Отрывок из книги
Rattad krudisesid kruusal. Seejärel jäi auto ootamatu nõksatusega seisma, Helgi paiskus tagaistmel ettepoole ning tema põske kriipis kare ja lehkav riie. Tema auto ei saanud see olla. Ta tegi pikkamisi üht silma avades kindlaks, et väljas on pime. Siis plõksutas juht laevalgusti põlema ning Helgi nägi prahti autopõrandal – lössis joogipurke, kokku kortsutatud kartulikrõpsupakki, kasutatud pabersalvrätte, kaht murdunud sigaretti ja viinerisaia ümbrispaberit. Taksod võivad tänapäeval tõesti jälgid olla. Aga võib-olla see polnudki takso. Kas ta võis ennast koju hääletada? Hüpata kesklinnas mõnda juhuslikku autosse? See poleks Helgil olnud esimene kord teha purjuspäi midagi niisugust, mida ta poleks kainena uneski näinud.
Mõtlemine tegi haiget. Valu sööstis läbi pea, magu tõmbus talle kaasa tundes pahaendeliselt kokku ja minuti pärast ta juba öökis. Istuli tõusta käis talle üle jõu, nii et ta oleks pidanud lihtsalt istmele oksendama. Haisu põhjal otsustades poleks selles olnud midagi uut. Jumala eest, mida ta küll jõi? Tavaliselt hoidus ta igasugusest sedalaadi enesetunnet tekitavast kusest eemale. Aga kangem kraam pidi ju siiski tema praeguses seisundis süüdi olema. Uimane olek ja umbe jooksnud aju olid talle liigagi tuttavad, kuigi niivõrd täis ei olnud ta olnud juba aastaid.
.....
Nõrk tirin, mida Freyja enda arvates kuulis, oli nüüd katkenud. Diðrik vajutas kellanupule ja kolkis taas uksele nii kõvasti kui suutis. Seejärel hakkas ukselink nende pilgu all pikkamisi liikuma ja viimaks läks uks paokile. „Tervist,” ütles mees läbi selle prao. „Minu nimi on Diðrik ja ma olen linnavalitsusest. Meile tuli teade, et sellel aadressil on üks laps hädas. Kas me saame teiega mõne sõna rääkida?”
Seest ei vastatud. Diðrik köhis kurgu puhtaks ja kordas oma palvet, kuid tulemuseks oli vaikus. Ta kergitas Freyja poole vaadates kulme ja astus siis kõrvale, andes talle käeviipega märku ise katset teha.
.....
