Отрывок из книги
Poolkeldrikorruse naiste tualettruumis ei olnud ühtki inimest. Valamud olid kuivad ja tühjade kabiinide uksed paokil. Kogu see koht oli säärases seisundis, nagu võiski pärast neid tänaõhtuseid järjekordi oodata. Prügikorvid ajasid kasutatud paberkäterättidest üle ääre. Viimane kui üks pind oli risustatud tühjade kokakoolatopsidega. Suure plaksumaisikarbi sisu oli põrandale puistatud ja järjekorras meelt heites ühelt jalalt teisele tammunud naised olid selle pudiks tampinud.
Stella oletas, et samasugune kaos valitseb ka meeste tualetis, ja tänas taevast selle eest, et nende koristamine pole tema töö. Soppa oli ebatavaliselt palju, sest kaks seanssi oli täielikult välja müüdud ja ka teised meelitasid ligi üsna palju vaatajaid. Enne filmide algust ja vaheaegadel oli fuajees kioski ümber nii suur tunglemine, et plaksumaisimasin ei jõudnud sellega sammu pidada, kuigi nad olid maisi kuhjade viisi ette valmis teinud, ja dieetkokakoola sai klientide suureks nördimuseks otsa. Stella oli sunnitud hambad huulde lööma, et mitte vastu nähvata, kui nad selles teda süüdistasid. Nagu oleks kaubavarude ostmine või nende üle arvestuse pidamine olnud tema töö!
.....
Guðlaugur pöördus Huldarist ära, et aknast välja vaadata. Sealt ei olnud midagi näha – paistis üksnes hall taevas, mis lasus mornilt sama halli linna kohal. Eilse tuisuga Reykjavíkile kaela kallatud paks lumi muutus hommikuste autode rataste all pruuniks lögaks. Sellise masendava vaatepildiga silmitsi sattunud Guðlaugur keeras ennast kähku Huldari poole tagasi. „Mida ta võis sellele mehele teha, et niisugust asja ära teenida?”
„Mitte midagi,” ütles Huldar kindla häälega. „Seda ei õigusta miski. Ta oli kõigest kuueteistkümnene.” Ent Guðlaugur teadis seda juba isegi. „Meie tänane töö on siiski selle põhjus välja selgitada. Mida rutem me hakkame tüdruku minevikku uurima, seda suurem on tõenäosus, et me jõuame mingisuguse motiivini.” Ta tõmbas hiire lähemale ja oli valmis kogu hingest asja kallale asuma. Taustakontroll oli tehtud ülesandeks neile. See ei pruukinud olla just kõige põnevam tegevus, kuid oli ikkagi lõpmata palju eelistatavam kohustusele viibida juures siis, kui Erla vestleb tüdruku vanematega. Nähes neid minemas läbi avatud planeeringuga büroo väikese kohtumiste toa poole, lõi Huldar kähku pilgu maha. Ta polnud ainus. Ema surus tütre sülearvutit rinnale nagu kilpi, millega kaitsta ennast uute löökide eest.
.....
