Читать книгу Salatuba - Йорн Лиер Хорст - Страница 8

Line kannus oli veel veidi teed. Wisting pani natuke jääd juurde ja viis kannu verandale. Väljas oli pimedaks läinud. Ta vedas tooli laterna alla ja seadis end koos märkmiku ja Linelt jõuludeks saadud iPadiga istuma.

Paar internetist leitud artiklit andsid Clauseni poliitilisest elust kiiresti hea ülevaate: ta oli pärit töölisperekonnast ja kasvas üles pärast sõda Oppegårdis, Akershusis. Kümnesena hakkas tööle arendaja juures, kes ehitas Grorudalenisse korrusmaju. Ametiühingu kaudu sai töö ametiühingute keskliidus ja osales aktiivselt liikumises, mis toetas Norra liikmelisust Euroopa Majandusühenduses. 1975. aastal valiti ta Oppegårdi kommuuni volikokku ja 1981. aastal parlamenti, olles eelnevalt olnud kaks nelja-aastast perioodi asendusliige.

Parlamendis kuulus Clausen paar aastat tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni, seejärel välissuhete- ja põhiseaduskomisjoni ning hiljem riigikaitsekomisjoni. 2001. aasta valitsusevahetuse järel sai temast sotsiaalminister. Aasta hiljem suri Clauseni abikaasa. 2003. aastal hukkus tema poeg liiklusõnnetuses. Clausen lahkus muude vahetustega seoses valitsusest, aga 2005. aastal kandideeris jällegi valimistel ja sama aasta sügisest sai temast välisminister. Sellest ametist tulenevalt kuulus ta ühe perioodi ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteesse. Pärast 2009. aasta parlamendivalimisi valiti ta parlamendi esimeheks ning selleks jäi ta kuni läks pensionile. Värskeimad artiklid kõnelesid, et ta oli poliitiliselt aktiivne ja valmis osalema sügisestel valimistel.

Keegi liikus aiaservas ja Wisting tõstis pilgu. Hämarusest ilmus välja Line. Ta oli tulnud ümber maja.

„Kuidas läheb pisikesel vargal?“ küsis Wisting pabereid kõrvale pannes.

„Magab,“ vaastas Line ja näitas isale telefoniekraani. Lastetoas oli kaamera ja tänu sellele võis ta tütart näha ja kuulda, ükskõik kus ise parasjagu viibis.

Wisting tahtis öelda midagi patustamise ja magamise kohta, aga jättis selle sinnapaika. Tõi tütrele hoopis toast klaasi.

„Ma mõtlesin, et kirjutan artikli lastest ja varastamisest,“ jätkas Line, kui Wisting tagasi tuli.

„Hea mõte,“ noogutas Wisting tütre klaasi täites.

Töö kõrvalt oli Line õppinud ajakirjanikuks. Pärast Amalie sündi kolis ta Oslost tagasi koju ja pärast kahte puhkuseperioodi koondati Norra suurimast veebiportaalist Verdens Gang. Nüüd oli ta vabakutseline ja tegi muu hulgas ajakirjadele portreelugusid, aga kirjutas ka nädalalehtedesse kolumne elust väikelapse üksikvanemana.

„Mõnda aega on see vähim, mis ma krimiteemal saan kirjutada,“ naeratas ta.

„Kas sa tunned sellest puudust?“ küsis Wisting.

Line ei vastanud.

„Millega te Mortenseniga siin tegelesite?“ küsis ta lonksu võttes.Wisting keerutas oma klaasi.

„Lugesime raha,“ vastas ta.

Line heitis talle pilgu. Vastus jäi õhku rippuma.

„Meil on käsil üks juhtum, mille puhul on parem, kui seda ei uuri politsei,“ ütles ta.

„Mis juhtum?“

„Juhtum, kus ma vajan ühe tuntud isiku põhjalikku portreed. Pean üles leidma tema uued ja senitundmatud küljed.“

„Kellest jutt?“

Wisting katsus tabada kõrva äärest mööda lendavat sääske.

„Kas sina võiksid selle ette võtta?“ küsis ta.

Line naeratas.

„Ma ei tööta politseis,“ vastas ta.

„Ma annaksin sulle volituse,“ ütles Wisting.

Line naratas, aga tundis, et isal on tõsi taga.

„Ma ei saa,“ raputas ta pead. „Ma ei saa ajakirjanikuna politsei jaoks andmeid koguda.“

Wisting nõjatus tooli seljatoele ja kuulas rohutirtsude siristamist.

„Loomulikult võid sa selle ka avaldada, mida leiad, aga meie infovahetust ei takista küll miski. Lisainfo vahetust. Minult pärit teavet ei ole võimalik loata avaldada, aga sellest võib saada kõmuuudis. Politsei ja ajakirjandus on sellistesse kokkulepetesse alati kaasatud. Lisaks ei ole sa vastutav ühegi meediaväljaande ees.“

Ta seadis tütart hooga ajakirjanduseetilise valiku ette, kuid nägi, et Line on huvitatud.

„Kas ma saan volituse?“ küsis tütar.

