuta ta sisestab, aga masina sensorid teevad kindlaks rahatähtede nimiväärtuse. Lisaks oskab masin infrapunakiirte ja UV-valguse abil automaatselt tuvastada valeraha. Minutis suudab aparaat loendada 1200 rahatähte. Tulemus saadetakse printerisse, mis tuleb rahalugeriga ühendada.

Tagasiteel läks Wisting läbi kontoritarvete poest ning ostis Mortenseni palvel kümme suurt pappkasti ja pakketeipi. Kodus oli valvesüsteemi paigaldaja oma tööga valmis saanud. Keldritoa kummaski otsas oli kaamera.

„Ma pidin koodi valima,“ lausus Mortensen ja toksis näitamiseks juhtpaneelil sisse neli numbrit. „1808. See on tänane kuupäev. 18. august.“

Kostis paar piiksatust ja juhtpaneelil vilkus punane tuli. Mortensen toksis koodi uuesti. Paneel jäi vait ja süttis roheline tuli.Nad lükkasid laua rahaga seina äärde. Wisting pani rahalugeri laua nurga peale, Mortensen avas uusi kaste ja selgitas, kuidas tema meelest peaks tegema.

„Me laseme raha masinast läbi ja paneme tühjadesse kastidesse, nii et kogu aeg on ülevaade olemas,“ ütles ta. „Sõrmejälgi kastidelt ja rahalt saan ma siinsamas kohe võtta, aga Kripose laborisse saatmiseks teeme mingi valiku.“

Enne kui nad jõudsid algust teha, helises uksekell.

Wisting läks koridori ja nägi aknast, et ukse taga seisavad Line ja Amalie.

„Kas sul on uks lukus?“ küsis tütar.

Wisting kummardus lapselapse poole, kes heitis talle käed ümber kaela. Tavaliselt oli tal uks alati lahti. Line ja Amalie astusid külla tulles lihtsalt sisse.

„Meil on Mortenseniga üks asi pooleli,“ vastas Wisting ja keerutas Amaliet õhus ringi. Tüdrukuke luksatas ja naeris.

„Me tegime jääteed,“ kergitas Line kannu. „Tõime sulle ka natuke.“

Wisting võttis krabisevate jäätükkidega kannu vaba käega vastu.

„Fantastiline,“ ütles ta ja jäi uksevasse seisma.

Tekkis vaikus.

„Ta on väike varas,“ noogutas Line tütre poole.

Wisting pani kannu käest ja vaatas lapselapsele silma.

„Mis juttu see emme ajab?“ küsis ta tõsise häälega.

Tavaliselt voolas Amalie jutt katkematult ja kogu aeg pani ta kokku uusi sõnu. Nüüd oli tüdrukukese suu kinni ja silmad vaatasid mujale.

„Poes oli Amalie vankris,“ selgitas Line. „Välja tulles oli tal kommikarp pihus.“

„Mis te siis tegite?“

„Läksime ja andsime karbi tagasi. Need kommid rippusid kassa juures.“

„Loll pood,“ lausus Wisting ja hõõrus ninaga vastu lapse põske, nii et tolle näole ilmus naeratus.

„Nii ei tohi öelda,“ palus Line ja sirutas käed tütre järele. „Muidu ta ei saagi aru, et tegi midagi valesti.“

Wisting tõmbus tõsiseks ja vaatas lapselapsele uuesti silma.

„Vanaisa kurvastab, kui sa nii teed,“ ütles ta ja andis tüdruku emale üle. „Aga maksmise mõistest on kaheaastasel raske aru saada,“ lisas ta.

„Ta saab aru, mis on õige ja mis vale,“ arvas Line.

Wisting naeratas. Line on hea ema.

„Kiisu,“ ütles Amalie.

„Kiisu?“ küsis Wisting.

„Meil on aias kass,“ selgitas Line.

„Ahaa,“ naeratas Wisting.

„Kui sul praegu tegemist on, siis me äkki tuleme õhtul tagasi,“ jätkas Line.

„Hästi!“

Wisting ootas, kuni nad tänavale jõudsid, siis sulges ukse ja keeras lukku.

Nad tõmbasid kummikindad kätte. Wisting rebis esimesel kastil kilekoti ümbert ja avas kasti. Raha oleks sinna topitud justkui hirmsa kiiruga. Mortensen noppis pealtpoolt paar rahatähte, et uurida, kas seal on sõrmejälgi.

„Natuke kulunud näevad välja,“ nentis Wisting ja torkas esimese pundi dollareid lugerisse. Rahapaberid krabisesid läbi masina.

Mortensen vaatas üleloetud paki läbi.

„Need on 2001. ja 2003. aastast,“ ütles ta ja pani raha tühja kasti. „Rahatähed on ringluses umbes kümme aastat, enne kui ära kuluvad ja tuleb käibelt kõrvaldada.“

Wisting pani ette lugemisprillid ja lehitses läbi järgmise paki. Sealgi olid rohkem või vähem kasutatud rahapaberid.

„Kõik 2003. aastast,“ lausus ta.

„Selle järgi saame ju siis vaadata, mis ajast vastust otsida,“ ütles Mortensen.