„Sulle antakse piiratud ajaks ja teatud asjade jaoks politsei volitused. Lisaks sulle makstakse selle eest.“

„Kuidas on saladuse hoidmise kohustusega, kui ma tahan midagi avaldada?“

Wisting mõtles.

„Üks asi on, mis võib avalikke huvisid kahjustada,“ vastas ta. „Kui nii on, siis sellest sa ei või kirjutada. Aga kui ei kahjusta, siis puudub politseil kohustus midagi saladuses hoida või varjata, kuni see käimasolevat juurdlust ei kahjusta.“

„Nii et kui juurdlus on lõpetatud, siis ma võin kirjutada, mida tahan?“

„Kui seda infot ei ole salajaseks kuulutatud,“ noogutas Wisting.

Line vaatas merele. Svenneri tuletornist kostis aeglane sireen.

„Tore,“ sõnas ta. „Keda ma pean uurima?“

„Bernhard Clausenit.“

„Seda poliitikut? Ta on ju surnud! Kas on kahtlus, et ...“

Wisting raputas pead ja katkestas tütart.

„Tal oli infarkt,“ ütlest ta. „Aga temast jäi maha väga suur summa raha. Ma juhin salajast juurdlusrühma, mis peab välja uurima, kust see raha pärit on.“

Oli näha, et Line kogub mõtteid.

„Kui suurest summst on jutt?“ küsis tütar.

„See on hea lugu,“ naeratas Wisting. „Tal seisis Hummerbakkeni suvilas ligi 80 miljonit Norra krooni.“

Line silmad läksid pärani. Wisting rääkis, et raha oli mitmes vääringus ja kuidas nad seda loendanud olid.

„Clausen maetakse järgmisel nädalal,“ jätkas ta. „Enne matuseid on täpselt sobiv aeg inimestega tema elust rääkida.“

„Ja kui ta raha lotoga võitis, siis sellest ma võin kirjutada?“ küsis Line. „Aga kui see pärineb Ameerika sõjalistelt operatsioonidelt, siis see info on salajane?“

Wisting jõi klaasi tühjaks ja näris katki viimase jäätüki.

„Mõlemal juhul on tegemist vajadusega leida tõde,“ sõnas ta. „Alustagem sellest.“

Telefon tegi häält. Amalie oli ärganud.

„Ma pean koju minema.“

Ka Wisting tõusis püsti ja võttis klaasid.

„Homme kell kaheksa on siin hommikune koosolek,“ lausus ta oma kellale osutades.

Line naeratas vastuseks ja kadus nurga taha. Wisting pani klaasid nõudepesumasinasse, seisatas köögiakna ees ja saatis tütart pilguga. Line aia alt puges välja must kass. Hõõrus end vastu laternaposti ja jätkas teed. Kui kass oli silmist kadunud, võttis Wisting märkmiku ja istus köögilaua taha.

Telefoninumber, kaabel, võti, paar tuvastamata sõrmejälge ja umbkaudne ajamääratlus. Muud neil ei ole. Lisaks on neil Bernhard Clausen. Vastus peitub tema minevikus. Mingis juhtumis või olukorras, mis tegi võimalikuks, et tal oli selline kohutav summa raha. Siin, nagu kõigis teisteski Wistingu juurdlustes, oli olemas pöördepunkt. Seal oli ka lahendus.

Ta vahtis oma joonistatud ajajoont. Nii tegi ta iga oma juurdluse alguses. Pani kirja ajahetked, märksõnad, ideed ja meeldetuletused. Paari kohta kritseldas ja joonistas midagi hajameelselt.

Bernhard Clauseni elu oli olnud pikk ja sisukas, aga kirja sai hoopis midagi muud, mis ei olnud seotud poliitikaga. Poeg. Lennart Clausen.

Õnnetusest rääkis Bernhard Clausen portreeloos pärast poliitikasse naasmist. Poeg hukkus mootorrattaõnnetuses 30. septembri öösel 2003 Bærumis Kolsåsis. Tema järel olid sõitnud kaks sõpra. Lennart Clausen hakkas möödasõitu sooritama, aga kaotas mootorratta üle kontrolli ja kihutas teelt välja. Surm tuvastati kohapeal.

Pärast poja hukkumist ei olnud Clausenile jäänud enam ühtegi lähedast.

Polnud teada kedagi, kellega Bernhard Clausen oleks jaganud oma mõtteid või saladusi. Kellelt oleks küsida olnud. Kaks nime oli Wisting siiski üles märkinud. Üks oli Töölispartei Oslo linnavolikugu töörühma kauaaegne juht Guttorm Hellevik. Ta oli olnud Clauseni usaldusalune ja ilmselt seisis talle lähedal. Paaris artiklis torkas silma ka Edel Holti nimi. Ühes kohas kõneles Bernhard Clausen naisest kui ustavast poliitkaaslasest. Teises artiklis nimetati teda naiseks, kes seisab suure mehe selja taga.

Kui Wisting end püsti ajas, oli kell juba üle südaöö. Ta läks vannituppa, võttis hambaharja ning kõndis hambaid pestes läbi maja, et kontrollida, kas aknad ja uksed on korralikult kinni.