Wisting lappas läbi järjekordse paki.

„2001. ja 2003. aastast,“ sõnas ta. „Tundub, et seerianumbrites pole ka mingit süsteemi. See raha ei ole ühest partiist. Igatahes pole neid pandud numbrilisse järjekorda.“

Wisting torkas masinasse uue paki. Mortensen istus maha, telefon käes, ja otsis internetist infot Ameerika sajadollariliste kohta.

„Nende süsteem on natuke teistsugune kui meil,“ ütles ta. „Number 2003 tähistab rahatähe kujunduse aastat, nii et 2003-seeriat trükiti kuni uue kujunduseni 2006. aastal,“ andis ta teada.

„Nii et kui rahatähel ka on peal aastaarv 2003, siis võib see olla pärit 2006. aastast?“ küsis Wisting.

„Mitte päris,“ vastas Mortensen. „2005. aasta maikuus astus Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi etteotsa uus juht. Edaspidi oli rahatähtedel tema allkiri ja seda 2003A-seeriat trükiti, kuni 2006. aastal tuli uus kujundus.“

„Kas meil on mõni 2003A numbriga rahatäht?“ küsis Wisting.

Mortensen segas rahapatakat nagu kaardipakki.

„Seni pole olnud,“ vastas ta.

Kuna nad kontrollisid raha käsitsi üle, siis võttis töö rohkem aega kui Wisting oli arvanud. Esimese kastiga jõudsid nad lõpule kolmveerand tunniga. Lugeri väljatrükk ütles, et kastis oli 100- ja 50-dollarilistes rahatähtedes 2 miljonit 48 tuhat dollarit.

„Kurss on natuke üle kaheksa,“ sõnas Mortensen ja heitis pilgu oma telefonile. „Täpsemalt 8,17,“ lisas ta ja arvutas summa ümber Norra kroonidesse: „16,7 miljonit.“

Wisting tõmbas esimese kasti teibiga kinni.

„A-seeria omi ei olnud,“ võttis ta kokku. „Peame minema tagasi aega enne 2005. aasta maikuud.“

Mortensen noogutas.

„Otsime ühe, kus on eurod,“ ütles ta ja sikutas mingi kasti ümbert kilekoti ära.

Seda polnud seni avatud ja Wisting tõi teibi lõikamiseks noa.

„Siin on naelad,“ lausus ta. „Inglise 50-naelased.“

„Kas nendel on aastaarv peal?“ küsis Mortensen ja haaras ühe paki, et ise järele vaadata.

„1994,“ vaatas Wisting.

Ta otsis sügavamalt välja teise paki ja avastas midagi kastist rahatähtede vahelt. Musta juhtme.

Ta õngitses selle kahe sõrmega välja.

See oli rebitud juhtmejupp, mille katkisest otsast ulatusid välja punane ja sinine traat ning teises otsas oli metallist otsik.

„Minikaabel,“ ütles Mortensen. „Heli jaoks.“

Ta otsis välja asitõendikoti. Wisting uuris seda väikest elektrilist jublakat, enne kui selle kotti poetas.

„Väga laia kasutusalaga,“ jätkas Mortensen kotti sildistades. „Telefoni kõrvaklapid, tavalised kõrvaklapid, raadiosaatjad ...“

Wisting noogutas. Veel oli vara asjast mingeid järeldusi teha või midagi välja lugeda, aga ta pidi mõtlema, et tegemist võib olla salajase operatsiooniga, kus kõik toimus kiiresti ja miskit läks valesti.

Ta võttis uue rahapaki ja vaatas läbi.

„See on ka 1994. aastast,“ sõnas ta. „Kõik, nii palju ma siit näen.“

Ta valis lugeril vajaliku valuuta ja lükkas raha sisse. Mortensen luges internetist Inglise Panga kodulehelt naela kohta.

„Tundub, et aastaarvud langevad kujundusega kokku,“ ütles ta. „2011. aastal lasti välja uus 50-naelane. Kõigil 1994-2011 trükitud rahatähtedel on peal 1994.“

Kolmveerand tundi hiljem oli neil kokku loetud 186 000 Inglise naela.

„Veidi üle 1,9 miljoni Norra krooni,“ arvutas Mortensen.

Wistingu kurk kuivas paberitolmust. Line kann oli jäänud välisukse juurde riiulile. Jää oli sulanud. Ta läks kööki, võttis kaks klaasi ja valas täis.

„Meil on süüa ka vaja,“ ütles ta. „Ma tellin pitsa.“

Toitu oodates tegid nad algust järgmise kastiga. Seal olid erinevas vääringus eurod.

„Millal euro üldse käibele tuli?“ küsis Wisting lugeril uut valuutat valides.

Mortensen otsis telefonist.

„Ringlusse lasti eurod 2002. aasta jaanuaris,“ vastas ta.

„See tõmbab ajapiiri veidi koomamale,“ sõnas Wisting. „Seni on raha olnud pärit 2002. aasta jaanuarist 2005. aasta maini.“

„Aga see ei ütle, millal raha Clauseni kätte jõudis,“ väitis Mortensen. „Teame ainult seda, et dollarid võisid trükist tulla kõige varem 2003. aastal.“

Nad töötasid vaikides edasi. Poole tunni pärast peatus maja ees auto.

„Toit,“ sõnas Wisting.

Samal hetkel kostis rahalugerist tundmatu heli ja apraat jäi seisma.

„Mis toimub?“ küsis Mortensen.

Wisting vaatas lähemalt.

„Mingi pabertükk,“ ütles ta ja võttis selle lugerist välja. „Oli ilmselt raha vahel.“

Paber oli umbes tikutoosisuurune, kaks külge olid siledad ja kaks rebitud, nagu oleks see rebitud suurema lehe nurgast. Sinise pastakaga oli sinna midagi kirjutatud.

Uksekell helises. Wisting andis paberi Mortensenile, tõmbas kindad käest ja läks pitsat vastu võtma.

„Oleks nagu telefoninumber,“ ütles Mortensen, kui Wisting tagasi tuli.

„Norra oma?“ küsis Wisting.

„Kaheksa numbrit, suunakoodi ei ole,“ vastas Mortensen ja otsis numbrit internetist. „Kuulub Gine Jonasenile Oslos.“

„Sööme väljas,“ pakkus Wisting.

Mortensen pistis paberitüki kilekotikesse ja pitseeris kinni.

Siis lülitasid nad valve sisse, panid ukse lukku ja läksid terrassile teisel pool maja.

Nad sõid pitsat otse karbist ja jõid kumbki purgi kokakoolat. Aeg-ajalt kostsid alt linnast kauged hääled. Wising jälgis Stavernsoddeni juurest lahte sisenevat purjekat.

„On sul juba mõtteid, millega siin tegemist võib olla?“ küsis ta.„Salajase valuutavaruga,“ vastas Mortensen. „Sellise rahaga, mida võimud saavad kasutada, et osta end vabaks probleemidest, mis on seotud piraatide, Talibani või ISISega.“

Sama oli mõelnud ka Wisting.

„Clausen oli välisminister Himle valitsuses,“ sõnas ta. „Partei peasekretär informeeris teda rahast. Georg Himle pidi ju teadma, kui suur rahavaru niimoodi peidus oli. Muidu nad ei oleks peaprokuröri jutule läinud, vaid oleksid enda järelt ära koristanud.“

Mortensen haaras uue pitsalõigu.

„Mina poliitikast eriti midagi ei tea,“ sõnas ta. „Ega ka rahast.“

„Ma pole kindel, et vastus peitub poliitikas,“ vastas Wisting. „Kui tahame vastuseid, siis peame rääkima inimestega, kes teda tundsid.“

„Salajase juurdluse puhul on seda raske teha,“ arvas Mortensen. „Pealegi on seda liiga palju, kui meid on ainult kaks.“

„Kui vaja, ma võin inimesi appi võtta,“ vastas Wisting.

„Kas sa pead silmas kedagi konkreetselt?“

Wisting noogutas ega lisanud enam midagi.

Kuskil hakkas siristama rohutirts. Nad sõid vaikides lõpuni.

Wisting ajas end püsti.

„Kas laseme edasi?“ küsis ta.

Mortensen noogutas ja läks tema järel keldrituppa.

Wisting jätkas raha lugemist, Mortensen keskendus sõrmejälgedele. Ta voltis karbid laiali, piserdas kummagile küljele kemikaali ja lasi paar minutit kuivada. Siis laotas peale spetsiaalse lina ja silus aurutriikrauaga üle, et sõrmejäljed nähtavale tuleksid.

Iga jälg sai pildistatud ja registreeritud ning registriotsingu jaoks ette valmistatud.

„Sõrmejälgi on siin nii vanu kui ka uusi,“ ütles ta. „Uusimad kuuluvad arvatavasti partei peasekretärile, kes kastid leidis. Mõned kahvatumad jäljed on ilmselt Clauseni enda omad. Välja näevad igal juhul nii, nagu oleksid jäetud palju aastaid tagasi.“

Nad töötasid, ilma et kumbki midagi öelnud oleks. Kella kümneks olid nad peaaegu valmis. Wisting hakkas jõudma viimase kasti põhjani, kui märkas midagi raha vahel.

„Võti,“ lausus ta ja võttis selle välja.

Võti paistis olevat mingi välisukse luku oma. Metall oli mitmest kohast roostes.

Mortensen haaras võtme tema käest.

„See pole standardne,“ lausus ta. „Isegi tehase logo ei ole peal.“

„Käsitsi valmistatud koopia?“ pakkus Wisting.

Mortensen noogutas.

„Seda pole võimalik kuidagi jälitada ka.“

Ta otsis välja uue asitõendikoti, torkas võtme sisse, sulges koti ja pani lauale telefoninumbri ja helikaabli kõrvale.

Wisting loendas raha lõpuni. Neil oli kulunud ligi kuus tundi. Ta lõi lugeri väljatrükkide andmed kokku ja kirjutas tulemuse märkmiku puhtale lehele.

5 364 400 dollarit

2 840 800 naela

3 120 200 eurot

Norra kroonides tegi see üle 80 miljoni.